RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 1174926 4. oktoober 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peete

§ 130

lgs 2 ette nähtud eelduste täitmist seoses vahistamise aluse tuvastamise ja vahistamise vältimatu vajalikkusega. 13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka

§ 130lgs 2 nimetatud vahistamisalus.

(Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a määrus asjas nr 31110511, p 12).
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on praeguse kohtuasja lahendamisel neid nõudeid järginud. Vahistamismääruses on jälgitavalt ja veenvalt selgitatud, missugused konkreetsed tõendid ning miks annavad aluse kõneleda põhjendatud kahtlusest, et I. B. pani toime KarS § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti kajastuvad vahistamismääruses kaalutlused selle kohta, miks on vajalik kohaldada tõkendina vahistamist. Kaitsja väited ringkonnakohtu seisukohti ei kummuta, kuna määruskaebuses pelgalt ei nõustuta kuriteokahtluse tuvastamist ja vahistamise vajalikkust puudutavate järeldustega.

§ 363

lg 4 p 1 kohaselt ei pea kolleegium seetõttu vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata ega kõnealustes küsimustes oma põhjendusi lisada. II

1. Tagamaks seaduse ühetaolist kohaldamist, selgitab kriminaalkolleegium määruskaebuse piiride väliselt järgmist.
2. Praeguses kohtuasjas on tegemist olukorraga, kus maakohus on keeldunud kahtlustatava vahistamisest, jättes prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata. Vahistamisest keeldumise määruse vaidlustas prokurör, kelle taotluse alusel ringkonnakohus I. B. vahistas. Määruskaebus vaadati läbi kohtuistungil, millest kahtlustatav osa ei võtnud. Kuigi teda informeeriti kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, on ringkonnakohus isikule saadetud teates ühtlasi märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik kahtlustatava osavõttu kohtuistungist ette ei näe. 3

§s 131 ette nähtud vahistamiskorda. 17. Vahistamiskorda reguleeriv

§ 131

näeb ette, et prokuratuur peab vahistamistaotluse koostamisest kohe teatama vahistatava kaitsjale (lg 1). Seejärel toimetatakse kahtlustatav või süüdistatav, kelle kohta on koostatud vahistamistaotlus, prokuratuuri korraldusel uurimisasutuse poolt vahistamistaotluse läbivaatamiseks eeluurimiskohtuniku juurde (lg 2). Enne vahistamismääruse tegemist peab eeluurimiskohtunik tutvuma kriminaaltoimikuga ja küsitlema vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks (lg 3). Eeluurimiskohtuniku juurde tuleb kohustuslikus korras kutsuda prokurör ja vahistatava taotlusel kaitsja ning kuulata ära nende arvamus. Erandina võidakse

§ 131

lgtes 2 ja 3 nimetatud isikute osavõtt vahistamistaotluse läbivaatamisest korraldada kaugülekuulamise abil (lg 31). Tagaotsitavaks kuulutatud isiku või väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi viibiva kahtlustatava vahistamise korral koostatakse vahistamismäärus küsitlemiseta, kuid hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast tagaotsitava tabamist või kahtlustatava Eestisse toimetamist tuleb ta küsitlemiseks viia eeluurimiskohtuniku juurde (lg 4). Kui vahistamise alus puudub, vabastatakse isik viivitamata (lg 5). Eelnevast nähtub, et vahistatavale peab tagama õiguse olla ära kuulatud. 18. Vahistamist ja vahistamisest keeldumist on

§ 136

kohaselt õigustatud vaidlustama prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja

15. peatükis sätestatud korras. Kui

§ 390

lgs 3 nähakse ette, et üldjuhul vaadatakse määruskaebus läbi kirjalikus menetluses, siis vahistamise ja vahistamisest keeldumise määrused on paigutatud põhiõigusi eriti intensiivselt riivavate kohtumääruste loetellu, mille läbivaatamisele laieneb sama paragrahvi 4. lõike järgi täiendava garantiina kohustus lahendada asja suulises menetluses.

§ 390

lg 4 kohaselt tuleb kaebuse läbivaatamiseks korraldatavale kohtuistungile kutsuda kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ning prokurör. Sama lõike teise lause järgi ei takista nende isikute ilmumata jäämine siiski määruskaebuse läbivaatamist. Viimati märgitud tingimus on eeskätt seotud

§ 390

lgs 3 sätestatud nõudega, mille kohaselt peab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatama selle saamisest alates kümne päeva jooksul. 19. Ringkonnakohus märkis I. B-le saadetud teates iseenesest õigesti, et kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungile kutsumise kohustust

§ 390lgs 4 ette ei nähta.

Vahistamismääruse vaidlustamise korral on isiku ringkonnakohtu istungile kutsumata jätmine põhjendatav sellega, et maakohus on kahtlustatava või süüdistatava juba vahistanud, teda on küsitletud, ta on vahetult ära kuulatud ja tema põhiõiguste riive on aset leidnud ning määruskaebemenetluse raames kontrollitaksegi üksnes vabaduspõhiõiguse riive aluseks oleva vahistamismääruse õiguspärasust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus asjas nr 3119916, p 10.2). Erinev on olukord aga siis, kui maakohus on kahtlustatava või süüdistatava vahistamisest keeldunud. Sellisel juhul tuleb vahistamisest keeldumise peale esitatud määruskaebust lahendaval ringkonnakohtul kontrollida vahistamisest keeldumise õiguspärasust, kuid vajadusel otsustada ka kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmise üle. Kirjeldatud situatsioonis tekib kahtlustatava või süüdistatava vabaduspõhiõiguse riive ringkonnakohtu määruse alusel.

§ 390

lgs 4 neid olukordi aga ei eristata, mistõttu ei tulene sellest sättest ringkonnakohtule kohustust kutsuda kahtlustatavat või süüdistatavat kohtuistungile ja teda vahetult küsitleda isegi siis, kui määruskaebemenetluses võidakse lahendada tema vahi alla võtmise küsimus. 20. Olenemata

§ 390

lg 4 esimese lause sisust ei saa vahistamismäärust tegev ringkonnakohus täielikult eirata

§s 131 märgitut. Kuigi määruskaebemenetluse puhul ei 4

§ 131

lgst 3 lähtudes anda kahtlustatavale või süüdistatavale võimalus soovi korral kohtuistungist isiklikult osa võtta ja esitada vahistamistaotluse põhjendatuse kohta selgitusi. Iseäranis oluline on kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungist teavitamine siis, kui määruskaebuse esitaja (prokuratuur) põhistab kuriteokahtlust või vahistamise vajadust uute tõendite või asjaoludega (nt vahepeal kogutud kuriteokahtlust täiendavalt kinnitavate või vahistamise vajalikkust puudutavate lisatõenditega). 21. Eelneva põhjal asub kriminaalkolleegium seisukohale, et juhtudel, mil määruskaebemenetluses vaidlustatakse vahistamisest keeldumist, peab ringkonnakohus

§ 390

lg 4 ja § 131 lg 3 koostoimes teatama kahtlustatavale või süüdistatavale kohtuistungi toimumise aja ning koha ja selgitama, et tal on õigus kohtuistungist isiklikult osa võtta ning õigus olla ära kuulatud. Kohtuistungi ajast ja kohast teatamata jätmist ning vastavasisulise selgituse mitteandmist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes siis, kui rikkumise tõttu võeti kahtlustatavalt või süüdistatavalt võimalus osaleda vahistamistaotluse arutamisel ja olla ära kuulatud ning see rikkumine mõjutas asja otsustamist (nt oleks kahtlustatav või süüdistatav saanud anda selgitusi selliste vahistamistaotluse lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude kohta, mis kaitsjale teada ei olnud ega pidanudki olema või mis olid seotud tema isikuga sellisel määral, et nende kohta selgituste andmine kaitsja vahendusel poleks olnud küllalt tõhus). Kui kahtlustatavat või süüdistatavat on eespool kirjeldatud õigustest teavitatud, pole määruskaebuse läbivaatamine takistatud. 22. Kuigi ringkonnakohus teatas I. B-le kohtuistungi toimumise aja ja koha, selgitati samas, et tema kohtuistungist osavõttu

§ 390lg 4 ette ei näe.

Seega ei ole kahtlustatavale saadetud teate sisu kooskõlas viimati osutatud sättest ja

§ 131

lgst 3 tuleneva arusaamaga, mille kohaselt peab ringkonnakohus isikule selgitama õigust kohtuistungist osa võtta ja õigust olla ära kuulatud. Kõnealuse vea lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ei oleks kohtuasja tehiolusid arvesse võttes siiski põhjendatud. Arvestades, et I. B. viibis ringkonnakohtu istungi toimumise ajal vabaduses, sai ta soovi korral kohtuistungist osa võtta vaatamata sellele, missuguse sisuga teate ringkonnakohus talle edastas. Kuna kahtlustatav ise ja tema kaitsja kohtuistungile ei ilmunud, võib asuda seisukohale, et kaitsepool pidas kirjaliku seisukoha esitamist piisavaks ega soovinud seda millegagi täiendada. Kirjalikus seisukohas ei avaldanud kaitsja, et kahtlustatav soovib ringkonnakohtu istungist osa võtta, anda vahistamistaotluse kohta selgitusi või esitada lisatõendeid. Riigikohtule esitatud määruskaebuses ei väideta samuti, et kahtlustatava ära kuulamata jätmisega rikuti kriminaalmenetlusõigust. Seetõttu puudub alus sedastada, et I. B. ära kuulamata jätmine oleks mõjutanud tema vahistamise küsimuse lahendamist. 23. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lgst 1, § 363 lg 4 pst 1 ning § 361 lg 1 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5