Obsah (5)

§ 14§ 6§ 127§ 115§ 1045

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Margo Klaar, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuli 2017. a, Tallinn Tsiviilasja numbe

§ 14lg 3 teise lause, samuti Ts

ÜS § 138 lg 2 mõttes pahauskseks käitumiseks. Kohus pidas põhistatuks kostja vastuväidet, et hagejaga ja teiste võlausaldajatega läbirääkimisi alustades ja pidades ei saanud kostjale mitte teada olla see, milliste kokkulepetega läbirääkimised lõpevad ja milliste kompromissettepaneku tingimusteni lõpuks jõutakse, samuti milliseid seisukohti ja võimalikke vastuväiteid osapooled läbirääkimiste käigus esitavad ning kas ja millise otsuse võlausaldajad hageja kompromissettepaneku suhtes üldkoosolekul teevad. Kohus pidas põhjendatuks kostja väidet, et ta alustas ja pidas hagejaga ja teiste võlausaldajatega läbirääkimisi heauskselt (vt TsÜS § 139 heausksuse eeldus) lootusega, et lõpuks jõutakse kohtulike kompromisside osas kõiki osapooli rahuldavate kokkulepeteni, misjärel esitatakse läbirääkimiste tulemus võlausaldajate üldkoosolekule arutamiseks ja heakskiitmiseks.

1. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostja poolt tingis hageja kompromissettepaneku heakskiitnud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamise eelkõige asjaolu, et kompromissiläbirääkimiste osapooled ei jõudnud tegelikult sellises kompromissis kõiki osapooli rahuldavale kokkuleppele ning see asjaolu oli teada ka hagejale. Kohus leidis, et isegi kui nõustuda, et kostja
2. detsembril
3. a esitatud ja hageja
4. märtsil
5. a esitatud kompromissettepanekute erinevus ei ole suur, ei tulene sellest vältimatult järeldust, et kostjal kui pankrotihalduril ei olnud teatud asjaolusid 3 ja/või teiste võlausaldajate vastuväiteid arvesse võttes õigus oma seisukohta varasema kompromissettepaneku vastuvõetavuse suhtes muuta ja ümber hinnata. Pankrotihalduri positsioon on selles mõttes n.ö tavalise lepingupoole positsioonist oluliselt erinev, kuna pankrotihaldur peab lähtuma mitte ainult ühe, vaid kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigustest ja huvidest (PankrS § 55 lg 1), mis aga võivad olla vastuolus ja nende ühisosa raskesti määratletav. Eeltoodust tulenevalt ja asjas poolte esitatud tõendeid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et asjas pole leidnud tõendamist, et kostja oleks lepingueelsete läbirääkimiste käigus käitunud hageja suhtes pahauskselt, jättes teatamata sellistest asjaoludest, mille vastu hagejal oli äratuntav oluline huvi ning pidades hagejaga kompromissläbirääkimisi, omamata tegelikult tahet kompromissi sõlmida.
6. Hageja kahjunõude osas on kohtu hinnangul põhjendatud kostja vastuväited, et hageja ei saa nõuda õigusabikuludelt tasutud käibemaksu 3042 euro hüvitamist, kuna hageja on käibemaksukohustuslane ning et hageja ja kostja vaheliste läbirääkimistega saab seostada hageja õigusabitoiminguid mahus kuni 73,5 tundi, s.t 9555 eurot käibemaksuta. Samas kuna kohus ei leidnud, et kostja oleks pidanud hagejaga kompromissläbirääkimisi pahauskselt ja oleks samal motiivil vaidlustanud hageja kompromissettepaneku heakskiitnud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, ei ole kostja

§ 14

lg-tes 1 ja 3 sätestatud kohustusi rikkunud, mistõttu ei mõistnud kohus nimetatud summat (9555 eurot) kostjalt hageja kasuks välja. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue 15 210 euro väljamõistmiseks ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 15 210 eurot ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
2. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu seisukohad vastuolulised. Nimelt asjaolu, kas üldkoosoleku otsus võidakse vaidlustada või mitte, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Samuti ei oma tähtsust, kas üldkoosoleku otsuse vaidlustamiseks alused esinevad või mitte. Hagis on kostjale ette heidetud pahausksete lepingueelsete läbirääkimise pidamist. Selle etteheite ühe elemendina on ette heidetud, et kostja ise nõudis läbiräägitava kokkuleppe hääletusele panekut üldkoosolekule, kuid seejärel ise selle vaidlustas.
3. Maakohus omistas alusetult tähtsuse asjaolule, et hagejat esindas läbirääkimistel vandeadvokaat. Nimelt ei ole kohus põhjendanud, kuidas vandeadvokaat peaks ette nägema, et kui pankrotihaldur nõuab pankrotimenetlusega seotud küsimuse hääletusele panekut üldkoosolekule, siis ta ka ise selle üldkoosoleku otsuse hiljem vaidlustab.
4. Hageja rõhutab, et isegi kostja ise ei ole käesoleva menetluse raames tuginenud asjaolule, mille kohaselt hagejale pidi olema teada, et kuigi kostja nõudis kokkuleppe hääletusele panekut üldkoosolekule, siis ta selle hiljem ise pädevuse puudumise vaidlustab. Siit tulenevalt oli maakohtu poolt vastupidisele seisukohale asumine alusetu. Sealjuures juhul, kui kostja kavatses üldkoosoleku otsuse kindlasti vaidlustada, siis miks oli vajalik sellest hagejale teatada alles
5. mail
6. a, mitte aga läbirääkimiste alguses
7. jaanuaril
8. a.
9. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et kostja pidas läbirääkimisi heas usus. Hagi põhjendatakse sellega, et kostja poolt AS Süda Maja (pankrotis)
10. aprilli
11. a üldkoosoleku vaidlustamiseks
12. mail
13. a esitatud hagist nähtuvalt muutsid kostja arvates osapoolte vahel kokkuleppe sõlmimise võimatuks asjaolu, et võlausaldajate üldkoosolekul puudus kohtulike kompromisside kinnitamiseks pädevus, et kompromissi realiseerimine on võimatu, sest hõlmab hageja nõuete üleminekut, kuid 4 hageja nõude tunnustamise osas on vaidlus alles pooleli ning et kompromiss läheb vastuollu AS Süda Maja (pankrotis)
14. jaanuari
15. a üldkoosolekul kostjale antud ülesandega töötada välja pankrotiülene kompromiss. Kõik need asjaolud olid kostjale enne läbirääkimiste algust teada. Vaatamata sellele pidas kostja läbirääkimisi kuni
16. märtsini
17. a. Esmakordselt teatas kostja hagejale põhjustest, mis tema hinnangul välistavad kokkuleppe sõlmimise alles
18. mail
19. a. Kuivõrd kostja ei teavitanud hagejat enne läbirääkimiste pidamist eelnimetatud põhjustest, mis tema hinnangul välistavad läbiräägitava kokkuleppe sõlmimise, siis ta pidaski läbirääkimisi pahauskselt.
20. Hageja selgitab, et käesoleval juhul ei oma tähtsust maakohtu otsuse p-s 15 käsitletud pankrotihalduri ametipositsioon, kuna see ei vabasta teda

§ 14sätestatud kohustustest pidada läbirääkimisi heas usus.

1. Vaidluse vältimiseks ei nõua hageja õigusabikuludele lisandunud käibemaksu hüvitamist. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
4. Lepingueelseid läbirääkimisi pidavate isikute kohustusi teineteise suhtes reguleerib

§ 14

.

§ 14

lg 1 esimese lause järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega.

§ 14

lg 2 esimeses lauses sätestatakse, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav isik peab teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Sama paragrahvi esimese lõike teisest lausest tulenevalt peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatud andmed olema tõesed.

§ 14

lg 2 teine lause sätestab, et neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Lisaks reguleerib lepingueelsetel läbirääkimistel tekkivat teavitamiskohustust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 95, mille järgi tuleb lepingu sõlmimisel teavitamiskohustuse juures eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused (vt Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-150-12, p 18; 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15). 23.

§ 14lg 3 ning Ts

ÜS § 138 ja

§ 6

lg 1 teise lause järgi ei või isik lepingueelseid läbirääkimisi pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta pidada, samuti neid pahauskselt katkestada. Selle kohustuse eesmärgiks on mh hoida ära usalduskahju tekkimine (

§ 127lg 2).

Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue

§ 115lg 1 alusel (vt Riigikohtu 4.

märtsi

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14 p 12;
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 14;
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 15). Läbirääkijate esindajate vastutus põhineb aga deliktilisel alusel. Sellisel juhul on

§ 14

lg-d 1 ja 2 kaitsenormid

§ 1045

lg 1 p 7 mõttes, samuti võib vastutuse aluseks olla

§ 1045lg 1 p 8 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5.

juuni

1. a otsus nr 3-2-1-62-13, p 14-18). 5
2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõuetekohaselt hinnanud kostja poolt

§st 14 tulenevate kohustuste täitmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole asjas tuvastamist leidnud, et kostja oleks lepingueelsete läbirääkimiste käigus käitunud hageja suhtes pahatahtlikult, jättes läbirääkimiste käigus hagejat teavitamata olulistest asjaoludest. Maakohus on käsitlenud peetud läbirääkimiste aluseks olnud asjaolusid ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja esitatud nõuet rahuldada. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

1. Ringkonnakohus lisab maakohtu põhjendustele, et küsimused, kas võlausaldajate üldkoosolekul on kohtulike kompromisside kinnitamiseks pädevus; kas kompromissi realiseerimine on võimalik kui see hõlmab nõuete üleminekut, mille tunnustamise osas on vaidlus pooleli ning kas kompromiss läheb vastuollu AS Süda Maja (pankrotis)
2. jaanuari
3. a üldkoosolekul kostjale antud ülesandega töötada välja pankrotiülene kompromiss, on kõik õigusliku sisuga. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et kuna hagejat esindas läbirääkimistel vandeadvokaat, ei pidanud kostja nõustama hagejat läbirääkimiste perspektiivi puudutavates õigusküsimustes. Vaidlust ei ole selles, et kõnealuste õigusküsimuste taustaks olevad faktilised asjaolud olid hagejale teada. See tähendab, et kostja ei ole varjanud hageja eest olulist teavet, millest kostja pidanuks

§ 14lg 2 esimese lause ja Ts

ÜS § 95 järgi hagejat teavitama. Kõigi oluliste faktide teadmise tõttu puudus hageja esindajal takistus eriteadmisi ja kogemusi arvestades kompromissi õigusliku võimalikkuse ja sellest lähtuvalt läbirääkimiste pidamiseks kulutuste tegemise mõttekuse üle iseseisvalt otsustada. Pankrotihalduri ühte- või teistpidi tehtud õiguslikud kaalutlused ei olnud hagejale mingil viisil siduvad ega kohustanud hagejat läbirääkimisi pidama.

1. Ringkonnakohus ei ole kaebajaga ühte meelt selles, et praegusel juhul ei oma tähtsust, mis põhjusel kompromiss sõlmimata jäi. Hindamaks kostja käitumist lepingueelsetel läbirääkimistel ja hageja väidet, et kohtulikud kompromisskokkulepped jäid sõlmimata kostja süül, analüüsis maakohus põhjendatult kokkulepete sõlmimata jätmise põhjuseid. Maakohus on asjas esitatud tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et läbirääkimiste edukus ei sõltunud kostjast, vaid kompromissid jäid kohtule tõenditena esitatud e-kirjavahetusest ning Jaan Rüütmani ja Sulev Mandre ütlustest järelduvalt sõlmimata võlausaldajate erimeelsuste tõttu (I kd, tl 136-139, II kd, tl 24-25 pöördel). Et kompromissi selliste asjaolude tõttu sõlmida ei õnnestunud ning läbirääkimistele tehtud hageja kulutused seetõttu asjatuks osutusid, ei ole kostjale etteheidetav.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda. Maakohus otsuse tegemisel menetluskulusid summaarselt kindlaks ei määranud ja seepärast määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 6