Obsah (7)
§ 222§ 8§ 223§ 5§ 55§ 14§ 84Tsiviilasi nr 2-14-51393 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 16.03.2017.a, Tallinn Ts
) § 140 lg 1. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks enne 20.02.2014.a avaldatud kordusenampakkumise teadet ja vara kordusenampakkumise akti koostamist võtnud kohtutäituriga ühendust või esitanud kohtusse hagi kooskõlas
§ 222lg-ga 1.
Maakohus leidis, et hageja taotlus tunnistada
§ 222
lg 5 ja § 223 põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamisele ei kuulu, kuivõrd põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise alus ei saa olla asjaolu, et hageja poolt kohtusse esitatud hagi ei kuulu seadusest ja varasemast kohtupraktikast tulenevalt rahuldamisele. Kohus leidis, et kostja I ja kostja II esindaja märgitud ajakulu käesolevas tsiviilasjas on põhjendatud ja vastab toimikus olevatele materjalidele. Apellatsioonkaebus 8. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldatakse hagi, või alternatiivselt saadetakse asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palus ka rahuldada tema 16.11.2015.a taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate I-IV kanda. Hageja leidis, et maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 436 lg-t 1, 436 lg-t 7, 438 lg-t 1 ja 442 lg-t 8 ning eksis
§-de 8, 14 lg 1, 55 ja 223 lg 1 kohaldamisel.
§ 8järgi oli kohtutäitur kohustatud koguma täitemenetluseks vajalikku teavet.
Kohtutäitur ei kontrollinud kinnistu omanikeringi, seda kas võlgnik on abielus ega pööranud tähelepanu kinnistu kuulumisele ühisvara hulka, kuigi võlgnikust kostja V teavitas kohtutäiturit sellest telefoni teel. Seda ei ole võimalik tõendada. Kohtutäitur ei saa tugineda ka üksnes võlgnikult saadud infole ning kohtutäitur peaks ise koguma vajalikku teavet. Rahvastikuregistrist nähtus, et võlgnik oli kinnistu soetamise ajal abielus. Kohtutäitur võõrandas abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja 24.03.2014.a kordusenampakkumisel minnes vastuollu
§-ga 14 lg 1. Puudus hageja nõusolek sissenõude pööramiseks abikaasade ühisvarale ja teda kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument.
§ 8
ja § 14 lg 1 nõuete rikkumine on enampakkumise oluliste tingimuste rikkumine ja seetõttu tuleb
§ 223lg 1 kohaselt enampakkumine kehtetuks tunnistada.
Kohtutäitur ei ole tõendanud, et ta oleks enne kordusenampakkumise toimumist välja selgitanud, kas sundenampakkumisega pööratakse sissenõue ainult võlgniku varale või võlgniku ja tema abikaasa ühisvarale. Kohtutäitur oleks pidanud kaasama hageja täitemenetlusse menetlusosalisena ja saama sissenõude pööramiseks tema nõusoleku. Kohtutäitur seda ei teinud. Kuivõrd hagejat tuleb käsitleda täitemenetluses menetlusosalisena
§ 5
lg 1 mõttes, on tal ka tulenevalt
§ 223
lg-st 1 õigus esitada hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks ning hagi oleks tulnud rahuldada. Hageja viitas Viru Maakohtu 22.04.2009.a otsusele tsiviilasjas nr 2-07-50750 4
(8)Tsiviilasi nr 2-14-51393 ja Riigikohtu 29.09.2015.a lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15. Vara arestimine on tühine ning esineb alus
§ 223alusel enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks.
Hageja viitas ka
§ 55punktidele 1, 2 ja 4.
Arestiti hagejale kuuluvat vara, kuid hageja suhtes puudus täitedokument, samuti ei saadetud ega toimetatud hagejale kätte täitmisteadet, ning teda ei teavitatud tema õigustest täitemenetluses ning see tõi kaasa tema õiguste rikkumise. Kohtu seisukoht, et hageja pidi teadma täitemenetlusest, kuna elas võlgnikuga samal aadressil, on ennatlik ning ei ole tuvastatud millal, kuidas ja kas täitetoimingust teatamise teade jõudis võlgnikuni. Ei ole tõendatud, et teade oleks võlgnikule kätte toimetatud enne enampakkumise toimumist. Hagejal ega võlgnikul ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu, st seda, et täitmisteadet pole kätte toimetatud, ning seda oleks pidanud tõendama hoopis kohtutäitur. Isegi kui võlgnikule oleks täitetoimingust teatamise teade kätte toimetatud, ei saa oletada, et sellest teadis ka hageja. Hageja leidis, et
§ 222lg 5 ja § 223 osas tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
Omand on käesoleval juhul võõrandatud ilma omaniku nõusolekuta ning hagejal pole erinevalt võlgnikust võimalik saada tagasi omandiõigust ja ainus viis oma õiguste kaitsmiseks on üksnes hüvitisnõude esitamine. On selge, et hageja võis enne asja müüki esitada hagi
§ 222
alusel, aga kui ta sellist hagi mingil põhjusel ei saanud esitada (nt teadmatusest, et tema vara müüakse) enne asja müümist, peaks ka temal olema samasugune võimalus nagu võlgnikul läbi enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi saada kaotatud omand asjale tagasi. Vastustajate seisukoht
- Kostjad I-IV vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
- Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et vaidlustatud Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eelnimetatud kohtuotsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Hageja esitas hagi, paludes tunnistada kehtetuks täiteasjas nr 024/2012/3311 toimunud elektrooniline kordusenampakkumine, mille käigus müüdi XXX kinnistu kostjale IV ja sellest tulenevalt tuvastada kostja IV kohustus anda nõusolek omanikukande kustutamiseks ja kostja V kandmiseks omanikuna kinnistusraamatusse. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et enne kinnistu müüki täitemenetluses oli kinnistusraamatusse kantud omanikuna üksnes hageja abikaasa kostja V. Formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt, mida on Riigikohus ka kinnitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15 tehtud lahendis, peab kohtutäitur lähtuma üksnes kinnistusraamatu kandest. Asjaõigusseaduse § 56 lg 1 järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. AÕS § 56 lg 1 eelduse ümberlükkamiseks tuleb muuta või parandada kinnistusraamatu kannet. Seega ei saa kohtutäitur täitemenetluse läbiviimisel lähtuda isikust, keda ei ole omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Hageja kui ühisomaniku enda kohustus on hoolitseda kinnistusraamatu andmete õigsuse eest. Vastasel juhul riskib hageja kinnistusraamatu ebaõigest kandest tulenevate negatiivsete tagajärgedega.
- Eeltoodust hoolimata leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti põhjendanud ning leidnud, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille alusel saaks leida, et enampakkumine tuleb 5
(8)Tsiviilasi nr 2-14-51393 kehtetuks tunnistada. Juba eespool toodud põhjendustel ei pea kohtutäitur kinnistusraamatu kande õigsust kontrollima, sh ei pea kohtutäitur tuvastama, kas kinnistusraamatu kandest erinevalt kuulub kinnisasi abikaasade ühisvarasse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtutäituri telefoni teel teavitamine kinnistu kuulumisest ühisvarasse ei ole tõendamist leidnud. Kohtutäituril oli õigus ja kohustus viia läbi täitemenetlus võlgnikule kuuluva vara suhtes ning lähtuda kinnistu omanikeringi osas kinnistusraamatu kandest. Kuivõrd kohtutäitur lähtus õigesti kinnistusraamatu omanikukandest, ei olnud kohtutäituril kinnistule sissenõude pööramiseks vaja ka abikaasa nõusolekut ega mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustavat täitedokumenti (
§ 14
). Hageja ei ole toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks leida, et hagi kuulub rahuldamisele. Kuivõrd hageja ei olnud kantud kinnistusraamatusse omanikuna ega olnud võlgnik, ei olnud vajalik hagejat kaasata täitemenetlusse, mh polnud vajalik tema suhtes täitedokumendi olemasolu, talle täitmisteate saatmine ega selle kättetoimetamine, enampakkumise kuulutuse sisust teatamine ega tema teavitamine õigustest täitemenetluses. Kohus ei ole seotud teistes tsiviilasjades tehtud lahendi põhjendustega ega pea põhjendama samale järeldusele mittejõudmist. Samuti ei ole asja lahendamisel ka tähtsust sellel, kuidas teine kohtutäitur täitemenetlust läbi viis. 13. Hageja on märkinud apellatsioonkaebuses, et täitetoimingust teatamise teate kättetoimetamine võlgnikule enne enampakkumise toimumist ei ole tõendatud. Samuti on hageja märkinud, et tal pole võimalik tõendada, et temale ja võlgnikule pole täitmisteadet kätte toimetatud. Asjaolule, et täitetoimingust teatamise teadet ja täitmisteadet pole võlgnikule kätte toimetatud, ei ole hageja maakohtus tuginenud. Hageja on maakohtus tuginenud sellele, et talle pole eelnimetatud teateid kätte toimetatud. TsMS § 652 lg 3 kohaselt saab ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Käesoleval juhul ei ole hageja põhjendanud, miks ta esitas eelnimetatud asjaolud alles apellatsioonimenetluses ning seega ei saa ringkonnakohus neid arvestada. Samas ei ole
§ 84
lg 3 koosmõjus
§-ga 137 alusel ka vajalik enampakkumise teate kättetoimetamine võlgnikule. Eeltoodust tulenevalt ei saa apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate väidete alusel leida, et maakohus oleks valesti tuvastanud, et puudub alus enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks. Kuivõrd pole alust tunnistada enampakkumist kehtetuks, ei ole alust rahuldada hagi ka kinnistusraamatu kannete muutmiseks nõusolekute saamise osas. Samas isegi kui käesoleval juhul oleks enampakkumine kehtetuks tunnistatav, ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt
§ 223lg 2 p 1 alusel hagejal õigus nõuda müüdud asja ostjalt välja.
14. Ringkonnakohus ei leia, et oleks alust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust
§ 222lg 5 osas, kuna vastav säte ei ole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eeldus kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Kohtupraktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (RKÜKo 3-4-1-10-00, p 10; 3-4-1-5-02, p 15). Kohus ei lahenda käesolevat hagi nimetatud sätte alusel, vaid on sellele üksnes selgitavalt viidanud. Samuti ei ole alust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ka
§ 223osas põhjusel, et selle alusel ei saa võlgnik nõuda müüdud asja ostjalt välja.
Kuna ringkonnakohus leiab, et enampakkumine ei ole kehtetuks tunnistatav, ei saaks ringkonnakohus ka leides, et
§ 223
lg 2 p 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles selle alusel ei ole lubatud muudel isikutel, kelle õigusi enampakkumine puudutab, nõuda müüdud asja ostjalt välja, hagi rahuldada. 6
(8)Tsiviilasi nr 2-14-51393 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
- Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust, arvestades et kostjad maakohtu otsuse peale kaebust ei esitanud ja seda, et maakohus jättis õigesti hagi rahuldamata. Seega jäävad vastavalt maakohtu otsusele kostjate I ja III menetluskulud hageja kanda ja teiste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
- Maakohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Apellant ei ole vaidlustanud menetluskulude rahalist suurust, vaid on üksnes palunud muuta menetluskulude jaotust, kuna tema hinnangul tuleks hagi rahuldada. Seega pole alust muuta maakohtu poolt kindaksmääratud menetluskulude suurust.
- Ringkonnakohtus esitasid menetluskulude nimekirja kostja I ja kostja III. Kostja I palus hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu hüvitisena 250 eurot lepingulise esindaja kulu (2 tundi õigusabi tunnihinnaga 125 eurot apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks). Hageja kostja I menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et 2 tundi on põhjendatud ja vajalik aeg apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks, arvestades apellatsioonkaebuse mahtu ja sisu ning vastuse sisukust. Kostja I ei ole taotlenud käibemaksu hüvitamist. Kostja I esindaja tunnitasu 125 eurot (käibemaksuta) ei ületa vandeadvokaadi puhul keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega tuleb hagejal hüvitada kostja I poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 250 eurot (125 eurot tunnis × 2 tundi). Samuti on põhjendatud mõista hagejalt välja TsMS § 177 lg 4 kohane viivis (II kd, tl 157 pöördel).
- Kostja III palus välja mõista lepingulise esindaja kulu hüvitisena 420 eurot koos käibemaksuga (3,5 tundi tunnihinnaga 120 eurot kohtuotsuse, apellatsioonkaebuse, teiste menetlusosaliste seisukohtade ja õiguspraktika analüüsiks, õigusliku positsiooni kujundamiseks ja vastuse koostamiseks ning esitamiseks kohtule). Hageja leidis, et menetluskulud on 1,5 tunni osas põhjendamatud ja mittevajalikud, esitamata konkreetseid põhjendusi. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusele vastamiseks on vajalik läbi töötada ka vaidlustatud lahend ning selle analüüsimiseks on 15 min põhjendatud ja vajalik. Apellatsioonkaebusega tutvumiseks 30 min on samuti põhjendatud ja vajalik, arvestades selle sisu ja mahtu. Samuti on põhjendatud ja vajalik ka tutvumine teiste menetlusosaliste seisukohtadega ning selleks kulunud 15 minutit. Kostja III vastus apellatsioonkaebusele oli põhjalik ja sisukas, vastates kõigile apellatsioonkaebuse väidetele, viidates sealjuures kohtupraktikale. Eeltoodust tulenevalt on 2,5 tundi apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks, sh õiguspraktika analüüsiks ja õigusliku positsiooni kujundamiseks, põhjendatud ja vajalik. Kostja III kinnitas, et tal ei ole füüsilise isikuna võimalik käibemaksu tagasi arvestada ning seega tuleb hagejal hüvitada ka menetluskuludelt arvestatav käibemaks. Kostja III esindaja tunnitasu 120 eurot (koos käibemaksuga) ei ületa vandeadvokaadi puhul keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega tuleb hagejal hüvitada kostja III poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 420 eurot (120 eurot tunnis × 3,5 tundi). Samuti on põhjendatud mõista hagejalt välja TsMS § 177 lg 4 kohane viivis (II kd, tl 165 pöördel). 7
(8)Tsiviilasi nr 2-14-51393 19. Teised menetlusosalised (v.a hageja) menetluskulude nimekirju ei esitanud ning toimikust ei nähtu, et teised menetlusosalised oleks menetluskulusid kandnud, seega kohus neid hagejalt välja ei mõista. Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)