KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 06.07.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) § 53 lg-s 2 sätestatud kohustusi ja jätnud menetlusosalised ilma võimalusest esitada kohtuistungi protokolli ja selle lisade osas parandusi. Kohus on ka ebaselgetel põhjustel korduvalt edasi lükanud otsuse kuulutamise aega. 16. Kohus ei ole tõendeid õigesti hinnanud. Kohus ei võtnud seisukohta kostja 17.06.2016 esitatud väite osas hageja vande all anud ütluste usaldusväärsuse kohta. Kostja väitis nimetatud menetlusdokumendis, et kui hageja ei mäleta asjaolusid kokkulepete allkirjastamise koha osas, siis ei pruugi ta täpselt mäletada ka kokkulepete sõlmimise ajal toimunut. Nagu hageja ise ülekuulamisel tunnistas, ei mäleta ta, millele ta allkirjad andis ja ei tea, kas ta allkirjastas võlatunnistuse. Kuivõrd kostja esitas väite, et hageja ütlused ei ole usaldusväärsed, siis oleks kohus pidanud otsuses põhjendama, miks ta peab hageja ütlusi usaldusväärseteks. Sellega on kohus rikkunud

§ 442lg-t 8.

1. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-t
2. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta lähtub just kostja teadmisest hageja poolt kokkuleppe sisu mõistmisel ja miks kokkulepet tuleb tõlgendada kostja teadmisest lähtudes. Kompromissi punkti 2.5 tõlgendamise osas ei ole kohus viidanud ühelegi hageja tõendile, mis tõendaks poolte ühist tegelikku tahet või hageja arusaama kokkuleppest tulenevatest õigustest ja kohustustest, vaid on üksikutest kostja vande all ülekuulamisel esitatud lausetest teinud järeldused, mida kostja hinnangul tema ütlustest kuidagi teha ei saa. Kohtu järeldus, et kostja ütlused pole osaliselt usaldusväärsed, pole põhjendatud. Kostja hinnangul ei ole ta esitanud erinevaid faktiväiteid. Menetlusdokumentides 4

§ 442

lg-s 8 ning § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning on rikkunud

§-s 653 sätestatud maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. Ringkonnakohtu otsusest ei ole jälgitav, millise asjaolude kogumi on kohus asja lahendamisel aluseks võtnud Ringkonnakohtu seisukoht 25. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alus puudub (

§ 657lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (

§ 654lg 6).

1. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on 10.09.2012 allkirjastanud deklaratiivse võlatunnistuse, millega ta vähendas hageja 75 000 euro suurust võlgnevust 11 090 euro võrra ja kohustus tasuma selle hagejale enne kinnistu müügitehingu allakirjutamist sularahas juhul, kui ta saab müügitehingust 75 000 eurot. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled ei ole seda kokkulepet hiljem sõlmitud kompromissiga muutnud ja kostja on kohustatud VÕS § 108 lg 1 järgi võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitma.
2. Esmalt piiritleb kolleegium maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 30.11.2016 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata osas, milles see puudutas maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 1-

1. Kostja vastavas osas ringkonnakohtu otsust ei vaidlustanud ning Riigikohtu 26.04.2017 otsusega vastavas osas ringkonnakohtu otsust ei muudetud. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus lahendas kostja menetluslikud vastuväited (resolutsiooni p-d 1-3). Ringkonnakohtul tuleb asja läbivaatamisel hinnata maakohtu otsuse õiguspärasust osas, milles maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 090 eurot ning jättis hageja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus lahendab kostja apellatsioonkaebuse lähtudes 28.09.2016 kaebuses esile toodud väidetest (v.a apellatsioonkaebuse p-des 2.2.1-2.2.6 toodud väited) ning Riigikohtu 26.04.2017 otsuses esitatud juhistest.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus on andnud tsiviilasjas kogutud tõenditele kogumis väära hinnangu. Apellatsioonkaebus ei sisalda ringkonnakohtu hinnangul ka põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada tõendite hindamise üle maakohtust erinevalt. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus analüüsinud kõiki tsiviilasjas kogutud ja esitatud tõendeid kogumis, kujundanud nende alusel oma veendumuse ning põhjendanud oma järeldusi. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt ega teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei ole iseenesest aluseks tõendite ümberhindamiseks või maakohtu otsuse tühistamiseks. 6

§ 438

ja § 232 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et ühe poole esitatud väidet ei saaks pidada tõendatuks teise poole esitatud tõendile tuginedes.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostja on oma faktilisi väiteid menetluse kestel mõnevõrra muutnud. 18.07.2013 menetlusdokumendi p-s 2.5 (I kd, tl 94-98) kinnitab kostja järgmist: „pooled jõudsid pidada 5 minuti jooksul läbirääkimisi, mille käigus lepiti kokku, et kõik poolte rahalised suhted reguleeritakse siiski kompromisslepingus“. Ka 17.09.2014 menetlusdokumendi p 4 ja p 5 esimeses lõigus kinnitab kostja, et pooled olid kokkulepete allkirjastamise ajal koos ja suhtlus sellel teemal, missugune saab olema kompromissi lõplik variant ning poolte varalised suhted, toimus suuliselt (I kd, tl 140). 17.09.2014 menetlusdokumendi p 5 viimases lõigus väitis kostja, et „vahetult võlatunnistuse allkirjastamise järel ja kompromissi sõlmimise eel saadi siiski kokkuleppele, et kompromissi sõlmimisega loetakse kõik poolte rahalised suhted lõppenuks“ (I kd, tl 141). Vande all antud ütlustes on kostja väitnud, et sellise kokkuleppeni jõudsid pooled juba varasemates läbirääkimistes. Kostja sellised väited pole omavahel kooskõlas ja ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et sellised vastuolud vähendavad kostja väidete usutavust kõnealuses küsimuses.
2. Hagimenetluses otsustavad pooled ise, milliste tõenditega nad oma väiteid tõendavad ning kohus lahendab hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg-d 1 ja 2).

Olukorras, kus kostja väitel viitab 20.05.2013 müügilepingu sõlmimine hageja teadmisele kostja kohustuse puudumise kohta, tulnuks kostjal seda väidet tõendada. Ainuüksi asjaolu, et hageja allkirjastas 20.05.2013 kinnistu müügilepingu, ei ole kolleegiumi hinnangul iseenesest piisav alus järeldada, et poolte vahel kehtis kokkulepe, mille kohaselt lõpetas kompromiss võlatunnistusest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu. Seda mh põhjusel, et müügilepingu p-st 2.2.

1. nähtuvalt ei loobunud hageja 11 090 euro nõudest kostja vastu (I kd, tl 19). Müügilepingu allkirjastasid nii kostja kui hageja. Kostja väited, mille kohaselt vaidles ta müügilepingu sõlmimisel hageja nõudeõigusele vastu, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tõendamata.
2. Kostja vastuväide, et hageja oleks pidanud vaidlustama kompromissi tsiviilasjas nr 212-32475, kui ta leidis, et tal on kostja vastu nõue, on esitatud apellatsioonimenetluses esmakordselt.

§ 652lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus kostja sellise väite tähelepanuta. 7

§ 5lg-d 1 ja 2).

Praeguses asjas ei tõendanud kostja kohtumenetluses piisavalt veenvalt oma vastuväidet, mille kohaselt selgitas ta hagejale, et kompromisslepingu allkirjastamisega muutub võlatunnistus sisutühjaks. Lisaks ei olnud eespool käsitletud põhjustel veenvad kostja vastuväited, mille kohaselt leppisid pooled juba enne lepingute allkirjastamist kokku selles, et kompromisslepingu p 2.5 lõpetab võlatunnistusest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu.

1. Apellatsioonkaebuses on kostja seisukohal, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme kui jättis rahuldamata kostja tasaarvestuse vastuväite. Kolleegium ei pea kaebuse seda etteheidet põhjendatuks. Kostja on maakohtule esitatud menetlusdokumentides väitnud, et kostja on perioodil 12.09.2012-09.05.2013 võtnud sularahaautomaadist välja kokku 6499 eurot ning andnud selle raha hagejale kinnisasjaga seotud laenu- ja kommunaalmaksete tasumiseks. Hageja on kostja sellistele väidetele vastu vaielnud. Seega oli kostjal kohustus oma väiteid tõendada. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, millest tuleneb hageja kohustus nimetatud rahasumma kostjale tagastada. Hageja on küll viidanud hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele, mille kohaselt tasub kinnisasjaga seonduvad kulud see pool, kes kinnisasja kasutab, kuid vastava kokkuleppe olemasolu pole kostja tõendanud. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu arvamusega, et isegi juhul, kui eeldada kostja väidete õigsust selle kohta, et kostja andis hagejale raha, mille eest hageja tasus perioodil 12.09.2012-09.05.2013 kinnistuga seonduvad kulud (laenu- ja kommunaalmaksed), ei tõenda see iseenesest hageja kohustust saadud rahasumma kostjale tagastada. Maakohus on seega kokkuvõttes õiguspäraselt jätnud tasaarvestuse vastuväite rahuldamata.
2. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, puudub maakohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamiseks alus (

386 lg 4). Menetluskulud 38. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2). 8