Obsah (4)

§ 115§ 1132§ 42§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2017. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-16-122102 Tsiviilasi OÜ Aktiva Finants h

) § 108 lg 1 alusel nõuda osamaksete, kokku summas 170 eurot, tasumist. Selles osas tuleb hagi rahuldada.

1. Asja materjalidest nähtuvalt on Elisa Eesti AS saatnud kostjale meeldetuletusi. Meeldetuletuste saatmise tasu on 6 eurot (tl 63). Elisa Eesti AS on
2. novembril
3. a loovutanud nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (tl 15, 21). Kostja ei ole meeldetuletuste tasu osas vastuväiteid esitanud. Kostja on nõus meeldetuletuste tasu maksma (tl-d 85, 88), st sisuliselt on kostja hagi ka selles osas õigeks võtnud. Hageja võib seega liitumislepingu lisa nr XXX ja

§ 115lg 1 ja § 128 lg 3 alusel nõuda meeldetuletuste tasu summas 6 eurot tasumist.

Selles osas tuleb hagi rahuldada.

1. Asja materjalidest nähtuvalt saatis hageja kostjale pärast lepingu lõppemist võla sissenõudmiseks kolm tasulist kirja. Hageja saatis kostjale
2. detsembril 2015 võlateatise,
3. detsembril 2015 hagihoiatuse ning
4. juunil 2016 uue hagihoiatuse. Kirjade kostjale saatmise kulu oli esimese kirja osas 15 eurot, teise kirja osas 5 eurot ning kolmanda kirja osas 5 eurot. Hageja on kandnud seoses võla sissenõudmisega, sh nõude ja andmete töötlemise ning kontrollimise ning kontaktandmete otsingu ja päringutega (sh rahvastikuregistri päringute), lisaks kulusid summas 5 eurot (tl 79). Kostja ei ole hageja võla sissenõudmiskulude osas vastuväiteid esitanud. Kostja on nõus võla sissenõudmise kulud tasuma (tl-d 85,88), st kostja on ka selles osas sisuliselt hagi õigeks võtnud. Hageja võib seega liitumislepingu lisa nr XXX ja

§ 1132lg 2 p 1 alusel nõuda võla sissenõudmiskulude summas 30 eurot tasumist.

Selles osas tuleb hagi rahuldada.

1. Kohus leiab, et hageja viivisenõue ei ole tervikuna põhjendatud.
2. Hagi kohaselt tuleneb lepingujärgne viivise määr 0,15% päevas Elisa Eesti AS teenuse kasutamise üldtingimuste p-st 7.8, st tegemist on võlaõigusseaduse (

) § 35 lg 1 tähenduses tüüptingimustega.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ebamõistlikult kõrge leppetrahvi ja viivise sätestamine tüüptingimustes toob seega

§ 42lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa vastavate tüüptingimuste tühisuse.

Viivist on sel juhul võimalik nõuda vaid seaduses sätestatud ulatuses (vt Riigikohtu

1. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24).
2. Viivise peamine eesmärk on lihtsustada kohustuse rikkumisest tekkinud kahju arvestamist ning hüvitamist. Viivise teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi nõuetekohaselt täitma. Viivise eesmärk ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Tüüptingimustes sätestatud viivise nõue on seega ebamõistlikult kõrge ning

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine juhul, kui tüüptingimuse kasutajale kohustuse rikkumisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivise nõude summaga, ning ka väiksem viivisemäär oleksid piisavad motiveerimaks mõistlikku võlgnikku kohustust korrektselt täitma.

1. Liitumislepingutest tulenev viivise määr on 0,15% päevas ehk 54,75% aastas. Elisa Eesti AS-i ettenähtav kahju hõlmab eelkõige saamata jäänud tulu ehk kasu, mida Elisa Eesti AS oleks tõenäoliselt saanud, kui kostja oleks võlgnevuse õigel ajal tasunud. Samas tuleb arvestada ka võlausaldaja kohustust võimalusel kahju tekkimist vältida. Seega ei saa Elisa Eesti AS-i kahju olla suurem, kui kulu, mida Elisa Eesti AS peaks tegema, et kaasata endale kostja võlgnetava summa ulatuses täiendavat kapitali. Võttes arvesse üldtuntud asjaolu, et Elisa Eesti AS on suure omakapitali ja käibega äriühing, saab eeldada, et ta on võimeline saama kostja võlgnetava summa katteks laenu ilmselt kordades väiksema aastaintressiga kui 54,75% aastas. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hagejale rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes hageja viivise nõude suurusega.
2. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõutud viivisemäär põhjendatud, arvestades viivise teisest eesmärki, st võlgniku motiveerimist kohustust täitma. Nõutud viivisemäär ületab enam kui kuus korda

§ 113

lg-s 1 sätestatud seadusejärgset viivisemäära, st määra, mida seadusandja on pidanud piisavaks viivise eesmärkide saavutamiseks. Kohtu hinnangul mõjutaks mõistlikku inimest võimalusel oma kohustusi õigel ajal täitma ka kordades väiksema sanktsiooni ähvardus. Seega on hageja tüüptingimustes ette nähtud viivis ebavajalikult suur ka viivise teisese eesmärgi saavutamiseks. 13. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et ainuüksi viivisemäär ületab antud juhul seadusjärgset viivisemäära üle kuue korra, on lepingutingimus, mis sätestab viivisemääraks 0,15% päevas,

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine.

Eelduslikult tuleb hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16). Hageja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis näitaks, et nimetatud viivisemäär oleks

§ 42lg 3 p 5 mõttes mõistliku suurusega.

Hageja võib seega viivist nõuda üksnes

§ 113lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras.

Hageja viivisenõue seadusjärgset viivisemäära ületavas osas ei ole õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

1. Hageja on arvestanud viivist alates kostjale esitatud arvete maksetähtpäevale järgnevast päevas kuni
2. novembrini
3. Hageja esitatud viivisearvestuse kohaselt on seadusejärgne viivis selle aja eest 44,78 eurot. Seega tuleb hageja viivisenõue rahuldada selle summa osas. Seda ületavas osas jääb hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõue rahuldamata. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise põhivõlalt alates 23.novembrist 2016 kuni põhivõla tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kuna tegemist on seadusjärgse viivisenõudega, tuleb selles osas hagi rahuldada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, jaotab kohus menetluskulud TsMS § 163 alusel. Kohus leiab, et hageja tasutud riigilõiv tuleb TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi kohaselt jagada poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise proportsiooniga. Hagi on rahuldatud ca 65% ulatuses. Seega jääb riigilõivust 65% kostja kanda ja 35% hageja kanda. Poolte esindajakulud jätab kohus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi kohaselt poolte endi kanda. Kostja on algusest peale hagi tunnistanud õiguslikult põhjendatud osas ning vaielnud vastu üksnes hageja põhjendamatule viivisenõudele. Kuigi kostja on tinginud hageja kohtusse pöördumise vajaduse sellega, et on jätnud võla tasumata, mistõttu ei kohaldu TsMS § 168 lg 6, mis võimaldaks jätta kõik menetluskulud hageja kanda, leiab kohus, et sellises olukorras on hagi osalise rahuldamise korral esindajakulude osas kõige õiglasem jätta need menetlusosaliste endi kanda, nagu võimaldab TsMS § 163 lg 1 kolmas alternatiiv.
2. Hageja on tasunud riigilõivu kokku 100 eurot. Sellest 65% jääb kostja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 65 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik