← Eesti

1-17-3970/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-3970 (17230100582) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aa

§ 25

lg 2 järgi lühimenetluses Kriminaalasja lahendamise viis Apellatsiooni esitaja Teised apellatsioonimenetluse pooled Kirjalik menetlus Kaitsja, vandeadvokaadi vanemabi Kadi Sitska Põhja Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, süüdistatav Aleksandr Bannõh, kannatanu VM RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. mai 2017 kohtuotsus Aleksandr Bannõhi süüdistusasjas jätta muutmata.
  3. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  4. Määrata Liis Suik Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Aleksandr Bannõhile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 8 (kaheksa) eurot.
  5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Aleksandr Bannõhilt välja 48 (nelikümmend kaheksa) eurot Eesti Vabariigi kasuks.
  6. Õigusabi tasu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  7. augustil 2017 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. mai 2017 otsusega tunnistati Aleksandr Bannõh lühimenetluses süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ning karistati vangistusega 8 aastat. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (2 aasta 8 kuu vangistuse) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vangistus 5 aastat 4 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks

  1. veebruar
  2. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti A. Bannõhilt menetluskuludena riigieelarve tuludesse isiku kohtuarstliku ekspertiisi nr 17E-PõI0055 tegemise kulu 84 eurot, DNA ekspertiisi nr 17EGE0239 tegemise kulust 684 eurot, sõrmejälje ekspertiisi nr 17E-SS0021 tegemise kulu 663 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 264 eurot ja sundraha 1175 eurot, kokku 2870 eurot. DNA ekspertiisi tegemise kuludest jäeti 1254 eurot riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduva.
  3. A. Bannõh tunnistati süüdi selles, et tema
  4. veebruari 2017 õhtul XXX köögis, tungis kallale VM-le, pekstes teda alguses rusikatega näkku ja seejärel kella 23.41 paiku tungis ta uuesti VM-le kallale, pekstes rusikatega toolil istuvale kannatanule vastu pead ja seejärel kui kannatanu vajus toolilt maha, peksis teda veel jalgade ja seejärel metallist veekopsiku, metallist panni ja puust jalgadega tooli ning seejärel tooli küljest ära tulnud toolijalaga vastu pead, lämmatas padjaga, ähvardades peksmise ajal, et tapab kannatanu ära. Kuna ta märkas, et ruumis viibinud isikud on telefoni teel asunud politseid välja kutsuma, lõpetas ta oma tegevuse kannatanu suhtes ja lahkus sündmuskohalt. Sellise tegevusega põhjustas A. Bannõh kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi peaajupõrutuse koldega paremas suurajupoolkeras, mõlemapoolse traumaatilise peaaju kõvakelmealuse verevalumiga, vasakul oimuluu ja kiiruluu kompressioon- ehk sisserõhutusmurru, hulgalised mõlemapoolsed näokoljuluude murrud, põrutushaavad otsmikul, kuklapiirkonnas ning peale selle hulgaliselt nahaaluseid verevalumeid ja turse näol ning lisaks mõlemapoolsed roidemurrud eesmiselt. A. Bannõh, pekstes valimatult, erinevaid tugevaid löögi jõudu võimendavaid esemeid kasutades kannatanut elutähtsate organite - pea piirkonda ja püüdes teha kõik endast oleneva, et kannatanu sureks, väljendades sellist eesmärki ka sõnadega ning lõplikku eesmärki silmas pidades püüdis kannatanut ka lämmatada, seega ta pidi pidama võimalikuks, et võibki kannatanu tappa, kuna tekitas kannatanu elule vahetu ohu, mis oli lähedal võimalikule surma saabumisele ehk tema tegevus oli suunatud kannatanu tapmisele ja ta pidi möönma oma tegevuse ohtlikkust. Kuna ta pidi oma tegevuse lõpetama, sest märkas, et ruumis viibinud isikud on asunud politseid kohale kutsuma, katkestas ta oma tegevused kannatanu suhtes ning kuna kannatanu sai piisavalt ruttu arstiabi, ei õnnestunud A. Bannõhil oma tahtest olenemata kuritegu lõpule viia. A. Bannõh, alustades vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult teise inimese tapmist ning vastavalt oma ettekujutusele teost, tegi kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, kuid jättis süüteo lõpule viimata oma tahtest sõltumata, pani sellega toime tapmise katse, s.o KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohus leidis otsuses, et A. Bannõh pani VM tapmise katse toime otsese tahtlusega, mida kinnitab löökide arv, tugevus, intensiivsus, peksmisel kasutatud erinevad vahendid löögijõu suurendamiseks ning piirkond, kuhu kannatanut peksti ning selle peksmise juurde öeldud ähvardused tapmisest. A. Bannõhi tegevus on õigesti kvalifitseeritud tapmise katsena KarS §

§ 25lg 2 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 2

(8)Süü suuruse hindamisel arvestas kohus kannatanu suhtes kasutatud vägivalla ulatust ja intensiivsust, samuti täiesti abitu invaliidist kannatanu suhtes üles näidatud äärmist jõhkrust: kui kannatanu lamas juba verisena maas, jätkas A. Bannõh tema peksmist erinevate esemetega ja sellise jõuga, et veekopsikult tuli vars küljest ära ja tool purunes. Kannatanu ei andnud vähimatki põhjust konflikti tekkimiseks, ei norinud tüli ega rünnanud kedagi. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus puhtsüdamlikku kahetsust ja süü ülestunnistamisele ilmumist. Kuna kuritegu jäi katse staadiumisse ja esines karistust kergendav asjaolu, pidas kohus võimalikuks mõista A. Bannõhile karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus pidas põhjendatuks karistada süüdlast vangistusega 8 aastat, mida tuleb vähendada vastavalt lühimenetluse sätetele ning ärakandmisele kuuluv reaalne vangistus vastab A. Bannõhi süü suurusele ning on kooskõlas karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Kohus leidis sedagi, et raske isikuvastase kuriteo jõhkral moel toimepanemine abitu kannatanu suhtes ei anna alust kohaldada süüdlase suhtes KarS § 73 või § 74 sätteid. 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, vandeadvokaadi vanemabi Kadi Sitska, vaidlustades otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja/või karistuse mõistmise osas, kuna A. Bannõhile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ega tema isikule. Kaitsja palub apellatsioonis A. Bannõhi süüdimõistev otsus KarS §

§ 25lg 2 järgi tühistada, tunnistada A. Bannõh süüdi Kar

S § 118 lg 1 p 2 järgi ning karistada vangistusega 5 aastat, mida vähendada 1/3 võrra ja mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust. Kohaldades KarS § 74 sätteid, määrata, et A. Bannõhil tuleb koheselt ära kanda vangistus 6 kuud ning ülejäänud karistus jätta tingimisi 3 aastase katseajaga kohaldamata. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada otsus KarS §

§ 25lg 2 järgi karistuse mõistmise osas ning mõista A. Bannõhile karistus, kohaldades Kar

S § 74 või /ja KarS § 75¹ sätteid. 4.

  1. Kaitsja leiab, et A. Bannõh soovis kannatanule tekitada ainult tervisekahjustusi, mitte teda tappa. Süüdistatava tegevus oli suunatud kannatanule kehavigastuste tekitamisele ning selle käigus möönmisega, et need võivad põhjustada tervisehäire § 118 lg 1 p 2 mõttes. 4.
  2. Kaitsja on seisukohal, et karistuse mõistmisel tuleks eelkõige silmas pidada eripreventatiivseid eesmärke. Süüdistatav on oma tegu kahetsenud ning andnud asjas muude tõenditega kokkulangevaid ütlusi. A. Bannõh on varem karistamata, mistõttu võiks kohaldada kas KarS § 74 lg-s 2 sätestatut või kohaldada tema suhtes elektroonilist valvet, milleks tema endine abikaasa ja lapse ema on nõusoleku andnud. Viibides vangistuses katkevad süüdistatava perekondlikud sidemed ning tööharjumus ja vabanedes on tema resotsialiseerumine raskendatud.
  3. Tallinna Ringkonnakohus määras
  4. juuli 2017 määrusega kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
  5. juulini
  6. Määratud tähtajaks esitas apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad Põhja Ringkonnaprokuratuur.
  7. Apellatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu tuleb see jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtus uuritud tõenditest nähtub üheselt, et A. Bannõhi tegevus oli suunatud kannatanu tapmisele, mitte kannatanule vägivalla abil valu tekitamisele. Süüdistatav peksis kannatanut üha kestva ja oma raskuselt üha intensiivsemaks muutuva vägivallaga, mille ajal väljendas A. Bannõh ka sõnaliselt kannatanu tapmissoovi, püüdes kannatanut padjaga lämmatada, mis 3

(8)omakorda viitab sellele, et tema tegevus ei olnud üksnes suunatud vaid tapmisele. Ühtlasi kinnitab see ka seda, et vägivalda tarvitades möönab süüdistatav, et ta võib sellega kannatanu tappa. Tapmissoovi väljendas süüdistatav oma kõnes koheselt ka politsei hädaabi numbrile helistades, et tappis inimese. Tahtluse voluntatiivsest küljest lähtuvalt ei ole otsese tahtluse tuvastamisel tähtsust sellel, kas isiku poolt soovitud tagajärg tegelikult saabub. KarS § 16 lg 3 kohaselt on tegemist otsese tahtlusega ka siis kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. A. Bannõh pani abitu kannatanu suhtes toime raske isikuvastase teo ja seda äärmiselt jõhkral moel, pekstes invaliidist kannatanut erinevate esemetega ja suure jõuga ka peale seda, kui viimane juba verisena maas lamas. Karistuse mõistmisel arvestas kohus sedagi, et süütegu jäi katse staadiumisse, mistõttu on põhjendatud karistuse mõistmine sanktsiooni keskmise määra lähedasena, kuid siiski alla keskmist sanktsioonimäära. Apellatsioonis toodud asjaolud ei anna alust A. Bannõhile mõistetud karistust veelgi vähendada, mõistetud karistusmäär vastab täielikult A. Bannõhi süü suurusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ja prokuratuuri kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited selle muutmiseks alust ei anna. Kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist, leides, et A. Bannõhi tegu tulnuks kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ja mõista A. Bannõhile kergem karistus, mille kandmisest süüdistatav tingimuslikult vabastada. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja selline taotlus ei tulene süüdistusasjas kogutud ja kohtuistungil hinnatud tõenditest.
  2. Kaitsjale vastuseks märgib kohtukolleegium esmalt seda, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse muutmiseks. Tõendite hindamisel ja oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel on maakohus kohtukolleegiumi arvates olnud piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited A. Bannõhi teo ümberkvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, selleks alust ei anna. Asjaolu, et maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates erinevalt apellandist A. Bannõhi süüküsimuses teistsugusele järeldusele, ei anna alust ka väita, et käesolevas asjas esinevad KrMS § 338 p-s 2 ja 4 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. 4
(8)Juhindudes Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohast, on maakohus kohtukolleegiumi arvates kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega veenvalt kummutanud. Vaidlustatud otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus selgitanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on otsuses jälgitavalt põhjendanud, miks ta A. Bannõhi talle esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab.
  1. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosas esitatud asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. Apellatsiooniga seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osundab KrMS § 61 ning mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-19-05 ja nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub arusaadavalt, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 4 - 7 on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks kohus süüdistatava VM tapmise katses süüdi tunnistab.
  2. Süüdistuse kohaselt peksis A. Bannõh kannatanut tapmise eesmärgil ja hinnatud tõendite põhjal leidis maakohus põhjendatult, et A. Bannõh pani VM tapmise katse toime otsese tahtlusega. Kuna süüdistatav kannatanu suhtes kasutatud vägivalla tarvitamise ajal väljendas verbaalselt oma tapmissoovi ja püüdis kannatanut ka padjaga lämmatada, ei saa sellist tegevust hinnata mitte kannatanule vägivalla abil valu tekitamisena, nagu kaitsja ekslikult leiab, vaid tapmisena KarS § 113 järgi. Maakohus osundas õigesti, et süüdistatava ütlused selles, et ta kannatanu peksmise ajal ei ähvardanud teda tappa, on ümber lükatud tunnistajate TT ja RP ütlustega. Isegi juhul kui süüdistatav soovis kannatanule kättemaksuks vaid valu tekitada, piisanuks 1-2 löögist ning seda mitte isegi pea piirkonda, rääkimata kannatanu padjaga lämmatamisest. Jätkuv kannatanu peksmine, mida ei lõpetanud isegi majas viibivate isikute verbaalne keeld, oli suunatud seega VM tapmisele. Kannatanu peksmise lõpetas süüdistatav alles siis kui sai aru, et tunnistaja TT oli helistanud politseisse. Samas nähtub ka süüdistatava enda ütlustest, et vägivalla kasutamise tagajärjel möönis ta kannatanu tapmist, mida väljendas omakorda politsei hädaabi numbrile helistades. Eluliselt ei ole usutav, et teadvuseta, hingamisraskustega ja elule ohtlike peaaju- ja koljuvigastustega (kd I, lk 212-217) kannatanu elu õnnestunuks ilma teiste isikute sekkumise ja kiire ning tõhusa arstiabi osutamiseta päästa. Tahtluse voluntatiivsest küljest lähtuvalt ei ole otsese tahtluse tuvastamisel tähtsust selles, kas isiku poolt soovitud tagajärg tegelikult ka 5
(8)saabub, KarS § 16 lg 3 kohaselt on otsese tahtlusega tegemist ka siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja osundab siinjuures veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus.
  1. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 113 järgi, peaks seega tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu võimaliku tekkinud tüli käigus surnuks peksta, so rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleval juhul saab juba ainuüksi välise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale, et süüdistatav pani kannatanu peksmise toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava kaitsja apellatsiooni väidetega, et maakohus on tunnistanud A. Bannõhi alusetult süüdi VM tapmise katses.
  2. Järgnevalt peatub kohtukolleegium A. Bannõhile mõistetud karistusel. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, mis tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol - kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. KarS § 113 sanktsioon näeb ainsa karistusliigina ette vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani. Maakohus mõistis A. Bannõhile KarS §

§ 25

lg 2 järgi karistuseks 8 aastat vangistust, mida vastavalt lühimenetluse sätetele vähendati ühe kolmandiku võrra. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus seda, et kuritegu jäi katse staadiumisse ning A. Bannõhi puhtsüdamliku kahetsuse ja süü ülestunnistamisele ilmumisega. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et raske isikuvastane kuritegu abitu kannatanu suhtes ja sellisel jõhkral moel ei anna alust kohaldada A. Bannõhi suhtes karistusest vabastamist nagu seda taotles kohtuistungil süüdistatava kaitsja. 6

(8)13. Apellatsioonis palub kaitsja maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja A. Bannõhile mõistetud karistuse KarS § 74 lg 2 alusel osaliselt täitmisele pööramata jätmist või elektroonilise valve kohaldamist KarS § 751 alusel. Kohtukolleegium ei pea sellise taotluse rahuldamist võimalikuks, sest see ei ole kooskõlas karistusseaduse sätete, valitseva kohtupraktika ega Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas (3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06, 3-1-1-99) jätkuvalt rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuna KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule kohustuslik, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (3-1-110-09). Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-99-06 märkinud, et KarS §-de 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuvalt osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, so igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku vabastamist pidada reegliks ja karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. Kohtukolleegium märgib, et A. Bannõhi poolt toime pandud kuritegu ei ole väikese raskusastmega, sest selle eest nähakse ette vangistus kuuest kuni viieteistkümne aastani. Tegemist on mõrva kõrval kõige raskema isikuvastase süüteoga. Seega välistab karistuse täitmisele pööramata jätmise juba ainuüksi A. Bannõhi süü suurus. Teiseks ei ole teo toimepanemise asjaoludes ega süüdlase isikus märkimisväärseid erisusi, mis võimaldaksid jätta talle mõistetud vangistuse täielikult või osaliselt täitmisele pööramata. Kaitsja poolt viidatud asjaolusid on maakohus karistuse mõistmisel juba arvesse võtnud ja mõistnud talle seetõttu vangistuse, mis jääb alla keskmist sanktsiooni alammäära. Lisaks eelnevale on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-99-06 ja nr 3-1-1-59-07 märkinud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. A. Bannõhile mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks viis aastat ja neli kuud vangistust. KarS § 74 lg 3 kohaselt määratakse katseajaks kuus kuud kuni kolm aastat. Sellest 7
(8)seisukohast lähtudes ei ole samuti võimalik A. Bannõhi suhtes KarS § 74 lg 2 sätteid kohaldada, sest temale mõistetud vangistus ületab kolme aastat. Puutuvalt kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusesse kohaldada süüdistatava suhtes elektroonilist valvet, märgib kohtukolleegium, et tulenevalt Harju Maakohtu 15.05.2017 määrusest (kd II, lk 18-19), jättis maakohus süüdistatava taotluse tõkendi vahistamine asendamiseks elektroonilise valvega muutmata. Süüdistatav ega kaitsja määrust vaidlustanud ei ole. Et kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse A. Bannõhi suhtes muutmata, siis tulenevalt vaidlustatud otsusest, tuleb tõkend vahistamine jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse A. Bannõhi süüdistusasjas muutmata ka mõistetud karistuse osas.
  1. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses. Süüdistatava kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstava tasu kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga, kokku 48 eurot. Taotluse kohaselt moodustub kaitsja tasu kohtulikuks menetluseks ettevalmistumisele ja kaebuse koostamisele kulunud aja eest, kokku 1 tunni ulatuses. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium A. Bannõhi määratud kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 48 eurot, s.h käibemaks 8 eurot. Et kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt välja mõista süüdistatavalt riigi kasuks.
  2. Tulenevalt ülaltoodust ei tuvastanud kohtukolleegium vaidlustatud otsuses ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  3. mai 2017 otsuse A. Bannõhi suhtes muutmata ja tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.