← Eesti

2-16-767/53

Obsah (8)§ 367§ 42§ 142§ 88§ 108§ 113§ 82§ 145

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Liis Arrak ja Margo Klaar Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 31. mai 2017, Tallinn

) § 111 lg-le 3 ja § 195 lg-le 5 ning leidis, et kehtivalt üles öeldud lepingust ei saa selle ülesütlemise järgselt pooltele tekkida lepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud liisinguandja õigustatud esitama liisinguvõtjale arveid liisinguesemete kasutamise eest perioodi osas peale lepingute ülesütlemist.

  1. Maakohus viitas Riigikohtu
  2. veebruari 2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15 ja märkis, et võlgnevuse arvestamisel tuleb lähtuda võlgnevuse suurusest lepingute ülesütlemise seisuga ja pärast lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata osamaksete suurusest, millest on maha arvatud liisinguvõtja tasutud 18 000 eurot. Maakohus leidis, et tasumata osamaksete suurus oli 254 741,73 eurot (ilma käibemaksuta). Kui sellele lisada tasumata arvete summa 23 846,66 eurot, kujuneb liisinguvõtja kohustuseks
  3. jaanuari 2015 seisuga 278 588,39 eurot. Liisinguandja tugineb oma nõudes kohustuste summale 277 555,20 eurot, mis on väiksem.
  4. Maakohtu hinnangul on sõidukite üleandmisel koostatud aktid hindamisaktid ja neis toodud hind on sõidukite turuhind nende üleandmise ajal, kuid liisinguvõtja nõude lahendamisel on oluline sõidukite müügihind, st kokku ilma käibemaksuta summa 270 366,67 eurot. Maakohus leidis, et liisinguandja on teinud endast oleneva, et saavutada parim müügihind ja sõidukite lõplik müügihind on müügiprotsessi arvestades mõistlik. Hinna langetused teostati enamasti mõistliku aja möödudes (vähemalt kuu pikkuse vahega). Kauem sama hinnaga müümine ei saa olla kummagi lepingupoole huvides. Ühest küljest sõiduki turuväärtus aja möödudes langeb ja teisest küljest on poolte huvides kulude osas lõplikule lahendusele jõudmine. Samuti ei ole hinda langetatud ebamõistlikult suures ulatuses (langetused olid vahemikus 900 – 2000 eurot). Sõidukite võõrandamisel saadud müügihind vastab ka teiste samaväärsete sõidukite müügihindadele. Lisaks oli liisinguvõtjale teada, milliste hindadega sõidukeid müüakse ja tal oli võimalus leida sõidukitele ostjaid. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus liisinguvõtja nõude liisinguandja vastu rahuldamata, sest kohustuste summa 277 555,20 eurot osutus suuremaks müügist saadud 270 366,67 eurost.
  5. Liisinguandja hagi lahendamisel märkis maakohus, tuginedes

§ 367

lg-le 4 ja liisinguandja liisingulepingute tüüptingimuste (edaspidi „lepingute tüüptingimused“) p-le 5.10, et liisinguandja nõue komisjonitasu 6 092,67 euro, hoiutasu 630 euro, tagastusteenuse eest tasutud kulude 1 308,35 euro ja sõidukite puhastuse kulude 440 euro osas on põhjendatud. Põhjendatud on komisjonitasu maksmine sõidukite müügiga tegelevale isikule, kuna liisinguandjalt ei saa oodata, et ta tegeleks ise sõidukite müügiga. Samuti ei ole mõistlik eeldada, et liisinguandja peaks jätma komisjonitasu kulud enda kanda. Põhjendatud on ka nõuda liisinguvõtjalt sõidukite hoidmise, puhastuse ja tagastamisega seotud kulusid. Liisinguandjal ei 6

(19)pea endal olema võimalusi vara hoidmiseks ega tagasisaamiseks, mistõttu on põhjendatud kasutada liisinguvara tagastamisel ja hoidmisel kolmanda isiku teenuseid. Lisaks on põhjendatud tagastatud liisinguesemete puhastus enne nende müümisele asumist, sest nii saab suurendada võimalust vara kiiremini ja parema hinnaga võõrandada. Sõiduki puhastamine enne selle müümist on müügiprotsessi üks osa. Tagastusteenuse kulu põhjendatuse kohta märkis kohus, et lepingute tüüptingimuste p 5.7.1 kohaselt oli liisinguandjal õigus pöörduda kolmanda isiku poole liisingueseme valduse tagasisaamiseks, kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt liisingueseme üleandmise kohustust. Maakohus leidis, et tegemist ei ole teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega ning see tingimus ei riku lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu. Liisinguandjal ei pea endal olema võimalused vara tagasisaamiseks, mistõttu on põhjendatud kasutada liisinguvara tagastamisel kolmanda isiku teenuseid. Samuti on põhjendatud jätta tagastamisteenusega kaasnevad kulud liisinguvõtja kanda. Asjaolu, et liisinguvõtja tõi sõidukid ise vajalikku kohta platsile, ei tähenda, et liisinguandja lepingupartner poleks nende tagastamiseks mingeid toiminguid teinud ega saaks seetõttu üldse tasu nõuda. Maakohus jättis rahuldamata liisinguandja tasunõude 5 094,94 euro ulatuses lepingute tüüptingimuste p 5.3 alusel, kuna tegemist on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mis võimaldab liisinguandjal liisinguvõtjalt lisaks tüüptingimuste p-s 5.10 toodud kulude hüvitamise nõudele nõuda liisingueseme valduse saamisega tekkinud kulu topelt. Eelneva põhjal on liisinguandjal nõue summas 15 659,55 eurot (= 277 555,20+ 6 092,67 + 630 + 1 308,35 + 440 – 270 366,67).
  1. Käendajate I ja II vastutus tuleneb käenduslepingutest, mille kohaselt tagab käendaja I solidaarselt liisinguvõtjaga lepingutest 1–7 tulenevate rahaliste kohustuste täitmist ning käendaja II solidaarselt liisinguvõtjaga lepingutest 2 ja 4–7 tulenevate kohustuste täitmist. Jagades eelnevas märgitud summa lepingute lõikes kujuneb käendaja II vastutusega hõlmatud summaks 12 228,76 eurot. Käendaja I vastutab kogu summa ulatuses, st 3 430,79 euro võrra suuremas summas ( = 15 659,55 – 12 228,76).
  2. Vastavalt liisingulepingute p-dele 5.5 leppisid lepingupooled kokku viivise määras 0,3% päevas. Liisinguvõtja ega käendajad ei tuginenud sellele, et tegemist oleks ebamõistlikult suure viivise määraga. Pooled võivad lepingus kokku leppida seaduses sätestatud määrast kõrgema viivise määra. Liisinguandja on põhjendatult alustanud viivise arvestamist
  3. veebruarist 2015 ainult enne liisingulepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud võlgnevuse osas. Sellest kuupäevast alates saab viivist arvestada põhinõudelt 23 846,66 eurot, st summalt, mis seisneb liisinguvõtja võlgnevuses tasumata arvetest enne liisingulepingute ülesütlemist. Sellelt summalt arvestatud viivis kuni täiendava hagi esitamiseni ületab rahuldatud põhinõudeid. Lähtudes liisinguandja taotlusest tuleb seega välja mõista viivist nii liisinguvõtjalt kui ka käendajatelt samas summas nagu märgitud eespool p-s 11 põhinõuete kohta. POOLTE SEISUKOHAD
  4. Liisinguvõtja, käendaja I ja käendaja II (edaspidi koos ka „apellandid“) esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad vaidlustatud otsuse tühistada osas, millega liisinguandja hagi rahuldati ja liisinguvõtja hagi jäeti rahuldamata. Nad paluvad uue otsusega täiendav hagi jätta tervikuna rahuldamata ja liisinguvõtja palub põhihagi rahuldada, st mõista välja liisinguandjalt liisinguvõtja kasuks välja 57 758,27 eurot. Menetluskulud paluvad apellandid panna liisinguandja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 7
(19)13.
  1. Esiteks ei arvestanud maakohus sellega, et lepingute ülesütlemise järgselt tasus liisinguvõtja liisingmakseid 18 000 euro ulatuses. Osamaksed jäid tasumata summas 5 846,66 eurot. Seega on maakohtu arvestatud põhinõue ja ka viivise arvestus väär. Liisinguandjal ei olnud õigust esitada arveid pärast lepingute ülesütlemist. Sellele vaatamata mõistis maakohus välja kogu liisinguandja soovitud debitoorse võla jäägi, lahutades sellest üksnes lepingute tüüptingimuste p 5.3 alusel esitatud lubamatu tasunõude 5 094,94 eurot. Seega on kohus küll tuvastanud lepingute lõppemise aja ja märkinud, et sellest edasi ei ole õigust arveid esitada, kuid samas mõistnud hilisemate arvete alusel summad liisinguvõtjalt välja. 13.
  2. Teiseks lähtus maakohus sõidukite turuväärtuse ebaõigest suurusest. Maakohus tuvastas, et sõidukite tagastamisel koostatud aktid on hindamisaktid, millega määrati sõidukite turuhind nende tagastamise hetkel. Sellega apellandid nõustuvad. Maakohus tegi aga väära järelduse, et tegelikult tuleb lähtuda müügihinnast. Õige oleks olnud lähtuda aktides märgitud väärtusest. Sel alusel saanuks põhihagi rahuldada ja jätta täiendava hagi rahuldamata. Lisaks ei võtnud maakohus arvesse Riigikohtu praktikat, et erinevus väärtuse ja müügihinna vahel võib olla ülimalt 10%. Kui ka lähtuda sellest, et sõidukid müüdi aktides märgitud hindadest odavamalt, siis pidanuks arvesse võtma tulemit vähemalt 281 250 eurot ( = 90% × 312 500). Ka see summa ületab liisinguandja võimaliku nõude liisinguvõtja vastu. Pealegi ei ole mõistlik ja heade kommetega kooskõlas olukord, kus sõidukite tagastamise ajal on teada, et nende turuväärtus ületab oluliselt võimaliku liisingulepingutest veel tulenevate kohustuste jäägi, kuid sellele vaatamata ei nõustu liisinguandja vastavat tasaarvestust tegema (arvestades isegi võimalikku 10% nõuet) ning tekitab kulusid, millega teadlikult ja tahtlikult vähendab liisinguvõtja võimalikku nõuet liisinguandja vastu, sh arvestab selle aja eest viivist. Liisinguandja langetas sõidukite müügihinda ebamõistlikult kiiresti ja suures ulatuses, müügiprotsess ei olnud mõistlik ja läbipaistev. Seitsmest sõidukist viie puhul on hinnalangetused esmasest müügihinnast olnud vahemikus 20–30%, mis ei ole mõistlik ja põhjendatud ega mahu Riigikohtu poolt erinevates lahendites märgitud 10% piiridesse. Tegemist ei olnud kiiresti rikneva kaubaga või tarbesõidukitega, mille hind ajas kiirelt langeb. Maakohus hindas hinnalangetusi liiga üldsõnaliselt ja tuvastas ka ebaõigesti hinnalanguste vahemiku (900 – 2 000 eurot). Tegelikult langetati lepingu 7 eseme hinda viiel korral summas 2 000 eurot või enam. Tõendamata on liisinguandja väited, et sõidukeid prooviti müüa ka rahvusvahelistes portaalides ja käendajaid teavitati müügiprotsessist. Maakohus jättis analüüsimata apellantide väited ja tõendid selle kohta, et võrreldavaid sõidukeid pakuti müügiks kallimata hindadega. 13.
  3. Kolmandaks ületas maakohus nõude piire ja tegi otsuse nõude osas, mida pole esitatud. Liisinguandja esitas hagi täitmisnõudes, st nõudis debitoorse võla tasumist. Kahju hüvitamise nõuet ta ei esitanud. Seega ei saanud maakohus summa kindlaksmääramisel arvestada mistahes liisinguandja kantud kuludega. Lisaks on sõidukite tagastusega seotud kulud põhjendamatud, kuna liisinguvõtja tagastas sõidukid ise. Mistahes teenuseid sõidukite tagastamisega liisinguandjale ei osutatud. 13.
  4. Neljandaks on maakohus valesti välja mõistnud viivise, kuna liisinguandjal ei saa olla viivise nõuet ja ka viivise määr on liiga suur.

§ 42

lg 1 kohaselt on liisingulepingute p-d 5.5 tühised, sest neis kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära üle 13 korra. Nii kõrge viivisemäär on käendajaid ebamõistlikult kahjustav. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. 14. Liisinguandja (vastustaja apellatsioonimenetluses) vaidleb kaebusele vastu. 8

(19)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada liisinguandja nõuete rahuldamise ulatuse, menetluskulude jaotuse ja nende kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse. Kaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust liisinguvõtja nõude rahuldamata jätmise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud liisinguandja hagi osaliselt rahuldamata jätmise osas, st selles osas on otsus TsMS § 456 lg 4 alusel edasi kaebamata jõustunud.
  2. Vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Käesoleval juhul tuvastas maakohus õigesti lepingute (sh nii liisingukui ka käenduslepingute) sõlmimise, sõidukite tagastamise ja võõrandamise ning liisinguvõtja maksetega seonduvad asjaolud. Neid ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlustatud ja neist saab ringkonnakohus asja lahendamisel lähtuda. Samuti ei ole kaebuses väiteid, mis käsitlevad käendajate vastutust või selle ulatust, v.a. neljas väide viivise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mõlemad käendajad vastutavad käenduslepingute ja

§ 142

lg 1 alusel liisinguandja ees solidaarselt nende liisinguvõtja rahaliste kohustuste täitmise eest, mis tulenevad lepingutest 2 ja 4–7 (edaspidi ka „käendaja II vastutustega hõlmatud lepingud“) ning lisaks vastutab käendaja I samuti solidaarselt liisinguvõtjaga ülejäänud lepingutest 1 ja 3 tulenevate rahaliste kohustuste täitmiste eest. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all järgmised küsimused:  liisingulepingute ülesütlemise aeg (järgnevas p 17);  milline oli liisinguvõtja rahaline kohustus tulenevalt liisinguandja esitatud arvetest (debitoorne võlg) ja millise krediidikulu pidi ta hüvitama veel mitte sissenõutavaks muutunud osamaksete summana, samuti millise kohustuse katteks tasus liisinguvõtja

  1. aasta jaanuarist märtsini summa 18 000 eurot (p 18);  kas põhjendatud on liisinguandja kulude hüvitamise nõue 8 471,02 eurot (p 19);  kas liisinguandja ja liisinguvõtja vahelistes rahalistes suhetes tuleb lähtuda sõidukite väärtusest vastavalt nende üleandmisel koostatud aktidele või tegelikust müügihinnast (p 21);  millises määras viivist peavad tasuma käendajad (p 25).
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingud 1–7 lõppesid liisinguandja poolse ülesütlemisega lepingute tüüptingimuste (I kd tl 71–74) p 5.5 alusel
  3. jaanuaril
  4. Seda järeldust ei ole apellandid vaidlustanud, aga kaebusele vastates leidis vastustaja, et lepingute lõppemise ajaks oleks tulnud tuvastada
  5. märts
  6. Maakohtu põhjendustega nõustumise tõttu ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi neid kordama.
  7. Maakohtu otsuse vaidlustatud osa kontrollimiseks peab ringkonnakohus vajalikuks osaliselt uuesti tuvastada lepingutest 1–7 tulenevate liisinguandja nõuete summad. 18.
  8. Pooled avaldasid ringkonnakohtule, et
  9. jaanuari 2015 seisuga oli lepingute 1–7 järgne vara väljaostumaksete jääk, st lepingute alusel tasumisele kuuluv summa, mis ei olnud veel sissenõutavaks muutunud, kokku 269 741,73 eurot, millest käendaja II vastutusega hõlmatud osasumma oli 219 316,54 eurot. Nende asjaolude üle ei ole pooltel vaidlust ja ringkonnakohus saab TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 järgi neist lähtuda, kui asub kontrollima liisinguandja nõuet lepingute tüüptingimuste p 5.12.1 ja

§ 367lg-te 1–3 alusel. 9

(19)18.
  1. Sama kuupäeva seisuga oli liisinguandja väljastanud liisinguvõtjale selleks ajaks veel tasumata arveid summas 23 846,66 eurot, mis samuti ei ole vaidlusalune. 18.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et liisinguvõtja tasumised
  3. aasta jaanuarist märtsini (kokku summas 18 000 eurot, I kd tl 41) tuleks lugeda vara väljaostumaksete jäägi katteks, selles osas on kaebuse esimene väide edukas.

§ 88

lg 1 sätestab, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Maksekorraldustele märgitud selgitusega „vastavalt arvetele“ on liisinguvõtja piisava selgusega avaldanud, et maksed tehti juba väljastatud arvete katteks. Selline tasumisviis ei ole vastuolus

§ 88lg-ga 2 ega 3.

Järelikult on lepingute 1–7 alusel väljastatud arvete tasumata jääk ehk nn debitoorne võlg 5 846,66 eurot ( = 23 846,66 – 18 000). Selle summa tasumist saab liisinguandja nõuda

§ 108lg 1 ja lepingute tüüptingimuste p 3.1 alusel.

18.

  1. Pooled ei vaidle ka selle üle, et liisinguvõtja ei määranud 18 000 euro tasumisel, millisest lepingust tulenevat kohustust ta täpselt täidab. Siiski on vaidluse lahendamiseks vaja täpsustada, kuidas jaotub debitoorse võla jääk lepingute vahel ja osaliselt ka seda, millises suhtes jagunevad tasumised lepingute 1 ja 3 ning lepingute 2 ja 4–7 vahel. Liisinguandja jagas debitoorse võla summa lepingute lõikes viisil, nagu nähtub liisinguandja
  2. märtsi 2016 hagivastuse lisana nr 3 ja
  3. augusti 2016 hagiavalduse lisana nr 16 esitatud tabelitest (arvestades lisaks sellega, et tabelite koostamisel lähtus liisinguandja juba ka
  4. ja
  5. veebruaril 2015 väljastatud arvetest, mille summad maakohus õigesti tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 38). Lisaks nähtub liisinguandja koostatud arvete koondist
  6. detsembri 2014 seisuga (II kd tl 61), et kirjeldatud viisil on peamiselt loetud tasutuks varem sissenõutavaks muutunud kohustused. Liisinguandja ega käendajad ei ole summa sel viisil jagamisele vastuväiteid esitanud, mistõttu saab ringkonnakohus

§ 88

lg 4 mõtet järgides lugeda tasumise tulemusena veel jäänud võla jaotunuks liisinguandja määratud viisil (lahutades nn uuest jäägist vahepealsete arvete summad): Leping 1 2 3 4 5 6 7 KOKKU sh lep 2 ja 4–7 Uus jääk 2.2.15 arved 16.2.15 arved 3 777,52 1 424,45 1 138,92 3 046,07 1 376,96 1 109,93 850,64 477,80 372,84 2 280,71 1 264,98 1 015,73 4 245,07 1 590,26 1 306,38 4 419,00 1 664,70 1 354,18 4 189,61 1 575,12 1 289,71 22 808,62 9 374,27 7 587,69 18 180,46 7 472,02 6 075,93 Varasem jääk 1 214,15 559,18 0,00 0,00 1 348,43 1 400,12 1 324,78 5 846,66 4 632,51 18.5. Kõik pooled nõustusid ringkonnakohtu istungil sellega, et 18 000 euro laekumine tuleb vajadusel jagada lepingute vahel proportsionaalselt. Ringkonnakohus võtab jagamisel aluseks eeltoodud tabelis ühe kuu arve järgi kujuneva jaotuse, mis protsendi täpsusega on mõlema kajastatud kuu lõikes sama. Käendaja II vastutusega hõlmatud lepingute osakaal on selle järgi 80% ( ≈ (7 472,02 + 6 075,93) : 9 374,27 + 7 587,69) ). Ülejäänud ehk lepingute 1 ja 3 osakaal on seega 20% ( = 100% – 80%). Saadud protsendijaotust on vaja kasutada viivise arvestuses (vt järgnevas p 25.2). 10

(19)19. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tulenevalt lepingute 1–7 ülesütlemisest ja sellega seotud toimingutest tekkisid liisinguandjal täiendavad rahalised nõuded liisinguvõtja vastu summas 8 471,02 eurot, mille tasumist liisinguandja saab nõuda

§ 367lg 4 ja lepingute tüüptingimuste p 5.10 alusel.

Sellest summast moodustasid lepingute 2 ja 4–7 ehk käendaja II vastutusega hõlmatud lepingute esemetega seonduvad nõuded osasumma 6 482,35 eurot ( =1 240 + 191,67 + 820 + 191,67 + 120 + 1 197 + 191,67 + 125 + 630,00 + 191,67 + 120 + 1 197 + 191,67 + 75). Vastuseks kaebuse kolmandale väitele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei ületanud nõude piire, kui võttis liisinguandja hagi osaliselt rahuldamisel arvesse kõiki menetluses esile toodud asjaolusid ja lahendas ka nõuded, mille õiguslik alus tuleneb

§-st

  1. Apellandid tõlgendavad liisinguandja hagi põhjendamatult kitsalt. Liisinguandja tõi esile nii debitoorse võlgnevuse kui ka krediidikulu ja lisakulud. Täiendavas hagis viitas ta selle lisale nr 16, mis kajastas selgelt nõude kujunemist ja milles olid ka esile toodud kõigi vaidlustatud otsusega lahendatud nõude komponendid. Ka liisinguandja muudest menetlusdokumentidest on arusaadav tahe nõuda liisinguvõtjalt ja käendajatelt summat, mis on leitud kogunõudest (sh debitoorse võlgnevuse, krediidikulu ja kulude hüvitamise nõudest) sõidukite väärtuse (müügihinna) lahutamise tulemusena. Nõude õiguslik kvalifitseerimine ei sõltu poole enda viidetest normidele. Maakohus eristas ka piisavalt ja õigesti liisinguandja nõude osi. Põhjendamatu on apellantide seisukoht, et tagastusteenuse kulu (1 308,35 eurot) ei olnud vajalik või põhjendatud. Vaidlustamata asjaoludel viibis sõidukite tagastamine lepingute ülesütlemisest (
  2. jaanuar 2015) kuni
  3. juulini 2015, kusjuures esimese sõiduki tagastas liisinguvõtja alles
  4. mail 2015, st ligi neli kuud pärast lepingute lõppemist. Liisinguvõtja küll põhjendas tagastamise viibimist sõidukite olekuga välisriigis, aga kõige viimasena tagastatud sõiduk oli sõiduauto, mille nii pikalt välisriigis viibimist ei ole liisinguvõtja põhjendanud ega oma majandustegevusega ka mõistlikult sidunud. Sellises olukorras oli liisinguandja õigustatud astuma samme sõidukite valduse saamiseks ja vastav kulu on liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu, mis tuleb liisinguvõtjal hüvitada

§ 367lg 4 ning lepingute tüüptingimuse p-e 5.7.1 ja 5.10 alusel.

Kõnealuse kulu summa ei ole ebamõistlik ja liisinguandja on kulu kandmise tõendanud. 20. Eelneva põhjal oli liisinguandjal lepingute 1–7 järgi võimalik nõuda liisinguvõtjalt: 

§ 108lg 1 ja lepingute tüüptingimuse p 3.1 alusel enne 24.

jaanuarit 2015 sissenõutavaks muutunud summas 5 846,66 euro tasumist, millest käendaja II vastutusega on hõlmatud 4 632,51 eurot; 

§ 367

lg 1 ja lepingute tüüptingimuse p 5.12 alusel nn krediidikuluna vara väljaostumaksete tasumist

§ 367

lg 2 põhimõtte järgi arvutatud summas 269 741,73 eurot, millest käendaja II vastutusega on hõlmatud 219 316,54 eurot; 

§ 367

lg 4 ja lepingute tüüptingimuse p 5.10 alusel lisakulude hüvitamist summas 8 471,02 eurot, millest käendaja II vastutusega on hõlmatud 6 482,35 eurot. Liisinguvõtja saab omakorda

§ 367

lg 3 alusel taotleda, et liisinguandja kahju hüvitamise nõudest (eelmise lõigu teine ja kolmas taane) arvataks maha tagastatud sõidukite väärtus. Lepingute tüüptingimuste p 5.12 järgi saab liisinguvõtja laiendada sama mahaarvamist vajadusel ka debitoorse võla nõudele (eelmise lõigu esimene taane). Seadusest ei tulene otseselt alust liisinguvõtja vastassuunalisele nõudele olukorras, kus tagastatud liisinguesemete väärtus ületab liisinguvõtja kohustuste summa. Käesoleval juhul on pooled lepingute tüüptingimuste p-s 5.12 kokku leppinud, et esemete müügist saadava summa ja liisinguandja nõuete positiivse vahe korral kannab liisinguandja selle üle liisinguvõtjale. Seega on liisinguvõtja nõude õiguslik alus

§ 108lg 1 koosmõjus eelviidatud tingimusega. 11

(19)
  1. Vaidluse lahendamise keskse küsimusena tuleb uurida, millises summas saab liisinguandja nõuetest arvata maha sõidukite väärtuse või nende müügist tegelikult saadud rahasumma. Apellandid paluvad lähtuda sõidukite üleandmisel koostatud aktide summast 312 500 eurot ja vastustaja arvates on õige maakohtu lahendis aluseks võetud tegelike müügihindade summa 270 366,67 eurot. Pooled on üksmeelsed selles, et igal juhul tuleb lähtuda ilma käibemaksuta summadest. 21.
  2. Maakohus hindas, et sõidukite kohta koostatud aktid on hindamisaktid, mis kajastavad turuhinda sõidukite liisinguandjale tagastamise ajal (vaidlustatud otsuse p 49). Seejärel sedastas maakohus, et lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 on tühine kui teist poolt ebamõistlikult kahjustav (vaidlustatud otsuse p 54). Siiski leidis maakohus kokkuvõttes, et poolte nõuete lahendamisel tuleb hinnata, kas müügihind erines oluliselt aktides määratletud turuhinnast. Kuna olulist erinevust ei olnud ja liisinguandja alandas hinda kohaselt, siis lahendas maakohus poolte nõuded lähtudes sellest, et sõidukite väärtus on tegelike müügihindade summa 270 366,67 euro (vaidlustatud otsuse p-d 55–68, 71). 21.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 on tühine, aga muudab selles osas otsuse põhjendusi. 21.
  4. Lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 järgi loetakse liisingulepingute esemete valduse tagastamise aegseks väärtuseks nende võõrandamisest saadud rahasumma (ilma käibemaksuta). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 esimene lause sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 kokkulepe on osa tehingust, millega liisinguandja ja liisinguvõtja leppisid kokku teisiti, st vaidlusaluse tingimuse sisu oli leppida kokku sõidukite väärtuse määramise viisis, aga mitte kalduda kõrvale

§ 367lg 3 reeglist.

21.4.

§ 42

lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. 21.

  1. Riigikohus on leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt nt
  2. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks Riigikohtu praktika järgi tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10% (Riigikohtu
  3. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 18). 21.
  4. Ringkonnakohus leiab, et samadest kriteeriumitest tuleb lähtuda ka käesoleval juhul hinnatava tüüptingimuse puhul. Seega on asjakohane kontrollida, kas lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 näeb ette liisingulepingu eseme väärtuse määramise viisil, mis tagab liisinguvõtjale kohase osaluse müügiprotsessis ja annab talle võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Need tingimused peaksid olema mõlemad täidetud. Kuna lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 ega 12

(19)samad tüüptingimused ka muus osas ei näe liisinguvõtjale otsesõnu ette võimalust tõendada tegelikku väärtust olukorras, kus erinevus on vähemalt 10%, siis tuleb lugeda kõnealune tingimus liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks. Siinjuures ei saa lähtuda sellest, milline oli tegelik müügihind või kuidas see kujunes, sest

§ 42

lg 1 viimase lause järgi tuleb tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. 21.

  1. Järelikult ei saa kohaldada sõidukite väärtuse määramisel tüüptingimuste p 5.9.4.3, vaid lähtuda tuleb TsÜS § 65 esimese lause üldreeglist, st lugeda väärtuseks sõidukite harilik väärtus.
  2. Järgmiseks tulebki hinnata, milline oli sõidukite harilik väärtus nende liisinguandjale tagastamise aja seisuga. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ringkonnakohus nõustub maakohtu sedastusega, et sõidukite tagastamisel koostatud aktid (I kd tl 42–48) on hindamisaktid, aga ei nõustu järeldusega, et need kajastavad turuhinda. Samas on maakohus kokkuvõttes õigesti asunud seisukohale, et poolte nõuete lahendamisel tuleb käesoleval juhul lähtuda tegelikust müügihinnast. Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised. 22.
  3. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et turuhinna saab tuvastada ainult aktide põhjal. Ekslik on ka maakohtu järeldus, et kui need on hindamisaktid, siis kajastavad need kindlasti turuhinda. Vastavalt TsMS § 232 lg-le 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Liisinguandja ja liisinguvõtja ei leppinud kokku, et sõidukite hindamisaktid määravad nende turuhinna. Lepingute tüüptingimuste p 5.9.3 järgi teostati hindamine eesmärgiga määrata müügihind. Samas p 5.9.4 kohaselt oli sellise hindamise eesmärk määrata täpsemalt alghind, millega lepingu eseme müügi alustatakse. Punktide 5.9.4.1 ja 5.9.4.2 mõttest on samuti arusaadav lepingupoolte ühine tahe käsitleda aktides märgitud hinda üksnes alghinnana. Tüüptingimuste p-d 5.9.4, 5.9.4.1 ega 5.9.4.2 ei ole tühised, sh ei ole need ebamõistlikult kahjustavaid, vaid pigem järgivad eespool p-s 21.5 kirjeldatud eesmärki tagada liisinguvõtjale kohane osalus müügiprotsessis. 22.
  4. Olukorras, kus poolte dokumentaalsed tõendid erinevad teineteisest oluliselt, peab kohus tuginema kas ühe või teise poole esitatud tõendile ja põhjendama, miks tuleb eseme väärtuse määramisel võtta aluseks just see tõend ning miks ei saa arvestada teistel dokumentaalsetel tõenditel märgitud väärtusi (Riigikohtu
  5. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14 kuues lõik). Käesoleval juhul tähendab see, et kohus võrdleb ja hindab ühelt poolt sõidukite üleandmisel vormistatud akte ja teiselt poolt sõidukite müüki kajastavaid dokumente. Maakohus on vastavaid tõendeid sisuliselt õigesti hinnates põhjendanud, et vaidluse lähendamisel on õige lähtuda tegelikust müügihinnast, st sõidukite väärtus tuleb tuvastada nende tegelikku müüki kajastavate dokumentide põhjal. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega korda neid, aga märgib täiendavalt, et kui ese müüakse normaalsetes turutingimustes, siis saab eeldada, et selle tegelik müügihind on ühtlasi kohalik keskmine müügihind ehk turuhind TsÜS § 65 teise lause tähenduses. Liisinguandja võõrandas sõidukid normaalsetes turutingimustes pikema aja vältel. Sõidukeid pakuti pidevalt müügiks ja hinda alandati alati pärast seda, kui eelmise hinnaga prooviti sõidukit vähemalt teatavat aega müüa. 22.
  6. Kaebuse teisele väitele vastab ringkonnakohus järgmiselt. Tulenevalt kaebuse sisust ja apellantide etteheidetest tuleb käsitleda lepingute 1, 2, 4, 6 ja 7 esemete müüki, sest ülejäänud lepingute 3 ja 5 esemed müüdi kiiresti ning aktides märgitust kõrgema hinnaga. Liisinguandja ei langetanud sõidukite müügihinda ebamõistlikult kiiresti ega põhjendamatult suures ulatuses. Maakohus tuvastas õigesti siinkohal uuritavate sõidukite müügiajad vahemikus
  7. detsembrist 2015 –
  8. märtsini
  9. Ringkonnakohus nõustus eespool p-s 17 maakohtu ja ühtlasi apellantidega, et liisingulepingud lõppesid
  10. jaanuaril
  11. Lepingute üldtingimuste p 5.7 järgi tuli sõidukid anda üle liisinguandjale hiljemalt
  12. jaanuaril
  13. Tegelikkuses viivitas liisinguvõtja sõidukite üleandmisega oluliselt. Pelgalt juba sel põhjusel tuleb vastukaaluks jaatada liisinguandja õigust langetada müügihinda tavapärasest kiiremini. 13

(19)Lepingupoolte kokkuleppeid ja liisingulepingu eesmärke tervikuna tõlgendades ei saa pidada mõistlikuks olukorda, kus liisinguandja saab oma krediidikulude hüvitise alles aasta pärast lepingute ülesütlemist. Seetõttu ei kohaldu ka 10% piirmäär hinnalangetamisele, millele apellandid tuginevad. Kuigi maakohus tuvastas hinnalanguste ulatuse ebatäpselt, siis ei muuda see maakohtu järeldust valeks. Siinjuures tuleb arvesse võtta, et kõigi sõidukite puhul alustati müüki aktis märgitust suurema hinnaga. Lepingute 1, 2 ja 4 esemete puhul jõuti hinna langetamise tulemusel aktis märgitud hinnani alles
  1. novembril 2015, kuigi neid müüdi alates sama aasta juunist. Müügiks pakutavad sõidukid olid sarnased, mis andis liisinguandjale alust arvata, et kui nii mitu sarnast sõidukit on korraga müügis, aga ostuhuvi puudub, siis on turul tegelikult pakutav hind madalam. Tegelikult suuremat müügihinda ei tõenda käesoleval juhul teiste sõidukite kuulutused, sest puuduvad andmed nende tegeliku müügi kohta kõrgema hinnaga. Muid tõendeid apellandid ei esitanud. Liisinguandjal ei olnud kohustust pakkuda sõidukeid müügiks rahvusvahelistes portaalides, mistõttu ei oma selle väite tõendamata jätmine asjas tähtsust. Ringkonnakohtu hinnangul oli müügiprotsess piisavalt mõistlik ja läbipaistev. Samuti ei olnud liisinguandja tegevus vastuolus heade kommetega. Maakohtu tuvastatud asjaoludel avaldati sõidukite müügikuulutused internetis ja vähemalt osaliselt teavitati konkreetsetest toimingutest apellante. Sellises olukorras ja arvestades lepingute tüüptingimuste p-ga 5.9.4.2 oli apellantidel piisav võimalus saada teavet sõidukite müügi kohta. 22.
  2. Käesoleval juhul tuleneb eeltoodust, et maakohus tuvastas lõppkokkuvõttes õigesti sõidukite väärtuseks nende müügihinnad kokku summas 270 366,67 eurot. Sellest summast moodustavad käendaja II vastutusega hõlmatud lepingute esemete müügihinnad 219 800 eurot ( = 60 000 + 41 000 + 39 000 + 2 × 39 900).
  3. Lepingute tüüptingimuste p-s 5.12 leppisid lepingupooled kokku sõidukite võõrandamisest saadud raha arvel kohustuste täitmise järjekorra. Esmalt tuli katta vara tagastamise ja võõrandamise kulud (st kokku summa 8 471,02 eurot), seejärel tasumata jäänud osamaksed ja intress ehk debitoorne võlg (5 846,66 eurot) ning lõpuks nn krediidikulu (269 741,73 eurot). Kui võõrandamisest saadi raha enam kui kulus liisinguandja nõuete katteks, siis tuli see tüüptingimuste p 5.12 viimase lauseosa järgi maksta välja liisinguvõtjale. Kui aga võõrandamisest saadu ei olnud piisav kõigi kohustuste katteks, siis pidi liisinguvõtja p 5.12.1 kohaselt vahe hüvitama. Sama kohustus tuleneb liisinguvõtjale

§ 367lg-test 1–3.

Lepingute kaupa kujuneb võlgnevuse või enamsaadu jääk ja selles sisalduv nn kahju hüvitamise nõude summa (

§ 367

lg-te 1–4 alusel) järgmiselt: Leping 1 2 3 4 5 6 7 KOKKU sh 2 ja 4–7 Võlg 1 214,15 559,18 0,00 0,00 1 348,43 1 400,12 1 324,78 5 846,66 4 632,51 Kulud 1 343,67 1 513,67 645,00 1 463,67 1 431,67 941,67 1 131,67 8 471,02 6 482,35 Kred.kulu 43 607,33 42 609,32 6 817,86 42 435,03 51 570,18 42 469,18 40 232,84 269 741,73 219 316,54 Väärtus 38 400,00 39 900,00 12 166,67 39 900,00 60 000,00 39 000,00 41 000,00 270 366,67 219 800,00 Jääk sh kahju 7 765,15 6 551,00 4 782,17 4 222,99 -4 703,81 -4 703,81 3 998,70 3 998,70 -5 649,73 -6 998,16 5 810,97 4 410,85 1 689,29 364,51 13 692,74 7 846,08 10 631,40 5 998,89 24. Kõigi seitsme lepingu peale kokku võlgnes liisinguvõtja liisinguandjale pärast sõidukite võõrandamist seega veel 13 692,74 eurot, millest käendaja II vastutusega hõlmatud lepingud moodustasid osasumma 10 631,40 eurot ja ülejäänud kaks lepingut osasumma 3 061,34 eurot ( = 13 692,74 – 10 631,40). Nende summade piires on liisinguandja hagi õigesti rahuldatud. 14

(19)Neid summasid ületavas osas on maakohus liisinguandja põhinõude rahuldanud alusetult. Apellatsioonkaebus on vastavalt edukas liisinguvõtja ja mõlema käendaja vastu suunatud põhinõuete osasummas 1 966,81 eurot ( = 15 659,55 – 13 692,74). See jaguneb vastavalt käendajate vastutusele 1 597,36 euroks ( = 12 228,76 – 10 631,40), mille võrra väheneb käendajalt II välja mõistetud summa, ja 369,45 euroks ( = 3 430,79 – 3 061,34), mille võrra kahaneb liisinguvõtja ja käendaja I vastu suunatud põhinõude edukus. Liisinguvõtja nõude jättis maakohus õigesti rahuldamata, sest kokkuvõttes ületasid liisinguandja põhjendatud nõuded sõidukite väärtust. 25. Vastavalt liisinguandja põhinõude rahuldamise ulatuse muutumisele tuleb kontrollida ka liisinguvõtjalt ja käendajatelt välja mõistetud viivise summat. Lisaks on apellandid kaebuse neljanda väitega vaidlustanud viivise määra. 25.1.

§ 113

lg 1 esimene lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega tuleb viivise arvutamiseks esmalt tuvastada, millal muutus nõue sissenõutavaks. Ringkonnakohus selgitas eespool p-s 20, et liisinguandja nõue koosneb kolmest osast. Enne lepingute ülesütlemist tekkinud nõuded ja ülesütlemisest tingitud kahju hüvitamise nõuded muutuvad sissenõutavaks erinevatel aegadel (vt nt Riigikohtu 18. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 13 teine lõik ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Lõplikust nõudest

§ 367

lg 3 ja lepingute tüüptingimuste p 5.12 alusel tehtud sõidukite väärtuse mahaaravamine ei mõjuta nõuete sissenõutavaks muutumise aega. 25.

  1. Liisinguandja nõudis oma hagis viivist alates
  2. veebruarist
  3. Selleks ajaks oli muutunud sissenõutavaks nn debitoorne võlgnevus summas 11 846,66 eurot ( = 5 846,66 + 6 000), millest liisinguvõtja tasus 4 000 eurot
  4. märtsil 2015 ja 2 000 eurot
  5. märtsil
  6. Vastavalt eespool p-s 18.5 märgitule on neist summadest 80% makstud käendaja II vastutusega hõlmatud lepingutest tulenevate kohustuste katteks. Järelikult vähenes võlg liisinguvõtja ja käendaja I osas eelviidatud maksete kogusummas, aga käendaja II osas vastavalt 3 600 euro ( = 80% × 4 000) ja 1 600 euro ( = 80% × 2 000) võrra. 25.
  7. Maakohtu hinnangu järgi vaidlustatud otsuse p-s 105 muutusid

§ 367

lg-te 1–3 alusel esitatud krediidikulu hüvitamise nõue ja

§ 367lg 4 alusel esitatud lisakulude hüvitamise nõue sissenõutavaks 15.

augustil

  1. See küll ei mõjutanud asja lahendamist, sest maakohus arvutas viivise summad välja selliselt, et need ületasid põhinõudeid, aga ringkonnakohus kirjeldatud hinnanguga ei nõustu, mida põhjendab järgmiselt. Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (Riigikohtu
  2. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 32-1-33-16, p 13 esimene lõik, ja selles viidatud
  3. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 26). Nii TsÜS § 147 lg 2 kui ka

§ 82

lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 82

lg 7 sätestab veel, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast mõistlikult vajaliku aja möödumist pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (

§ 82lg 3).

Kuna seadus ei sätesta liisinguandja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõude esitamise tähtaega, siis muutub vastav nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist, kusjuures tuleb hinnata liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvat aega. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt (Riigikohtu 18. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 15 teine lõik, ja selles viidatud 20. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). 15

(19)Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleva juhtumi asjaoludel mõistlik aeg liisinguandja kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumiseks neli nädalat alates iga sõiduki võõrandamisest. Nimelt selgus võõrandamisel, milline nõue on liisinguandjal liisinguvõtja ja käendajate vastu konkreetse lepingu põhjal. Selleks ajaks oli iga eseme osas selge, millist lisakulu tuli kanda, et saavutada sõiduki tagastamine, müügikorda viimine ja müümine. Põhimõtteliselt tuli teha peamiselt raamatupidamislikke toiminguid, milleks ei kulu üldjuhul neljast nädalast pikem aeg. Pooled ei vaidle sõidukite müümise kuupäevade üle ja maakohus tuvastas neist suurema osa vaidlustatud otsuse p-des 64 ja
  1. Ringkonnakohus tuvastab vaidlustamata asjaoludena täiendavalt, et lepingute 5 ja 3 esemed müüdi vastavalt
  2. augustil 2015 ja
  3. septembril
  4. Liisingulepingute tüüptingimuste p 5.12 viimase lause järgi tulnuks müügist saadu anda üle liisinguvõtjale, st neil kuupäevadel vähenes koguvõlg vastavalt 6 998,16 ja 4 703,81 euro võrra, kusjuures neist esimene summa mõjutas ka käendaja II vastutust (vt tabel eespool p-s 23). Ülejäänud viie lepingu põhjal tuleb määrata kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Eeltoodud põhjendustel muutus liisinguandja kahju hüvitamise nõue lepingust 7 sissenõutavaks neli nädalat pärast
  5. detsembrit 2015 ehk
  6. jaanuaril 2016, lepingust 2 neli nädalat pärast
  7. jaanuari 2016 ehk
  8. veebruaril 2016, lepingust 1 neli nädalat pärast
  9. veebruari 2016 ehk
  10. märtsil 2016, lepingust 6 neli nädalat pärast
  11. märtsi 2016 ehk
  12. märtsil 2016 ja lepingust 4 neli nädalat pärast
  13. märtsi 2016 ehk
  14. aprillil
  15. 25.
  16. Apellatsioonimenetluses tuginevad eelkõige käendajad sellele, et neilt ei saa nõuda viivist lepingute 1–7 p-des 5.5 märgitud määras 0,3% päevas, sest see on ebamõistlikult kahjustav tühine tüüptingimus. Maakohtus sellele väitele ei tuginetud, aga lepingu kehtivuse küsimusena saab seda arutada igas menetlusstaadiumis. Liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes ei ole 0,3% suuruses viivisemääras päeva kohta ja seega ca 109%-ses aastamääras kokku leppimine viisise maksmiseks kohustatud poolt ebamõistlikult kahjustav. Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Sealjuures saab hinnata proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes, viivise kokkuleppe eesmärki ja kahjustavat mõju võlgniku suhtes. Riigikohtu praktika järgi tuleb eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (nt

  1. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13 kolmas lõik). Lepingud 1–7 sõlmiti lepingupoolte majandustegevuses. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas ei ole seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist on tüüptingimusega (vt
  2. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 32-1-139-14, p 13, ja selles viidatud
  3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Käesoleval juhul oli viivise kokkuleppe peamine eesmärk sundida liisinguvõtjat õigeaegselt tasuma liisinguandja arveid ja kui liisinguvõtja sellega hilineb, siis hüvitada liisinguandjale raha puudumisest tingitud kahju. Liisinguandja tegutseb liisingulepingute sõlmimisel üksnes rahastajana ja liisinguvõtjatelt lepingu täitmisel saadavad väljaostumaksed katavad liisinguandja poolt juba makstud summat. Samuti on saadav raha omakorda talle oluline vahend võimaldamaks edasiste lepingute sõlmimist. Liisinguvõtja kasutas sõidukeid oma majandustegevuses tulu teenimiseks. Neil asjaoludel ei vasta lepingute 1–7 p-des 5.5 sõlmitud kokkulepe viivise määra kohta

§ 42lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühine.

Põhivõlgnikuga kokku lepitud viivise määra ulatuses vastutab solidaarselt ka käendaja. See tuleneb sõnaselgelt

§ 145

lg 2 teisest lausest, mille kohaselt käendaja vastutab kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Sellist käendaja vastutust on Riigikohus jaatanud (vt kaudselt

  1. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 11, aga ka Riigikohtu
  2. novembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). Käendajatel oli maakohtus võimalik esitada viivise vähendamise taotlus, aga seda nad ei teinud. 16

(19)25.
  1. Liisinguandja esitas viivise nõude
  2. augustil 2016 ja nõudis selleks ajaks sissenõutavaks muutunud viivise maksmist. Pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva viivise maksmist ei ole ta nõudnud. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, millise osasumma tasumisega olid liisinguvõtja ja käendajad viivituses ajavahemikul
  3. veebruarist 2015 –
  4. augustini
  5. Ühelt poolt mõjutavad võla summat nõuete erinevate osade sissenõutavaks muutumise ajad vastavalt eespool p-des 25.2 ja 25.3 märgitule, teiselt poolt
  6. aasta märtsis toimunud põhivõlgniku tasumised ja liisingulepingute tüüptingimuste p 5.12 järgi tehtud mahaarvamised. Eelneva põhjal kujuneb viivise arvestus järgmiseks: Kuup. Selgitus Summa 28.2.15 algsaldo 24.3.15 tasumine -4 000,00 31.3.15 tasumine -2 000,00 27.8.15 leping 5 -6 998,16 18.9.15 leping 3 -4 703,81 25.1.16 leping 7 364,51 26.2.16 leping 2 4 222,99 8.3.16 leping 1 6 551,00 30.3.16 leping 6 4 410,85 19.4.16 leping 4 3 998,70 sh knd.II -3 200,00 -1 600,00 -6 998,16 364,51 4 222,99 4 410,85 3 998,70 Jääk 11 846,66 7 846,66 5 846,66 -1 151,50 -5 855,31 -5 490,79 -1 267,81 5 283,20 9 694,05 13 692,74 sh knd.II Pv. Viivis 852,96 9 432,51 24 164,78 6 232,51 7 4 632,51 149 2 613,46 -2 365,65 -2 365,65 -2 001,13 2 221,85 348,69 2 221,85 22 581,64 6 632,71 20 10 631,40 118 4 847,23 9 408,76 KOKKU sh knd.II 679,14 130,88 2 070,73 146,64 397,96 3 763,52 7 188,87 Kokku on liisinguvõtja täitmata rahalistelt kohustustelt liisinguandja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 9 408,76 eurot, millest 7 188,87 eurot on hõlmatud ka käendaja II (tabelis „knd.II“) vastutusega ja ülejäänud osas 2 219,89 eurot ( = 9 408,76 – 7 188,87) vastutavad ainult liisinguvõtja ja käendaja I. Järelikult tuleb vähendada maakohtu otsusega apellantidelt välja mõistetud viivise summat ja selles osas on kaebus osaliselt edukas. Kokku jääb algsest viivise nõudest rahuldamata 11 345,73 euro suurune osa ( = 20 754,49 – 9 408,76).
  7. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, siis tuleb järgmiseks kontrollida menetluskulude jaotust. 26.
  8. Maakohus jaotas kulud kokkuvõtvalt nii, et liisinguandja kuludest jäi 75% liisinguvõtja kanda ja kõik muud kulud iga poole enda kanda. Siiski määras maakohus kulud rahaliselt kindlaks sellest jaotusest erinevalt. Apellatsioonkaebuses ei ole kulude jaotust ega kindlaksmääramist eraldi vaidlustatud, aga kaebuse resolutsiooni kohaselt paluvad apellandid kõigi kulude vastustaja kanda jätmist. Lisaks võimaldab TsMS § 173 lg 3 vajaduse korral kaebuse osalise rahuldamise tõttu muuta maakohtu otsust kulude jaotuse osas. 26.
  9. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse liisinguandja hagi nii liisinguvõtja ja käendaja I vastu 55% ulatuses ( ≈ ( 13 692,74 + 9 408,76 ) : 41 508,98) kui ka käendaja II vastu 55% ulatuses ( ≈ ( 10 631,40 + 7 188,87 ) : 32 752,16). Samas jääb liisinguvõtja hagi endiselt tervikuna rahuldamata. Kui võrrelda lepingupoolte nõudeid tervikuna, siis on liisinguandja positsioon olnud edukas ca 80% ulatuses ( ≈ ( 57 758,27 + 13 692,74 + 9 408,76) : (57 758,27 + 41 508,98) ) ja liisinguvõtjal vastavalt 20% ( = 100% – 80%). 26.
  10. Kuna liisinguandja ja liisinguvõtja hagide menetlemisel osalenud isikute ring on erinev ja hagid said ka põhimõtteliselt erineva lahenduse, siis on õiglane jaotada menetluskulud lähtudes poolte nõuetest. Liisinguvõtja hagiga seonduvad menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kõik liisinguvõtja kanda, sest hagi on mõlemas kohtuastmes edutu. Liisinguandja hagiga seonduvad kulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 järgi. 17
(19)26.
  1. TsMS ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest. Hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust poolte vahel TsMS § 163, mille lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega ei ole ette nähtud võimalust lähtuda menetluskulude jaotamisel apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest. Sellist võimalust ei tulene ka kõrgema astme kohtus menetluskulude jaotust reguleerivast TsMS §-st
  2. TsMS § 171 lg 1 näeb küll ette, et apellatsioonkaebuse täieliku rahuldamata jätmise korral kannab selle esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kuid see säte ei reguleeri olukorda, kus apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse. Seega tuleb lähtuda TsMS §-st 163 (Riigikohtu
  3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16 teine lõik). 26.
  4. Võttes arvesse, et kokkuvõttes on liisinguandja hagi edukas umbes pooles ulatuses, sellelt hagilt riigilõivu maakohtus tasus liisinguandja, aga kaebuse esitamisel vastavalt maakohtu otsuse vaidlustamise ulatusele apellandid, samuti et liisinguvõtja ja käendajad on esitanud ühiseid menetlusdokumente ja osalenud menetluses liisinguandja nõude osas ühiselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta liisinguandja hagiga seonduvad kulud TsMS § 163 lg 1 alusel iga poole enda kanda.
  5. Tulenevalt menetluskulude jaotuse muutmisest on vaja muuta maakohtu otsust kulude rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab ise teha otsustused nii maa- kui ka ringkonnakohtu kulude kindlaksmääramiseks. 27.
  6. Menetluskulude jaotuse kohaselt on vaja rahaliselt kindlaks määrata ainult liisinguandja menetluskulud, mis seonduvad liisinguvõtja hagiga. Maakohus otsustas, et liisinguandja esindaja toimingud olid vajalikud ja põhjendatud 42 t 5 min ulatuses, millest 14 t 55 min olid toimingud enne liisinguandja hagi esitamist. Liisinguandja esindaja tunnitasu määrana pidas maakohus põhjendatuks 130 eurot. Neid otsustusi ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. 27.
  7. Alates liisinguandja ja liisinguvõtja hagide koos menetlemisest on asjakohane lugeda liisinguvõtja menetlustoimingud tehtuks pooles ulatuses seonduvalt tema enda hagiga ja pooles ulatuses seonduvalt liisinguvõtja hagiga. Seega on sellest menetlusetapist maakohtus hüvitatav ajakulu 13 t 35 min ( = (42 t 5 min – 14 t 55 min) : 2). Kokku tuleb maakohtu menetluskuluna liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale õigusabikulu 28,5 t eest ( = 14 t 55 min + 13 t 35 min), st summa 3 705 eurot ( = 28,5 × 130). 27.
  8. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi kulus liisinguandja esindajal menetlustoiminguteks enne kohtuistungit 9 t ja 25 min ning kohtuistungile 45 min – kokku seega 10 t 10 min. Esindaja tunnitasu oli endiselt 140 eurot ja liisinguandja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Apellandid ei esitanud kulunimekirjale vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul olid liisinguandja esindaja toimingud ning nende ajakulu apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalikud. Sarnaselt eelmises p-s 27.2 märgituga leiab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluse toimingud on pooles ulatuses seotud liisinguvõtja hagiga ja ülejäänud poole osas liisinguandja hagiga. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb liisinguvõtjal hüvitada ainult tema hagiga seonduvad kulutused, st esindajakulu 5 t 5 min ( = (10 t 10 min) : 2) eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et liisinguandja esindaja põhjendatud tasumäär käesoleva asja ajamisel on 130 eurot tunnis, sama määr kohaldub ka apellatsioonimenetluses. Seega tuleb liisinguvõtjal hüvitada 660,40 eurot ( = 5,08 × 130). 27.
  9. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja liisinguandja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 18

(19)27.
  1. Liisinguandja esitas menetluskulude nimekirjas taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks viisil, et hüvitatavad menetluskulud kantakse liisinguandjat esindanud advokaadi tegutsemiskohaks oleva advokaadibüroo arvele. Sellele taotlusele ei esitanud apellandid vastuväiteid ja ringkonnakohus saab selle TsMS § 445 lg 1 alusel rahuldada.
  2. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus otsuse resolutsiooni sõnastamist. Maakohtu otsuse resolutsiooni osalise muutmise tõttu peab TsMS § 654 lg 2² kohaselt ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtuma kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. See võimaldab pooltel, kohtutäituril ja ka Riigikohtul paremini aru saada sellest, milline on otsuse resolutsiooni terviktekst (Riigikohtu
  3. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-14, p 10 kolmas lõik, ja
  4. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18 kolmas lõik). Kõiki nõude lahendamisega seonduvaid otsustusi ei ole seetõttu vaja eraldi korrata ringkonnakohtu enda otsuse resolutsioonis (Riigikohtu
  5. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 24). Ringkonnakohus täpsustab resolutsioonis hageja nimetust. Maakohtu lahendi järgi on vaidlus lahendatud hageja filiaali suhtes. Välismaa äriühingu filiaalil puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja ta ei saa enda nimel osaleda kohtumenetluses, sest filiaal ei ole tulenevalt äriseadustiku § 384 lg-st 2 juriidiline isik. Siiski saab välismaine äriühing osaleda menetluses filiaali kaudu (vt Riigikohtu
  6. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-10, p 13, ja selles viidatud
  7. veebruari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-10, p 10). Erinevalt maakohtust ei korda ringkonnakohus resolutsiooni terviklikus sõnastuses poolte isiku- ja registrikoode nende igakordsel nimetamisel. TsMS § 442 lg 2 p 6 ja TsMS § 442 lg 5 teise lause järgimiseks on piisav, kui koodid märgitakse üks kord otsuse sissejuhatuses ja sundkorras täidetava nõude rahuldamise korral üks kord ka resolutsioonis. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Liis Arrak / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar 19
(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.