KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Määruse tegemise aeg ja koht 21. juuli 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-1204 Haldusasi Suur-Paekalda OÜ ja Väike-Paekalda OÜ kaebu
§ 20
eesmärk on kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad piirangud nende kinnisasja kasutamisel; kui aga kinnisasja kasutamisele ei kehti enam looduskaitselised piirangud, ei ole riigil kohustust kinnisasja LKS § 20 alusel omandada (Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2016 otsus nr 3-15-867 (jõustunud), p 14). Samasugusele seisukohale asus Tallinna Ringkonnakohus ka käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel oma 25.10.2016 otsuse nr 3-14-52529 p-s 15 (jõustunud): „Kui riik kaotab kinnisasjalt omandiõiguse piirangud, kaob kinnisasja omanikul õiguslik alus nõuda riigi poolt kinnistu omandamist LKS § 20 lg 1 alusel. LKS § 20 lg-s 1 sätestatud kinnisasja omandamise eeldused ei ole täidetud, kui kinnistul ei kehti enam omandamise otsustamise ajaks /…/ kaitsekorrast tulenevad looduskaitselised piirangud. Kaitsekorra kehtimine kinnisasja suhtes on üks LKS § 20 lg 1 kohaldamise eeldus. Riigil on kohustus kinnistud välja osta üksnes viidatud normis sätestatud eelduste täidetuse korral.“ 19. Vaidlust ei ole selles, et käskkirja nr 1-2/17/481 andmise ajal kehtis keskkonnaministri määrus nr 22, millega arvati mh Paekalda tn 5, 6, 6a ja 11 kinnisasjad kaitsealalt välja. Seega ei kehtinud kaebajatele kuuluvatel kinnistutel looduskaitselised piirangud vaidlustatud haldusakti andmisel ajal ning LKS § 20 lg 1 materiaalõiguslikud eeldused täidetud ei olnud. Seega ei ole kinnistuomanikel õigust nõuda kinnistute omandamist LKS § 20 lg 1 alusel ega riigil õigust kinnistuid LKS § 20 lg 1 alusel omandada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2016 otsus nr 3-14-52529, p 15). Eelnevast lähtuvalt on ekslik kaebajate seisukoht, et vastustaja on 3
(5)3-17-1204 vaidlustatud haldusakti andmisel rikkunud LKS § 20 lg-t
- Vastustajal tuli LKS § 20 lg 1 eeldusi kontrollida käskkirja andmise seisuga vastavalt HMS §-le 54, mitte aga lähtuda avalduse kinnistute riigile võõrandamiseks esitamise aegsest kaitsekorrast. Seetõttu ei ole asjakohased kaebajate viited ka HMS § 5 lg-le
- Ekslik on kaebajate seisukoht,
§ 20
lg-st 4 tuleneb, et kinnisasja omandamiskõlblikkus tuleb kindlaks teha menetluse alustamise seisuga. Kehtiv õigus ei ole kunagi andnud isikutele kinnisasja omandamise garantiid üksnes riigile taotluse esitamisest tulenevalt (Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2016 otsus nr 3-1452529, p 15). LKS § 20 lg 4 reguleerib kinnisasjade omandamise avalduste lahendamise järjekorda ega puuduta küsimust, millise aja seisuga tuleb kindlaks teha LKS § 20 lg-s 1 sätestatud materiaalõiguslikud eeldused.
- Ka ei tekkinud kaebajatele õiguspärast ootust kinnistute omandamiseks riigi poolt. Tallinna Ringkonnakohus on oma 31.03.2016 otsuses nr 3-15-867 (p 15) märkinud järgmist: „/…/ senised omandamismenetluses tehtud toimingud ei saanud tekitada kaebajatele õiguspärast ootust, et riik kindlasti omandab kinnistud (Riigikohtu 02.03.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-179-05, p 9). Samuti ei saa isik õiguspärasele ootusele või võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda, et riik teeks otsuse, milleks puudub õiguslik alus. Nagu halduskohus on asjakohaselt märkinud, sõltub alade kaitse alla võtmine või kaitse alt välja arvamine looduses toimuvatest muudatustest, mida riik täielikult kontrollida ei saa. Riigil on aga õigus ja ühtlasi kohustus kontrollida, kas looduskaitseliste piirangute kehtivus konkreetsel alal on jätkuvalt õigustatud või mitte. Kui riik leiab, et ala hoidmine kaitse all ei ole enam põhjendatud, tuleb ala piirangutest vabastada. Sellises olukorras ei ole alust heita riigile ette, et tema käitumine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.“ Seda, et õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist ei esine on Tallinna Ringkonnakohus korranud ka oma 25.10.2016 otsuse nr 3-14-52529 p-s
- Kaebajad leiavad,
§ 20
lg 1 eelduste täitmine on põhjendatud mh sellega, et omandamise kokkulepe oli saavutatud. Kaebajate viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-81-10 on Riigikohus nõustunud Tallinna Ringkonnakohtuga, et Tallinna linnal oli kohtukaebeõigus. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-81-10 punktis 10 on Tallinna Ringkonnakohus märkinud, et riigiorgani lubadus vara mitte tagastada ei saa kaasa tuua õiguspärast ootust, kui selle organi pädevusse ei kuulu vara tagastamise või tagastamata jätmise otsustamine. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et kinnisasja omandamise otsustab LKS § 20 lg 2 ja korra § 11 kohaselt keskkonnaminister oma haldusaktiga, mistõttu on ainetud kaebajate väited omandamise kokkulepetest. Kaebajatele ei ole keskkonnaministri haldusaktiga antud lubadust kinnistute omandamiseks riigi poolt. Sellest johtuvalt ei saa õiguspärast ootust kaebajatele tekkida ka omandamismenetluses sõlmitud kokkulepetest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2016 otsus nr 3-14-52529, p 16).
- Asjakohatud on kaebajate viited õigusnormi tagasiulatuva jõu keelu põhimõttele, kuivõrd LKS § 20 lg 1 haldusmenetluse kestel ei muutunud, vaid kaebajatele kuuluvate kinnistute omandamise riigi poolt välistasid kaebajate kinnistute välja arvamine kaitsealalt. Kaebajate viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-85-06 asjaolud erinevad käesoleva haldusasja asjaoludest, mistõttu ei ole tegemist asjakohase kohtulahendiga.
- Kaebajate hinnangul on vastustaja rikkunud haldusorgani vastuolulise käitumise keeldu. Kohus nõustub kaebajatega osas, et haldusorgani vastuolulise käitumise keeld on osa õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest. Küll aga ei nõustu kohus kaebajatega, et käesoleval juhul oleks keskkonnaminister vaidlustatud haldusakti andes rikkunud haldusorgani vastuolulise käitumise keeldu.
- Haldusorgani vastuolulise käitumise keelu üks esmaseid eeldusi on, et isikule oleks haldusorgani õiguslikult siduvast tegevusest tekkinud kaitstav usaldus. Nagu eelnevalt on kohus 4
(5)3-17-1204 leidnud, et sellist õiguspärast ootust kaebajatel ei esine. Seega ei ole tegemist ka haldusorgani vastuolulise käitumise keelu põhimõtte rikkumisega. Lisaks märgib kohus, et vastustaja ei ole oma seisukohti sõnamurdlikult muutnud, vaid kinnistute omandamise välistas asjaolu, et kaebajate kinnistute osas ei ole kehtestatud enam looduskaitselisi piiranguid, mis takistaks kinnistute vaba kasutamist. Vaidlustatud haldusakti andmise seisuga ei olnud täidetud LKS § 20 lg 1 materiaalõiguslikud eeldused. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et kehtivast õigusest ei tulene keeldu muuta kaitse-eeskirjast tulenevaid piiranguid leebemaks või tunnistada need kehtetuks, kui loodus objektiivselt enam kaitsmist ei vaja; loodusväärtusi kaitstakse avalikes huvides ning omandiõiguse piirangud looduse kaitsmise eesmärgil on õigustatud üksnes seni, kuni eksisteerib kaitsevajadus; kui kaitsevajadus kaob, on riigil kohustus omandipõhiõiguse riive lõpetada; riigil on õigus kontrollida kaitse-eeskirja vajadust ja põhjendatust ka omandamismenetluse kestel (Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2016 otsus nr 3-14-52529, p 16). Seetõttu ei ole asjakohane ka kaebajate viide Riigikohtu lahendile nr 3-4-120-04, mis käsitleb õigusnormi muutmist.
- Kuigi kaebajate viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-81-10 on Tallinna Ringkonnakohus möönnud, et erandiks võib olla olukord, kus sellist seisukohta väljendab pädev ametnik, kelle seisukohad omavad määravat tähtsust ja isik on tuginenud sellisele lubadusele ning astunud reaalseid samme, mida hiljem otsuse tegemisel tuleb arvesse võtta, siiski ei ole käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist. Tallinna Ringkonnakohus on sedastanud, et kaebajatele ei saanud tekkida õiguspärast ootust kinnisasjade riigi poolt omandamiseks kinnisasjade omandamise avalduste esitamisest ja pädeva haldusorgani kinnitusest, et piirangud on olulised (Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2016 otsus nr 3-14-52529, p 16).
- Ka ei esine asjas ebavõrdset kohtlemist, sest Paekalda tn 1 kinnistu riigile omandamise ajal (29.10.2013) kehtis Maarjamäe klindi püsielupaiga kaitsekord kujul, mis takistas nimetatud kinnisasja sihtotstarbele vastavat kasutamist.
- Seega on põhjendamatud kaebajate väited õiguspärase ootuse, haldusorgani vastuolulise käitumise keelu ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisest.
- Vaidlustatud haldusakti andmise seisuga (ning ka käesoleval hetkel) puudusid kaebajate kinnistute osas looduskaitselised piirangud ning kaebajatel ei esine takistusi oma omandi vabaks kasutamiseks, käsutamiseks ja valdamiseks. Seega ei saa tõusetuda ka omandipõhiõiguse riive küsimust.
- Eeltoodust lähtuvalt on kohtu hinnangul tegemist ilmselgelt perspektiivitu kaebusega, mistõttu tagastab kohus selle HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult selle esitajatele.
- Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Maria Brenner kohtunik 5
(5)