← Eesti

1-16-5540/42

Obsah (7)§ 268§ 3602§ 337§ 185§ 361§ 186§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 180 lg 1 alusel mõisteti Y-ilt välja riigi tuludesse sundraha 645 eurot ja muudest menetluskuludest 528 eurot, s.o kokku 1 173 eurot, mis tuleb tasuda ositi ühe aasta jooksul. Ülejäänud menetluskulud jäeti riigi kanda. Maakohtu põhjendused on lühidalt järgmised.

  1. Sündmuse toimumise koht, s.o Tartus aadressil Xxxx XXX asuv territoorium, on avalik koht korrakaitseseaduse (KorS) § 54 tähenduses. Süüdistatav Y oli tunnistaja B elukaaslane kuni veebruari alguseni
  2. Enne kooselu lõppu, s.o jaanuaris 2016, kohtus B kannatanu A-ga. Sündmuse toimumise õhtul, s.o
  3. veebruaril 2016, arutasid Y ja B Tartus aadressil Xxxx XXX isiklikke asju. Juhuslikult tuli samal ajal sinna A. Kui Y nägi A-d, läks ta kannatanule kallale. Rünne algas selja tagant juuste kiskumisega ja lõppes jalgadega peksmisega pärast kannatanu kukkumist.
  4. A oli kaasatud Y-i ja tema endise elukaaslase konflikti lahendamisse tema tahte vastaselt. A puhul oli tegemist asjasse otseselt puutumatu isikuga, kes ei olnud õigusrikkujaga seotud. A ja Y-i vahelise seose puudumist kinnitavad ka asjaolud, et Y-i ja B kooselu lõppes ca kuu aega enne kuriteosündmust ning samuti ei olnud B A-ga pärast jaanuari 2016 enam kohtunud. Rünnates kannatanut vägivallaga, tegutses Y kättemaksu motiivil.
  5. A-l diagnoositi põrutused näol, rindkere paremal poolel, paremal säärel ja mõlemal põlvel, samuti vasaku käe kolmanda sõrme marrastus. Kehalise väärkohtlemise käigus tõmmati kannatanul välja juukseid. Juuste kiskumise ja erinevatesse kehapiirkondadesse käte ja jalgadega löömisega põhjustas Y kannatanule füüsilist valu. Juuste väljakiskumisega vigastati kannatanu peanahka, mille ravi kestis 2.–
  6. märtsini
  7. Perearsti
  8. aprilli
  9. a saatekirjast nähtuvalt põeb kannatanu reumatoidartriiti, mis suurendas valu tundlikkust. Kannatanul diagnoositi traumajärgne stressihäire. Tal on paanikahäire ja foobia. Seega vajas kannatanu pärast rünnet ravi nii füüsilise kui ka vaimse heaolu taastamiseks. Kuna kannatanu vajas meditsiinilist sekkumist enam kui neli nädalat pärast kuriteosündmust, on tema suhtes kasutatud vägivald KarS § 121 lg 2 p 1 tunnustega.
  10. Y-i käitumises ei esine KarS §des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Tema kahetsus oli väljendatud lakooniliselt ja emotsioonitult, mis annab aluse arvata, 2

(8)2 1-16-5540 et see ei ole kantud tegelikust kahetsustundest. Ta on kriminaalkorras karistamata. Y ei ole kannatanuga leppinud ega asunud hüvitama tekitatud kahju. KarS § 56 lgst 1 lähtuvalt tuleb karistus mõista alla sanktsiooni keskmise määra. Y-i
  1. ja
  2. a sissetulekute kohta andmeid ei ole.
  3. Tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt. Hagi varalise kahju hüvitise nõudes juuste ja peanaha ravi eest summas 150 eurot on Y õigeks võtnud. Perearstikeskuse
  4. aprilli
  5. a tõendist ja töövõimetuslehelt nähtub, et Y viibis haiguslehel
  6. veebruarist
  7. aprillini
  8. Põhjuseks on märgitud rünne kehalise vägivallaga, posttraumaatiline stressihäire ja kehapiirkondade pindmised vigastused. Arvestades kannatanu sissetulekut ja Eesti Haigekassa makstud töövõimetushüvitist 473,46 eurot, on nõue saamata jäänud töötasu osas põhjendatud 329,76 euro ulatuses.
  9. Arvestades A-le põhjustatud kannatusi, heaolu halvenemist, ühiskonna heaolu üldist taset ning Yi käitumist kuriteo järel, on mittevaralise kahju hüvitis põhjendatud 3000 euro ulatuses. A ütluste kohaselt tundis ta kehalise väärkohtlemise ajal suurt valu. Vägivallateo tõttu on A-l tekkinud pikaajalise hirmutunde tõttu psüühikahäire ja ta vajab jätkuvalt psühholoogilist abi, mis on tõendatud perearsti
  10. aprilli
  11. a saatekirjaga. Ta ei suuda jätkata tööd xxxxxxxxxxxxx, mistõttu on vähenenud tema sissetulek.
  12. a koostatud analüüsi kohaselt mõisteti
  13. a kohtupraktikas kergemate tervisekahjustuste puhul hüvitis 1278,2 kuni 3195,6 eurot. Raskemate tervisekahjustuste puhul oli hüvitis 6391,2 kuni 19 173,5 eurot. Võrreldes
  14. aastaga on praeguseks kasvanud ühiskonna heaolu tase. Keskmine brutokuupalk oli
  15. a 825 eurot ja
  16. a 1119 eurot.
  17. Kuigi Y-il ei ole sissetulekut, ei pea mittevaralise kahju hüvitis olema süüdlase jaoks kantav pingutusteta. Kuriteost möödunud aja jooksul ei ole Y vabandanud kannatanu ees ega asunud heastama tekitatud kahju.
  18. A viivise nõue kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras on põhjendatud. Y ega tema kaitsja ei ole taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Seadusjärgset viivisemäära ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks. Apellatsioon 11.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Y-i kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas. Ringkonnakohtu otsus
  19. Tartu Ringkonnakohtu
  20. veebruari
  21. a otsusega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu motiivid on järgmised.
  22. Maakohtu otsus varalise kahju hüvitise suuruse osas on põhjendatud. Jälgitav on maakohtu siseveendumuse kujunemine ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel. Y tõmbas A-d juustest selliselt, et osa juustest jäi talle pihku ja peanahk vajas hiljem korduvalt ravi. Valu tekitasid kannatanule rusika- ja jalalöögid, mis tabasid teda näkku ning jalgadesse. A valu intensiivistas ka tema haigus, s.o reumatoidartriit. Kehalise väärkohtlemise tagajärjel halvenes A elukvaliteet. Tal tekkis posttraumaatiline stressihäire, mille tõttu viibis ta
  23. veebruarist kuni
  24. aprillini 2016 haiguslehel ja mis perearsti saatekirja kohaselt tingis tema saatmise kliinilise psühholoogi juurde. Kuigi kriminaalasja materjalides puudub tõend, et kannatanu on psühholoogi vastuvõtul käinud, siis ei ole kannatanu vastavates väidetes kahtlemiseks alust. Kannatanu on pidanud loobuma oma tööst xxxxxxxxxxxxx. 3
(8)3 1-16-5540
  1. Maakohus on õigesti arvestanud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel kuriteopilti, kannatanu enda rolli puudumist selles, Y-i süü astet ja tema käitumist ning kannatanusse suhtumist pärast kuriteo toimepanemist. Y ründas A-d selja tagant. Rünne oli sedavõrd intensiivne, et A-l ei õnnestunud lahti rabeleda ja ka sündmuskohale jõudnud tunnistajatel esines raskusi Y-i eemale tõmbamisega. Y ei ole kannatanu ees vabandanud.
  2. Ei ole alust kahelda Y-i väidetes, et ta tundis
  3. veebruaril 2016 A-d nähes emotsionaalset pinget. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi vastuskirjast nähtub, et Y on
  4. ja
  5. jaanuaril 2016 pöördunud ambulatoorsele vastuvõtule diagnoosiga kohanemisjärgne, lühiajaline depressiivne reaktsioon ja suhtekriis. Sellest ajast on ta käinud regulaarselt Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskuses psühholoogi vastuvõtul. Samas ei ole sellel hüvitise suuruse otsustamisel määravat tähtsust. Määravaks ei saa pidada ka asjaolusid, et Y-il ei ole töökohta ja ta kasvatab alaealist last. Kuivõrd mittevaralise kahju hüvitis on mõeldud leevenduseks kannatanule temale isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest ja peegeldab rikkumise asjaolusid, siis ei ole süüdistatava heaolu tähtsamaks pidamine põhjendatud. Väljamõistetud 3000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis on kooskõlas kohtupraktikaga. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Y-i kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas ja uue otsuse tegemist, millega vähendada mittevaralise kahju hüvitist. Samuti palub kaitsja jätta rahuldamata viivise nõue. Kaitsja seisukohad on järgmised.
  7. Y-ilt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole seaduslik ega kooskõlas kohtupraktikaga. Kuigi maa- ja ringkonnakohus on viidanud
  8. a kohtupraktika analüüsile, siis tegelikult väljamõistetud hüvitis sellele ei vasta. Hüvitise suurus oleneb kehavigastuste või tervisekahjustuse raskusest, mida peab tõendama kannatanu. Mittevaralise kahju hüvitis peab olema proportsionaalne õiguserikkumise raskusega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 321101 selgitanud, et hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet, kui ka kahju tekitanu varalist olukorda. Kohus peab olema veendunud, et hüvitise väljamõistmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Arvestades Y-i varalist olukorda, tuleb silmas pidada, et lisaks tsiviilhagile peab ta kandma ka kriminaalasjas tekkinud menetluskulud.
  9. Maa- ja ringkonnakohus ei ole arvestanud asjaolusid, et Y-il ei ole töökohta ja tema ülalpidamisel on alaealine laps. Eiratud on ka fakti, et Y vajab ise jätkuvalt psühhiaatrilist ravi, mis takistab tal töökoha leidmist. Vaidlustatud kohtuotsus paneb Y-i olukorda, kus tal ei ole võimalik kohtuotsust täita ja ta peab pöörduma riigi poole toimetulekutoetuse saamiseks.
  10. Seevastu kannatanu elukvaliteet ei ole halvenenud. A sissetulek enne kuriteosündmust oli miinimumpalk. Ta on kinnitanud, et on läinud jälle palgatööle. Lisaks saab kannatanu puudetoetust. Ei ole tõendatud, et kannatanu viibis haiguslehel Y-i teo tõttu. Ka ei ole A esitanud tõendeid, et ta on käinud psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtul. Samuti ei ole tõendatud ravi vajalikkus ega toimumine. Alusetu on etteheide, et Y ei ole soovinud A-ga leppida. Y oli nõus lahendama asja nii kokkuleppe- kui ka lepitusmenetluses, kuid kannatanu ei olnud nõus oma nõudeid vähendama. 4
(8)4 1-16-5540
  1. Viivise nõude rahuldamine ei ole põhjendatud. Arvestades tsiviilhagi suurust on ilmselge, et Y ei ole võimeline väljamõistetud hüvitisi kohe tasuma. Viivisenõude rahuldamisel suureneb Y-i võlgnevus veelgi ja oluliselt halveneks tema ning tema perekonna heaolu. Kannatanu esindaja kassatsioonivastus
  2. Kannatanu esindaja vandeadvokaadi abi Siiri Kuusik palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Esindaja leiab, et käesolevas asjas väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust ei saa pidada põhjendamatult suureks. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid. Kuigi süüdistataval puudub töökoht, ei ole see mittevaralise kahju hüvitise vähendamise aluseks, sest tal on võimalik töökoht leida. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium hindab esmalt kassatsiooniväliselt süüdistatava teole antud karistusõigusliku hinnangu õigsust, mõistetud karistuse seaduslikkust ja apellatsioonimenetluses kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest määratud tasu süüdistatava kanda jätmist (I). Teiseks käsitleb kolleegium kassatsioonis esitatud väiteid mittevaralise kahju hüvitise suuruse ja viivisenõude rahuldamise kohta (II). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab Riigikohtule esitatud kaitsja tasutaotluse ning kannatanu esindaja menetluskulude hüvitamise taotluse (III). I
  4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis käsitles
  5. juulil 2014 jõustunud korrakaitseseaduse ja samal ajal karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumise järgset õiguslikku olukorda
  6. juuni
  7. a otsuses kriminaalasjas nr
  8. Kolleegium selgitas, et kehtiv KarS § 263 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas (KorS § 54) ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §s 55 või §s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 ps 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid (vt viidatud otsuse pd 21–24).
  9. Praeguses asjas on maakohus asjasse mittepuutuva isikuna käsitanud kannatanut, mis ei ole eeltoodud põhimõtteid arvesse võttes Y-i süüditunnistamiseks KarS § 263 lg 1 p 1 järgi piisav. Asjaolu, et Y-ile süüks arvatud tegu oleks häirinud või ohustanud asjasse mittepuutuvaid isikuid, maa- ega ringkonnakohus tuvastanud ei ole. Seega on Y-i süüditunnistamisel KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada.
  10. Süüdistatava teole õigusliku hinnangu andmisel tuleb arvestada, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (

§ 268lg 1).

Kohus ei või süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest (

§ 268lg 5 ls 1).

Y-ile esitatud süüdistuses puuduvad viited asjasse mittepuutuvatele isikutele, keda süüdistuse sisuks oleva teoga häiriti või ohustati. Seega ei saa Y-i süüditunnistamisel nendele asjaoludele tugineda ka kohus. 5

(8)5 1-16-5540 26. Samas võib

§ 268

lgs 6 sätestatu kohaselt kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Maa- ja ringkonnakohus on süüdistusele tuginedes tuvastanud, et Y kasutas A suhtes

  1. veebruaril 2016 tahtlikult füüsilist vägivalda, täpsemalt lõi ta kannatanut käte ja jalgadega ning rebis teda juustest. Sellega tekitas Y A-le pindmised vigastused (näo, rindkere, parema sääre, mõlema põlve põrutused, vasaku käe kolmanda sõrme marrastus, väljatõmmatud juuksed) ja füüsilist valu. Kolleegiumi hinnangul vastab kirjeldatud käitumine KarS § 121 lgs 1 sätestatud koosseisule. Kuna KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kehalise väärkohtlemise koosseisulised tunnused on KarS § 263 lg 1 ps 1 sätestatud avaliku korra raske rikkumise koosseisuliste tunnustega hõlmatud, on süüdistataval olnud varasemas menetluses võimalik esitada kõiki asjakohaseid vastuväiteid ja tema täiendav ärakuulamine ei ole selles küsimuses vajalik.
  2. Kolleegium ei pea võimalikuks Y-i teole õigusliku hinnangu andmisel arvestada maakohtu järeldust, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald on KarS § 121 lg 2 p 1 tunnustega, kuna kannatanu vajas meditsiinilist abi vaimse heaolu taastamiseks ka enam kui neli nädalat pärast kuriteosündmust. Y-ile ei ole vähemalt neli nädalat kestva tervisekahjustuse tekitamist süüdistuses ette heidetud.
  3. Kuna kassatsiooni läbivaatamisel on ilmnenud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, väljub kolleegium

§ 3602lg 3 alusel kaitsja kassatsiooni piiridest, tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse Y-i süüditunnistamises Kar

S § 263 lg 1 p 1 järgi ja tunnistab ta süüdi KarS § 121 lg 1 järgi.

  1. Eeltoodu ei tingi aga Y-ile mõistetud karistuse kergendamist. KarS § 121 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Y-ile mõistetud rahaline karistus, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga, jääb KarS § 121 lg 1 sanktsiooni raamidesse, vastab süü suurusele ja karistuse üld- ning eripreventiivsetele eesmärkidele.
  2. Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas

§ 337

lg 1 ps 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (

§ 185

lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3113316, p 29). Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, milles Y-ilt mõisteti välja 192 eurot tema kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu.

§ 185lg 1 alusel jääb see kulu riigi kanda.

II 31. Kassaator vaidlustab Y-ilt väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust, korrates varasemas menetluses esitatud väiteid. Maa- ja ringkonnakohus on mittevaralise kahju hüvitise suuruse mõistlikkust põhjendanud, viidates kuriteo asjaoludele, kannatanule tekitatud vigastustele ning muudele tagajärgedele, mida kuritegu kannatanule kaasa tõi. Samuti viidati Y-i käitumisele ja suhtumisele kannatanusse, aga ka süüdistatava majanduslikule olukorrale ning alaealise lapse olemasolule. Maa- ja ringkonnakohus osutasid ka kohtupraktikas sarnastel asjaoludel väljamõistetud hüvitiste suurusele. Kolleegium märgib, et maa- ja ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kassatsiooni väited ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, on mõistetav, et väljamõistetud hüvitis ületab mõnevõrra kohtute osutatud aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut. 6

(8)6 1-16-5540
  1. Kuna kaitsja vaidlustab kannatanu viivisenõude rahuldamist esimest korda alles kassatsioonimenetluses, ei olnud ringkonnakohtul võimalik kaitsja etteheidetele vastata. Vastuseks kassaatorile tuleb siiski märkida, et kannatanu viivisenõue alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni on rahuldatud seaduslikult. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Y ega tema kaitsja ei taotlenud maakohtus viivise vähendamist. Kohtupraktikas on aga asutud seisukohale, et viivist saab vähendada üksnes kohustatud poole nõudmisel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3214715, p 14). Samuti ei olegi üldjuhul alust seadusjärgse viivise vähendamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 32111311, p 61). III
  6. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes

§ 361

lg 1 pst 7 ja § 362 pst 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

  1. novembri
  2. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  3. veebruari
  4. a otsuse osas, millega Y tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab Y-i süüdi KarS § 121 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega Y-ilt mõisteti välja 192 eurot kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu katteks, ning see kulu tuleb jätta riigi kanda. Muus osas, sh Y-ile mõistetud karistuse ja tsiviilhagi rahuldamise osas, jääb maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon jääb rahuldamata.
  5. Y-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumisele 2 pooltundi ja vestluseks süüdistatavaga ning kassatsiooni koostamiseks 6 pooltundi, s.o kokku 8 pooltundi, mille eest taotleb ta tasu 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lgst 3 ning justiitsministri
  6. juuli
  7. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgtest 6 ja 10 ning § 6 lgst 3 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus teeb

§ 361

lg 1 ps 7 sätestatud lahendi, tuleb menetluskulud

§ 186lg 1 alusel jätta riigi kanda.

35. A esindaja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada kannatanule kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu 771,72 eurot.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks kannatanu valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kokkuvõtvalt nähtub taotlusest, et esindajal kulus kliendiga suhtlemisele, ringkonnakohtu otsusega ja kassatsiooniga tutvumisele, D.A.S Õigusabikulude Kindlustus AS-iga ja Riigikohtuga kirjavahetuse pidamisele, kassatsioonivastuse ning menetluskulude avalduse koostamisele kokku 7,1 tundi. Taotlusest nähtuvalt on õigusteenuse tunnihind 93 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades ringkonnakohtu otsuse, kaitsja kassatsiooni ja kannatanu esindaja vastuse keerukust ning mahtu, loeb kriminaalkolleegium kassatsioonimenetluses hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks esindaja neljale töötunnile vastava summa, s.o 446,4 eurot (sh käibemaks 74,4 eurot).

§ 186lg 1 alusel jääb see riigi kanda.

Lähtudes A esindaja taotlusest, tuleb Eesti Vabariigilt väljamõistetav hüvitis tasuda D.A.S Õigusabikulude Kindlustuse AS-i arvelduskontole nr EE472200221049641283. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(8)7 1-16-5540 8
(8)8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.