mai 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Valeri Sedovi kaitsja Toomas Alp Süüdistatav Valeri Sedov otsuses) Kaitsja Toomas Alp Prokurör Alan Rüütel RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
ja
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti kaheksa kuud vangistust.
juuli 2016 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti kinnipidamise aeg 11.12.2016-12.12.2016, s.o 2 päeva, karistusaja hulka. Kandmisele kuulub 2 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev. Valeri Sedov mõisteti
järgi süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 11.12.2016 kell 00.40 Tallinnas Ehitajate teel mootorsõidukit Volkswagen Polo registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (narkootiline joove kanepist, amfetamiinist ja metamfetamiinist).
Harju Maakohtu poolt süüdi mõistetud ja karistatud
alusel lisakaristusega, millega temalt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 5-ks kuuks, mis jõustus 23.07.2016 ning mis pöörati täitmisele 26.07.2016.a., juhtis teadlikult 11.12.2016. kella 00.40 ajal Tallinnas Ehitajate teel mootorsõidukit Volkswagen Polo registreerimismärgiga XXXXXX, omamata juhtimisõigust, mis oli kohtu poolt karistusena ära võetud. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist V. Sedovile
ja § 329 järgi karistuse mõistmise ja
lg 2 alusel liitkaristuse moodustamise osas ja selles osas uue otsuse tegemist, mõistes V. Sedovile
Apellant leiab, et kohtuotsus ei ole õige ja see kuulub tühistamisele kriminaalmenetlusnormide rikkumise ja materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu, alljärgnevatel põhjustel: viitega KrMS § 338 p-le 3 taotleb apellant kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumisena käsitleda kohtu poolt volituspiiride ületamist ning otsuse tegemist teise kohtukoosseisu menetluses olevate menetlusõiguslike taotluste suhtes, samuti asja läbivaatamisele menetlusosalise kaasamata jätmist, kui kaasamine on kohtule seadusest tulenevalt kohustuslik. KrMS § 338 p 4 kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistus ilmses mittevastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga. Kohus on väljunud oma volituste piiridest. KrMS § 339 lg-le 2 tuginedes palub apellant nimetatud rikkumist lugeda oluliseks kriminaalmenetlusnormide rikkumiseks. Apellant kirjeldab olukorda, kus kohtu menetluses oli ühel ajal nii kriminaalhooldaja ettekanne 2 eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramiseks, kui ka käesolev kriminaalasi. Kaitsja arvates tulnuks need kaks kohtuasja liita ning lahendada ühes menetluses, kus menetlusosalisena oleks kaasatud ka kriminaalhooldaja, kelle seisukoht olnuks kohtule siduv. Kaitsja arvates on rikutud kriminaalasjade läbivaatamise objektiivsuse, katkematuse ja mõistliku aja jooksul läbivaatamise ning õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Konkreetseid apellatsiooni väiteid selle rikkumise osas käsitleb kohtukolleegium allpool, koos omapoolsete vastuargumentide esitamisega. Süüdistatavale mõistetud karistus on ilmses mittevastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga. V. Sedov on toime pannud formaalse kuriteo, milles kahjuliku tagajärje saabumine ei ole süüteokoosseisu realiseerumise tingimuseks, st. objektiivse külje vajalikuks osaks. Puudub võimalus anda hinnangut sellele, kas eelmisel päeval narkootilise aine tarvitamine võis mõjutada V. Sedovi käitumist määral, et tema ei olnud võimeline mootorsõidukit adekvaatselt liiklusolukorrale juhtima või ekstreemolukordades õigeid juhtimisvõtteid rakendama. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kuna V. Sedov oli teadlik Harju Maakohtu 07.07.2016.a. otsusest kriminaalasjas nr 1-16-5688, milline jõustus 23.07.2016.a., näitab see, et V. Sedov pani kuriteo toime kavatsetult. Tavainimese teadvuses seostub eriõiguse äravõtmise tähtaeg kohtulahendi tegemise päevaga, kui isik ise vahetult osaleb asja kohtulikul arutamisel, mitte ei pea arvestust selle üle, millal eriõiguse äravõtmise kulgemine tegelikult algab. Sedov oli tööpäevast väsinud ja tahtis koju minna. Töövahendite objektilt äraviimiseks tema muud võimalust ei näinud, pigem lootis, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg on juba möödas. Igal juhul on ainetu käsitleda tegu ettekavatsetud kuriteona. Kohus heidab karistuse põhjendustes V. Sedovile ette asjaolu, et tarvitades eelnevalt narkootilist ainet amfetamiin, on V. Sedov ennast ise viinud seisundisse, milline on juhile keelatud ning vaatamata sellele pidas vajalikuks sõidukit juhtida. Kohtu arvates suurendab süüd ka asjaolu, et V. Sedov juhtis mootorsõidukit ajal, mil temalt oli kohtuotsusega lisakaristusena ära võetud mootorsõiduki juhtimise õigus ja oma sellise tegevusega seadis V. Sedov ohtu paljude isikute elu ja tervise. Kohus on viidanud üksnes tunnistaja K ütlustele selles, et V. Sedovi silmad olid märjad ja läikivad ning punetasid. Viidatud tunnistaja ütlused ei anna alust järelduseks selles, et V Sedov oleks kasutanud ebaõigeid juhtimisvõtteid või teinud sõidukit juhtides silmatorkavalt ebaharilikke manöövreid. Ilmselt andis peatumiseks aluse sõiduki ebaharilik värvivalik (valgeks värvitud veljed, rohelised poritiivad ning punane kere), samuti tavalisest tugevam mootorimüra (mootori forsseerimise tagajärg). Apellant tsiteerib Riigikohtu lahendites 3-1-1-10-09 p 30.2 ja 3-1-1-77-11 p 11 esitatud seisukohti ja teeb nende põhjal järelduse, et kohus on pidanud alusetult rahalise karistuse kohaldamist V. Sedovi suhtes põhjendamatuks ning lähtunud sanktsiooni keskmise määrana vangistuse keskmisest määrast süüteokoosseisu alusel, milline näeb ette raskema karistuse. Apellant leiab, et vangistuse kohaldamisel pidanuks kohus sanktsioonina arvestama ka rahalise karistuse kohaldamise võimalikkust ning sanktsiooni keskpunkti viima vangistuse puhul selle võrra madalamale, näit. 1 aastalt 6 kuult 1 aastale, mis teeb V. Sedovile mõistetavaks võimalikuks vangistuseks 6 kuud ning 1/3 mahaarvamise korral 4 kuud. Kohtu poolt kindlakstehtud asjaolu, et Sedovi sissetulek on 500 eurot kuus, muudab rahalise karistuse tema jaoks tunduvalt mõjusamaks ning sunnib pingutama, et 3 täiendavaid elatusvahendeid leida. V. Sedov töötab autoremondilukksepana ning lisatöö leidmine ei ole sel elualal probleemiks. Harju Maakohus on real juhtudel eelnevalt nõustunud apellandi seisukohaga, et narko- ja alkoholisõltlasi tuleb ravida, aga mitte võimalikult rangelt karistada. Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuli 2017 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 25. juulini 2017. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör. Prokuröri hinnangul ei ole kohus väljunud oma volituse piiridest, kui ei kaasanud kriminaalhooldajat kohtumenetlusse. Kriminaalhooldaja osalemine istungil ei olnud kohustuslik ega vajalik. Asjaolu, et samaaegselt arutas täitmiskohtunik teises menetluses kriminaalhooldaja erakorralist ettekannet, ei muuda kohtuotsust seadusevastaseks. Prokuröri on arvamusel, et maakohtu poolt mõistetud karistusliik ning määr vastab süüdistatava süü suurusele. V. Sedov juhtis mootorsõidukit olles narkojoobes ning omamata juhtimisõigust, mis oli temalt lisakaristusena kohtuotsusega ära võetud ehk ta hoidus kõrvale kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest. Seega pani ta toime kaks kuritegu ühe teoga. Arvestades, et V. Sedov pani teo toime katseajal, oli narkojoobes, ei omanud juhtimisõigust ning on varasemalt liikluskuritegude toimepanemise eest karistatud, hindas kohus V. Sedovi süüd piisavalt suureks, et karistada teda reaalse vangistusega. Kohus on karistamise põhjendamisel õigesti viidanud asjaolule, et V. Sedov on varasemalt korduvalt karistatud nii väärteo- kui ka kriminaalkorras ning et varasemad karistused ei ole täitnud enda eesmärki. Veel enam, viimase 07.07.2016.a otsusega asendati karistus sõltuvusraviga, mis kahjuks ei avaldanud mõju ning V. Sedov jätkas narkootikumide tarvitamist, mistõttu on kõik muud alternatiivid ammendunud ja isikut tuleb karistada reaalse vabadusekaotusega. Prokuröri hinnangul on kohtu poolt mõistetud karistus – vangistus 1 aasta, niigi juba alla keskmise sanktsioonimäära ning lühem karistus ei täidaks enam enda eesmärki. Samuti nõustub prokurör kohtu seisukohaga, et rahaline karistus ei ole põhjendatud. Seega leiab prokurör, et põhikaristuse pikkus 1 aasta vastab V. Sedov´i süü suurusele, liitkaristusena mõistetud vangitus 2 aastat ja 8 kuud on õigesti arvutatud ning prokurör palub jätta maakohtu otsus karistuse osas muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis maakohtu otsusele esitatud etteheited ei ole põhjendatud, need on paljasõnalised ning ei saa mingilgi määral mõjutada süüdistatavale mõistetud karistust. 4 Ringkonnakohtu seisukohad esitatud apellatsiooniväidete osas on järgmised. 1. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumise osas. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus Harju Maakohtu menetluses oli ühel ajal V. Sedovile 07.07.2016 otsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramine (registreeritud KIS-s 05.05.2017) ja kriminaalasi 1-17-4755, milles on tehtud ka vaidlustatud kohtuotsus (registreeritud KIS-s 16.05.2017). Eelmise kohtuotsusega oli V. Sedov tunnistatud süüdi
järgi ja karistatud vangistusega 4 kuud.
lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele (4 kuud vangistust) Harju Maakohtu 10.01.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-10964 mõistetud kandmata karistus (vangistus 1 aasta 8 kuud) ning mõisteti liitkaristuseks 2 aastat vangistust.
lg-te 1, 5 alusel asendati vangistus narkomaanide sõltuvusraviga, mille tegemisajaks määrati 2 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest.
Sedov narkomaanide sõltuvusravi ajal täitma
lg 1 p 1-6 ja § 75 lg 2 p 2, p 21 , 7 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi, mh mitte omama ja tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. 21.06.2017 määrusega jättis maakohus läbi vaatamata kriminaalhooldaja taotluse pöörata
Sedovile Harju Maakohtu 07.07.2016. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus. Põhjuseks oli asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud liitkaristusega oli see karistus juba sisuliselt pööratud täitmisele. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et arutatav juhus ei ole kohtupraktikas mitte ainuke selline ja selliseid olukordi on ka varem ette tulnud. Näiteks on kohtule esitatud kriminaalhooldaja erakorraline ettekanne karistuse täitmisele pööramiseks seoses sellega, et süüdimõistetu ei ole täitnud temale kohtuotsusega pandud kontrollnõudeid või kohustusi ja ajal, kui see ettekanne on täitmiskohtuniku menetluses, paneb isik toime uue kuriteo, mis saadetakse kohtusse kiirmenetlusena ja kohtuotsus tehakse enne, kui maakohus jõuab läbi vaadata karistuse täitmisele pööramise seoses kergemate rikkumistega, kui seda on kuriteo toimepanemine kriminaalhoolduse ajal. Kaitsja väidab apellatsioonis, et õiguslikult oli selline olukord reguleeritav üksnes ettekande ühendamisega kriminaalasja nr. 1-17-4755 menetlusega, st. ühe isiku suhtes menetluses olevad kriminaalasjad kuuluvad kiirema ja õiglase kohtumenetluse huvides liitmisele. Praegusel juhul, kui kriminaalhooldajal ei olnud võimalust menetlusosalisena oma seisukohta välja öelda, jäeti kaitsja arvates talle võimalus uuesti kohtusse pöörduda ettekandega karistuse täitmisele pööramiseks ja sellega ähvardab V. Sedovi topeltkaristamise oht. Juhul, kui kriminaalhooldusametnik on juba esitanud kohtule ettekande isikule mõistetud tingimusliku vangistuse täitmisele pööramiseks, on kaitsja arvates nimetatud ametnik automaatselt menetlusosaline, kelle arvamus karistuse täitmisele pööramise otsustamisel kuulub arvestamisele. Kriminaalhooldusametnikul on kohtuistungil õigus kohtus esitatud taotlusest loobuda või taotlust muuta, näiteks taotleda isikule
Käesoleval juhul on kohus kriminaalasja nr. 1-174755 menetluses otsustanud isiku õiguste ja kohustuste üle ilma isikut menetlusse kaasamata, mida tuleb käsitleda menetlusnormide rikkumisena nii kriminaal-kui tsiviilõiguslikus tähenduses. Kaitsja leiab, et antud juhul ei ole rikutud mitte üksnes kriminaalhooldusametniku kui menetlusosalise, vaid ka süüdistatava Sedovi õigusi. 5 Kohtukolleegiumi seisukohast on eeltsiteeritud kaitseväited mitte ainult meelevaldsed, vaid need on vastuolus seadusega, on seaduse ebaloogilise tõlgendamise ja seaduse oskamatu või puuduliku lugemise tulemiks. Esmalt märgib kohtukolleegium, et apellatsioonis räägib apellant korduvalt tingimisi mõistetud karistusest ja selle täitmisele pööramisest, katseaja pikendamise õigusest jne. Käesoleval juhul ei ole tegemist tingimisi mõistetud karistusega ega katseajaga. Isikule on eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus, see on asendatud sõltuvusraviga ning on määratud ravi tähtaeg 2 aastat ning talle on pandud selleks ajaks kontrollnõuded ja kohustused. Mis puudutab kahe üheaegselt kohtu menetluses oleva kohtuasja liitmist antud olukorras, siis selline liitmine on seaduse seisukohast võimatu. Kohtukolleegium rõhutab, et käesoleval juhul on tegemist kahe asjaga, millest üks on täitmiskohtuniku menetluses, mis eelkõige tähendab seda, et tegemist on kriminaalasjaga, milles on kohtuotsus jõustunud ning lahendatakse kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi ja milles seaduse järgi (KrMS § 427) saab kohtulahendi teha ainult täitmiskohtunik (KrMS § 22). Veel osundab kohtukolleegium KrMS § 216 lg 3 p-le 1, kus nähakse ette võimalus kahe kriminaalasja ühendamiseks olukorras, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises e siis, seadus ei näe ette sellist ebaloogilist võimalust, et ühendada täitemenetluses lahendatav asi kriminaalasjaga, milles isik on süüdistatavana alles kohtu all. Ka ei ole adekvaatne seaduse aspektist arusaam, et kriminaalhooldaja tuleb kaasata menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kohtumenetluses. KrMS § 16 lg 2 loetleb menetlusosalised ammendavalt ja nendeks on kahtlustatav, süüdistatav ning nende kaitsjad, kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Väär on ka kaitsja arusaam sellest, et isikule mõistetud tingimusliku karistuse täitmisele pööramine toimub kriminaalmenetluses reeglina prokuröri osavõtuta kriminaalhooldaja ettekande alusel. Kriminaalmenetluses ei ole reeglit, et tingimuslikult mõistetud vangistuse või olukorras, kus vangistus on asendatud raviga, toimub mõistetud vangistuse täitmisele pööramine ainult kriminaalhooldaja ettekande alusel. Tuleb lihtsalt endale selgeks teha, et liitkaristuse mõistmine kohtu poolt
kui süüdlane paneb ravi ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, lõpetatakse tema suhtes ravi kohaldamine ning talle mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule.
lg 2 alusel liitkaristuse moodustamine on samamoodi eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramine ja liitkaristuse mõistmine on ainult kohtu kompetentsi kuuluv küsimus. Ehk siis, seadus näeb ette kohtuotsusega mõistetud tingimusliku või asenduskaristuse täitmisele pööramise nii kohtu poolt kohtuotsusega, kui ka täitemenetluses kriminaalhooldaja ettekande alusel täitmiskohtuniku määrusega. Mis aga puudutab kaitsja hirmu süüdistatava topeltkaristamise ees, siis selleks ei ole alust. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks, millises kombinatsioonis on käesoleval juhul üldse võimalik rääkida topeltkaristamise ohust. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest on süüdistatavat karistatud ja nende kuritegude eest ei ole enam võimalik süüdistatavat karistada. See karistus on üheks liidetavaks liitkaristuse mõistmisel. Teine liidetav on eelmise kohtuotsusega mõistetud 2 aasta pikkune ärakandmata vangistus. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega ja selle otsusega tuvastatud kuritegude eest ei ole samuti enam võimalik süüdistatavat karistada. Mõistetud karistuse reaalne ära kandmine olukorras, kus süüdistatav ei ole seda 6 karistust reaalselt ära kandnud, ei ole teistkordne karistamine. Liitkaristuse mõistmisel
lg 2 alusel ei ole oluline, kas eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristus, mis on selle otsusega asendatud asenduskaristusega, on juba nö kergemate rikkumiste, kui seda on uue kuriteo toimepanemine, eest täitmisele pööratud või mitte. Nii ühel, kui ka teisel juhul on teiseks liidetavaks eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa e antud juhul 2 aastat vangistust. Praktikas on täiesti võimalikud olukorrad, kui isik juba kannab kohtumäärusega täitmisele pööratud varasemat vangistust ja siis alles selgub, et ta on enne karistuse täielikku ärakandmist e kriminaalhoolduse ajal, toime pannud kuriteo. Süüdimõistva kohtuotsusega mõistetakse olenemata sellest liitkaristus
lg 2 alusel ja teiseks liidetavaks on see karistuse osa, mis oli kohtumäärusega täitmisele pööratud. Vahe on ainult karistuse kandmise aja alguse kuupäevas. Ka ei ole alust karta, et kriminaalhooldaja esitab veelkord ettekande kohtule ja see pööratakse täitmisele ning tekiks olukord, kus süüdistatav peaks kandma ära liitkaristuse, mille üheks liidetavaks on eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa pluss veel teist korda sellesama eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. See on võimatu. Esiteks, kui karistus pööratakse täitmisele, mida vaidlustatud kohtuotsusega on tehtud, siis kriminaalhooldus lõpeb ja kriminaalhooldajal volitused ettekande tegemiseks kohtule puuduvad. Vaidlust ei ole käesoleval juhul ka selles, et kriminaalhooldaja on enam, kui teadlik sellest, et karistus, mis oli asendatud sõltuvusraviga ja mille tõttu oli isik kriminaalhooldusel, on täitmisele pööratud. Nimelt, kriminaalhooldaja loobus just sel põhjusel taotlusest. Mis võiks sellises olukorras sundida kriminaalhooldajat veelkord kohtule erakorralist ettekannet esitama ja endale nö lisatööd tekitama, kohtukolleegium oletada ei oska. Teiseks, kriminaalmenetluses kehtib reegel, et millestki loobumine on pöördumatu tagajärjega: prokurör loobub süüdistusest, menetlusosalised loobuvad kohtuotsuse kuulutamisel apellatsiooniõiguse kasutamisest, apellant loobub apellatsioonist. Kolmandaks, KIS registreerib ja seob automaatselt iga täitemenetluses esitatud taotluse, avalduse jne põhiasjaga ning kõik eelnevad kohtule täitemenetluses esitatud taotlused on iga järgneva taotluse korral kohtule nähtavad. 2. Mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegium ei nõustu ka apellandi taotlusega süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks. Kaitsja seab kahtluse alla süüdistatava eesmärgipärase käitumise
ettenähtud kuriteo toimepanemise ja leiab, et tahtluse raskeima viisi tuvastamine maakohtu poolt on toonud kaasa liialt karmi karistuse mõistmise süüdistatavale. Mis puudutab tahtluse vormi, siis selles osas märgib kohtukolleegium järgmist. Süüdistatavalt oli juhtimisõigus ära võetud maakohtu otsusega kokkuleppemenetluses 07.07.2016 tähtajaga 5 kuud. Süüdistatavale etteheidetav kuritegu on toime pandud 11.12.2016 e tõesti kohtuotsuse tegemisest juba 5 kuu möödumisel. Samas ei ole oluline mitte kohtuotsuse kuupäev vaid selle täitmisele pööramise aeg. Kohtuotsus jõustus 23.07.2016 ja täitmisele pöörati 26.07.2016. Süüdistatav ei ole kordagi väitnud, et tema ei teadnud, et tal veel juhtimisõigus puudub. Isegi, kui süüdistatav ei teadnud täpset kohtuotsuse täitmisele pööramise kuupäeva, siis see fakt, et kuni kohtuotsuse jõustumiseni otsusega mõistetud karistused seaduslikku jõudu ei oma, oli temale, kui varem karistatud isikule kindlasti teada. Alles täitmisele pööramise hetkest hakkab kohtuotsuse toime süüdimõistetu suhtes kehtima. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegelikult tahtluse vorm mõjutanud süüdistatavale mõistetud karistust, sest süüdistatava karistusõiguslik kohtlemine vaidlustatud 7 kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest on olnud pigem leebe. Rõhutada tuleb aga sedagi, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri kuriteokoosseisule, on tegemist kuritegude ideaalkogumiga. Sellisel juhul mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse (
Antud juhul on raskemaks seadusesätteks, mille alusel karistus mõistetakse
. Oma otsuse 3-1-1-7-11 p-s 18 on Riigikohus selgitanud sedagi, et kohus peab ka kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks V. Sedovi karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Põhjendatud on ka konkreetset vangistusmäära. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. V. Sedovi näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, kellele mõistetud varasemad karistused ei ole teda mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Maakohus on õigesti märkinud, et varasem leebe karistusõiguslik suhtumine süüdistatava poolt kuritegude toimepanemisse ei ole suutnud teda mõjutada selliselt, et ta hoiduks kuritegude toimepanemisest. Käesoleval juhul ei ole tegemist mitte lihtsalt uue tahtliku kuriteo toimepanemisega, vaid sellise kuriteoga, millega kuritahtlikult on rikutud kohtuotsusega pandud piiranguid. See näitab kohtukolleegiumi hinnangul üheselt süüdistatava suhtumist õiguskorda ja temale varasemalt kohtu poolt ilmutatud usaldusavaldustesse. V. Sedov on süstemaatiliselt rikkunud liiklusnõudeid ja nagu märgitud ei ole mõistetud karistused teda mõjutanud õiguskuulekale käitumisele selles valdkonnas. Ka arutataval juhul on tegemist liiklusnormide rikkumisega ning kohtukolleegiumi arvates ei ole õige uue samaliigilise kuriteo toimepanemise eest isikut karistada kergema karistusliigiga, kui seda on varasemalt temale mõistetud karistus, mille kandmise ajal ta uue kuriteo toime pani. Arusaam, et eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise ajal uue kuriteo toimepanemine toob kaasa eelmisest karistusest kergema karistuse mõistmise, süvendab kohtukolleegiumi arvates veelgi karistamatuse tunnet, mis süüdistataval juba ilmselgelt väljendunud on. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu ongi põhjendatud raskema karistuse mõistmine. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistatavale rahalise karistuse mõistmine ei ole kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega ega ka valitseva kohtupraktika, sest see ei täidaks karistuse mõistmise eesmärke. Maakohus on oma otsuses süüdistatavale karistust mõistes viidanud Riigikohtu otsustele 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-57-10 juhtinud tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses tsiteeritud ja kaitsja poolt apellatsioonis analüüsitud Riigikohtu otsused käesoleval juhul karistuse mõistmise põhjendamisel asjakohased. On õige, et Riigikohus on maakohtu poolt viidatud otsustes väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt kohaldatav igal konkreetsel juhul karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud lahendites, kus isikut süüdistati
8 § 113 ettenähtud kuriteos e. kuriteos, mis seaduses väljendub ühes süüteokoosseisus, mille puhul võivad esineda ka mitmed
§-s 58 esinevad koosseisuvälised raskendavad asjaolud ja milles seadus näeb karistusena ette vaid ühe karistusliigi – vangistuse. Kui rääkida
§-st 424, siis selle kuriteo toimepanemisel ei saa esineda koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid,
Ka näevad mõlema seadusesätte sanktsioonid ette alternatiivse karistusena rahalise karistuse. Kohtukolleegiumi arvates on arutataval juhul asjakohane viidata Riigikohtu otsuses 31-1-58-13 esitatud seisukohale, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Riigikohus leidis, et arvestades süüdistatava jätkuvalt lugupidamatut suhtumist õiguskorda ja kaasliiklejate elu ning tervise säästmisse on talle karistuseks vangistuse mõistmine 2 aastaks, seega üle
sanktsiooni keskmise määra, vaatamata töökoha ja perekonna olemasolule, põhjendatud. V. Sedovile on maakohus mõistnud karistuseks kuriteo eest, mis väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust, 1 aasta vangistust e sisuliselt 1/3 sanktsiooni määras ja sellist karistust ei saa ei süüd ega ka süüdistatava isikut arvestades pidada liiga rangeks karistuseks. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse V.Sedovi suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.