← Eesti

2-16-125472/4

Obsah (14)§ 142§ 187§ 178§ 407§ 444§ 436§ 438§ 367§ 468§ 163§ 138§ 139§ 144§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Heiki Kolk Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 26.mail 2017, Võru kohtumaja Hagi ese OÜ Akt

§ 142lg 2).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (

§ 187lg 6).

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (

§ 178lg 1, 2).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED 1. OÜ Aktiva Finants esitas Tartu Maakohtusse hagi K. L. vastu Tele2 Eesti AS ja kostja vahel 16.09.2013 ja 17.09.2013 sõlmitud liitumis- ja järelmaksulepingu nr 30090515 alusel tekkinud võlgnevuse väljamõistmiseks. Arvete alusel on kostjal tasumata kokku põhivõlgnevus 126,53 eurot. Kostja võlgnevus arvete eest sisaldab ka võlgnevuse sissenõudmise kulusid, mis on märgitud arvel nr 45522018 ja mille tasumise kohustus kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingute lahutamatuks osaks olevatest Tele2 Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 4.8, mille kohaselt on klient kohustatud hüvitama Tele2 Eesti AS kulud, mis on seotud kliendilt võlgnevuse sissenõudmisega, sh kulutused võlgnevuse sissenõudmises osalevate Tele2 Eesti AS esindajana tegutsevate isikute teenuste eest. Võlgnevuse sissenõudmiskulude suurus tuleneb Tele2 Eesti Aktsiaseltsi arveldusteenuste hinnakirjast, mille kohaselt on võlgnevuse sissenõudmise tasu suurus 22% + käibemaks, so 26,40% (ümardatult 26%). Seega antud juhul on arvutuskäik järgmine: eelmise perioodi võlgnevus 101, 90 eurot x 26% = 26,34 eurot. Tele2 Eesti AS loovutas 10.12.2015 kostja vastase nõude põhisummas 126, 53 eurot koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. 2

(5)Hageja arvestab vastavalt lepingu lahutamatuks lisaks olevatele teenuste kasutamise üldtingimustele viivist 0,15% iga maksmisega viivitatud päeva eest alates arvete maksetähtajale järgnevast kalendripäevast kuni hagiavalduse koostamise päevani, so 20.03.2017 summas 104,01 eurot ning alates 21.03.2017 kuni põhinõude 126,53 euro täitmiseni viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 2. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale isiklikult kätte toimetatud 27.03.2017 (tl 69). Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta kohtu poolt määratud tähtajaks.

§ 407

lg 1, 3 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ning tagaseljaotsuse võib sel juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et ei esine ka teisi

§ 407lg-s 5 märgitud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid.

Neil asjaoludel lahendab kohus

§ 407lgtes 1, 3, 5 ja 51 sätestatut arvestades asja tagaseljaotsusega.

3. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407

lg 6 alusel rahuldamata.

§ 444

lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulude kindlaksmääramist. Esialgne võlausaldaja on tegutsenud kostjaga teenust osutades oma majandustegevuse raames ja asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis laenulepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 436

lg 7 ja

§ 438

lg 1 on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kohtu hinnangul tuleb sõlmitud lepingud lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Lepingute lahutamatuks lisaks olevate üldtingimuste ja hinnakirja näol on tegemist tüüptingimustega. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimiseviisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. 3

(5)Hagiavaldusest nähtuvalt sisaldab kostja põhivõlgnevus mh esialgse võlausaldaja sissenõudmise kulud summas 26,34 eurot, mille tasumise kohustus tuleneb lepingute lahutamatuks osaks olevatest Tele2 Eesti AS teenuse kasutamise üldtingimustest ja arveldusteenuste hinnakirjast. Seega Tele2 Eesti AS leping võimaldab nõuda kliendilt lepingu tingimuste rikkumisel sissenõudmise kulude maksmist sõltumata sellele kaasnevate kulude tegelikust suurusest. Kohus leiab, et nimetatud tüüptingimus näeb tarbijast lepingupoolele ette kohustuse tasuda hüvitist sõltumata selle tegelikust suurusest ning tarbijalt võetud võimalus tõendada tegeliku kulu suurust. Seega on nimetatud tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine. Tulenevalt VÕS § 41 teisest lausest kohaldatakse tühise tüüptingimuse asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Sissenõudmiskulude näol on oma olemuselt tegemist kahju hüvitamise nõudega. Hagiavalduses ei ole märgitud kulusid, mida Tele2 Eesti AS on kandnud seoses kostjapoolse lepingute rikkumisega. Seega leiab kohus, et hageja sissenõudmise kulu, mis on kajastatud arvel nr 45522018 ei ole õiguslikult põhjendatud ja väljamõistmisele kostjalt ei kuulu. Kuna sissenõudmiskulu on kajastatud põhivõlgnevuse summas, siis kuulub rahuldamisele põhinõue summas 100,19 eurot (126, 53 -26, 34).
  1. Riigikohus on 10.05.2016 määruse p 3-2-1-25-16 p 13 leidnud, et hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Hagiavalduse kohaselt oli lepingute lahutamatuks osaks olevates üldtingimustes kokku lepitud viivise määras 0,15% tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. Viivisemäär 0,15 % päevas ehk 54,75 % aastas on ligikaudu kuus korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mis viivise arvestamise ajal olnud 8 % kuni 8,05 % aastas. Kohus leiab, et kuivõrd lepinguline viivisemäär ületab kuuekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on see tühine ning hagejal ei ole seega õigus nõuda lepingus sätestatud määras viivist. Riigikohus on 10.05.2016 määruse p 3-2-1-25-16 p 13 märkinud, et VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kuivõrd lepingujärgne viivisemäär on tühine tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras tulenevalt VÕS §-dest 113 lg 1, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viiviseid esitatud arve nr 47189954 maksetähtajale 18.09.2015 järgnevast päevast kuni 20.03.
  2. Kohtu arvutuste kohaselt kasutades viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee) on nimetatud perioodi seadusjärgseks viiviseks nõudelt 100,19 eurolt 12,07 eurot. 4
(5)5. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus VÕS §-de 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 113 lg 1 alusel hageja nõude osaliselt 112, 26 euro ulatuses; millest 100,19 euro on põhivõlgnevus; ja seisuga 20.03.2017 sissenõutavaks muutunud viivis 12,07 eurot.

§ 367

alusel alates 21.03.2017 alates tasumata põhinõudelt viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude, so 100,19 euro tasumiseni, kusjuures kohus peab mõistlikuks piirata, et viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega 12,07 eurot ei tohi ületada põhinõude 100,19 euro suurust. Põhivõlgnevuse 26, 34 euro, seisuga 20.03.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 91,94 euro osas tuleb jätta hagi rahuldamata. 6.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 7.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on hagihind 240,70 eurot, aga kohus rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 120,31 eurot (112,26 eurot+ viivis ühe aasta kohta 8,05 eurot), jätab kohus menetluskulud 50% ulatuses kostja ning 50 % ulatuses hageja kanda. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv hagiavalduse esitamisel, mis vastavalt hagihinnale on 75 eurot ja esindajale makstud tasu õigusabi eest 225 eurot.

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 75 eurot. Kohtuväline kulu on

§ 144p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Tulenevalt

§ 175

lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Antud hagi näol on tegemist nn masshagidega, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud vaid tüüphagiavalduses andmete vahetamisega ning selle kohtusse esitamisega. Samuti ei saanud keeruline olla esitatud tõendite kogumine. Arvestades hagihinda, avalduse vormi, tõendeid ning asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud vaidlust, asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 70 eurot. Seega on hageja menetluskulude suuruseks 145 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 72, 50 eurot. Hageja taotlusel tuleb välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivis alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 72, 50 eurot. Kostja ei ole esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude hüvitamist hagejalt. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.