Obsah (5)

§ 88§ 107§ 109§ 104§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 12. juuli 2017. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-12146 Hagi es

) § 88 lg 1 p 5 alusel

1. juulil 2016 tehtud avaldusega üles alates
2. juulist
3. Kostja põhjendas ülesütlemisavaldust sellega, et hageja ei järginud nägemispuudega õpilaste eriklassi vastuvõtmise korda, rikkudes vastuvõtutingimusi. Täpsemalt võttis hageja kooli vastu 24 õpilast, kes kostja arvates ei vasta haridus- ja teadusministri määrusega nr 67 kehtestatud „Hariduslike erivajadustega õpilaste klassides ja rühmades õppe ja kasvatuse korraldamise alused ning õpilaste klassi või rühma vastuvõtmise või üleviimise, klassist või rühmast väljaarvamise ning ühe õpilase õpetamisele keskendatud õppe rakendamise tingimused ja kord“ (kord) § 8 lg-s 1 sätestatud vastuvõtukriteeriumidele. Hageja leiab, et mõjuvat põhjust töölepingu ülesütlemiseks ei olnud või kui oli, siis rikkus kostja

§ 88lg-t 3, kuna ei hoiatanud enne ülesütlemist hagejat.

Õpilase kooli vastuvõtmine ei ole direktori ainuisikuline otsus, vaid direktor tugineb spetsialistide arvamusele ja lapse eripärale. Seega on direktori otsus üksnes formaalsus. Kooli põhimääruse ja korra mõte on arvestada eelkõige laste huvidega, võttes aluseks erialaarsti ja vastuvõtukomisjoni hinnangu. Õpilaste kooli vastuvõtmine ei ole formaalsete kriteeriumide täitmise jälgimine, vaid arvestada tuleb igakülgselt laste eripäradega. Kuna korra § 8 lg 1 on puudulik, tulnuks muuta seda, mitte vallandada hageja. Isegi kui tegemist oli rikkumisega, pidanuks kostja hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatama. Tegemist ei olnud eriti raske rikkumisega ja ei esinenud muid erandlikke asjaolusid. Kui kostja oleks hagejat hoiatanud, oleks hageja saanud järgida kostja juhiseid ja hoida ära kostja etteheidetud tegevuse kordumise. Hageja leiab, et töölepingu lõpetamisel

§ 107

lg 2 alusel, tuleks kostjalt

§ 109

lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista hüvitis hageja keskmise töötasu ulatuses töölepingu ülesütlemise päevast

1. juulil 2016 kuni kohtuistungi toimumiseni.
2. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tartu Maavalitsus viis koolis ajavahemikul
3. jaanuarist 2016 kuni
4. jaanuarini 2016 läbi järelevalve, mille õiendist nähtus, et vähemalt üks vastuvõetud õpilane ei vasta korras kehtestatud vastuvõtutingimustele. Järgneva kontrolli käigus selgus, et kooli 59 õpilasest 24 ei vasta nimetatud tingimustele. Hagejalt sisulisi selgitusi õpilaste vastuvõtu ja 2/6 tingimustele mittevastavuse osas ei saadud. Hageja vastustest ei ilmnenud valmidust edaspidi tööandja juhiseid järgida või etteheidetud tegevust ära hoida. Korra § 2 lg 1 kohaselt otsustab õpilaste vastuvõtu direktor. Kooli põhimääruse § 12 lg 4 kohaselt võib ta küll moodustada nõuandvaid komisjone, kuid § 12 lg 5 kohaselt vastutab direktor. Hageja hoiatamine ei olnud vajalik, kuna temaga peetud kirjavahetusest nähtub, et vastuvõtunõuete eiramine oli tahtlik rikkumine. Hageja ei näidanud üles koostöövalmidust, vaid soovis, et kostja tagantjärgi tema rikkumised seadustaks. Arvestades rikkumise suurt mahtu, pikaajalisust, hageja teadlikkust ja rikkumise tuvastamisele järgnenud reaktsiooni, on selge, et hageja ei saanud direktorina jätkata. Kostja esitas taotluse lõpetada tööleping

§ 107lg 2 alusel juhul, kui kohus leiab, et ülesütlemine oli tühine.

KOHTU SEISUKOHT 3. Praeguses asjas on hageja esitanud nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Kostja on esitanud mh vastuväite, milles palub lepingu

§ 107lg 2 alusel lõpetada, kui kohus leiab, et ülesütlemine on tühine.

Töölepingu lõpetamisega

§ 107

lg 2 alusel kaasneb

§ 109lg 1 alusel automaatselt hagejale hüvitise väljamõistmine.

Seega hindab kohus esmalt seda, kas kostja ütles lepingu kehtivalt üles ning seejärel saab lahendada küsimuse töölepingu

§ 107

lg 2 alusel lõpetamisest ja

§ 109lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisest.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid sõlminud töölepingu, mille alusel hageja töötas Tartu Emajõe Kooli direktorina. Kostja ütles selle töölepingu
2. juuli
3. a kuupäeva kandva ülesütlemisavaldusega alates
4. juulist 2016 üles.

§ 104

lg 1 kohaselt on töölepingu ülesütlemine tühine, kui selleks ei ole seadusest tulenevat alust või see ei vasta seaduse nõuetele. Töölepingu ülesütlemisavaldus vastab

§ 95lg-s 1 sätestatud vorminõuetele.

Pooled selle üle ka ei vaidle. Pooled vaidlevad selle üle, kas ülesütlemiseks oli materiaalõiguslik alus. Kostja tugines töölepingu ülesütlemisel

§ 88lg 1 p-le 5.

Kostja heidab hagejale ette seda, et hageja võttis kooli direktorina kooli vastu 24 õpilast, kes ei vastanud korra § 8 lg-s 1 sätestatud eeldustele nägemispuudega õpilastega klassi vastuvõtmiseks. Tartu Emajõe Kooli põhimääruse § 2 lg 2 ja § 8 p 1 kohaselt on kool nägemispuudega õpilastele ja seal on nägemispuudega õpilaste klassid. 5.

§ 88

lg 1 p-s 5 sätestatud tegu, mis põhjustab tööandja usalduse kaotuse võib olla töökohustuste rikkumine või ka töötaja tööväline tegu. Praeguses asjas heidab kostja hagejale ette töökohustuste rikkumist. Kohus nõustub kostjaga, et kuivõrd põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 27 lg 6 ja korra § 2 lg 1 kohaselt otsustab õpilaste kooli vastuvõtmise direktor, on direktori kohustus tagada, et kooli võetaks vastu üksnes õpilased, kes vastavad vastuvõtu eelduseks olevatele tingimustele. Direktori vastavat kohustust ei välista ka asjaolu, et korra § 2 lg-te 2 ja 4 kohaselt tuleb õpilaste vastuvõtmiseks moodustada komisjon, kelle arvamusega peab direktor arvestama. Lõpliku otsuse õpilase vastuvõtmise kohta teeb direktor, vastasel juhul peaks otsustuspädevus olema antud komisjonile. Seega saab hagejat pidada töökohustusi rikkunuks, kui ta on võtnud kooli vastu õpilasi, kelle puhul ei olnud vastuvõtu eeldused täidetud.

1. Hageja ei vaidle vastu asjaolule, et kooli on vastu võetud 24 õpilast, kelle puhul ei ole täidetud korra § 8 lg 1 p-des 1-3 nimetatud tingimused. Kohtu hinnangul tuleb korra § 8 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et seal on määratletud ammendavalt tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et võtta õpilane vastu nägemispuudega õpilaste klassi. Sätte sõnastusest nähtub üheselt, et tegemist on kinnise loeteluga. Ka määruse 3/6 seletuskiri kinnitab seda. Seletuskirjas on märgitud, et eriarsti tõendis, mis koolile esitatakse peavad olema kirjas korra § 8 lg-s 1 nimetatud meditsiinilised diagnoosid. Sellest saab üheselt järeldada, et ka määruse eesmärk on sätestada vastuvõtmise eeldused kinnise loeteluna. Seda kinnitab ka PGS § 47 lg-s 1 sätestatud kaasava õppe põhimõte, mille kohaselt üldjuhul õpib haridusliku erivajadusega õpilane elukohajärgse kooli tavaklassis, st eriklassi vastuvõtmine peaks olema erand. Asjaolu, et hageja hinnangul ei taga selline regulatsioon kõigile nägemispuudega õpilastele hariduse omandamise võimalust, ei muuda kehtiva regulatsiooni sisu.
2. Kohus nõustub kostjaga selles, et olukorras, kus PGS § 51 lg-ga 4 on antud vastuvõtutingimuste kehtestamine ministri pädevusse ning ministri määrusega kehtestatud korras on vastuvõtu eeldused sätestatud, ei saa kooli enda kehtestatud vastuvõtutingimustega korras sätestatud eelduseid muuta. Seda ei muuda ka asjaolu, et kostja töötaja oli vastuvõtutingimustest teadlik ning ei olnud nende kohta selles osas märkusi teinud. Ainuüksi sellest ei saa järeldada kostja nõusolekut korra § 8 lg-s 1 sätestatud eeldustele mittevastavate õpilaste kooli vastuvõtmiseks. Kui hageja leidis, et kehtestatud kord ei vasta nägemispuudega õpilaste huvidele, oleks tulnud juhtida kostja tähelepanu korra muutmise vajadusele, mitte kehtestatud korda ignoreerida. Asjas esitatud poolte e-kirjavahetusest nähtub, et hageja juhtis kostja tähelepanu korra muutmise vajadusele alles pärast seda, kui oli ilmnenud asjaolu, et ta on võtnud kooli vastu õpilasi, kelle puhul ei olnud täidetud korras sätestatud eeldused. Hageja ei ole tõendanud ka oma väiteid, et ta oli õpilaste vastuvõtmise kostjaga kooskõlastanud. Selle kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Seega leiab kohus, et hageja rikkus oma töökohustusi, võttes kooli vastu õpilasi, kes ei vastanud korra § 8 lg-s 1 sätestatud eeldustele. Seda järeldust ei lükka ümber ka Tartu Emajõe Kooli töökoosoleku protokollist nr 4 nähtuv asjaolu, et kostja oli pärast hagejaga töölepingu ülesütlemist valmis kooli vastuvõtul erandeid tegema. Protokollist nähtub kostja seisukoht, et erandeid on teha võimalik üksnes eelneva läbirääkimise korral. Nagu eelnevalt välja toodud, ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et õpilaste vastuvõtmine kooli olnuks kostjaga kooskõlastatud.
3. Siiski ei tähenda igasugune töötaja töölepingu rikkumine, et tööandja võiks temaga töölepingu koheselt üles öelda.

§ 88

lg 3 kohaselt peab üldjuhul tööandja töötajat enne töölepingu töötaja kohustuse rikkumise üles ütlemist hoiatama. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Töötaja hoiatamise eesmärk on anda talle võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Samuti peab tööandja hoiatuses selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Hoiatamise kohustus on ka enne töölepingu

§ 88lg 1 p 5 alusel üles ütlemist (vt nt Riigikohtu 16.

märtsi

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 13;
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-16, p 14). Kostja ei ole väitnud, et ta oleks hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatanud. Seega saab ülesütlemine

§ 88

lg 3 kohaselt olla kehtiv üksnes juhul, kui töötaja rikkus töökohustusi eriliselt raskelt või on muu hea usu põhimõttest tulenev põhjus töötaja hoiatamata jätmiseks.

1. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt hoiatamist vaja eelkõige olukorras, kus on selge, et vaatamata hoiatamisele töötajal oma käitumist parandada ei ole võimalik või kui töötaja sellest keeldub. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väite tõendamiseks, et hageja keeldus edaspidi õpilaste kooli vastu võtmisel korras sätestatud tingimustest lähtumast. Esitatud poolte e-kirjavahetusest sellist järeldust teha ei saa. Ainuüksi asjaolust, et hageja leidis kostjale antud selgitustes ja saadetud e- 4/6 kirjades, et kehtiv kord ei vasta õpilaste vajadustele ja vajab muutmist, ei saa järeldada, et juhul kui kostja oleks andnud hagejale selge korralduse järgida edaspidi õpilaste vastuvõtmisel korra § 8 lg-s 1 sätestatud nõudeid ja hoiatanud, et korralduse järgimata jätmisel öeldakse tööleping üles, ei oleks hageja talle antud korraldust järginud. Kohtu hinnangul ei saa hagejale ette heita, et ta tõi suhtluses kostjaga välja vajaduse vastuvõtutingimusi muuta. Iseenesest käitub töötaja tööandja suhtes lojaalselt, kui ta olukorras, kus näeb enda arvates töökorralduses probleemi, sellele probleemile tööandja tähelepanu juhib ning toob välja vajaduse töökorralduse, st praeguse juhul vastuvõtutingimuste, muutmiseks.
2. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hageja rikkumine oli eriliselt raske, mis õigustaks töölepingu hoiatamata ülesütlemist. Tingimustele mittevastavate õpilaste osakaal õpilaste koguarvust on küll suur, kuid poolte e-kirjavahetusest ja hageja esitatud põhjendustest õpilaste vastuvõtmise kohta nähtub, et hageja tegutses enda arvates õpilaste parimates huvides. Kohtu hinnangul ei ole hageja vastav seisukoht ka ilmselgelt ekslik. Seda näitab mh emeriitprofessor J.K. kostjale saadetud kiri, milles hageja seisukohta on toetatud. Kohtu arvates ei ole ilmne, et kostjale oleks tekkinud oluline kahju, kuivõrd hariduse andmine on avalik ülesanne ning juhul, kui õpilasi ei oleks Tartu Emajõe Kooli vastu võetud, oleks nad pidanud koolihariduse saama mujal ning selleks oleks samuti kulunud avalikku ressurssi. Hageja poolt kostjale enne lepingu ülesütlemist saadetud põhjendustest õpilaste vastuvõtmise kohta nähtub, et peaaegu kõikidel vastuvõetud õpilastel oli nägemispuue, mis võib raskendada hariduse omandamist. Kohtu hinnangul näitab seda, et rikkumine ei olnud raske, ka kostja poolt pärast hagejaga töölepingu ülesütlemist avaldatud erandite tegemise võimalus õpilaste kooli vastuvõtmisel, mis nähtub Tartu Emajõe Kooli töökoosoleku protokollist nr X. Kohtu hinnangul ei ole seejuures oluline, kas erandina mõeldi senise vastuvõtupraktika jätkumist või vajadusel eraldi õpperühmade/-klasside loomist, nagu väitis kostja. Oluline on asjaolu, et kostja on pidanud võimalikuks põhjendatud juhtudel kooli vastu võtta õpilasi, kes ei vasta korra § 8 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Seega leiab kohus, et ei esine asjaolusid, mis välistaksid tööandja kohustuse töötajat enne töölepingu ülesütlemist hoiatada, mistõttu kostja oleks pidanud hagejat

§ 88lg 3 kohaselt enne töölepingu ülesütlemist hoiatama.

Kuna kostja seda ei teinud, on töölepingu ülesütlemine tühine ning hagi tuleb rahuldada. 11. Kostja on palunud töösuhte

§ 107

lg 2 alusel lõpetada.

§ 107

lg 2 kohaselt lõpetab kohus töösuhte ajast, kui see oleks lõppenud lepingu kehtiva ülesütlemise korral. Seega tuleb lõpetada töösuhe 15. juulist 2016. Kohus mõistab sellest tulenevalt

§ 109

lg 1 kohaselt hageja kasuks välja hüvitise.

§ 109

lg 1 kohaselt peaks hüvitis olema eelduslikult töötaja kolme kuu keskmise töötasu suuruses. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kuu keskmine bruto töötasu oli 1650 eurot. Hageja leiab, et hüvitise suurus peaks olema 18 865 eurot, so hageja keskmine töötasu alates lepingu ülesütlemisest kuni 28. juunil 2017 toimunud kohtuistungini. Kostja leidis kohtuistungil, et hüvitis ei tohiks ületada töötaja kolme keskmist kuutöötasu. Kuigi

§ 109

lg 1 alusel makstav hüvitis on mõeldud tervikliku kahju hüvitisena, mis hõlmab kogu töötaja töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest tingitud kahju, ei ole praeguses asjas kohtu hinnangul hageja taotletud suuruses hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kohus märgib, et isegi juhul, kui vastab tõele hageja väide, et ta ei ole seni tööd leidnud, on tal töölepingu lõpetamisel

§ 107lg 2 alusel töötuskindlustuse seaduse (TKindl

S) § 6 kohaselt end töötuna arvele võttes õigus töötuskindlustushüvitisele. Seda tuleb arvestada hüvitise suuruse määramisel (vt Riigikohtu Üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7) 5/6 Arvestades hageja töösuhte kestust, on tal TKindlS § 8 lg 1 p 3 kohaselt õigus saada töötuskindlustushüvitist 360 päeva jooksul. Hüvitise suurus on TKindlS § 9 lg 4 kohaselt esimese 100 päeva jooksul 50% töötaja eelnenud sissetulekust ja pärast seda 40% sissetulekust. Samuti tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada asjaoluga, et kohus tuvastas eelnevalt, et hageja rikkus talle töölepingust tulenevaid kohustusi. Seega vähemalt osaliselt on töösuhte lõppemise põhjuseks hageja enda käitumine. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ei ole põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suurendamine üle

§ 109lg-s 1 sätestatud kolme kuu keskmise töötasu ulatuse.

Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista 4950 eurot (1650*3).

1. Hageja on palunud hüvitiselt välja mõista ka viivise. TsMS § 461 lg 2 kohaselt, kui otsuse kohaselt on võlgnikuks Eesti Vabariik või kohaliku omavalitsuse üksus, tuleb kohtuotsus üldjuhul täita hiljemalt 30 päeva jooksul otsuse jõustumise ajast alates. Kohtu hinnangul saab viivise väljamõistmine olla põhjendatud üksnes pärast seaduses sätestatud otsuse täitmise tähtaja möödumist.
2. Kohus leiab, et TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta hagi rahuldamise tõttu kostja kanda. Kuigi kohus ei mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hüvitist hageja soovitud ulatuses, on kohtu hinnangul hagi siiski tervikuna rahuldatud, kuivõrd hageja esitas hagis nõude üksnes ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, mis rahuldati tervikuna, ning hüvitise maksmise küsimus kerkis üksnes kostja

§ 107lg 2 alusel esitatud taotluse tõttu.

1. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulu kokku 3771 eurot, millest õigusabikulu on 30,9 tunni eest 3444 eurot koos käibemaksuga, sõidukulu 27 eurot koos käibemaksuga ning riigilõiv 300 eurot. Lisaks palus hageja istungil hüvitada istungil osalemise aja hinnaga 120 eurot tund. Kostja on esitanud vastuväite hageja esindajakulude põhjendatusele. Kohus märgib, et kuivõrd riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt oli hageja riigilõivu tasumisest vabastatud, ei ole alust kostjalt riigilõivu välja mõista. Kohus tagastab riigilõivu hagejale eraldi määrusega. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu üksnes osaliselt põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et põhjendatuks ei saa pidada hagiavalduse koostamisele kulunud aega 10,3 tundi, ebaselgeks jääb
2. a oktoobris ajakulu täiendava tõendi esitamiseks, olukorras, kus sel ajal hageja kohtule ühtegi tõendit ei esitanud. Hageja on esitanud täiendava tõendi
3. novembril, kuid selle esitamise ajakulu kajastub järgmisel arvel. Kohati on ebamõistlikult suur ka muu ajakulu, nt kohtuistungiks ettevalmistumise aeg kokku 3,4 tundi, olukorras, kus istung ise kestis vaid tunni. Kohus ei pea hüvitatavaks kuluks ka esindaja ajakulu Tallinnast Tartusse istungile ja tagasi sõitmiseks. Tegemist ei ole ajaga, mil esindaja hagejat kohtumenetluses esindas. Koos istungil hageja esindamiseks kulunud 1 tunniga loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja esindaja ajakulu kokku 16 tunni ulatuses. Arvestades tunnihinda 120 eurot koos käibemaksuga, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista esindajakulu 1920 eurot ja sõidukulu 27 eurot, kokku 1947 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik 6/6