Obsah (7)

§ 91§ 100§ 105§ 71§ 98§ 85§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-334

§ 91lg 2 p 2 alusel lõppenuks 04.11.2015.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja hüvitis

§ 100

lg 4 alusel summas 1824,48 eurot ning mõista kostjalt välja puhkusehüvitis 719,58 eurot (bruto). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel 01.03.2013 sõlmitud tööleping. Hageja saatis 27.10.2015 kostja elektronposti aadressile töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse alates 04.11.2015 (

§ 91lg 2 p 2).

Kostja sai nimetatud kirja kätte, mida tõendab kostja vastus kirjale. Kostja sai kätte hageja ülesütlemise avalduse kätte, kuid ei pöördunud

§ 105

lg 1 sätestatud korras kohtusse või töövaidluskomisjoni poole ülesütlemise avalduse tühistamiseks, seega loetakse töölepingu ülesütlemine teostunuks alates 04.11.2015. Kuna hageja ütles töölepingu üles erakorraliselt ja ülesütlemine jõustus, on hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist

§ 100lg 4 järgi.

Hageja leiab, et hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta töölepinguga endale võetud kohustuste rikkumise tõsidust kostja poolt ning hageja tööstaaži kostja juures ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kompensatsioon hageja keskmise töötasu ulatuses kolme kuu eest, mis on 1824,48 eurot.

§ 71

kohaselt on töötajal õigus nõuda kompensatsiooni kasutamata puhkusepäevade eest ajavahemikus 01.01.2014 kuni 31.12.2014 summas 246,68 eurot ja ajavahemikus 01.01.2015 kuni 05.11.2015 summas 472,90 eurot. Kokku on puhkusepäevade kompensatsioon 719,58 eurot. Kostja ei ole maksnud kompensatsiooni kasutamata puhkusepäevade eest. 3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata töölepingu

§ 91lg 2 p 2 ülesütlemise osas.

Samuti palus kostja jätta hagi rahuldamata

§ 100

lg 4 hüvitise osas või seda vähendada ning jätta hagi rahuldamata puhkusehüvitise osas. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 2 Poolte vahel ei olnud kirjalikku töölepingut sõlmitud. Poolte suuline kokkuleppe seisnes selles, et hageja töötab kostja müügikohal Narva Centrumis 40 töötundi nädalas ja saab selle eest töötasu seadusega ettenähtud palga alammäära ulatuses. Kostja ei tunnistanud hageja keskmise töötasu arvestust ega hüvitiste arvestust. Hageja ei ole kunagi ületunnitööd teinud, ületunnitöö tegemise kokkulepet ei ole pooled kunagi sõlminud. Kostja leidis, et töölepingu ülesütlemiseks

§ 91lg 2 p 2 lausel puudus alus.

Vastavalt hageja enda kinnitustele maksti temale töötasu vähemalt töötasu alammäära ulatuses. Seejuures ei ole hageja suurema töötasu kokkuleppe olemasolu ega ületunnitöö tegemist tõendanud.

§ 98

lg 1 kohaselt peab korralisest ülesütlemisest töötaja tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Sellel alusel luges kostja töölepingu korraliselt üles öelduks alates 27.11.

1. Töötaja töötas müüjana tööandja müügikohal. Üks kord nädalas võttis töötaja ise töötasu müügikoha kassast, esitades tööandjale vastavasisulise aruande. Tööandja arvestas hagejale palka alati vastavalt lepingule, s.o summas 390 eurot kuus (bruto). Töötaja pidi võtma endale töötasu just selles ulatuses. Juhul, kui töötaja on võtnud töötasu suuremas ulatuses, siis tegemist võis olla töötajale väljamakstud avansiga, mitte töötasu suurendamise kokkuleppega. Hageja poolt kostjale esitatud aruannete kohaselt võttis hageja endale kassast töötasu alates 27.07.2015 vähemalt 140 eurot nädalas. Seega võttis hageja kassast kokkulepitust suurema töötasu ja seetõttu peab ta enammakstud töötasu tagastama. Vastavalt hageja aruandele
2. a oktoobri kuu eest jäi hageja kätte müügikoha kassa jääk summas 464,95 eurot. Kui arvestada seda töötajale makstud netosummaks, siis brutosummas teeb see 562,95 eurot. Nimetatud summa tasaarvestas kostja hageja oktoobrikuu töötasuga brutosummas 390 eurot. 562,95 – 390,00 = 172,95 eurot on töötajale enam makstud. Vastavalt hageja enda avaldustele viibis hageja puhkusel 03.11.2014-16.11.2014 (14 päeva), 6.07.2015-12.07.2015 (7 päeva) ja 13.07.2015-26.07.2015 (14 päeva), s.o kokku 14 + 7 + 14 = 35 päeva. Seega hagejal oleks õigus puhkusehüvitisele 56 – 35 = 21 päeva eest. Puhkusehüvitise arvestus: 21 puhkusepäeva × 12,72 eurot = 267,12 eurot. 267,12 (puhkusehüvitis) – 172,95 (oktoobri tasaarvestus) = 94,17 eurot kuulub hagejale hüvitamisele. MAAKOHTU LAHEND
3. Viru Maakohus rahuldas 20.09.2016 otsusega hagi osaliselt. Maakohus luges töölepingu erakorraliselt ülesöelduks

§ 91lg 2 p 2 alusel alates 04.11.2015.

Maakohus mõistis kostjalt välja hüvitise 1169,91 eurot ning puhkusetasu 381,44 eurot hageja kasuks ning jättis hageja menetluskulud kostja kanda. Kuna hageja oli esitanud kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte, lõppes tööleping hageja avalduses märgitud kuupäeval ja hageja võis nõuda töövaidluskomisjonis hüvitist. Asjaolu, et hüvitisnõude lahendamisel tuvastas töövaidluskomisjon ülesütlemise kehtivuse, ei anna alust järeldada, et kostja ei pidanud esitama hagi või avaldust

§ 105sätestatud tähtaja jooksul või taotlema koos sellega tähtaja ennistamist.

Eelneva tõttu ei ole asjakohane kostja taotlus tuvastusnõude esitamise tähtaja ennistamiseks ja kohus jättis selle läbivaatamata. Kuivõrd tööandja ei esitanud töövaidlusorganisse nõuet töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval 04.11.2015. 3 Töösuhte lõpetamisel

§ 91

lg 2 p 2 alusel on tööandjal kohustus

§ 100lg 4 alusel maksta hagejale hüvitis tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Hageja on välja toonud, et tema töötasu oli 2015 mais 390 eurot, juunis 390 eurot, juulis 390 eurot, augustis 390 eurot, septembris 390 eurot ja oktoobris 390 eurot. Kokku 2340 eurot. Kalendritööpäevade arv sel perioodil oli 126. Keskmine päevatasu 18,57 eurot (2340/126). Tööpäevade keskmine arv kuus 21 kalendripäeva (126÷6). Kuu keskmine töötasu 389,97 eurot (18,57×21). Hüvitise suurus kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 1169,91 eurot (3×389,97). Kostja omapoolset arvestust ei esitanud. Ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades jättis kohus hüvitise suuruse muutmata ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

§ 100lg 4 alusel 1169,91 eurot.

Hageja näol on tegemist XXX, kellel on õigus iga-aastasele 35-kalendripäevasele puhkusele. 01.01.2014 kuni 31.12.2014 oli hagejal õigus saada puhkust 35 kalendripäeva. Ajavahemikus 01.01.2015 kuni 04.11.2015 oli hagejal õigus 29,5 kalendripäeva pikkusele puhkusele. Kokku 64,5 kalendripäeva. Hageja kirjutas avaldused puhkuse kasutamiseks alates 03.11.2014 kuni 16.11.2014 (14 päeva), alates 06.07.2015 kuni 12.07.2015 (7 päeva) ja alates 13.07.2015 kuni 26.07.2015 (14 päeva). Kokku kasutamata puhkuse eest kuulub hageja arvestuse kohaselt hüvitamisele 381,44 eurot (keskmine päevatasu 12,93×29,5). Kohus tuvastas asja menetluse käigus tööandja olulised rikkumised töötasu arvestamisel ja maksmisel. Väljamaksete kohta puuduvad igasugused dokumentaalsed tõendid. Dokumenteerimiskohustus on tööandja ülesanne ja selle on tööandja jätnud täies ulatuses täitmata. Sellest tulenev risk on tööandja kanda. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista puhkusehüvitis 381,44 eurot. Kohus selgitas, et kohus vaatab läbi sama vaidluse, mille vaatas läbi töövaidluskomisjon. Hageja pole käesolevas asjas pöördunud töövaidlusorgani poole nõudega kasutatud puhkuse eest saamata jäänud puhkusetasu nõudes. Sellise nõudega hagi täiendamist saab lugeda hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes. Hageja erakorralisest töölepingu ülesütlemisest tulenevate ja töövaidluskomisjonile varem esitamata nõuete lisamisega hagimenetluses ei ole võimalik hagi muuta ja nimetatud nõude jättis kohus rahuldamata (ITVS § 24 lg-d 4 ja 5). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Kostja OÜ Cerro (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusnorme ning on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Töölepingu rikkumist ei ole millegagi tõendatud ning seega puudus töölepingu ülesütlemiseks

§ 91

lg 2 p 2 järgi alus.

§ 85

lg 3 kohaselt eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Vastustaja ei ole tõendanud, et ülesütlemine oleks olnud erakorraline. Apellandile jääb arusaamatuks, miks jättis maakohus kõik menetluskulud kostja kanda, kui kohtuotsusega rahuldati hageja nõudeid vaid osaliselt. Sellega rikuti TsMS § 163 lg-s 1 toodud põhimõtteid. 6. Hageja Ljubov Semenova (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. 4 Vastuse kohaselt ei selgu apellatsioonkaebusest ei selgu, milliseid menetlusnorme maakohus rikkus ja milliseid dokumentaalseid tõendeid hindas maakohus ebaõigesti. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks kõik vajalikud dokumentaalsed tõendid. Maakohus tegi kindlaks töölepinguga võetud kohustuse olulise rikkumise töötasu arvestamisel ja maksmisel kostja poolt. Nendel põhjustel on töölepingu ülesütlemise asjaolusid arvestades maksimaalse hüvitise nõue põhjendatud. Kostjal on kohustus tõendada fakti, et töölepingu ülesütlemine töötaja poolt ei olnud töölepingu erakorraline ülesütlemine, kuna selleks puudusid põhjused. Kostjal oli kohustus vaidlustada töölepingu ülesütlemine sel juhul, kui ta leidis, et avaldus ei vasta

-i nõuetele.

§ 85

lg 4 kohaldatakse juhul, kui tööandja vaidlustab töölepingu seaduses ettenähtud korras töölepingu ülesütlemise töötaja poolt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Kostja märgib apellatsioonkaebuses, et tööandja poolsest töölepingu rikkumist ei ole tõendatud, mistõttu puudus hagejal alus töölepingu ülesütlemiseks

§ 91

lg 2 p 2 alusel.

§ 91

lg 2 p 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Maakohus on oma lahendis selgitanud, et kui töötaja on töölepingu

§ 91

lg 2 p 2 alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemine on

§ 104

lg 1 kohaselt tühine, peab tööandja ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tööandjal tuleb töötaja poolse töölepingu ülesütlemisega mittenõustumisel pöörduda ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks töövaidlusorganisse (Riigikohtu 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1170-11 p 13). Samuti on Riigikohus eeltoodud lahendis märkinud, et asjaolu, et töötaja hüvitisenõude lahendamisel tuli töövaidlusorganil tuvastada ülesütlemise kehtivus, ei anna alust järeldada, et kostja ei pidanud esitama hagi või avaldust

§ 105lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Järelikult märkis maakohus õigesti, et kuna tööandja ei esitanud töövaidlusorganisse nõuet töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval 04.11.2015 (vt ka Riigikohtu 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11 p 13). Seega ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja pidi hüvitiste nõudmisel tõendama, et töölepingu ülesütlemine oli erakorraline. 9. Kostja leiab, et kuna pole toimunud erakorralist töölepingu ülesütlemist, siis ei kohaldu töötajale hüvitise väljamõistmisel ka

§ 100lg 4.

5

§ 100

lg 4 kohaselt, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Ringkonnakohus jääb eelpool väljendatud seisukohale, et kuna tööleping lõppes

§ 91

lg 2 p 2 alusel, tekkis kostjal

§ 100

lg 4 järgi kohustus maksta hagejale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. 10. Alternatiivselt vaidlustab kostja maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse

§ 100lg 4 alusel väljamõistetava hüvitise vähendamiseks.

Maakohus mõistis hagejale välja hüvitise tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ning kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt arvestas maakohus ülesütlemise asjaolusid ning mõlema poole huve. Tööandja on toonud

§ 100

lg 4 alusel väljamõistetava hüvitise vähendamise alusena välja asjaolu, et töötajal puudus

§ 91

lg 2 p 2 järgi alus töölepingu ülesütlemiseks (tl 62).

§ 100

lg 4 teisest lausest tuleneb, et hüvitise suuruse määramine on kohtu kaalutlusotsus, mille puhul tuleb hinnata nii töölepingu lõpetamise asjaolusid kui mõlema poole huve. Ringkonnakohus on seisukohal, et tööandja väited ei ole praegusel juhul töötaja kasuks väljamõistetava hüvitise vähendamise aluseks. Maakohus on tuvastanud tööandja poolsed olulised minetused töötasu arvestamisel ja maksmisel. Kostja ei ole muuhulgas vaidlustanud asjaolu, et hageja töötasu suuruseks oli 390 eurot kuus (miinimumpalk). Kuigi maakohus ei põhjendanud pikemalt hüvitise vähendamise taotluse rahuldamata jätmist, ei too see siiski kaasa maakohtu otsuse tühistamist, kuna maakohus ei ole poolte huvide kaalumisel ületanud diskretsiooni piire ega kohaldanud ebaõigesti

§ 100lg-t 4.

Kui hüvitise vähendamiseks ei ole tööandja poolt esile toodud mõjuvaid asjaolusid, siis tulebki kohtul üldjuhul lähtuda hüvitise seaduses sätestatud suurusest, s.o kolme kuu keskmisest töötasust.

1. Tööandja vaidlustab maakohtu menetluskulude jaotuse, millega jäeti kõik menetluskulud kostja kanda, ehkki kohtuotsusega rahuldati hageja nõudeid vaid osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole maakohtu märgitud menetluskulude jaotus vastuolus TsMS § 163 lg-ga
2. Kuna maakohtu otsuse kohaselt ei saanud töötaja ITVS § 24 lgte 4 ja 5 alusel oma hagi nõuet laiendada, jättis kohus hagi muutmise taotluse rahuldamata. Sisuliselt rahuldas maakohus hagi täies ulatuses, s.o töövaidluskomisjonile esitatud nõuete osas.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 171 lg 1alusel apellandi kanda. jäävad ringkonnakohtus kantud Vastustaja palub mõista apellandilt enda kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 216 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja lepingulise esindaja tunnitasu (60 eurot) on mõistliku suurusega. Vastustaja menetluskulud summas 216 eurot on TsMS § 175 lg 1 alusel vajalikud ja põhjendatud apellatsioonimenetluse esitatud dokumente ja menetluse asjaolusid arvestades. Seega tuleb apellandilt välja mõista vastustaja kasuks menetluskulud 216 eurot ilma käibemaksuta. 6
4. Apellant on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 200 eurot. Tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel on 1551,35 eurot, millest riigilõivu tuli maksta üksnes riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 alusel üksnes puhkusehüvitise vaidlustamise nõudelt, s.o 381,44 eurolt. RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 kohaselt tuleb tsiviilasjalt hinnaga 350 kuni 500 eurot maksta riigilõivu 100 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel on apellandil õigus taotleda riigilõivu enammakstud osas (s.o 100 eurot) tagastamist. Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/