RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 56 lgs 1 sätestatud avaliku korra pidamise nõuete rikkumise eest. Kohtuvälise menetleja otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 1.

1. Plusprisma OÜ rikkus meelelahutusteenuse osutajana
2. juulil 2016 korrakaitsenõudeid sellega, et talle kuuluva kohviku Komeet ruumides, mis on korrakaitseseaduse tähenduses avalik koht, tekitas muusika mängimisega ülemäärast müra. Vali muusika kandus tänavale. Nimetatud teoga häiriti oluliselt kõrvaliste isikute, s.o H. T. ja K. E. (N) ning nende pereliikmete rahu, pannes sellega toime KarS § 262 lgs 2 sätestatud väärteo avaliku korra, st ühiskonna poolt omaks võetud heade kommete ja tavade vastu. 1.
3. Teo pani toime Plusprisma OÜ juhatuse liige P. M. (O), kes tegutseb juriidilise isiku huvides ja nimel ning kellel on tegutsemiskohustus ja kes pidi korraldama toitlustusettevõtte tegevust avaliku korra nõuete täitmisel selliselt, et müra ei kanduks tänavale. Plusprisma OÜ juhatuse liige jättis need ülesanded täitmata, kuna ei tundnud huvi korrakaitseseaduse nõuete vastu, ja pani sellega toime ettevaatamatu teo hooletuse vormis. Tegu pandi toime juriidilise isiku huvides, sest valju 4-16-6493 muusikaga meelitatakse meelelahutusasutusse kliente, mis omakorda tähendab ettevõtte jaoks suuremat käivet. 1.
4. Kohtuväline menetleja ei arvestanud menetlusaluse isiku vastulauset, milles esitati
5. juunil 2016 ajavahemikus 21.50–22.55 tehtud helirõhutasemete mõõtmise protokollid. Tõendusteabe kohaselt toimus rikkumine
6. juulil 2016 ajavahemikus 00.00–4.00, s.o öisel ajal. Sotsiaalministri
7. märtsi
8. a määruses nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ võrreldakse müra hinnatud tasemega päevases (7.00–23.00) ja öises (23.00–7.00) ajavahemikus. Praegusel juhul mõõdeti müra vaid päevases ajavahemikus. Samuti ei olnud tegemist akrediteeritud mõõtmisega mõõteseaduse tähenduses. Teo toimepanemine on tõendatud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti ametniku V. B. ettekande ja ütlustega, ametnik Z. T. ettekandega, tunnistaja H. T. kirjaliku kaebusega ja ütlustega ning tunnistaja K. N-i ütlustega. Väärteotoimikule on lisatud laserplaat, millel on salvestis olukorrast Solarise keskuse juures
9. juulil
10. Menetlusaluse isiku seaduslik esindaja P. M. (O) andis ütlusi selle kohta, et Plusprisma OÜ rendib Solarise keskuse hoones ruume, kus osutatakse meelelahutus-toitlustusteenust.
11. juulil 2016 oli kohvik Komeet avatud hommikuni, mängis muusika ja kõlarid olid terrassil väljas.
12. Plusprisma OÜ kaitsja vandeadvokaadi abi Sandra-Kristin Noot esitas
13. septembril 2016 maakohtule kaebuse kohtuvälise menetleja
14. augusti
15. a otsuse peale. Kaitsja palus tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada menetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteo tunnuste puudumise tõttu või tühistada otsus karistuse määramise osas ning teha uus otsus, millega vähendada mõistetud karistust. Samuti palus kaitsja hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu.
16. Harju Maakohus jättis
17. detsembri
18. a otsusega Plusprisma OÜ kaebuse kohtuvälise menetleja
19. augusti
20. a otsuse peale rahuldamata ning Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu)
21. augusti
22. a otsuse muutmata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.
23. Kohtuväline menetleja ei ole väärteomenetluse läbiviimisel rikkunud väärteomenetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtu hinnangul on kohtus uuritud tõenditega kinnitamist leidnud, et Plusprisma OÜ kohviku ruumides tekitati
24. juulil 2016 ajavahemikus kell 22.00–6.00 müra, mis kandus kohviku ruumidest väljapoole. Müra kostus tänavale, mis on

§ 54kohaselt avalik koht.

Lähtudes

§ 56

lgst 2, on tööpäevadel ajavahemikus 22.00– 6.00 keelatud tekitada müra ka mitteavalikus kohas. 3.

1. Täidetud on ka juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldused KarS § 14 tähenduses: juriidilise isiku juhtivtöötaja korraldas meelelahutusasutuses muusika mängimise. Samuti on klientide kohvikus teenindamine juriidilise isiku varalistes huvides. Osaühingu juhatuse liige P. M. (O) pidanuks tagama, et menetlusaluse isiku opereeritav kohvik ei rikuks
2. juulil 2016 ajavahemikus 22.00–6.00 avalikku korda. 3.
3. Ebaõige on kaebuse esitaja väide, et menetlusalusele isikule on korraga ette heidetud nii tegevust kui ka tegevusetust. Maakohtu hinnangul on menetlusalusele isikule tehtud etteheite sisu selge – menetlusalune isik tekitas keelatud müra. Kui kohtuväline menetleja selgitab, kuidas menetlusaluse isiku seaduslik esindaja pidanuks käituma, ei ole sellises olukorras tegemist 2

§ 56lgs 1 sätestatud nõudeid.

Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.

1. Kohtuväline menetleja ja kohus eksisid menetlusalusele isikule etteheidetava teo väidetavalt toimepannud füüsilise isiku tuvastamisel. Väärteomenetluse alustamisest saadik on menetlusaluse isikuna käsitatud üksnes ja ainult Plusprisma OÜ-d. Kohtuväline menetleja ja kohus on ekslikult samastanud juriidilise isiku seaduslikku esindajat füüsilise isikuga, kes pani toime juriidilisele isikule süüksarvatava teo. Juriidilise isiku seaduslik esindaja ei viibinud
2. juulil 2016 toimunud üritusel, mistõttu ei saanud ta etteheidetavat müra tekitada. 5.
3. Kohtuvälises menetluses ei tuvastatud teo toime pannud füüsilist isikut, mistõttu on menetlusaluse isiku kui juriidilise isiku vastutus käesolevas asjas konstrueeritud ekslikult. Samuti ei saa juriidilisele isikule etteheidetavat tegu kui tegevust avada füüsilise isiku, sealhulgas juriidilise isiku juhatuse liikme tegevusetuse kaudu. Selline konstruktsioon on õigusdogmaatika ja Riigikohtu praktika kohaselt lubamatu, sest juriidilisele isikule etteheidetud tegu ning füüsilise isiku poolt juriidilise isiku huvides toime pandud tegu peavad olema identsed. Karistusõiguslikult saab üks ja sama tegu olla kas tegevus või tegevusetus. 5.
4. Maakohus leidis ekslikult, et menetlusalune isik rikkus

§ 56

lgs 1 kehtestatud nõudeid.

§ 56

lg 1 sätestab, et avalikus kohas on keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on lubatud müranormid kehtestatud rahvatervise seaduse § 8 lg 2 p 17 alusel antud sotsiaalministri määrusega. Lubatud müra piirtasemeid võiks tõlgendada kui piiri müra „olulise häirivuse“ hindamisel. Vahetult enne 2016. aasta suve algust mõõtis A OY Eesti filiaal menetlusaluse isiku palvel helirõhutaset, et tuvastada, kas kohvikust kostuv müra jääb sätestatud piirmäärade piiresse. Mõõtmisi tehti kolmes kohas, kuhu muusika võiks potentsiaalselt kosta (ümberkaudsed korterelamud). Seejärel lukustas menetlusalune isik helisüsteemi sellisele tasemele, et kohvikust kostuv heli jääks lubatud müra piirmääradesse. Seega tegi menetlusalune isik kõik temast sõltuva ja vajaliku, et kohviku tegevusega põhjustatud müra jääks lubatud piiridesse, mistõttu ei saa talle ette heita hooletust. Lisaks sellele tuleb

§ 57

kohaselt lähtuda keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse, ning selle piirkonna tavadest. Kohvik asub Tallinna südalinnas ja on ilmne, et selles piirkonnas on müranivoo kõrgem kui äärelinnas. On igati aktsepteeritav, et südalinnas opereerivad meelelahutusasutused ja seda ka öistel tundidel. Kohvikust kostuv heli oli 3

§s 56 kirjeldatud nõuete rikkumisele (I), seejärel analüüsib juriidilise isiku vastutuse eeldusi (II), käsitleb

§s 56 sisalduva oluliselt häiriva müra mõiste sisu ja selle tõendamisega seotud küsimusi (III), lõpuks selgitab avaliku korra tagamise võimalusi seoses häiriva müraga (IV), hindab menetlusalusele isikule mõistetud karistuse põhjendatust (V) ja lahendab väärteoasja (VI). I 8. Karistusõiguslik vastutus oluliselt häiriva müra tekitamise eest on sätestatud KarS §s 262 (avaliku korra rikkumine), mis näeb ette vastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest. Säte kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda

§s 55 või §s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3111517, p 21.) 8.
3. Avaliku koha mõiste on sätestatud

§s 54. Selle normi tähenduses on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maaala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Meelelahutusasutuse puhul sõltub selle lugemine avalikuks või mitteavalikuks kohaks sellest, kas tegemist on avalikkusele avatud üritusega või näiteks erapeoga, kuhu külastajad pääsevad kutsete alusel. 8.2.

§ 56

lg 1 kohaselt on avalikus kohas keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on mujal kui avalikus kohas keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte ajavahemikus kella 22.00st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni. Kolleegium leiab, et 4

§ 56lgs 1 kui ka lgs 2 kirjeldatud nõuded.

Kuigi

§ 56

lg 2 reguleerib olukorda, kus rikkumine ise leiab aset mujal kui avalikus kohas, avaldub selles teos kahjulik mõju või häiriv efekt teistele asjasse puutumatutele isikutele ja seega ka avalikule korrale. 8.3. Väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses heidetakse Plusprisma OÜ-le ette seda, et talle kuuluva kohviku ruumidest kostva muusikaga häiriti pikema aja jooksul väljaspool kohviku ruume viibivaid inimesi. Muusika mängimine toimus kohviku territooriumil öisel ajal, täpsemalt ajavahemikus 00.00–4.00, ja sellega häiriti kestvalt isikut, kes viibis väljaspool kohvikut enda kodus. Väärteoasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et tegemist oli avaliku üritusega – nn kohvikõhtuga. Juhul kui meelelahutusasutuse korraldatud avalik üritus ja selle käigus tekkiv müra häirib väljaspool kohviku territooriumi viibivate isikute rahu, on tegemist

§ 56lgs 1 kirjeldatud olukorraga.

Seega on väärteoprotokollis kirjeldatud ja väärteomenetluses tuvastatud kõik faktilised asjaolud, mis täidavad

§ 56lg 1 ja seega ka Kar

S § 262 eeldusi. II

1. Järgmisena käsitleb kolleegium kaitsja kassatsiooni väidet, et väärteomenetluses ei ole nõuetekohaselt tuvastatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, muu hulgas heidetakse juriidilisele isikule ette tegevust – öörahu rikkumist valju muusikaga – ja juriidilise isiku juhatuse liikmele tegevusetust – kohviku töö nõuetekohast korraldamata jätmist. Samuti ei ole tuvastatud konkreetne füüsiline isik, kes müra tekitas. 9.
2. Väärteoprotokolli kohaselt pani Plusprisma OÜ-le omistatava teo toime juriidilise isiku juhatuse liige P. M. (O). Seega tuleb KarS § 14 lgst 1 lähtudes kõigepealt kontrollida, kas tema teos esinevad kõik menetlusalusele isikule etteheidetava väärteo tunnused (vt näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsuse nr 3118416, p 27). 9.
5. Kohtupraktika kohaselt saab juriidilist isikut karistada ka siis, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus asjas nr 3118812, p 7). Sellisel juhul tuleb väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses isikuliselt nimetada vähemalt see organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja, kelle korraldusel või heakskiidul koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on juriidilise isiku huvides toime pandud (viidatud otsuse p 7). Kooskõlas eelmärgituga on organi liikme või juhtivtöötaja korraldusel toime pandud tegu omistatav KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule ka näiteks siis, kui korraldust täitnud tavatöötaja – või ka teine organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja – pole tuvastatav, ei täitnud süüteo subjektiivset koosseisu või tegutses mittesüüliselt (nt vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes). Juriidilise isiku karistamiseks piisab sellisel juhul sellest, kui korralduse andja ise täitis seda tehes subjektiivse koosseisu ja käitus õigusvastaselt ning süüliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. detsembri
9. a otsus asjas nr 3119014, p 38). 9.
10. Seega ei välista ka praegusel juhul kohvikus Komeet korraldatud peol vahetult selle käigus muusika mängimise ja müra vältimise eest vastutanud tavatöötaja(te) tuvastamata jätmine iseenesest Plusprisma OÜ vastutust korrakaitseseaduse nõuete rikkumise eest, kui on tuvastatud juriidilise isiku juhatuse liige, kes korraldas või kiitis heaks kohviku ruumides, sealhulgas selle terrassil, peo toimumise. 5

§ 56lgte 1 ja 2 tähenduses.

Kaitsja leiab, et oluliselt häiriva müraga on nende sätete mõtte järgi tegemist vaid juhul, kui ületatakse rahvatervise seaduse alusel sotsiaalministri

1. märtsi
2. a määrusega nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ kehtestatud müra piirtasemeid. 10.1.

§ 57

kohaselt lähtutakse

§des 55 ja 56 sätestatud käitumise häirivuse hindamisel keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse, ning selle piirkonna tavadest. Korrakaitseseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt võiks rahvatervise seaduse alusel kehtestatud müranormide ja kõnealuse normi paralleelse kehtivuse korral lubatud müra normtasemeid tõlgendada kui piiri müra „olulise häirivuse“ hindamisel, mis ei pea aga alati tähendama, et müranormide piiridesse jääv müra ei võiks teatud piirjuhtudel, nt arvestades müra tekitamise viisi, sagedust, aega, konkreetset kohta, olla käsitatav olulise häirimisena kõnealuse sätte tähenduses. Seega on eelnõu seletuskirja kohaselt tegemist vaid sätte ühe võimaliku 6

§st 57 tulenevalt ei ole menetleja avaliku korra rikkumise tõendatuse üle otsustamisel seotud mõõtmise tulemusega või selle puudumisega, vaid hindab tõendeid kogumis. Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga, kui vastav kohustus ei tulene näiteks riiklikku järelevalvet reguleerivast eriseadusest. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3116715, p 17.) Müra mõõtmine rahvatervise seaduse alusel kehtestatud korras ei pruugi olla igal konkreetsel juhul ka võimalik. Kogutud tõendid peavad siiski võimaldama menetlejal asuda keskmise objektiivse isiku rolli, võttes arvesse ka koha tavapärase kasutamise eesmärki ja piirkonna tavasid. Andmed peavad seega olema piisavad, hindamaks seda, kas müratase oli objektiivselt häiriv. Eeltoodu ei välista siiski võimalust, et seadusandja kehtestab de lege ferenda müra mõõtmise kohustuse näiteks meelelahutusasutuse tegevuse õiguspärasuse kontrollimisel. 11.Maakohus tugines praeguses asjas teo tõendatuks lugemisel munitsipaalpolitseinikust tunnistaja V. B. ütlustele, tunnistaja poolt Solarise keskuse ees tehtud audiovisuaalsele salvestisele ja tunnistaja K. E. (N) ütlustele. K. E. (N) on ühtlasi ka väärteoprotokollis nimetatud kõrvaline isik, kelle rahu häiriti. 11.
3. Sotsiaalministri määrusega sätestatud müra normtasemete nõuetekohase mõõtmise tulemus on vaieldamatult kasutatav ühe tõendina müra olulise häirivuse tõendamisel või selle ümberlükkamisel. Nagu eespool märgitud, ei kajasta aga menetlusaluse isiku poolt kaitse tõendina esitatud müra mõõtmise tulemused väärteoprotokollis kirjeldatud sündmuse asjaolusid ega ole seetõttu käsitatavad tõendina selle kohta, et
4. juulil 2016 ei häiritud teiste isikute rahu. Väärteoasjast nähtuvalt ei korraldatud mõõtmist väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt tehti mõõtmisi
5. juunil 2016 ajavahemikus 21.50–22.55 kohviku lähedal asuvates korterites, mille aadressid ei lange kokku K. E. (N) ega H. T. elukoha aadressiga. Samas just nende iskute rahu väärteoprotokolli kohaselt müraga oluliselt häiriti. 11.
6. Samuti võib müra häirivuse objektiivseks hindamiseks kasutada muid tõendeid, sealhulgas audiovisuaalseid salvestisi ja ka isikute ütlusi. Kolleegiumi hinnangul oli V. B. ülekuulamine tunnistajana lubatav VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 66 lg 1 alusel, mistõttu viide VTMS § 313 lgle 1 on üleliigne. V. B. ei ole väärteoasjas teinud toiminguid, mis võimaldavad pidada teda väärteoasja menetlejaks. Väärteoasja menetlemisega ei saa samastada korrakaitselise järelevalve käigus tehtud toimingud, mis eelnevad väärteomenetluse alustamisele. Sellise isiku ülekuulamist tunnistajana on Riigikohtu praktikas aktsepteeritud. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri
8. a otsus nr 3116905, p 6.) Tunnistaja ütlused selle kohta, et valju muusikat oli kuulda tänaval Solarise keskuse kõrval, on käsitatavad kaudse tõendina, mis kinnitab, et tegemist oli lähedalasuvates majades viibivate isikute jaoks oluliselt häiriva müraga. 11.
9. Lisaks isikulistele tõenditele tugines maakohus teo tõendatuks lugemisel munitsipaalpolitsei ametniku poolt sündmuskohal tehtud audiovisuaalsele salvestisele. Kaitsja leiab, et salvestise kasutamine oli lubamatu, sest see ei vasta VTMS § 314 lg 1 nõuetele. Kolleegium nendib, et VTMS § 314 peab silmas vaid menetleja tehtud salvestisi. Nagu selgitatud eespool, ei ole V. B. praeguses asjas käsitatav väärteo menetlejana. Riikliku järelevalve ehk korrakaitselise tegevuse 7

§ 56

, võib eeltoodust tulenevalt meelelahutusasutuste tööga seotud avaliku korra nõuete täitmise kontrollimisel kõige efektiivsemaks osutuda lahenduse leidmine koostöös ettevõtjaga. Vajadusel on kohalikul omavalitsusel võimalik teha ettekirjutusi, kohustamaks ettevõtjat viima oma tegevus kooskõlla kaubandustegevuse seaduse ja korrakaitseseadusega, muu hulgas piirates meelelahutusprogrammi pakkumise, sealhulgas muusika edastamise kellaaegu või tingimusi. Lisaks on ettevõtjal võimalik taotleda kohalikult omavalitsuselt ürituse korraldamise luba (vt ka

§ 56lg 3 p 2 ja § 59 lg 1).

V 15. Kaitsja vaidlustab ka isikule mõistetud karistust, leides, et kohus on ekslikult viidanud sellele, et tegemist on rahatrahviga, mis jääb alla sanktsiooni alammäära. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et tegemist ei ole alla sanktsiooni alammäära jääva karistusega. KarS § 262 lg 2 sanktsioon näeb juriidilisele isikule ette karistusena rahatrahvi kuni 2 000 eurot. Samas märgib kohus eelnevalt, et 8