p 1, § 133-135 kohus OTSUSTAS: Jätta Juri Mironov´i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenituse vanemväärteomenetleja M. K. 31.03.2017.a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2440,17,001612 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Rahatrahv summas 60 eurot tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pangas, arveldusarvele nr EE932200221023778606 Swedbank pangas, arveldusarvele nr EE403300333416110002 Danske pangas või arveldusarvele nr EE701700017001577198, viitenumber
kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
§-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel.
§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. KrMS § 61 alusel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma sisseveendumuse kohaselt. Kõige tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõenditele tugineda (RKKKK nr 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohus loeb väärteoasjas kogutud tõendeid – menetlusaluse isiku ütlused, tunnistaja ütlused ning Ida prefektuuri kirjalikud tõendid usaldusväärseteks tõenditeks ning rajaneb otsuse tegemisel kogutud tõenditele. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja S. I. ütluste ja ülalmainitud kirjalike tõendite usaldusväärsuses. Tunnistaja andis ülekuulamisel detailseid ütlusi, mis on kooskõlas objektiivsete asjaoludega. Tunnistaja ei ole isiklikult tuttav menetlusaluse isikuga, ta on sõltumatu tunnistaja, kes andis ütlusi selle kohta, mida ise nägi. Antud tunnistaja on politseitöötaja, kelle igapäevaseks tööks on ka liiklusjärelevalve teostamine. Oma igapäevases töös peab ta kontrollima, et liiklejad järgiksid Liiklusseadust ning rikkumise ilmnemisel koheselt reageerima. Kohtu hinnangul 3 tunnistaja ütlused on usaldusväärsed, ütlustes puuduvad vastuolud tõendamiseseme asjaolude kohta, ütlused on loogilised ja kooskõlas dokumentaalse tõendiga. Tunnistaja S. I. ütluste kohaselt, sõitis Juri Mironov liiklusmärgi 70 km/t alas kiirusega, rohkem kui 70 km/t. Politseitöötajad fikseerisid kiiruse ja ja sõitsid talle järgi, andes märguannet peatumiseks. Kuigi alguses ei tunnistanud Juri Mironov ennast süüdi, väites, et viga võis olla spidomeetri trossis ja selle remondis, siis kohtuistungil ütles ta, et võis olla ta ületas kiirust. Kohus arvestab seda kui süü omaksvõttu ning koostoimes tunnistaja ütluste ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga loeb Juri Mironovi rikkumise tõendatuks. Liiklusseaduse §-ga 227 kaitstakse liiklusohutust. Koosseisutüübilt on tegemist spetsiifilise teokirjeldusega, erilise isikutunnusega ja blanketse väärteokoosseisuga. Liiklusseaduse § 227 lg 1 objektiivsed tunnused seisavad mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamises kuni 20 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Käesolevas väärteoasjas loeb kohus tuvastatuks, et Juri Mironov juhtis xxx xxx. km-l mootorsõidukit xxx asulavälisel teel kiirusega 96+/-7 km/h, kui antud teelõigul oli suurim lubatud sõidukiirus 70 km/h ning seega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 19 km/h. Sellega rikkus Juri Mironov LS § 50 lg 5 p 3, mille kohaselt ei tohi juht liikluskorraldusvahendiga sõita kiiremini lubatud kiirusest, ning pani toime Liiklusseaduse § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritatava väärteo. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud. KarS § 15 lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et menetlusalune isik tegutses kiiruse ületamisel ettevaatamatusest KarS § 18 mõistes. Kuna menetlusalune isik ütles, et auto spidomeetrit oli remonditud ja ta vaatas auto kiirust pigem teiste autode järgi, tähendab see, et ta oleks pidanud kohusetundlikuma suhtumise korral saama aru oma rikkumisest ning seda ette nägema. St et ta tegutses hooletusest KarS § 18 lg 3 tähenduses, kuna vastavalt LS § 33 lg 2 p 2 on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima seda teel olles. Menetlemisel ei ole kohus tuvastanud menetlusõiguse olulist rikkumist, mis võiks olla alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks. Kohus ei ole tuvastanud isiku teo õigusvastasust välistavaid asjaolud. Samuti ei ole kohus tuvastanud isiku süüd välistavaid asjaolusid KarS-u 2 peatüki 3. jao mõttes. Menetlusaluse isiku tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 1 järgi, s.o lubatud sõidukiiruse ületamine kuni 20 km/h. KARISTUS 4 KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kehtiv kohtupraktika, väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes, rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. LS § 227 lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 30 trahviühikut ehk summas 120 eurot. Menetlusalust isikut karistati rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o summas 60 eurot. Isikule on määratud karistus täpselt keskmises määras. Karistus on teopõhine ehk kõigepealt võetakse arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas (tsitaat lahendist 3-1-1-43-06): „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja karistuse kohaldamisel on õigesti osutanud KarS § 56 lg-le, st karistuse kohaldamise alusele - isiku süüle. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-11-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Analüüsides süüdlase tegu, kuuluvad süü juures arvesse võtmisele asjaolud, et süüdlane pani toime liiklusalase rikkumise hooletusest. Puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti tuleb võtta arvesse, et isikut on varasemalt karistatud liiklusalaste rikkumiste, kuigi mitte kiiruse ületamise eest. Kohtu hinnangul Juri Mironovi süü keskmises määras ning kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus (keskmises määras) on vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega ja arvestab teo toimepanija isikut. Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on õiglane ja põhjendatud, rahatrahv summas 60 eurot on piisav motiveerima menetlusalust isikut edaspidi hoiduma õigusrikkumisest ning määratud karistus arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid. KOHTU MEETMED 5 Menetlusaluse isiku esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, kohtuvälise menetleja 31.03.2017 otsus väärteoasjas 2440,17,001612 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Larissa Prokopenko 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.