RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest, sest ta ei allunud 19., 20., 21., 22.,

1. ja
2. augustil 2015 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle koristajana, mis on kinnitust leidnud koostatud ettekannetega. Iga rikkumise eest karistati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Vangla leidis, et allumatuse ja töökohustuse eiramise puhul on tegemist raskete rikkumistega, seega on karistus proportsionaalne.
3. Viru Vangla määras
4. septembri
5. a käskkirjaga nr 6-3/1170 A. Baškirovile distsiplinaarkaristuse samadel põhjustel, sest ta ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele
6. augustil
7. Karistuseks määrati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine. 3-15-3133
8. Viru Vangla määras
9. septembri
10. a käskkirjaga nr 6-3/1221 A. Baškirovile distsiplinaarkaristuse samadel põhjustel, sest ta ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele
11. augustil
12. Karistuseks määrati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine.
13. Viru Vangla jättis
14. novembri
15. a vaideotsusega A. Baškirovi vaide nende käskkirjade peale täies ulatuses rahuldamata.
16. A. Baškirov esitas kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla
17. septembri
18. a käskkirjad nr 6-3/1164 ja 6-3/1170 ning
19. septembri
20. a käskkirja nr 6-3/
21. Kaebuse kohaselt ei olnud kaebajal kohustust töötada, sest
22. aprillil 2015 koostatud individuaalse täitmiskava (ITK) kohaselt on ta ajavahemikul 2015–2017 hõivatud põhihariduse ja riigikeele omandamisega ning tööle asumise kohustus tekib
23. Hiljem esitatud täiendavas seisukohas selgitas kaebaja, et ta oli kuni
24. juulini 2015 hõivatud eesti keele õppimisega ning ajavahemikul
25. juulist kuni
26. septembrini 2015 tegeles iseseisvalt eesti keele eksamiks valmistumisega, mille sooritas
27. septembril
29. Tartu Halduskohus jättis
30. aprilli
31. a otsusega haldusasjas nr 3-15-3133 kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kinnipeetaval tõepoolest töökohustust ajal, kui ta on reaalselt hõivatud hariduse omandamisega. Käskkirjas toodud kuupäevadel ei olnud kaebaja aga hõivatud üld- ega kutsehariduse omandamisega ega täienduskoolitusega. Iseseisev õppimine riigikeele eksamiks ei ole käsitatav ühegi

§ 37

lg 2 p-s 2 nimetatud tegevusena.

§ 37

lg 1 paneb kinnipeetavale kohustuse töötada sõltumata sellest, kas töötamine on ette nähtud ITK-s. ITK on soovituslik dokument. Käskkirjade kohaselt ei ole kaebaja esitanud ka ühelgi korral tööst keeldudes vastuväidet, et tal ei ole töökohustust õppimise tõttu. Kaebaja möönis, et sellise vastuväite esitamist tööle määramisel ta tõendada ei saa. Kaebaja esitas selle vastuväite vaides. Seega on tegu otsitud põhjendusega. Isegi kui vanglaametnike korraldused olnuks ebaseaduslikud, oleks kaebajal tulnud neid täita. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esinenud.

1. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.
2. Tartu Ringkonnakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda, põhjendades otsust järgmiselt: 1) ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata; 2) kaebajale tööle asumiseks korralduste andmise ajal oli käskkiri, millega ta oli tööle määratud, kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik. Tööle määramise oli kooskõlastanud ka arst; 3)

§ 37

lg 2 p 2 regulatsiooni eesmärk on vabastada töötamiskohustusest üksnes see kinnipeetav, kes on juba hõivatud regulaarse ja aktiivse õppimistegevusega, kuna õppimisega seotud isikul ei ole aega teha lisaks ka tööd. Teistsugune tõlgendus looks kinnipeetavatele avarad võimalused töökohustuse vältimiseks kõigest formaalsele õppija staatusele viitamisega pikkadel ajavahemikel, kui nad tegelikult õppetööga hõivatud ei ole. See poleks kooskõlas vangistuse eesmärkidega, mille hulka kuulub tööharjumuse kujundamine ja tsiviilhagide tasumiseks võimaluste loomine. Kaebaja puhul

§ 37

lg 2 p-s 2 kirjeldatud olukorda ei esinenud; 4) ITK on dokument, mis konkretiseerib vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teid üksiku kinnipeetava puhul ning ei ole õiguslikult olemuselt haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga, programmiline dokument; 5) täitmiskava kinnitades seob vangla end selles kirjeldatud täideviimisprogrammiga, mistõttu kaebaja suhtes koostatu on ka vanglale siduv ning vajaduse ilmnemisel saab vangla muuta ITK-d. Praegusel juhul ei ilmne asjaoludest siiski, et tööle suunamine oleks takistanud kaebajal õppimist. 2

§-st 37 ei nähtu, et kinnipeetava tööle rakendamine sõltuks ITK-s märgitust.

§ 37

lg 2 p-st 2 tulenev töövabastus kehtib ainult ajal, mil isik on reaalselt hõivatud õppetööga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12.

§ 37

lg 1 näeb ette, et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 37

lg 2 p 2 kohaselt ei ole töötama kohustatud mh üldharidust või kutseharidust omandav või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalev kinnipeetav.

§ 67

p 1 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kolleegium jääb varasemas praktikas võetud seisukoha juurde, et kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni

§ 37

lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 33-1-53-14, p 15). Praegusel juhul ühtegi sellist alust ei esinenud. Kaebaja ei omandanud parajasti üldega kutseharidust ega osalenud täienduskoolitusel. Kinnipeetaval on

§ 37

lg 2 p 2 alusel õigus tööst keelduda vaid juhul, kui töötamine takistaks tal hariduse omandamist mõnes eespool näidatud vormis. Iseseisev õppimine, mis ei seisne mõne sättes nimetatud vormis hariduse omandamisega seotud kohustusliku ülesande täitmises, tööst keeldumiseks alust ei anna. 13. Kolleegium nõustub eeltoodust tulenevalt kohtute seisukohaga, et kaebajal oli kohustus vanglaametnike tööle asumise korraldusi järgida sõltumata sellest, kas ta pidas korraldusi õiguspäraseks. Tööle määramise võimalikule vastuolule ITK-ga olnuks kohane tugineda tööle määramise käskkirja vaidlustamisel, kuid seda ei ole kaebaja kohtule teadaolevalt teinud.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele. Kolleegium jääb varasemas praktikas esitatud seisukoha juurde, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17), või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni

§ 37lg-s 2 sätestatud alustest (otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15).

Korralduste aluseks olnud käskkirja võimalik vastuolu ITK-ga ei muuda korraldusi tühiseks. Seega olukorras, kus tööle määramise käskkiri oli kehtiv ja ei esinenud ka

§ 37lg-s 2 sätestatud aluseid, tuli kaebajal vanglaametnike korraldustele alluda. Järelikult esineb alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. 3

§ 63

lg 1 p 4 järgi kuulub kinnipeetavatele kohaldatavate distsiplinaarkaristuste hulka kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.

§ 63

lg 1 p-s 4 sätestatud 45 päeva on ühekordselt määratava kartserikaristuse maksimaalne kestus, nagu ka

§ 63

lg 1 p-s 3 sätestatud töölt eemaldamine kuni üheks kuuks on ühekordselt määratava karistuse maksimaalne kestus.

§ 63

lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Kolleegiumi hinnangul on vangla ja kohtud praeguses asjas õigesti käsitlenud kaebaja keeldumist vanglaametnike tööle asumise korralduste täitmisest kaheksa eraldi teona. Igal vaidlusalusel päeval on vanglaametnik andnud kaebajale konkreetse korralduse asuda tööle. Rikkumised ei seisnenud üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. 16.

§ 63

ei piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest.

§ 63

lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama rikkumise eest. Seega ei olnud kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega kaheksa rikkumise eest kokku 120 päevaks vastuolus

§ 63lg 1 p-ga 4.

1. Ka seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et üksikvangistust kui ühte karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt nt EIK
2. septembri
3. a otsus asjas nr 24919/03: Mathew vs. Holland, p 199;
4. juuni
5. a otsus asjas nr 30042/08: Csüllög vs. Ungari, p-d 31 ja 34;
6. juuli
7. a otsus asjas nr 13579/09: Razvyazkin vs. Venemaa, p-d 101 ja 104;
8. juuli
9. a otsus asjades nr 11082/06 ja 13772/05: Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa, p-d 470–471;
10. märtsi
11. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p-d 75 ja 77). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) mittesiduva soovituse järgi ei tohiks üksikvangistus kesta üle 14 päeva (21st General Report of the CPT,
12. november 2011, CPT/Inf

§ 37

lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Lisaks oli kaebajal käskkirjadest nähtuvalt vaidlusalusel ajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kaks olid määratud korraldustele mitteallumise eest, ning viimati oli teda karistatud kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks. Kolleegium ei näe kehtivas õiguses muid mõjutusvahendeid, mis oleks kaebaja puhul olnud tõhusad. Neid asjaolusid arvestades ei saa 15-päevaseid kartserikaristusi pidada ebaproportsionaalseks. 18. Kolleegium peab siiski vajalikuks rõhutada, et kuigi kaebajale erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused olid eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende katkematu täitmisele pööramine. See tähendaks, et kaebajat peetaks kartseris neli kuud järjest. 4

§ 65lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe.

Sättes kasutatud sõna "üldjuhul" annab vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes. 19. Eeltoodud põhjustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 5