← Eesti

2-16-8647/51

Obsah (5)§ 4§ 10§ 7§ 52§ 12

Tsiviilasi nr 2-16-8647 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2017.a, Tallinn Tsi

) § 52 lg 2 p-st 1 tulenevalt aegunud. Kohtu hinnangul pidi kostja olema teadlik hageja kaubamärgist hiljemalt 02.05.2011.a, mil MM ja GT pöördusid kostja aktsionäridena Laboratoires Decleor ja Carita International presidendi Yoshiaki Sato poole teatega, et MM jätkab kostja juhatuse liikmena ja GT lahkub kostja juhatusest, jätkates kostja äriühingus aktsionärina ning asudes üles ehitama hageja kaudu Decleor ja Carita kaubamärkide uut jaemüügiketti kaubamärgi Natural Look of Desiree all. Võttes arvesse, et hageja kaubamärk „Desiree NATURAL LOOK“ avaldati 01.08.2012.a, viitab kohtu hinnangul 02.05.2011.a kiri asjaolule, et kostja oli hiljemalt sel ajal teadlik hageja poolt kaubamärkide Désirée ja Désirée NATURAL LOOK suhtes registreerimistaotluste esitamisest. Kohus ei nõustunud ka kostja väitega, et hageja poolt oli kaubamärgi registreerimise taotlus esitatud pahauskselt. Kuivõrd kohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata, kuulub sellega hageja nõue – kohustada kostjat lõpetama tähise „Désirée“ ja muude äravahetamiseni sarnaste tähiste kasutamine oma majandus- ja äritegevuses ja hoiduma tähise „Désirée“ ja muude äravahetamiseni sarnaste tähiste kasutamisest oma majandus- ja äritegevuses tulevikus – rahuldamisele, kuna täidetud on nõude rahuldamise eeldused, st hageja on registreeritud kaubamärgi omaja ja kostja kasutab identset tähist identsete teenuste osutamiseks. Vastavate asjaolude üle vaidlust ei ole (

§ 4lg 1 ja lg 2, § 14 lg 1, 57 lg 1 p 1).

Kohus leidis, et kuigi käesoleval juhul ei ole kostja kaubamärgi üldtuntust kohtu poolt tõendite ebapiisavuse tõttu tunnistatud ja ka hageja selle asjaolu eelnevalt vaidlustas, oleks hageja pidanud mõistliku aja jooksul esitama hagi oma ainuõiguste maksmapanekuks ja vältima kostjal arusaama tekkimist, et võib-olla sellist hagi ei esitatagi. Kostja apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis vastuhagi rahuldamata, rahuldas osaliselt hagi ja menetluskulude jaotuse osas ning palus teha uue otsuse, millega rahuldatakse vastuhagi, tunnistatakse kaubamärgi „Désirée“ kaubamärgina üldtuntuks, tunnistades hageja kaubamärgi omaja ainuõigust kaubamärkidele „Désirée“ (registreering nr 49955) ja „Désirée NATURAL LOOK“ (registreering nr 49956) tühiseks ja edastades otsus kaubamärkide Eesti Patendiameti poolt peetavast kaubamärkide registrist kustutamiseks Eesti Patendiametile, ning jäetakse hagi täies ulatuses rahuldamata. Samuti palus kostja tühistada hagi tagamise ja jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning see on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Jättes tähise „Desiree“ kostja kaubamärgina üldtuntuks tunnistamata ja kaubamärkide „Desiree“ ja „Desiree NATURAL LOOK“ registreeringud tühistamata, jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata

§ 10

lg 1 p 1 ja 2 ning

§ 7lg 3 p-d 1-4.

Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata Pariisi konventsiooni artikli 6 bis lõike 1 ja TRIPS kaubandusaspektide lepingu artikli 16 lõike 2 teise lause. Maakohus ei ole kaubamärgi üldtuntuse üle otsustamisel kaalunud kõiki asjakohaseid tegureid. Tegur, mida tuleb kaubamärgi üldtuntuse hindamisel arvesse võtta, saab olla samuti märgiga 6

(12)Tsiviilasi nr 2-16-8647 seotud väärtus, mis tuleneb reklaamimise ja sponsorluse kaudu märgi kasutamise ulatusest. Kostja esitas kohtule tõendid, millest nähtub, et kolmandad isikud soovisid oma klientide jaoks osta kaubamärgiga „Desiree“ tähistatud ilusalongi teenuseid 300 kinkekaardi näol. Samuti ei arvestanud maakohus asjaoluga, et tähise „Desiree“ all tegutses pikema ajaperioodi vältel mitmeid kostja ilusalonge, neid salonge teadsid kliendid ja selle valdkonna iluprofessionaalid ja tarnijad. Kostja tegeles pidevalt kaubamärgi „Desiree“ brändinguga ja tegi selleks kulutusi. Maakohus ei ole eeltoodud asjaoludega otsuse tegemisel arvestanud. Maakohus jättis õigesti hindamata vaatlusaluse kaubamärgi kasutuse kestuse faktori. Maakohus on põhjendamatult sedastanud nagu tuleks kaubamärgi kasutusaja alguseks lugeda 2005.a. Kaubamärkide valdkonnas kehtib põhimõte, et mida kauem on märki turul kasutatud, seda suurem on nende tarbijate arv, kes sellega tõenäoliselt kokku on puutunud. Antud juhul on maakohus meelevaldselt n-ö lühendanud vaatlusaluse kaubamärgi kasutusele võtmise algusaega üheksa aasta võrra. Maakohus on ka ignoreerinud, et käesolevas kohtuasjas on kogutud arvukalt tõendeid OÜ Gerlinde ettevõtte kostjale ülemineku fakti kohta. Kohus on apellandi arvates jätnud põhjendamatult kohaldamata VÕS § 180. Antud juhul: (
  1. i)OÜ Gerlinde ja kostja osanikud ja juhatus kattusid; (
  2. ii)kostja tegevuskohaks jäi pärast OÜ Gerlinde äritegevuse lõppemist viimase tegevuskoht; (iii) kostja jätkas katkematult OÜ Gerlinde igapäevast majandustegevust; (
  3. iv)OÜ Gerlinde ja kostja tegevusalad (s.o ilusalongi pidamine ja iluteenuste osutamine) kattusid täielikult; (
  4. v)kostja jätkas ilusalongi tegevust täpselt samas asukohas, kus tegutses eelnevalt OÜ Gerlinde poolt opereeritud ilusalong; (
  5. v)OÜ Gerlinde töötajad ja ettevõttega seotud isikud jätkasid tegutsemist kostjas; (
  6. vi)OÜ Gerlinde kliendi- ja hankesuhted jätkusid kostja kaudu, ja (vii) kostja jätkas oma äritegevuses katkematult OÜ Gerlinde kaubamärgi „Desiree“ ja domeeninime desiree.ee kasutamist. 1996.a hakkas kaubamärki kasutama kostja õiguseelneja OÜ Gerlinde, kelle ettevõte läks kostjale üle ja kelle poolt algselt kasutusele võetud kaubamärgi kasutamist kostja 2005.a katkematult jätkas. Käesolevas kohtuasjas kogutud tõendite ja tuvastatud asjaolude pinnalt saab üksnes järeldada, et 2005.a toimus ettevõtte üleminek OÜ-lt Gerlinde kostjale. Selle tulemusena oleks maakohus pidanud võtma arvesse vaatlusaluse kaubamärgi kasutuse algusajana aastat 1996.a, mitte 2005.a. Kostja ei nõustunud, et ta nõue on aegunud. Otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohus on järeldusi ebapiisavalt motiveerinud ning mitmed olulised maakohtu poolt tehtud järeldused on jäetud põhjendamata. Maakohus on loetlenud kostja poolt kaubamärgi üldtuntuse tõendamiseks esitatud tõendid ning pelgalt sedastanud, et nendest tõenditest siiski ei piisa järelduseks, et kostja tähis „Desiree“ oli kujunenud 2011.a alguseks Eesti ilusalongide tarbijate ja vastava ärisektori professionaalide hulgas kostja üldtuntud kaubamärgiks. Kohtu taoline seisukoht on jäänud täielikult motiveerimata. Maakohus ei ole mitte mingil viisil selgitanud ega põhjendanud, miks kohus ei nõustu käesolevas kohtuasjas kogutud tõendite pinnal kostja peamise väitega, et kaubamärk „Desiree“ oli 2011.a üldtuntud kostja kaubamärgina. Põhjendamata ja väär on maakohtu hinnang, et tähise „Desiree“ kasutamine ei omanud kostja majandustegevuses määravat iseloomu. Maakohus ei ole põhjendanud, mille alusel maakohus taolisele järeldusele jõudis. Olukorras, kus kogutud tõendite pinnalt on tuvastatud, et kostja tegeles vaatlusaluse ajaperioodi jooksul pidevalt ja katkematult ilusalongide opereerimisega nii Tallinnas kui ka Tartus, ei ole kostja hinnangul võimalik asuda seisukohale nagu see tegevus ei oleks kostja jaoks oluline. Maakohus asus motiveerimata ebaõigele seisukohale, et kaubamärk „Desiree“ ei ole üldtuntud kostja kaubamärgina, hoolimata sellest, et see kaubamärk oli juba aastast 1996.a katkematult kasutusel OÜ Laidol õiguseelneja OÜ Gerlinde ja alates aastast 2000.a kostja ilusalongide tähistamiseks. 7
(12)Tsiviilasi nr 2-16-8647 Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning sellest tulenevalt tuvastanud asjaolud ebaõigesti. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et vaatlusaluse kaubamärgiga tähistatud kostja ilusalonge reklaamiti pidevalt näiteks nii Stockmanni kaubamaja kui ka Eesti suurimate pankade (s.o AS SEB Pank ja AS Swedbank) klientidele suunatud reklaammaterjalides. Seega puutus konkreetne sihtrühm kokku kostja kaubamärgiga pikema aja jooksul. EUIPO on kaubamärgialaste vaidluste lahendamisel asunud selgele seisukohale, et „pikemaks ajaperioodiks“ kaubamärgi üldtuntuse hindamisel tuleb pidada näiteks ajaperioodi kolm aastat (R 0446/2010-1; TURBOMANIA). Euroopa Kohus on NASDAQ kohtuasjas rõhutanud, et kaubamärgi maine saab olla tõestatud ka sellisel juhul, kui vastulause esitaja ei ole esitanud andmeid ega tõendeid märgi turuosa kohta, vaid on tõendanud kaubamärgi reklaamimist (ECJ T-47/06, p-d 47-52). Ka EUIPO on sedastanud, et turuosa andmete puudumine ei saa olla piisav, et seada kaubamärgi maine tuvastamine kahtluse alla (R 1466/2008-2 ja R 1565/20082 COMMERZBANK ARENA). Müügiedenduse olemus ja ulatus on olulised näitajad märgi maine hindamisel, sest neid tehakse imago rajamiseks ning märgi sihtrühma seas teadmiste suurendamiseks. Seega võib pidev või ulatuslik reklaamikampaania olla tugev näitaja, et märk on muutunud tuntuks nende kaupade või teenuse ostjatest laiema üldsuse seas (ECJ C-100/11, BOTOCYL). Kostja esitas hulgaliselt tõendeid mitmete aastate jooksul tema poolt kaubamärgiga „Desiree“ tähistatud ilusalongi reklaamimise kohta. Selline aktiivne reklaamimine tõendab, et asjaomane üldsus oli kostja kaubamärgist väga hästi teadlik. Hageja seisukoht
  1. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Hageja vastuapellatsioonkaebus
  2. Maakohtu otsuse peale esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõuded mõista kostjalt välja hüvitis 3912,72 eurot hageja kaubamärgiõiguste rikkumise teel saadud hariliku väärtuse eest ja hüvitis 3273,36 eurot kohtumenetluse eelsete õigusabikulude eest ning osas, millega kohus jättis hagiga seonduvad menetluskulud poolte endi kanda, ning teha uus otsus, millega mõistetakse kostjalt välja hageja poolt nõutud hüvitised ja jäetakse menetluskulud kostja kanda. Kostja seisukoht
  3. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata täies ulatuses uueks läbivaatamiseks maakohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 alusel. Kuna ringkonnakohus küll tühistab maakohtu otsuse terves ulatuses, kuid ei tee ise uut lahendit, vaid saadab asja uueks arutamiseks maakohtule, kuuluvad apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.
  5. Seoses vastuhagi nõude aegumisega, märgib ringkonnakohus, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja nõue kaubamärkide ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks on aegunud

§ 52lg 2 p 1 kohaselt.

Nimetatud sätte kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks viie aasta jooksul pärast kaubamärgi kasutamisest teada saamist.

§ 52lg 2 p 1 sõnastusest jääb ebaselgeks, kas hilisem kaubamärk peab olema tähtaja kulgema hakkamiseks ka registreeritud. Kuna Eesti 8

(12)Tsiviilasi nr 2-16-8647 Vabariik on Euroopa Liidu liige, tuleb kaubamärgivaidluse lahendamisel ja siseriikliku õiguse tõlgendamisel ning kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu tööstusomandit reguleerivate normidega (RKTKo nr 3-2-1-4-06, p 22). Esimese nõukogu direktiivi nr 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (edaspidi esimene direktiiv) art 9 lg 1 kohaselt, kui artikli 4 lõike 2 tähenduses on varasema kaubamärgi omaja liikmesriigis viie järjestikuse aasta jooksul nõustunud kõnealuses liikmesriigis registreeritud hilisema kaubamärgi kasutamisega ja olnud teadlik sellisest kasutamisest, ei ole tal õigust varasema kaubamärgi põhjal taotleda hilisema kaubamärgi tühiseks tunnistamist ega vaidlustada hilisema kaubamärgi kasutamist kaupade või teenuste puhul, mille jaoks hilisemat kaubamärki on kasutatud, kui hilisema kaubamärgi registreerimist ei taotletud pahauskselt. Sama sõnastus on ka uues Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis nr 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (edaspidi direktiiv). Seega sätestab direktiiv varasema kaubamärgi omaja nõude aegumistähtajana samuti 5 aastat, mille kulgema hakkamine sõltub Euroopa Kohtu praktika kohaselt järgmiste tingimuste täitmisest: hilisema kaubamärgi registreerimine kõnealuses liikmesriigis, hilisema kaubamärgi registreerimistaotluse esitamine heauskselt, hilisema kaubamärgi omaja poolt kaubamärgi kasutamine selles liikmesriigis, kus see on registreeritud, ja varasema kaubamärgi omaja teadlikkus hilisema kaubamärgi registreerimisest ja selle kasutamisest pärast selle registreerimist (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-482/09). Direktiivijärgsed kaubamärgiomaja õigused peavad olema tagatud igas liikmesriigis. Lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, tuleb direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel võimalikult arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile (RKTsKo nr 3-2-1-4-06, p 30). Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik

§ 52

lg 2 p 1 tõlgendada selliselt, et aegumistähtaja kulgema hakkamise eeldus on mh asjaolu, et hilisem kaubamärk on registreeritud. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et hageja kaubamärgid on avaldatud 01.08.2012.a ning registreeritud 30.10.2012.a. Seega isegi kui eeldada, et kostja sai kaubamärgi registreerimisest ja kasutamisest teada avaldamise päeval 01.08.2012.a, ei saanud vastuhagi esitamise hetkeks (22.06.2016.a) kostja nõue olla aegunud. Seega ei saa käesolevas asjas ringkonnakohtu hinnangul kohtu ette toodud asjaoludel aegumist kohaldada. 10. Maakohus on jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, jättes täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). Nimetatud puudust ei saa ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

§ 52

lg 1 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaja vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks

§-des 9 ja 10 sätestatud õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui see asjaolu oli olemas ka kaubamärgi registreerimise otsuse tegemise ajal. Seega oli asja lahendamisel vajalik selgitada välja kostja poolt kasutatud kaubamärgi üldtuntus hageja kaubamärgi registreerimise otsuse tegemise ajal. Käesoleval juhul on nii pooled kui ka maakohus ekslikult käsitlenud ajahetkena, millal peab kostja tõendama kaubamärgi üldtuntust, kuupäeva 03.03.2011.a, mis on asja materjalide kohaselt taotluse esitamise kuupäev (I kd, tl 15). Eelduslikult on kaubamärgi registreerimise otsuse kuupäev pärast taotluse esitamise kuupäeva ja enne avaldamise kuupäeva.

muutmise eelnõu seletuskirja kohaselt on

52 lg 1 sõnastus selline, kuna kaubamärgi õiguskaitset välistavaid asjaolusid kontrollitakse kaubamärgi registreerimise otsuse tegemisel. Eeltoodust ilmneb üheselt seadusandja tahe tuvastada õiguskaitset välistav asjaolu kaubamärgi registreerimise otsuse kuupäeva seisuga. Kui seadusandja eesmärk oleks olnud, et õiguskaitset välistav asjaolu tuleb tuvastada taotluse esitamise kuupäeva seisuga, oleks

-is § 52 lg 1 vastavalt sõnastatud. Käesoleval juhul ei ole kohus välja selgitanud ega tuvastanud registreerimise otsuse tegemise kuupäeva. Ka asja materjalidest ei nähtu seda kuupäeva. Kohus märkis ka enda 03.10.2016.a selgituses eksitavalt, et on vajalik tuvastada, kas 03.03.2011.a oli 9

(12)Tsiviilasi nr 2-16-8647 kaubamärk üldtuntud, sidudes selle taotluse esitamise kuupäevaga. Maakohus on küll otsuses maininud registreerimise otsuse tegemise kuupäeva, kuid on siiski ekslikult hinnanud kaubamärgi üldtuntust 2011.a alguse seisuga. Maakohus oleks pidanud selgitama, mis seisuga tuleb tõendada kaubamärgi üldtuntust ning viitama, et pooled on lähtunud valest kuupäevast. Asja uuel menetlemisel peab maakohus menetlusosalistele selgitama, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks ja andma neile võimaluse esitada uusi asjaolusid ja tõendeid lähtuvalt nõudenormi eeldustest. 11. Samuti on maakohus menetlenud kostja nõuet, mis on ebaselge. TsMS § 392 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses mh välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes. Eelmenetluse ülesandeid ei saa täita ringkonnakohus apellatsioonimenetluses.

§ 12

lg 2 p 1 kohaselt määratakse kaubamärgi õiguskaitse ulatus kaupade ja teenuste suhtes üldtuntud kaubamärgi puhul kaupade ja teenustega, mille tähistamisega kaubamärk üldtuntuse omandas. Käesoleval juhul on kostja taotlenud vastuhagis, et kaubamärk „Désirée“ tunnistataks üldtuntuks ja hageja ainuõigus tühiseks, jättes märkimata, mis teenuste puhul kostja seda taotleb. Käesoleval juhul on hageja kaubamärgid registreeritud klassis nr 44 meditsiiniteenuste, veterinaarteenuste, inimestele ja loomadele iluhooldus- ja hügieeniteenuste, ilusalongide, kosmeetikuteenuse, sh näo- ja kehahoolduste, ravi ning konsultatsioonide, massaaži, depilatsiooni, kõrva-, nina- ja nabaaukude tegemise ning rõngaste paigaldamise, spaa-hoolduste, jumestusteenuste, stilistiteenuste, maniküüri ja pediküüri, küünetehniku teenuste, juuksurisalongide, juuste siirdamise, solaariumiteenuste, tätoveerimise, sanatooriumide, sanatooriumiteenuste, saunateenuste ja eelnimetatud teenustega seotud konsultatsiooni-, info- ja nõuandeteenuste suhtes. Kostja on märkinud enda vastuhagis, et kostja peamine tegevusvaldkond on iluteenuste osutamine ning kostja poolt opereeritavates ilusalongides on pakutud ja pakutakse praeguseni mitmesuguseid iluhooldus- ja hügieeniteenuseid, kosmeetikateenuseid, sh näo- ja kehahoolduseid, ravi ja konsultatsiooni, massaaži, SPA hoolduseid, jumestusteenuseid, stilistiteenuseid, küünetehniku teenuseid, juuksuri teenuseid, depilatsiooni, kõrva-, nina- ja nabaaukude tegemist ning rõngaste paigaldamist, maniküüri ja pediküüri ning antakse eelnimetatud teenustega seotud konsultatsiooni-, info- ja nõuandeteenuseid. Kohus peab kostjale selgitama, et kostja peab täpsustama enda nõuet, märkides, mis teenuste osas soovib ta hageja ainuõiguse tühistamist kaubamärkidele ning et kostjal tuleb kohtu ette tuua sellised asjaolud ja tõendid, mille alusel oleks kohtul võimalik tuvastada iga märgitud teenuse mh nt jumestusteenuse, stilistiteenuste, juuste siirdamise, massaaži, depilatsiooni teenuse puhul oli kaubamärk „Désirée“ üldtuntud kaubamärgi registreerimise otsuse tegemise ajal. Kohus saab hageja ainuõiguse kaubamärgile tunnistada tühiseks ka osaliselt vaid teatud teenuste osas klassis nr 44, mille suhtes on kaubamärk registreeritud. Kostja huvi ulatuse kindlakstegemisel ja üldtuntuse tuvastamisel teatud klassi teenuste puhul tuleb samuti hinnata, kas ja mis teenuseid saab ja tuleks vaadelda omavahel tihedalt seotuna ja üksteist täiendava iseloomuga. Teatud teenused võivad olla omavahel nii tihedalt seotud, et ei ole põhjust neid eraldi hinnata ja vaadelda. Asja uuel lahendamisel peab maakohus andma kostjale võimaluse täpsustada enda nõuet ning esitada uusi asjaolusid ja tõendid, mille alusel kohus saab otsustada, mis teenuste puhul saab tuvastada kaubamärgi üldtuntuse, mh võivad sellised tõendid täiendavalt kostja poolt esitatule olla mh majandusnäitajad, töötajate arv, klientide arv ning nende andmete võrdlus asjakohaste konkurentidega jne. 12. Maakohus ei ole üldtuntuse hindamisel selgitanud välja ka tegelike ja võimalike tarbijate sektorit ehk mis inimeste hulgas pidi tuntuse astet hindama ning seda nii isikuliselt kui ka geograafiliselt.

§ 7

lg 3 p 1 kohaselt tuleb kaubamärgi üldtuntust hinnata teenuste tegelike ja võimalike tarbijate sektoris. Selleks, et tuvastada kaubamärgi üldtuntus, on vajalik, 10

(12)Tsiviilasi nr 2-16-8647 et kaubamärk oleks üldtuntud üksnes asjakohases tarbijate sektoris. Muuhulgas tuleb arvestada, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel kasutas kostja vaidlusalust kaubamärki põhiliselt Tallinna südalinnas Eestis üldtuntult kõige kallimates kaubanduskeskustes ning ühes tuntuimas ja suuremas hotellis asuvate ilusalongide ja erinevate iluteenuste valdkonnas. Lisaks on maakohus tuvastanud, et sama kaubamärki kasutati teatud ajal ka südalinna piirkonnas Roosikrantsi tänavas asuval salongil ning ilusalong plaaniti avada ka Rottermanni Keskuses. Ringkonnakohtu hinnangul saab tegelike ja võimalike tarbijate sektorit seejuures vaadelda kui isikuid, kes tegelikult või võimalikult ka sellises piirkonnas ja hinnaklassis teenuseid võimalikult tarbiksid. Seega ei saa eelduslikult hinnata kaubamärgi „Désirée“ üldtuntust kõigi Eestis või Tallinnas elavate iluteenuste tarbijate seas. Teenuste osutamisel on reklaam ja turundustegevused suunatud tavaliselt mingile kindlale grupile tarbijatest, keda saab eristada sissetuleku, vanuse või soo poolest, ning kes on eelduslikult ka asjakohane sihtgrupp üldtuntuse hindamise mõttes. Maakohus peab andma eeltoodust tulenevalt menetlusosalistele võimaluse selles osas enda seisukohti täpsustada ning vajadusel esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. 13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vastuhagi põhjendatuse kontrollimisel oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust, esitades üksnes üldsõnalise järelduse, et esitatud tõenditest ei piisa, et tunnistada kaubamärk üldtuntuks. Otsuse põhjendavas osas peab kohus märkima tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning mh põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega (TsMS § 442 lg 8 laused 1-2). Üksikute tõendite analüüsimine ei ole piisav. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta leidis, et kaubamärgi „Désirée“ kasutamine ei omanud kostja majandustegevuses määravat iseloomu. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad kohtu ette toodud asjaolud ja tõendid, et kostja ei osutanud iluteenuseid mitte üksnes ühes ilusalongis, vaid mitmes ilusalongis, kus kasutati sama kaubamärki „Désirée“. Kaubamärki „Désirée“ kasutati mh Olümpia hotelli ilusalongi nimetuses alates 1996.a ning Stockmanni ilusalongis alates 2000.a. Täiendavalt uute ilusalongide avamisel kasutas kostja sama kaubamärki. Kostja poolt ülevõetud Stockmanni ruumide üürilepingus oli kostjal mh kohustus arendada äritegevust nime all „ILUSALONG DESIREE“ (II kd, tl 28). Kostja märkis enda majandusaasta aruannetes alates aastast 2001.a, et üks kostja põhitegevus on mh ilusalongis „Desiree“ iluteenuste osutamine. Eeltoodud asjaolud viitavad, et kaubamärgi kasutamine oli kostja majandustegevuses määrava tähendusega. Kaubamärgi eesmärk on mh võimaldada eristada ühe isiku teenust teise isiku identsest või samasse valdkonda kuuluvast teenusest. Kaubamärgil on ettevõtja jaoks ka oluline reklaami- ja kvaliteedifunktsioon. Kaubamärgi järgi saab mh tarbija aru, et teenust pakub mingi kindel ettevõtja. Seega, kui kostja avas uusi ilusalonge sama kaubamärgi alt, viitab see asjaolu sellele, et nimetatud kaubamärk oli oluline, et tarbija eristaks kostja poolt osutatavaid teenuseid konkurentide omadest ning kostja kaubamärk oli sihttarbijate seas tuntud. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks ka maakohtu põhjendus, et kostja arusaam tähise „Désirée“ üldtuntusest on kujunenud tagantjärele, millele viitab asjaolu, et kostja ei vaidlustanud hageja poolt tähise „Désirée“ võtmist hageja ärinime osaks ega tuginenud varasemalt kaubamärgi üldtuntusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need asjaolud, mille alusel saaks leida, et kaubamärk ei olnud üldtuntud. Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamisel ei ole oluline, millal ja kuidas kostja enda õiguseid kaitsma asus. Ei ole välistatud, et kostjal ei olnud plaanis selliste nõuetega hagi esitada hageja vastu, kuid selleks andis motivatsiooni hageja käitumine nõuete ja hagi esitamisega. See ei välista aga kaubamärgi üldtuntust. Kaubamärgi üldtuntust kindlas tarbijate sektoris võivad mh kogumis teiste tõenditega tõendada ka soodustuste andmine, suurel hulgal kinkekaartide väljastamine ning reklaamikampaaniate jm turundustegevuste läbiviimine sihttarbijate hulgas. Asjaolu, et iluteenuste puhul on oluline ka kasutatavate toodete kaubamärkide üldtuntus, ei välista iseenesest ilusalongi enda kaubamärgi üldtuntust. Üks olulisi kriteeriume on ka kasutamise ja tutvustamise kestus, mis käesoleval juhul võib olla ka määrava tähtsusega. Ringkonnakohus ei 11
(12)Tsiviilasi nr 2-16-8647 nõustu maakohtuga, et tõenditega, mis käsitlevad tähise kasutamist OÜ Gerlinde poolt, ei ole võimalik kostja kaubamärgi üldtuntuse hindamisel arvestada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul asja lahendamiseks vajalik tuvastada OÜ Gerlinde ettevõtte üleminek kostjale. Kaubamärgi üldtuntuse hindamisel kostja kaubamärgina saab arvestada ka varasemate sama kaubamärgi kasutajate tegevust. Kostja ei alustanud 2005.a mitte uue kaubamärgi kasutamist vaid juba varasemalt samal teenuste turul tegutsenud ja tuntud kaubamärki. Pooltel ei ole vaidlust, et pärast OÜ Gerlinde tegevuse lõppemist võttis nii Stockmannis kui ka Olümpia hotellis tegutsenud ilusalongide tegevuse üle kostja, kes jätkas tegevust kattuvas teenuste valdkonnas sama kaubamärgi alt. Kuivõrd sama kaubamärgiga tähistati ilusalonge samades asukohtades juba 1996.a Olümpia hotellis ja 2000.a Stockmannis, saab seda arvestada kaubamärgi üldtuntuse hindamisel. 14.

§ 7

lg 1 kohaselt tunnistab kohus kaubamärgi üldtuntust kaubamärgiomaniku nõudel ning üksnes juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt ei oma kaubamärgi üldtuntuse tunnistamine õigusjõudu hilisemates vaidlustes. Seega puudub käesoleval juhul kostjal eraldi tuvastushuvi kostja kaubamärgi üldtuntuse tuvastamiseks. Ka Riigikohus on sedastanud, et kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (RKTKo 3-2-1-142-08, p 11 viimane lõik). Seega tuleb maakohtul asja lahendamisel hinnata, kas kostjal on eraldi tuvastushuvi kaubamärgi üldtuntuse tuvastamiseks. Vajadusel saab maakohus paluda kostjalt täiendavaid selgitusi.

  1. Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb juba eeltoodud põhjendustel tühistada, ei hinda ringkonnakohus eraldi apellatsioonkaebuses ega vastuapellatsioonkaebuses toodud kõiki väiteid. Arvestades eeltoodud rikkumisi, kuulub maakohtu otsus täies ulatuses tühistamisele (TsMS § 656 lg 4). Käesolev asi on tervikuna seotud. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul lahendada kõik poolte esitatud nõuded uuesti ning tuvastada selleks vajalikud asjaolud, hinnata kõiki tõendeid ja poolte esitatud väiteid ning põhjendada enda seisukohti.
  2. Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3 viimane lause). Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.