Obsah (4)

§ 126§ 180§ 179§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2017, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-16-11207 Kohtukoosseis Kohtunik Rutt Teeveer, rahvakohtunikud

§ 126

lg 3 p 1 alusel jätta peale kohtuotsuse jõustumist kriminaaltoimiku juurde; • Lauanuga, mis asub kriminaalasja materjalide juures (Pakend nr.3)-

§ 126lg 3 p 4 alusel hävitada peale kohtuotsuse jõustumist.

Menetluskulud

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Heinar Tüllinenilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 1175 eurot, ekspertiisitasu 803 eurot, tunnistajale väljamakstud tasu 39,15 eurot ja riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele makstud tasu 648 eurot, s.o kokku 2665,15 eurot. Makseinfo Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või arveldusarvele nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is või arveldusarvele nr EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või arveldusarvele nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis. Menetluskulude tasumisel tuleb Heinar Tüllinenil viitenumbriks märkida 99917700030186 , selgituseks tuleb märkida kohustatud isiku nimi, kohtuasja number ning makseliigi nimetus. Menetluskulu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud kohtu määratud tähtaja jooksul. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus nende osas sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Otsuse koopia anda kätte süüdistatavatele ja edastada kaitsjale, prokurörile ning kannatanule. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon esitatakse kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik maakohtus tervikliku kohtuotsusega tutvuda. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu Heinar Tüllinenile süüdistus selles, et tema 09.08.2016 ööl vastu 10.08.2016 Tartumaal Nõo vallas XXX külas asuvas XXX, lõi J.P.’le ühel korral noaga rindkere piirkonda, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel J.P. suri kohapeal. Sellega pani Heinar Tüllinen toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tapmise. II Kohtus tuvastatud asjaolud ning kohtu seisukoht KarS § 113 lg 1 näeb ette kriminaalvastutuse teise isiku tapmise eest. Ekspertiisiakti nr XXX/XXX /tl 53/ eksperdiarvamuse punkt 4 kohaselt on J.P. surma põhjuseks rindkere õõnde tungiv torke-lõikehaav paremal koos parema kopsu ülasagara, südamepauna ja üleneva aordi vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verejooks südamepauna ja rindkereõõnde. 2 Asitõendi vaatlusprotokoll /tl 58-62/ tõendab, et juhtunust teatas häirekeskusele Heinar Tüllinen. Esimene kõne on vaatlusprotokolli kohaselt tehtud 10.08.2016 kell 08:10:38 numbrilt XXX. Kõnes palub Heinar Tüllinen saata sündmuskohale politsei, sest ta tegi vist ühele mehele haiget ja viimane on surnud. Kõnes selgitab süüdistatav, et ta kaitses ennast J.P. vastu lauanoaga. Löömine toimus paar tundi tagasi. Heinar Tüllinen selgitab, et meedikuid pole vaja saata, sest isik on külm juba. Teises kõnes, kus häirekeskus võtab kell 08:17:19 ise ühendust Heinar Tüllineniga, kinnitab viimane, et isik on kange juba ja külm. Häirekeskusest võetakse veelkord Heinar Tüllineniga ühendust kell 08:18:37 ja soovitakse teada, kas lööja on kohapeal. Heinar Tüllinen vastab, et tema ise ongi lööja ja, et löömine toimus neli tundi tagasi. Süüdistatav selgitab häirekeskusest helistajale, et siis kui tema magas, tuli mees talle kallale. Nuga, millega ta lõi oli laua peal. Heinar Tüllinen väidab, et ta ei mäleta, kuhu ta seda isikut noaga lõi ning kinnitab, et verd kuskil ei ole. Kohtuistungil avaldas Heinar Tüllinen ristküsitluse käigus, et ta magas ja tüli tekis sellest, et J.P. tuli ja ajas teda üles selleks, et viina saada. Süüdistatava sõnul oli tal viinapudel laua peal käe ulatuses olemas, kuid kuna J.P. oli piisavalt purjus, siis Heinar Tüllinen ei andnud talle viina ja ise ta ei võtnud ka. Heinar Tüllinen ei osanud kohtus põhjendada, miks ta J.P.t lõi. Ta rääkis küll sellest, et J.P. oli talle rinna peale istunud ja võtnud käest kinni ning selle selja taha väänanud ning oli püsti tõustes tahtmatult ka käega kõri piirkonda või kõrisõlmele surunud. Süüdistatava ütluste kohaselt lükkas ta J.P. enda pealt ära. Samas kinnitas süüdistatav, et voodist ta välja ei tulnud. J.P. püüdis viinapudelit haarata, kuid ei jõudnud. Prokurörile vastates rääkis Heinar Tüllinen siiski, et ta mäletab ka seda, et peale seda kui ta J.P. enda pealt ära lükkas, läks viimane õue ja seejärel läks tagasi oma tuppa ning kriiskas nii nagu ta seda purjus peaga oli ka varem teinud. Häirekeskusesse helistas süüdistatav ise hommikul kella 8 paiku ja kuna ta nägi laual „seda õnnetut nuga“, siis mõtles, et nüüd on midagi juhtunud niisugust, mis harilikult ei tohiks nagu juhtuda. Alles siis kui politsei tuli, sai ta aru, mis on juhtunud. Kohtuistungil kinnitas Heinar Tüllinen, et noaga löömist ta ei mäleta, kuid nuga oli laua peal ja oli verega koos. Heinar Tüllinen avaldas, et ta võis enesekaitseks noa võtta, kuid tappa ta J.P. ei tahtnud. Kohtuistungil ristküsitluse käigus rääkis Heinar Tüllinen veel kahest mehest, kes olid samuti 09.08.2016 õhtul külas olnud ja kellega oli koos viina võetud. Süüdistatav selgitas, et kuna ta ei soovinud, et mehed end asjasse segaksid, siis saatis ta nad enne häirekeskusesse helistamist ära. Meeste nimede avaldamisest Heinar Tüllinen kohtuistungil keeldus. Süüdistatav kinnitas, et külla tulnud meestel oli üks 0,5 l viin ja tema tõi Elvast veel kaks 0,5 l viina, kuid hommikul oli üks pudel alles. Süüdistatav kinnitas kohtus ka seda, et ka pärast seda kui ta oli J.P. enda pealt ära lükanud, tarvitas ta veel alkoholi ja oli ka õhtul üsna purjus. Heinar Tüllinen kinnitas kohtus ka seda, et keegi teine seda kartulikoorimise nuga ei kasutanud, sest ta hoidis seda diivanilaua alumisel riiulil. Heinar Tüllinenil on indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt 10.08.2016 kell 08:42 tuvastatud joove 1,117 mg/l. Sündmuskoha vaatlusprotokollist /tl 28-36/ nähtub, et J.P. laip asus toas, kus magas Heinar Tüllinen, kuid laip asetses peaga toa poole, mis kuulus süüdistatav ütluste järgi J.P.le (fotod 15-16). Laiba rinnal on peale ülakeha riietest vabastamist näha keha paremal pool lõikehaav. Laiba vasakust küljest umbes 50 cm kaugusel (foto 15) on näha keset tuba lauda, millel asetseb verekahtlase aine määrdumisega terava otsaga must nuga (fotod 18-21). Samal laual on näha kaks poolikut viinapudelit ja ühte tühja viinapitsi. Asitõendi vaatlusprotokoll /tl 38-39/ kirjeldab kuriteo toimepanemise vahendit, so 18,7 cm pikkust nuga, mille tera laius on 1,8 cm ja tera pikkus 9 cm. Noa teralt on võetud proov ja on kontrollitud vere kiirestiga TetraBace, mis osutus positiivseks. Vaatluse käigus on võetud DNA proovid nii noa teralt kui ka noa käepidemelt. 3 Ekspertiisiakt nr XXX /tl 40-45/ tõendab J.P. DNA esinemist kuriteo toimepanemise vahendi teral (saadud DNA- täisprofiil on kokkulangev J.P. DNA-profiiliga) ja Heinar Tüllineni DNA esinemist kuriteo toimepanemise vahendi käepidemel ( saadus DNA – täisprofiil, mis on pärit ühelt isikult, so profiil on kokku langev Heinar Tüllineni DNA-profiiliga). Ekspertiisiakti nr XXX/245 /tl 48-53/ eksperdiarvamuse punkt 1 kohaselt on ekspert sedastanud J.P. surnukehal järgmised kehavigastused/tervisekahjustused : rindkere õõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool rindkere eespinnal IV-V roide vahemikus IV roide, parema kopsu ülasagara, südamepauna ning üleneva aordi vigastusega, verevalumitega pehmetes kudedes haavakanali kulgu mööda. Lisaks sedastati surnukehal verevalum kõõlustanul paremal pool kukla piirkonnas, nahaalused verevalumid reitel ja paremal säärel; nahamarrastused peanahal, vasakul säärel ning nahakriimustused sõrmedel. Eksperdiarvamuse punkt 2 kajastab, et torke-lõikehaav paremal pool rindkerel on tekitatud mitte rohkem kui 9 tundi enne surma saabumist. Muud eksperdiarvamuses kajastatud kehavigastused/ tervisekahjustused on saadud mitte vähem kui 2-3 ööpäeva enne surma saabumist. Ekspert väljendab eksperdiarvamuse punktis 3, et torke-lõikehaav J.P. rindkerel on tõenäoliselt tekitatud löögist noaga. Verevalumid ja nahamarrastused ja nahakriimustused on saadud tömbi trauma toimel kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe pindu, esemeid või löökidest kõvade tömpide esemetega. Ekspert on (p 5) arvamusel, et J.P. surnukehal ei esine vigastusi, mis viitaksid võitlusele või enesekaitsele. Eksperdile esitati ekspertiisiks ka sündmuskohalt kaasa võetud nuga (asitõendina kriminaalasja juures) ja ekspert on arvamuses asunud seisukohale, et J.P.le tekitatud torke-lõikehaav rindkere piirkonnas võib olla tekitatud eksperdile esitatud noaga. Samuti on ekspertiisiga tõendatud, et J.P. oli enne surma tarvitanud alkoholi. Patrullileht /tl 63-64/ kajastab, et sündmuskohal viibis politseiametnik K.T. ja väljakutse on tehtud seetõttu, et Heinar Tüllinen on teatanud oma sõbra J.P. tapmisest. Tunnistaja K.T. kohtus ristküsitlusel antud ütluste kohasel oli politseile esitatud väljakutse sisuks asjaolu, et süüdistatav oli oma sõbra ära tapnud. Politseipatrulli kohale jõudes ei olnud keegi majja sisenenud ja kiirabi ootas maja juures, sest arvatavasti nad kartsid. Väljakutsest sai politseipatrull info, et Heinar Tüllinen on majas sees ja, et ta leidis sõbra surnuna. Avaldas patrullile, et tema on sõbra tapja. Tunnistaja kinnitas, et hukkunu oli selili asendis ja verd tema ümber näha ei olnud. Küsides Heinar Tüllinenilt, et mis on juhtunud, saadi vastuseks, et öösel oli hukkunu tulnud tema juurde ja tahtnud tema käest viina, aga Heinar Tüllinen oli ka alkoholi tarbinud, tahtis teda ära ajada ja oli laua pealt haaranud noa ja noaga J.P. suunas löönud ja siis tabanud. Hommikul kui Heinar Tüllinen ärkas, siis leidis, et sõber on maas ja surnud. Sündmuskohal Heinar Tüllinen tunnistajale mingist tema suhtes kasutatud vägivallast ei rääkinud. Patrull kontrollis ka Heinar Tüllineni alkoholijoovet ning selleks oli 1,17 mg/l. Heinar Tüllineni kaitsja asus kaitsekõnes seisukohale, et kriminaalasjas ei ole õige väita, et Heinar Tüllinen on toime pannud teise inimese tapmise. Kriminaalasjas võiks rääkida sellest, et Heinar Tüllineni käitumises võiks eelkõige subjektiivsest küljest kõne alla tulla hoopiski teo kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Kaitsja leiab, et asjaolu, et noalöök just kannatanut rindkeresse südame piirkonda tabas, oli pigem õnnetute asjaolude kokkusattumine, mitte Heinar Tüllineni tahtlik tegevus. Kaitsja avaldas veendumust, et Heinar Tüllinen kannatanut tappa ei soovinud, pigem soovis noaga lüües kannatanut vigastada ja ta ei osanud ette näha kannatanu surma võimalust. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et süüdistatava viide 10.08.20176 õhtul veel kahe mehe olemasolule sündmuskohal, pole usutav. Esmalt näitab selle mitteusutavust asjaolu, et Heinar 4 Tüllinen on selle asjaolu avaldanud alles kohtus, kohtueelses menetluses pole sellest aga sõnagi rääkinud. Sündmuskoha vaatluse käigus on tema toa laual näha vaid ühte viinapitsi ja kahte poolikut viinapudelit. Ka siin ei ole Heinar Tüllineni ütlused sündmuskohal fikseerituga kooskõlas. Vaevalt, et kolmekesi viina juues, üks jõi pitsist ja kaks otse pudelist. Kahe mehe väidetav ööbimine J.P. toas ei ole kohtu meelest samuti usutav, sest sündmuskohast tehtud fotod, ka J.P. toast, ei viita küll sellele, et seal oleks öösel maganud kolm inimest. Seega on kohus veendumusel, et ainus isik, kes sai noalöögiga põhjustada J.P. surma, oli Heinar Tüllinen. Kohtu ees püstitub seetõttu küsimus sellest, et kas Heinar Tüllineni tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 järgi, nii nagu see kajastub süüdistuses, või on süüdistatava tegu kvalifitseeritav mõne muu teokoosseisu järgi, näiteks KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, so raske tervisekahjustuse tekitamisena, kui sellega on põhjustatud isiku surm. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses

1. aprillist 2007 kriminaalasja nr 3-1-1-128-06 avaldanud seiskoha, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav ise möönnud, et ta võis enesekaitseks noa võtta ja lüüa J.P. noaga, kuid tappa ta J.P. ei tahtnud. Kohus on seisukohal, et kui Heinar Tüllinen ristküsitluse alguses väitis, et ta vaid lükkas J.P. enda pealt minema, siis ristküsitlus jätkudes on ta rääkinud palju enam, so ta rääkis J.P. poolt käe väänamisest ja viimase õue minekust ning seejärel oma tuppa minekust ning J.P. poolt kriiskamisest. Kohtu arvamuse kohaselt on tegemist Heinar Tüllineni poolt ütlustega, millega ta püüab end õigustada, täpsemalt ta püüab enesekaitseks anda ütlusi, kus ta ei mäleta konkreetset noaga löömist, seega soovib jätta mulje, et tal puudus tahtlus J.P. tapmiseks ja ta ei saanud ka ette näha, et noalöök rindkere piirkonda võiks põhjustada J.P. surma. Süüdistataval on õigus valida oma kaitsetaktika, kuid kohtul on kohustus tuvastada faktide põhjal nii süüteo objektiivne kui ka subjektiivne külg. Selleks, et tunnistada isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega (RKKK 3-1-1-79 15). Kriminaalasjas nr 3-1-1-46-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.06.2011 otsuses märkinud, et isik, kes lööb kannatanut noaga südame piirkonda, kontrollimata sündmuste edasist käiku, möönab noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba äärmiselt ohtlik löök, näiteks käesoleval juhul, löök rindkere ja südame piirkonda, iseloomustada teo toimepanija poolt vahetut inimelu ohustamist tapmiskoosseisu mõttes. Kohus on veendumusel, et olukorras kus Heinar Tüllinen haaras noa ja lõi J.P. rindkere piirkonda, pidi ta mõistma, et sellise tegevuse tagajärjeks võib olla J.P. surm. Kohus leiab, et otsene tahtlus, rääkimata kavatsetusest Heinar Tüllineni teos ja käitumise puudub. Küll aga on läbi teo objektiivse külje tuvastatav Heinar Tüllineni kaudne tahtlus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-16-05 asunud seisukohale, et kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal on jaatatud enamasti juhul, kui kannatanu vigastus asetseb südame- või mõnes muus elutähtsas piirkonnas (vt RKKKo 3-1-1-126-04, p 11), sest sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi. Kohtu meelest ei ole usutav, et Heinar Tüllinen oleks löögi noaga saanud teha selliselt, et ta ise ei näinud, kuhu ta lõi. J.P. on löödud rindkere piirkonda ja vasakule poole. Iga täiskasvanud inimene on teadlik sellest, et selles rindkere piirkonnas on süda ja kopsud, mille noaga vigastamine võib kaasa tuua inimese surma. 5 Asjaolu, kas ta ise seda täpselt mäletab, kuhu ta lõi, või kas ta seda mäletada tahab, ei välista kohtu meelest Heinar Tüllineni vastutust tapmise toimepanemise eest. Kohus ei saa kogu sündmuste käiku rekonstrueerida, sest selleks on kohtu kasutuses liialt vähe tõendeid. Samas on ilmne, et noal oli vaid J.P. veri ja noa käepidemel on tuvastatud süüdistatava DNA. Seega sai surmaga lõppenud vigastuse põhjustada vaid Heinar Tüllinen. Eksperdiarvamuse kohaselt on torke- lõikehaav tekitatud mitte enam kui 9 tundi enne J.P. surma saabumist. On tuvastatud, et 11.08.2016 hommikul kell 08:10 oli J.P. surnud. Seega on kooskõlas eksperdiarvamusega ka süüdistatava poolt kirjeldatud sündmuste käik 10.08.2016 hilisõhtul ning kirjeldatud konflikti käigus võis Heinar Tüllinen tekitada J.P.le noaga torke-lõikehaava, mille tagajärjel J.P. suri. Kohtu kasutuses ei ole tõendeid, mille alusel tuvastada, millal konkreetselt J.P. suri ja kuriteo kvalifikatsiooni silmas pidades ei ole sellel asjaolul kvalifitseerimisel tähtsust. Kriminaalasja menetlemisel on Heinar Tüllinen väitnud, et tal oli vajadus end kaitsta. Hädakaitse seisundit aga kohus kogutud tõendite põhjal tuvastada ei saa. Sellistele konkreetsetele asjaoludele pole menetluse käigus viidanud ka süüdistatav. Kohus ei tuvastanud ei süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Heinar Tüllinen tuleb süüdi tunnistada J.P. tapmises ja tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 113 lg 1 järgi. III Kohtu seisukoht karistuse osas Kars § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurusest lähtuvalt saab määrata võimaliku karistuse liiki ja määra. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Süüdistatava karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 14–15.1 ja
4. juuni
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 14). Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 11; nr 3-1-1-59-15). Karistuse mõistmisel tuleb kohtul lähtuda KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süüst. Lisaks sellele, et kohus on käesoleva otsusega tuvastanud süüdistatava poolt toime pandud teo koosseisupärasuse ja õigusvastasuse, tuleb kohtule karistust mõistes arvsesse võtta ja analüüsida ka teo taunitavust ja ebaõigust kui süü suurust mõjutavaid näitajaid. Riigikohus on 23.09.2015 lahendi 3-4-1-13 punktis 39 märkinud järgmist: „ PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Prokurör märkis süüdistuskõnes karistust põhjendades, et kohtul on kohustus karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa sanktsiooni keskmine määr. Nimetatud seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud kriminaalasjas nr 3-1-1-58-13 ja teinud seda järgmiselt: “ Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks 6 karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-11-52-13, p 19). KarS § 113 lg 1 sanktsioon näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. Sanktsiooni keskmiseks määraks on seega 10, 5 aastat vangistust. Kohus on seisukohal, et süü suurust hinnates tuleb lähtuda muuhulgas ka teo tagajärjest. Käesoleval juhul oli tagajärjeks inimese surm. Süü suurust iseloomustab kohtu arvamuse kohaselt aga ka see, et ilmselt poleks tekkinud Heinar Tüllineni ja J.P. vahel konflikti, kui J.P. poleks ise alkoholijoobes tulnud Heinar Tüllineni tülitama. Seega oli surmaga lõppenud konfliktsituatsioonis ka J.P.l oma sündmust esilekutsuv roll. Samas ei ole tuvastatud, et J.P. oleks konkreetselt Heinar Tüllineni selliselt rünnanud, et rünnak oleks vajanud vasturünnet, rääkimata noaga ründamisest. Laiba vaatlusel pole tuvastatud J.P.l enesekaitsele viitavaid vigastusi. Heinar Tüllinen pole kogu menetluse käigus viidanud konkreetsetele vigastustele, küll on ta märkinud, et sai kõrisõlmele haiget ja J.P. väänas tema kätt. Samas mingit hädakaitse olukorda pole kohus tuvastanud ja sellised tõendid kriminaalasjas puuduvad. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus loeb karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p alusel Heinar Tüllineni puhtsüdamliku kahetsuse ja ka selle, et ise häirekeskusesse helistades aitas ta kaasa enda poolt toime pandud süüteo avastamisele. Karistusregistri andmete kohaselt on Heinar Tüllinen varem nii kriminaal - kui ka väärteokorras karistamata. Seega on Heinar Tüllinen kogu oma elu elanud õiguskuulekalt, mistõttu eripreventiivseid kaalutlusi karistuse mõistmisel pole. Elu on tähtsaim individuaalne õigushüve, mille õiguskaitse tuleneb PS §-st
6. Seetõttu eeldab ühiskond, et eluvastaste rünnete eest tuleb rangelt karistada. Kohus on veendumusel, et arvestades süü suurust, J.P. enda käitumisele viitavaid asjaolusid ja Heinar Tüllineni varasemat elukäiku ning kergendavaid asjaolusid, puudub vajadus tema karistamiseks sanktsiooni keskmises määras, vaid pigem teenib karistuse eesmärki karistamine sanktsiooni miinimumäärale lähedase karistusega. Kohus peab põhjendatuks karistamist 7 aasta pikkuse vangistusega. Samas leiab kohus, et karistus tuleb ära kanda reaalse vangistusena, sest kohus ei näe asjaolusid, mis annaksid aluse kas täielikult või osaliselt Heinar Tüllineni karistuse kandmisest tingimisi vabastada. Heinar Tüllinen peeti kahtlustatavana kinni 11.08.2016 ja vabastati 12.08.
7. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg karistuse kandmise aja hulka. IV Kohtu seisukoht menetluskulu osas

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas peab kohus põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult menetluskuluna 7 sundraha, milline summa I astme kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmise korral on 2,5 palga alammäära, s.o 1175 eurot (

§ 179lg 1 p 1).

Samuti peab kohus põhjendatuks süüdimõistetutelt välja mõista

§ 175

lg 1 p-de 2, 3 ja 4 alusel tunnistajale väljamakstud tasu, ekspertiiside tegemisega tekkinud kulu ja määratud kaitsjatele määratud tasu. Menetluskulud kohtueelses menetluses:

§ 175

lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi korras määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kohtueelses menetluses 144,00 eurot.

§ 175

lg 1 p 3 alusel DNA-ekspertiisi ekspertiisiakt nr XXX summas 342,00 eurot.

§ 175lg 1 p 3 alusel surnu ekspertiisiakt nr XXX/XXX summas 461,00 eurot.

Menetluskulud kohtus:

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsjale Anu Pärtelile kohtu poolt väljamõistetud tasu 504 eurot ja

§ 175lg 1 p 2 alusel tunnistaja K.T.le väljamakstud tasu 39, 15 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Ene Smirnova Aivar Paapsi Kohtunik Rahvakohtunik Rahvakohtunik 8