RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 263lg 1 pde 1 ja 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 21.

märtsi

1. a otsus Carl-Cristofer Hoogi kaitsja vandeadvokaat Maksim Greinoman, kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Jüri Vissak
2. september 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a otsus ja Tartu Maakohtu
6. jaanuari
7. a otsus osas, millega Carl-Cristofer Hook tunnistati süüdi

§ 263lg 1 pde 1 ja 2 järgi.

Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsus tühistada ka osas, millega jäeti valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu Carl-Cristofer Hoogi kanda.
3. Tunnistada Carl-Cristofer Hook süüdi

§ 121lg 1 järgi.

1. Mõista Eesti Vabariigilt Carl-Cristofer Hoogi kasuks välja 624 (kuussada kakskümmend neli) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
2. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
4. Mõista Eesti Vabariigilt Carl-Cristofer Hoogi kasuks välja 312 (kolmsada kaksteist) eurot valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
5. Kanda resolutsiooni pdes 3 ja 6 nimetatud summad R. V-i arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXX Danske Bank A/S Eesti filiaalis. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Carl-Cristofer Hoogile esitati karistusseadustiku (

) § 263 lg 1 pde 1 ja 2 järgi süüdistus selles, et ta tungis

1. detsembril 2015 kell 23.05 Tartus Xxxxxxxxxx X asuva maja juures huligaansel ajendil kallale V. V-ile.
2. Tartu Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega tunnistati C-C. Hook lühimenetluses süüdi ning teda karistati

§ 263lg 1 pde 1 ja 2 järgi 1-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning 1-16-9178

§ 74

lgle 5 ja § 65 lgle 2 tuginedes suurendati 8-kuulist vangistust Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa (s.o 6 kuu ja 19 päeva) võrra. Nii kujunes C-C. Hoogi liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud ja 19 päeva vangistust, mis asendati

§ 69lg 1 alusel 439 tunni üldkasuliku tööga.

Sama otsusega rahuldati kannatanu tsiviilhagi ning C-C. Hoogilt mõisteti V. V-i kasuks välja 400 eurot varalise kahju katteks ja 3000 eurot mittevaralise kahju katteks. Kokkuvõtlikult olid maakohtu seisukohad järgmised. 2.

1. C-C. Hoogi süü on tõendatud kannatanu V. V-i ning tunnistajate O. S-i ja S. S-i ütlustega,
2. detsembri
3. a kiirabikaardiga ning Tartu Ülikooli Kliinikumi väljastatud patsiendikaardi ja epikriisiga. Nende tõendite kohaselt tungis süüdistatav
4. detsembril 2015 kell 23.05 Tartus Xxxxxxxxxx X asuva maja juures juhuslikule möödujale V. V-ile selja tagant kallale, lõi teda rusikatega mitu korda pea ja keha piirkonda ja vastu käsi ning tekitas kannatanule füüsilist valu ja vasaku käe
5. sõrme proksimaalse lüli nihkega murru. Samuti purunes rüseluse käigus kannatanu mobiiltelefon ja tal kukkus käest klaaspudel. C-C. Hook haaras maast pudeli, lõi sellel vastu tänava äärekivi põhja alt ja hakkas osaliselt purustatud pudelit käes hoides kannatanule lähenema, lubades „roosi teha“. Süüdistatava ähvardused tundusid tõsiselt võetavana nii kannatanule kui ka süüdistatavaga koos olnud tunnistajatele O. S-ile ja S. S-ile, kes üheskoos süüdistatava maha surusid. C-C. Hook rikkus oma käitumisega korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg 1 ps 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt. 2.
6. Süüdistatavat tuleb karistada 1-aastase vangistusega. C-C. Hook tekitas ründe käigus kannatanule nii füüsilist valu kui ka kehavigastuse, mille tõttu tuli kannatanul minna operatsioonile. Samuti ähvardas C-C. Hook kannatanut katkise pudeliga ja realiseeris seega

§ 263lgs 1 loetletud kaks kvalifitseerivat tunnust.

Teisalt ei olnud kannatanule tekitatud kehavigastus raske ja C-C. Hook pani kuriteo toime hilisõhtul, mil tänaval liikus vähe inimesi. Eelnevast tulenevalt oli kõrvaliste isikute ring, keda kannatanu ründamine oleks võinud häirida, oluliselt väiksem kui päevasel ajal. Samuti kahetses C-C. Hook kohtuistungil puhtsüdamlikult toime pandud tegu. Kuna süüdistatavat on varem vägivallaga toime pandud avaliku rahu vastu suunatud kuritegude eest vangistusega karistatud, pole võimalik talle rahalist karistust mõista. 2.

1. Kannatanu tsiviilhagi on põhjendatud. R ünde käigus purunes kannatanu mobiiltelefon väärtusega 400 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 127 lgte 1 ja 4 ning § 128 lgte 2 ja 3 alusel tuleb see varaline kahju kannatanule hüvitada. 2.
2. Samuti tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja vasaku käe
3. sõrme proksimaalse lüli nihkega murru, mis nõudis ulatuslikumat meditsiinilist sekkumist. V. V. jäeti
4. detsembri
5. a õhtul järgmise päeva hommikuni haiglasse,
6. detsembril 2015 hospitaliseeriti kannatanu uuesti ja talle tehti sõrmevigastuse ravimiseks üldanesteesiaga operatsioon. Seejärel teibiti
7. ja
8. sõrm üheks nädalaks kokku. Edaspidi lubati sõrmi vabalt liigutada, kuid soovitati vältida füüsilist tööd kahe kuu vältel. On üldteada, et operatsiooniga kaasneb teatav ebamugavustunne ja hirm, üldanesteesia puhul tuleb enne operatsiooni söömata olla ja ka operatsioonijärgne teadvusele tulek on ebameeldiv. Kuna V. V. kardab paaniliselt isegi veenivere võtmist, põhjustas operatsioon talle märkimisväärseid kannatusi. 2.
9. Kannatanu tervis pole siiani täielikult taastunud, tema sõrm ei lähe sirgu ning sõrme liigutamine on valus ja ebamugav. Samuti on vigastatud sõrme liiges turses ja valulik. Kuna sõrmede vaba ja valutu liikumine on tähtis paljude igapäevaste tegevuste juures ning pole teada, kas kannatanu sõrm täielikult taastub, on kannatanu elu häiritud ja tema elukvaliteet on mõningal määral püsivalt langenud. Kannatanu mängib klaverit ja sõrmevigastus takistab tal ka seda tegemast. 2

§ 121

järgi, kergendada mõistetud karistust, vähendada mittevaralise kahju hüvitist ja jätta varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Kokkuvõtlikult märgiti apellatsioonis järgmist. 3.1. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Isiku teo kvalifitseerimiseks

§ 263

järgi ei piisa vägivalla kasutamisest avalikus kohas, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdlase tegevus rikkus kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Praegusel juhul ei ole seda tuvastatud ja ka süüdistuses ei ole seda kirjeldatud. Samuti puudus C-C. Hoogil avaliku korra rikkumise tahtlus. 3.

1. Süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele. Maakohus jättis alusetult tähelepanuta, et C-C. Hook ründas kannatanut inimtühjal tänaval ja kannatanu vend peksis pärast ründe lõppemist maas lamavat süüdistatavat vastu pead. 3.
2. Samuti eksiti liitkaristuse mõistmisel. Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega karistati C-C. Hooki

§ 257

, § 275 ja § 266 lg 1 järgi vangistusega tegude eest, mis pole enam kuritegudena karistatavad. Kuna

§ 5

lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse ja karistamise vangistusega, tagasiulatuv jõud, pole võimalik

§ 65lg 2 alusel liitkaristust moodustada.

3.

1. Kannatanu tsiviilhagi on alusetu. Rüseluse käigus purunenud telefon ei kuulunud kannatanule ning kiirabikaardi ja tunnistajate ütluste kohaselt ei löönud süüdistatav kannatanut vastu käsi. Kannatanu vigastas oma sõrme kaitsetegevuse käigus. Samuti kinnitas kannatanu, et ta ei võta valuvaigisteid ja läks tööle järgmisel päeval pärast vigastuse saamist. Seega ei ole kannatanu valu kuigi suur. Kohtupraktikas on valu tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitisena välja mõistetud 200 eurot.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3

§ 263lg 1 pde 1 ja 2 järgi seaduslik.

4.2. Maakohus ei eksinud ka karistuse mõistmisel. Kuna C-C. Hook ründas tänaval igasuguse põhjuseta juhuslikku möödujat ja tekitas talle sõrmeluu murru, ei ole tema süü väike. Samuti ei nähtu kriminaalasjas kogutud tõenditest, et süüdistatavat peksti pärast ründe lõpetamist. 4.3.

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmine on põhjendatud.

Kaitsja märgib õigesti, et teod, mille eest mõisteti C-C. Hoogile Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsusega karistuseks vangistus, pole enam kuritegudena karistatavad, kuid

§ 5

lg 2 teise lause kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse või karistamise vangistusega, tagasiulatuv jõud üksnes isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Kuna praegusel juhul asendati

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristus üldkasuliku tööga, ei asu süüdistatav Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsusega mõistetud vangistust kandma ja seega ei ole kergemal seadusel tema suhtes tagasiulatuvat jõudu. 4.
3. Maakohus rahuldas õigustatult kannatanu tsiviilhagi. Kannatanu ütluste kohaselt kuulus purunenud mobiiltelefon talle ja C-C. Hook lõi ründe käigus kannatanut vastu käsi, tekitades talle vasaku käe
4. sõrme proksimaalse lüli nihkega murru. Eelnevast tulenevalt on süüdistatava tegevus ning kannatanule tekitatud kahju põhjuslikus seoses. Põhjuslikku seost tuleks jaatada ka juhul, kui kannatanu sõrme lüli oleks murdunud kaitsetegevuse käigus. Kui süüdistatav poleks kannatanut rünnanud, poleks kannatanu tervisekahjustust saanud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni C-C. Hoogi kaitsja M. Greinoman, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava teo kvalifitseerimist

§ 121järgi ja mõistetud karistuse kergendamist.

Samuti palub kaitsja saata kriminaalasja tsiviilhagi osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule, korrates varasemas menetluses esitatud väiteid (vt otsuse pd 3.1−3.4). 6. Kassatsioonile esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Jüri Vissak, kelle hinnangul on C-C. Hoogi süüditunnistamine

§ 263lg 1 pde 1 ja 2 järgi põhjendatud.

Kokkuvõtlikult märgib prokurör, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt hakkas C-C. Hook korda rikkuma juba ettevõtte jõulupeol, mistõttu saadeti ta peolt ära. Seejärel jätkas süüdistatav korrarikkumist oma kaaslaste O. S-i ja S. S-i suhtes ning tormas lõpuks, purustatud pudel käes, Tartu kesklinnas kallale V. ja Taavi V-ile. Seega ohustas C-C. Hook vähemalt nelja isiku elu ja tervist. Kuna C-C. Hook ründas V. ja T. V-i karjudes, nägid sündmust lisaks kannatanule ja kolmele tunnistajale pealt ka kõrval asuva maja elanikud. Süüdistatav valis vägivallatsemiseks aja ja koha, kus liigub kõige rohkem inimesi, ning pidas seega võimalikuks ja möönis, et ta rikub räuskamise, karjumise ning kõrvaliste isikute häirimise ja ohtu seadmisega üldist õigusrahu. Juhul, kui ka eitada lõpuleviidud avaliku korra rikkumist, tuleb kõne alla avaliku korra rikkumise katse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 4

§ 262

), avaliku korra raske rikkumise (

§ 263

) ja kehalise väärkohtlemise (

§ 121

) koosseisutunnuseid ning leidis, et süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb tuvastada, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §s 55 või §s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne

§ 263

lg 1 ps 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Kuid jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Eelnevast tulenevalt eeldab

§ 263objektiivsete tunnuste täitmine ka 1.

juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti

§ 263

lg 1 ps 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt viidatud otsuse p 21 jj). 9. Praegusel juhul pole eeltoodud põhimõtteid järgitud. Kohtud märkisid ekslikult, et isiku teo kvalifitseerimiseks avaliku korra raske rikkumisena piisab avalikus kohas konkreetse isiku häirimisest või ohustamisest, ning kohaldasid C-C. Hoogi süüditunnistamisel

§ 263lg 1 pde 1 ja 2 järgi ebaõigesti materiaalõigust.

See viga toob kaasa maa- ja ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise. Otsustamaks, millise sätte järgi C-C. Hoogi tegu kvalifitseerida, tuleb arvestada, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi ja sama paragrahvi

1. lõike
2. lausest tulenevalt ei või kohus süüdistatavat süüdi
3. tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Eelnevast tulenevalt pole kolleegiumil võimalik kriminaalasja lahendamisel arvestada alles prokuröri kassatsioonivastuses kirjeldatud asjaolusid ettevõtte jõulupeol korra rikkumise, O. S-i, S. S-i ja T. V-i elu ja tervise võimaliku ohustamise ning kõrvalasuva maja elanike rahu väidetava rikkumise kohta. C- C. Hoogile heidetakse süüdistuses ette üksnes V. V-i ründamist ja tema individuaalsete õigushüvede kahjustamist ning kassatsioonivastuses nimetatud asjaolud on neist oluliselt erinevad. Samuti pole kohtud kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate füüsiliste isikute ohustamist või häirimist tuvastanud.
4. Eelnevat arvesse võttes tuleb C-C. Hook tunnistada süüdi

§ 121lg 1 järgi.

Kuna ka kaitsja taotleb kassatsioonis just selle sätte kohaldamist, pole kahtlust, et süüdistataval on olnud küllaldane võimalus end uue kvalifikatsiooni vastu KrMS § 268 lg 6 ls 1 tähenduses kaitsta. Seega on võimalik materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kõrvaldada kassatsioonimenetluses süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisega. 12. Viimati märgitu ei tingi aga mõistetud karistuse vähendamist.

§ 121

lg 1 sätestab karistusena rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse ja C-C. Hoogile mõistetud üheaastane vangistus jääb nendesse sanktsiooni raamidesse. Selline karistus vastab praegusel juhul ka kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule. II 5

§ 257

järgi 8-kuulise vangistusega, § 275 järgi 3-kuulise vangistusega ja § 266 lg 1 järgi 2-kuulise vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 10 kuud vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lgst 2 juhindudes ühe kolmandiku võrra. Nii kujunes C-C. Hoogi karistuseks 6 kuud ja 20 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusaja hulka üks eelvangistuses viibitud päev ning märgiti, et ära tuleb kanda 6 kuud ja 19 päeva vangistust. Juhindudes

§st 74, jäeti see karistus 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata (vt tl 113-113 pöördel).

1. Kuna praeguses asjas tuvastatu kohaselt pani C-C. Hook eelmise kohtuotsusega määratud katseajal (s.o
2. detsembril 2015) toime uue kuriteo, mille eest teda karistati vangistusega, moodustasid kohtud õigustatult liitkaristuse

§ 74lg 5 ja § 65 lg 2 alusel.

15. Seejuures ei eksitud ka

§ 5lgs 2 sätestatu vastu.

Nimelt nähtub

§ 5

lg 2 lausetest 2 ja 3, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta kergem karistusseadus

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist, vaid võib anda aluse üksnes liitkaristuse täitmisele pööramise korral karistust vähendada. Samuti nähtub 1. jaanuaril 2015 jõustunud

§ 5

lg 2 redaktsiooni puudutavast seletuskirjast, et selle sättega sooviti piirata muudatuste tagasiulatuvat mõju üksnes nende isikutega, kellele on mõistetud reaalne vanglakaristus ning kes vangistust kannavad või kelle vangistus pööratakse täitmisele. On selge, et isiku vabaduse piiramine vangistusega on sedavõrd intensiivne põhiõiguste riive, et seaduse tagasiulatuv kohaldamine neile isikutele on põhjendatud (vt karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 554 SE seletuskirja lk 18). Seega peetakse

§ 5

lgs 2 vangistuse täitmisele pööramise all silmas üksnes neid olukordi, kus isik asub reaalselt vangistust kandma. 16. Praegusel juhul ei asu C-C. Hook vangistust kandma, vaid talle mõistetud liitkaristus asendati

§ 69lg 1 alusel 439 tunni üldkasuliku tööga.

Seega ei pööratud C-C. Hoogile mõistetud liitkaristust

§ 5

lg 2 mõttes täitmisele ja järelikult ei ole kergemal karistusseadusel tema suhtes ka tagasiulatuvat jõudu.

1. Vaidlustades varalise kahju hüvitamist ja kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust, kordab kaitsja vaid varasemas menetluses esitatud väiteid, millele on maa- ja ringkonnakohtu otsuses ammendavalt vastatud. Kohtud selgitasid arusaadavalt, mis andis neile aluse jaatada kannatanule kahju tekitamist ning miks tuleb süüdistataval tekitatud kahju hüvitada. Samuti on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise mõistlikkust. Kolleegium nõustub nende argumentidega ja leiab, et kannatanu tsiviilhagi rahuldati seaduslikult.
2. Täiendavalt märgib kolleegium, et seoses ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamisega on ära langenud õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Seetõttu tuleb Riigikohtul teha uus otsustus ka apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise osas.
3. C-C. Hoogi kaitsja esitas ringkonnakohtule tähtaegse taotluse, milles palus hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 842 eurot ja 40 senti (sh käibemaks 140 eurot ja 40 senti). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja kriminaalasjaga 6

§ 263

lg 1 pde 1 ja 2 järgi, ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab C-C. Hoogi süüdi

§ 121lg 1 järgi.

Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega jäeti valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu C-C. Hoogi kanda, ja Eesti Vabariigilt tuleb mõista C-C. Hoogi kasuks välja 624 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Muus osas jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

1. C-C. Hoogi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 390 eurot (sh käibemaks 65 eurot) ning kanda apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava isa R. V-i arvelduskontole. Taotlusele lisatud arvete kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 2 tundi ja 18 minutit ning süüdistatava teavitamiseks kassatsiooni menetlusse võtmisest, selle õiguslikest tagajärgedest ja tähtaegadest 12 minutit. Kokku osutas kaitsja C-C. Hoogile kassatsioonimenetluses õigusabi 2 tunni ja 30 minuti vältel. Õigusteenuse tunnihind on 130 eurot, millele lisandub käibemaks.
2. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 ps 7 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitama süüdistatavale kassatsioonimenetluse kulu. Riigikohus on varem märkinud, et kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 311616, p 36). Samuti on kaitsja töö mahtu võimalik hinnata muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsus kriminaalasjas nr 312316, p 31). Praegusel juhul on kassatsiooni väited põhjendatud üksnes C-C. Hoogi teo kvalifitseerimise osas ja ka siin kordab kaitsja peamiselt apellatsiooni argumente. Pidades silmas eelöeldut ning arvestades kriminaalasja keerukust ja mahtu, loeb 7