RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja kohaldati lõplikuks karistuseks vangistust 4 aastat 8 kuud. 1-15-10967 1.

1. Kohtuotsuse kohaselt pani R. L. ajavahemikul
2. a maist kuni
3. a jaanuarini enda elukohas korduvalt sõrme oma
4. aastal sündinud tütre A tuppe ja pärakusse, lakkus tema suguelundit ja palus A-l puudutada enda suguelundit ja tuharat. 1.
5. Kohus leidis, et süüdistus on täies ulatuses tõendatud kannatanu ütlustega, mille usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Ütluste usaldusväärsust kinnitavad kannatanu seadusliku esindaja (ema) B ja vanavanaema C ütlused, kes kuulsid kannatanult
6. a kevadel ja sama aasta detsembris või
7. a jaanuaris, et süüdistatav katsub teda suguelundist. Kannatanu ja tunnistajate ütlustega riimuvad ka D ütlused. Samuti kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust kannatanu suhtes tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr
8. Ekspertiisiaktist nähtub, et kannatanu puhul esineb viiteid tema võimalikule seksuaalsele ärakasutamisele, kuna ta on rääkinud sellest erinevatele isikutele ja jäljendanud sellise iseloomuga tegusid. Samas ei ole ekspertiisiakti kohaselt tuvastatav, et kannatanut on mõjutatud andma isa kohta süüstavaid ütlusi.
9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R. L-i kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus kaitsja mõista R. L-ile kergem karistus ja jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata.
10. Tartu Ringkonnakohtu
11. detsembri
12. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, milles R. L. tunnistati süüdi
13. a maist kuni
14. a kevadeni korduvalt A vägistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi, ja osas, milles R. L. mõisteti süüdi A suguelundi kõditamises keelega. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus õigeksmõistva kohtuotsuse. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. 3.
15. Ringkonnakohus leidis, et R. L-i süüdimõistmisel A vägistamises ajavahemikul
16. a maist kuni
17. a kevadeni ei ole maakohus tuginenud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele. Kuna kannatanu oli kriminaalasjas ütluste andmise ajal
18. a jaanuaris kõigest nelja-aastane, ei ole tõenäoline, et ta mäletas 2012.-
19. aastal aset leidnud sündmusi. Tunnistajate ütlused kajastavad aga sündmusi alates
20. a kevadest. Tõendatud ei ole ka kohtualuse süü kannatanu suguelundi kõditamises keelega. Seepärast tuleb R. L. nimetatud osas õigeks mõista. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus on õigesti leidnud, et A ütlused on lubatav ja usaldusväärne tõend. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
21. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris R. L-i kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kaitsealuse õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub kaitsja kergendada R. L-ile mõistetud karistust ja jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Kassaatori põhiväited on seejuures järgmised. 2.
22. Süüdistuses ei ole näidatud, kui tihti kannatanu suhtes toime pandud teod aset leidsid. Süüdistatav ja kannatanu kohtusid
23. aastal harva ning kokkusaamised olid üksnes lühiajalised. Kuna süüdistus on selles osas sõnastatud ebakonkreetselt, ei ole tagatud süüdistatava kaitseõigust. 2.
24. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamine nelja-aastase kannatanu ütlustele ei ole põhjendatud. Kannatanu ütlused on vastuolulised. Enamjaolt vastas kannatanu uurija küsimustele üksnes pearaputuse või -noogutusega, mistõttu on põhjust arvata, et ta ei olnud vastustes veendunud ja 2

§ 3051lgs 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

1. Osas, milles nii maa- kui ka ringkonnakohus tunnistasid kohtualuse süüdi, rajanevad kohtuotsused määravas ulatuses lapseealise kannatanu ütlustel. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 31110416, p 10.) Kolleegiumi hinnangul on kohtud rikkunud neid nõudeid kannatanu ütluste kui otsustava tähendusega tõendi käsitlemisel.
4. Kohtud on asja lahendamisel tuginenud muu hulgas sellele, et kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistajate ütlused. Kohtuotsustest nähtub aga ühtlasi, et tunnistajad said kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel. Seega saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni

§ 66lgs 21 nimetatud alustest.

Kuna selline alus pole kriminaalasjas tuvastatav, ei saa tugineda kannatanu kui vahetu tõendiallika ütlustes sisalduva teabe osas ka nii-öelda vahendlike tunnistajate ütlustele. Tunnistajate ütlused on sellisel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3117315, p 11.)
3. Ringkonnakohus on langetanud R. L-i suhtes osaliselt õigeksmõistva otsuse, s.t vähendanud süüdistuse mahtu. Erinevalt maakohtust ei lugenud apellatsioonikohus tõendatuks süüdistuses nimetatud asjaolu, et süüdistatav kõditas keelega kannatanu suguelundit, kuna kannatanu oli seda ülekuulamisel otsesõnu eitanud. Kohus märkis iseenesest õigesti, et selle tõendamiseseme asjaolu kohta on ütlusi andnud üksnes tunnistaja B, kes sai märgitust teada väidetavalt 3

§ 66lg 21 kohaselt iseseisva tõendina käsitada.

Samas on ringkonnakohus ekslikult B ütlusi kõnealuses osas täielikult ignoreerinud. Nagu eelmises punktis märgitud, on vahendlike tunnistajate ütlused kaasatavad tõendikogumisse kaudsete tõenditena kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seepärast ei ole alust käsitada selliseid ütlusi kohe lubamatu tõendina. Ühtlasi on ringkonnakohus jätnud samal ajal tähelepanuta, et ka teised kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajad on peaasjalikult andnud ütlusi vaid nende tõendamiseseme asjaolude kohta, millest nad said teadlikuks kannatanu vahendusel. Kui ringkonnakohus olnuks enda õiguskäsitluses järjekindel, tulnuks lugeda vähemalt osaliselt lubamatuks tõendiks lisaks B ütlustele ka tunnistajate C ja D ütlused. Et ringkonnakohus seda aga ei teinud, on kohtu otsustus jätta tõendikogumist osaliselt kõrvale üksnes B ütlused ka vastuoluline.

1. Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks. Praeguses kriminaalasjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus jätnud kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel käsitlemata süüstavate isikuliste tõendiallikate kõrvutamisel ilmnenud vastuolu. Nagu ringkonnakohus tuvastas, on tunnistaja B ütluste kohaselt kannatanu rääkinud talle kahel korral sellest, et süüdistatav kõditas kannatanu suguelundit keelega. Samas ei tulene nimetatud teo kohta teavet muudest isikulistest tõenditest. Kannatanu ise on ütluste andmisel süüdistatava poolt sellise teo toimepanemist eitanud, lisaks on ringkonnakohus sedastanud, et midagi sellist ei maininud ka tunnistaja C, kellele kannatanu rääkis esimesena muudest süüdistuses kirjeldatud tegudest. Seega tuvastas ringkonnakohus sisuliselt tõendite hindamisel vastuolu, mis puudutab ühte süüdistuse aluseks olevatest tegudest, kuid ei arvestanud seda kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel, seda eelmises punktis kirjeldatud väära õiguskäsitluse alusel sisuliselt vältides. Samuti ei käsitlenud seda ütlustes esinevat lahknevust maakohus. Seega on kohtud jätnud kannatanu kui keskse tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel põhjendamatult tähelepanuta ühe esile kerkinud olulise vastuolu.
2. Lisaks ei ole maa- ja ringkonnakohus käsitlenud kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel politsei poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku, mida aga ei saa just lapseealiste kannatanute puhul arvestamata jätta (vt ka otsus asjas nr 3117315, p 21). Muu hulgas ei ole kohtud hinnanud, kas ja kuidas võisid kannatanu mälupildile mõju avaldada väidetavast sündmusest möödunud aeg ning korduvad lastepsühholoogi ja psühhiaatri konsultatsioonid
3. aasta märtsi- ja aprillikuus, jättes seega enda käsitlusest lubamatult välja mitmed süüdistust otseselt õõnestavad tõendid.
4. Lisaks osalisele õigeksmõistmisele kärpis ringkonnakohus oluliselt ka süüdistuses märgitud kuritegude toimepanemise ajavahemikku. Kui süüdistuse kohaselt pani R. L. kuriteod toime ajavahemikul
5. a maist kuni
6. a jaanuarini, siis kohus luges tõendatuks, et teod leidsid aset alates
7. a algusest. Ringkonnakohus põhjendas seda esiti sellega, et kannatanu kuulati üle kõigest nelja-aastasena
8. a jaanuaris ja seepärast on vähetõenäoline, et ta mäletas ülekuulamise ajal sündmusi, mis toimusid 2012.-
9. aastal. Kuna tunnistajad C ja B kuulsid kannatanu käest väidetava seksuaalse väärkohtlemise kohta esimest korda alles
10. a alguses, samuti oli kannatanu neid tegusid siis tunnistaja C kinnituse kohaselt ka jäljendanud, pidas apellatsioonikohus just nimetatud aega kuritegude toimepanemise alguseks. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et kohe pärast sellekohase info saamist pöörduti kannatanuga lastepsühholoogi ja 4

§ 362

p 2 alusel seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas kohtuotsustes on süüd puudutavate järelduste tegemisel tuginetud kohtukõlblikele tõenditele. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.

detsembri

1. a otsus asjas nr 31110115, p 34). Kolleegium leiab, et lisaks eelmistes punktides märgitule on maa- ja ringkonnakohus käsitlenud lubamatult kriitikavabalt ka kannatanu suhtes tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ja psühholoogia kompleksekspertiisi akti, mis on vaieldamatult oluline tõend R. L-i süüküsimuse lahendamisel.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on järjekindlalt osutatud nendele nõuetele, millele peab vastama ekspertiisiakt ja mis ühtlasi piiritlevad eksperdi pädevuse. Nii on viitega

§ 107

lgle 3 märgitud, et ekspertiisiakti põhiosas tuleb esitada uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3117910, p 12.2.)

§ 107

lg 4 sätestab muu hulgas, et juhul, kui eksperdile esitatud küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ega erialateadmistele tuginevate järelduste tegemist, tuleb eksperdil keelduda küsimusele vastamisest. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel ja mis eeldavad erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi järeldused tugineda vaid tema tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. Eksperdi pädevuses ei ole asuda nii-öelda kohtu asemele ja hakata hindama nende tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist. 12. Kolleegium leiab, et arutatavas kriminaalasjas on eelmises punktis viidatud põhimõtete vastu eksitud. Kõnealusest ekspertiisiaktist nähtub, et eksperdiarvamuse kujundamisel on eksperdid hakanud sisuliselt hindama kriminaalasja materjalide seas olevaid isikulisi tõendeid, sealhulgas on käsitletud ka nende isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust. Nagu öeldud, ei või ekspert lahendada küsimusi, mis puudutavad tõendite hindamist ja on järelikult üksnes kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses. Sealhulgas saab vaid kohus võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates. Üksikasjades juhib kolleegium tähelepanu järgnevale. 5

§ 107lg 3 p 1) järgmiselt: „[U]uringul oli A koostöövalmis, kuid ka ärev.

Küsimusele vastas ja etteantud ülesandeid täitis ta püüdlikult, raskuste ilmnedes sattus segadusse. A sai paremini aru lühikestest korraldustest, pikemaid tuli tihti üle korrata. Üldise arengu hindamiseks kasutatud Griffiths’i arenguskaalade tulemused on eakohased. Käitumise vaatlusel (mäng liivakastis) tegutses A meeleldi, olles kohati veidi impulsiivse käitumisega. Mängus ilmnes viiteid ärevusele. Enamik tegevusest käis laste ja vanemate ümber, mis võib viidata nende teemade olulisusele (võimalik, et antud situatsiooni mõjul). Seksuaalteemadele viitavat mängus ei ilmnenud. A ema, B, täitis ka lapse käitumist hindava küsimustiku (ASEBA, variant vanusele 1,5-5 aastat). Ema hinnangutel hetkel A-l olulisel määral probleemset käitumist ei ilmne. Enne

1. aprilli 2015 B-ga toimunud kliinilist intervjuud palutud A-l vanavanaemaga ukse taga ajaveetmiseks võtta mõni tegevusvahend eksperdi kabinetist. Tüdruk uudistas eksperdi kabinetis vaatevälja jäänud erinevaid esemeid ja ignoreeris eksperdi suulist pöördumist ning korraldusi. A oli raskustes sobiliku tegelusvahendi valimisega. Võttis algul pakutud puslepildi, kuid samas loobus sellest. Järgmisena võttis klotsikarbi, kuid loobus sellestki. Ema aitas last valiku tegemisel, andis selge korralduse ja laps lahkus kabinetist koos valitud esemetega […].“
2. Kolleegiumi hinnangul oleksid eksperdid saanud ekspertiisi käigus tehtavad järeldused rajada üksnes kõnealusele uuringule. Osaliselt on seda küll ka tehtud, nimelt on eksperdid muu hulgas selle uuringu põhjal leidnud, et kannatanul ei esine midagi „seksuaalteemale viitavat“ ega ka psüühika- ja käitumishäireid. Samas ei ole ekspertiisiaktis sellega piirdutud ja eksperdid on seejärel lubamatult asunud hindama kriminaalasjas kogutud tõendeid, väljudes selliselt toimides enda pädevuse piiridest. Siinjuures juhib kolleegium ka tähelepanu, et kohtupraktikas on üksnes erandjuhtudel peetud võimalikuks olukorda, kus ekspert ei tugine eksperdiarvamuse kujundamisel ekspertiisi käigus tehtud uuringutele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3119611, p 7.5, kus Riigikohus pidas võimalikuks ekspertiisiaktile tuginemist olukorras, kus ekspert oli tuvastanud erialakirjanduse põhjal, kui suurest narkootilise aine kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele).
5. Eksperdiarvamusest tulenevalt viitab kannatanu seksuaalsele väärkohtlemisele eeskätt see, et ta on rääkinud sellest erinevatele isikutele. Kolleegium märgib aga, et selline seisukoht rajaneb otseselt tunnistajate C, B ja D ülekuulamise protokollis talletatud ütlustel, mille sisu on ekspertiisiaktis loetud aprioorselt usaldusväärseks ja mida on sellest lähtuvalt käsitatud eksperdiarvamuse kujundamisel olulise teabena. Samuti tuginesid eksperdid sellele, et kannatanu on korduvalt jäljendanud seksuaaltegusid, mis tema suhtes väidetavalt toime pandi. Ka see järeldus põhineb ekspertiisiaktist tulenevalt üksnes tunnistaja C sellekohastel ütlustel, aga mitte kannatanu vaatlusel ekspertide poolt. Ekspertiisiakti kohaselt viitab kannatanu seksuaalsele ärakasutamisele muu hulgas seegi, et temas tekitas sellest rääkimine ebamugavust ja pinget, kuna ta niheles ülekuulamise ajal. Jättes kõrvale küsimuse, et ka see järeldus ei rajane ekspertide poolt tehtud uuringul, vaid kriminaalasjas sisalduva tõendi hindamisel, peab kolleegium siiski vajalikuks märkida, et praegusel juhul ei saa eraldivõetult ega ka kogumis muude asjaoludega pelgalt selle äärmiselt abstraktse käitumisakti iseärasuse põhjal järeldada, kas kannatanu puhul esineb viiteid tema seksuaalsele ärakasutamisele või mitte.
6. Samuti on eksperdiarvamuses võetud seisukoht kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta. Eksperdiarvamuses on järeldatud, et kannatanu puhul ei ilmne viiteid, nagu oleks keegi või 6

§ 98lg 1 p 3 tähenduses.

18. Kriminaalkolleegium meenutab siinkohal kohtupraktikas korduvalt väljendatut, et ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta, selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus asjas nr 31110516, pd 34-35.)
3. Eeltoodu alusel leiab kolleegium kokkuvõtlikult, et maa- ja ringkonnakohus ei ole piisava kriitilisusega käsitlenud kohtuotsuse aluseks olevat tõendikogumit ega ole ka kohtuotsust nõuetekohaselt põhjendanud. Seega pole kohtud järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust. Need vead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 20. Kolleegium märgib lisaks järgmist. Praegune kriminaalasi saadeti kohtusse üldmenetluse korras, kuid lahendati süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri ning kaitsja nõusolekul lühimenetluses.

§ 233

lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Asja uuel arutamisel peab maakohus otsustama, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks

§ 2351lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi.

Seega saab maakohus lühimenetluses teha

§ 238

lg 1 ps 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsus asjas nr 3114706, p 12 ja 13. novembri 2015. a otsus asjas nr 3119015, pd 19 ja 22.) 7

§ 361

lg 1 pst 6 ning § 362 pst 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

1. septembri
2. a ja Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsuse R. L-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi. Samuti tühistab kolleegium kohtuotsused osas, milles R. L-ilt mõisteti välja menetluskulud. Tühistatud osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada.
5. Kuna Riigikohus teeb

§ 361

lg 1 ps 6 nimetatud lahendi, peab riik

§ 186lg 1 alusel hüvitama süüdistatavale kassatsioonimenetluse kulu.

R. L-i kaitsja esitas kassatsioonis taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu summas 1200 eurot, sealhulgas käibemaks. Kassatsioonile on lisatud teade õigusabikulude ja lisaks ka kviitung arve tasumise kohta, mille kohaselt sisaldas R. L-ile osutatud õigusabiteenus ringkonnakohtu otsusega tutvumist, kassatsiooni koostamist ja kaitsealuse konsultatsioone.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud R. L-i kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemise eest taotletav summa põhjendatud, mistõttu tuleb see Eesti Vabariigil R. L-ile hüvitada. Hannes Kiris, Paavo Randma, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt) 8