KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.august 2017. a, Tallinn Väärteoasja number 4-17-1753 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed M

§ 262

lg 1 ja

§ 278lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23.

mai

1. a otsus Apellatsioonide esitajad menetlusalune isik Dmitri Pavlenko (ik 37707050325) ja tema määratud kaitsja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov, apellatsioonid Kohtuistungil osalenud menetlusalune isik Dmitri Pavlenko, vandeadvokaat Aleksei Ratnikov apellatsioonimenetluse pooled RESOLUTSIOON
2. Jätta Harju Maakohtu
3. mai 2017 otsus muutmata. Teha maakohtu otsuses täpsustus, mille kohaselt tuleb Dmitri Pavlenkol asuda aresti kandma hiljemalt
4. augustil 2017.a Põhja Prefektuuri Arestimajas aadressil Rahumäe tee 6, Kristiine linnaosa, Tallinn. Tähtaegselt aresti kandmisele mitteasumise korral kohaldada Dmitri Pavlenko suhtes sundtoomist aresti kandmiseks.
5. Jätta menetlusaluse isiku ja tema määratud kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
6. Määrata Advokaadibüroole A. Rantikov & Partners menetlusalusele isikule Dmitri Pavlenkole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kulude suuruseks 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot).
7. Mõista Dmitri Pavlenkolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 72 (seitsekümmend kaks) eurot. Ülejäänud summas, s.o summas 240 eurot, jätta määratud kaitsja tasu ja kulud riigi kanda. 1

§ 262lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. märtsi 2017 väärteoprotokolli nr AB1519763 kohaselt tegi D. Pavlenko
2. märtsil 2017 kell 02.15 aadressil XXX, Tallinn, teadvalt vale väljakutse politseile, mis seisnes selles, et D. Pavlenko väitis, et tema korteri all olevas korteris nr X trambitakse vastu põrandat jalgadega. Korterist kostuvat müra D. Pavlenko selgitada ei osanud, alumise korteri elanikud magasid. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus D. Pavlenko sellega

§ 278

lg-s 1 sätestatut ja pani toime

§ 278lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. Kohtuväline menetleja edastas
2. märtsil 2017 väärteomaterjalid Harju Maakohtule, et kohaldada D. Pavlenko suhtes aresti. Maakohtu otsus
3. Harju Maakohus mõistis
4. mai 2017 otsusega D. Pavlenko süüdi

§ 278

lg 1 ja

§ 262lg 1 järgi ning karistas vastavalt 1 ja 5 päeva arestiga.

Maakohus määras, et D. Pavlenkol tuleb asuda aresti kandma hiljemalt

1. juunil
2. 3.
3. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et D. Pavlenko häiris öörahu ööl vastu
4. märtsi 2017, kuid mitte
5. märtsil 2017.Maakohus viitas, et KorS § 56 lg-st 2 tulenevalt on teiste isikute rahu rikkumine

§ 262

järgi karistatav, olukorras, kus tegu pole pandud avalikus kohas, kui see pandi toime öörahu ajal, see rikkus kolmandate isikute rahu olulisel ja häirimine toimus kestvalt või korduvalt. 3.

1. Maakohus leidis, et tunnistajate MA, SS ja TT ütlustega on tõendamist leidnud, et D. Pavlenko korterist aadressil XXX Tallinn kostus
2. märtsil 2017 õhtul peale öörahu aja algust (s.t peale 22.00) ajavahemikul vähemalt 23.40 kuni 00.30 korterisse YYY Tallinn televiisori heli ja jalgade trampimist. Maakohtu hinnangul saab sellise ajavahemiku jooksul heli tekitamist (vähemalt 50 minutit) lugeda kestvaks müraks KorS § 56 lg 2 tähenduses. Kuigi müra tekitati mitteavalikus ruumis, s.o D. Pavlenko korteris aadressil XXX Tallinn, häiriti sellega teises korteris olevaid inimesi. Seega on tegemist KorS § 56 lg 2 olukorraga, kus avaliku korra rikkumine pandi toime mitteavalikus ruumis. Maakohus leidis, et isikuteks, kelle rahu valju heliga rikuti, olid MA ja tema lapselaps. Kohus märkis, et MA ütlustega, mille järgi müra takistas tal magama jäämast ja tekitas talle peavalu, on tõendatud, et müra häiris teda oluliselt. Samuti on politseiametnike ütlustega kinnitust leidnud, et ka MA lapselaps ei saanud müra tõttu 2

§ 262

lg 1 ettenähtud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo toime kavatsetusega

§ 16lg 2 tähenduses.

Maakohus märkis, et põrandal trampimine on tegevus, mida tavapärase elutegevuse käigus ei teki. Niisugust tegu saab toime panna ainult kavatsetult. Trampimine on tõendamist leidnud tunnistajate MA, SS ja TT ütlustega. Asjaolu, et menetlusalune isik ise eitab seda, ei muuda kohtu seisukohta. Samuti kinnitab kavatsetust öörahu rikkuda asjaolu, et televiisor mängis niivõrd valjult, et politseiametnikud kuulsid koridoris korteriuksel olles televiisorist tulevat sõna-sõnaliselt. D. Pavlenkol ei ole tuvastatud kuulmispuuet, mistõttu on niivõrd valjult televiisori kuulamine toime pandud ilmselgelt kavatsetult häirida teiste isikute, eelkõige korteri nr X, öörahu. 3.3.

§ 278

lg 1 järgi esitatud väärteoetteheite osas leidis kohus, et tunnistajate SS ja TT ütlustega on tõendatud, et korteris nr X inimesed ei lärmanud ega käinud valjult. Maakohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et korteris nr X elav MA oleks lärmanud, sest eelmise väärteosündmuse analüüsist nähtus, et ta soovis jääda magama. Samuti viibis tema juures lapselaps, kes nähtuvalt SS ja TT ütlustest oli kas magama jäämas või vahetult magama jäänud. Tunnistaja MA ütluste järgi läks ta kohe magama peale eelmises episoodis kirjeldatud juhtumi järgselt politseinike lahkumist. Menetlusalune isik andis nimetatud väärteoetteheite kohta ütlusi, et alt tulid koputused, kui hakkas emaga magama minema, oli nagu jalgadega koputatakse, midagi liigutati, oli ka muu müra. Kuna see ei lõppenud, siis helistas D. Pavlenko numbrile 112 ja kutsus patrulli. Maakohus leidis, et tunnistajate SS, TT ja MA ütlustega on tõendamist leidnud, et objektiivselt ei olnud põhjust (s.t ei esinenud naabrite poolt tekitatud müra) politsei kutsumiseks menetlusaluse isiku poolt

1. märtsi 2017 öösel. Nähtuvalt nii menetlusaluse isiku ütlustest kui meelestatusest ning häirekeskusele tehtud kõne sisust ja toonist, on menetlusalune isik kiuslikult meelestatud nii tunnistaja MA kui politsei vastu. Näiteks keeldus menetlusalune kontakttelefoni andmast, samuti soovis ta, et patrull läheks aadressile YYY, mitte ei tuleks tema enda aadressile. Maakohus nõustus kohtuvälise menetlejaga, et arvestades konteksti, oli tegemist politseipatrulli kutsumisega kättemaksuks eelmises episoodis käsitletud juhtumiga seoses politseipatrulli kutsumisega I korruse korterielaniku poolt menetlusalusele isikule endale. Seega isik teadis, et tegelik vajadus politseipatrulli järgi puudus ja järelikult pani ta teo toime kavatsetult. 3.
2. Maakohus leidis, et TP ütlused on vastuolulised ja need tuleb kõrvale jätta kui mitteusaldusväärsed ning tegemist võib olla isegi valeütluste andmisega. Kõigepealt on ütlused vastuolulised sisemiselt. Esmalt on ilmselged ebaselgused selles osas, kus ruumis vastaval hetkel tunnistaja üldse viibis. Hiljem andis TP hoopis mõista, et teda ei olnudki kohapeal (kohtuvälise menetleja küsimus: Kas ta on reaalselt süüdi selles, et ta põhjendamatu kutse tegi politseile? V. selle juhtumi kohta jah, me kutsusime välja, aga ma ei tea, kes on süüdi, mind seal ei olnud, ma seal kohapeal ei olnud, ma ei saa küsimustest aru, ma ei saa aru … (tunnistaja ärritub) – tl 62). Asjaolule, et tunnistaja ei viibinud sündmuskohal viitavad ka tunnistajate SS ja TT ütlused, millest nähtub, et esikus ei olnud näha naisterahva riideid ega 3

§ 63lg-st 3 ja mõistis mõlema rikkumise eest eraldi karistuse.

Maakohus võttis arvesse, et

§ 262lg 1 näeb ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või aresti.

Maakohus leidis, et kuna D. Pavlenko ei tööta, ei ole võimalik tema puhul rakendada kergema karistusliigina rahalist karistust. Maakohtu hinnangul välistab kergema karistusliigi kohaldamise võimaluse ka eripreventiivne kaalutlus, kuna D. Pavlenkol on karistusregistri kohaselt 2 kehtivat väärteokaristust sama rikkumise eest rahatrahvidega summades 160 ja 120 eurot, kuid mõlemad trahvid on tasumata. Samuti märkis maakohus, et tunnistaja MA ütluste kohaselt on D. Pavlenko müra tekitanud pikema ajaperioodi jooksul. Eelnevast nähtub, et D. Pavlenko ei ole võimeline rahatrahve tasuma ning rahatrahvide mõistmine ei ole D. Pavlenkole avaldanud ka piisavat mõju hoidumaks edaspidiselt (samalaadsete) õigusrikkumiste toimepanemisest. Seetõttu tuleb D. Pavlenkole mõista maakohtu hinnangul raskemaliigiline karistus, s.t arest, mis jääb vahemikku 1-30 päeva ehk sanktsiooni keskmine on 15 päeva aresti.

§ 262lg 1 läbi Kor

S § 56 lg 2 kvalifikatsiooni osas mõjutavad süü suurust eelkõige müra intensiivsus ja kestus. Maakohus arvestas, et müra üle kaebab ainult D. Pavlenko alumine naaber ja puuduvad andmed, et ülejäänud naabrid oleksid samuti kaevanud liigse müra üle. Maakohus leidis, et D. Pavlenko tekitatud müra on küll häiriv, kuid mitte väga intensiivne. Tunnistaja MA kinnitusel kestis müra vähemalt 50 minutit. Seega jääb isiku teo objektiivsete näitajate järgi süü pigem alammäära lähedale. Samas suurendab süüd asjaolu, et tegu pandi toime raskeimas tahtluse vormis, s.o kavatsetusega. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leidis, et D. Pavlenkot tuleb karistada veidi üle raskema karistusliigi alammäära, s.o 5 päeva arestiga ehk karistusega sisuliselt sanktsiooni minimaalses määras. Kuna D. Pavlenko ei nõustunud üldkasuliku töö tegemisega, ei hinnanud maakohus karistuse asendamise otstarbekust. 3.8.

§ 278

lg 1 järgi karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et sanktsioon näeb ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Siingi viitas maakohus, et rahatrahvi kohaldamine ei ole põhjendatud samadel kaalutlustel, mis karistuse mõistmisel

§ 262

lg 1 järgi.

§ 278

lg 1 kvalifikatsiooni osas mõjutavad süü suurust eelkõige vale väljakutse sisu, s.t missuguse prioriteedina väljakutset käsitletakse, kui suurt hulka eritalitust on eelduslik vaja väljakutsele saata ja kas väljakutse tõi kaasa ka laiema negatiivse mõju (isikute häirimise, kahju tekkimise jne). Telefonikõnest hädaabinumbrile ilmneb, et tegemist ei olnud prioriteetse väljakutsega, kohale läks üks politseiekipaaž. Maakohtul polnud alust arvata, et valeväljakutse tõttu jäi tegemata väljasõit tõelisest vajadusest lähtudes. Samuti ei kaasnenud väljakutsega täiendavalt inimeste häirimist (võrreldes olukorda nt pommiähvarduse olukorraga). Maakohus leidis, et väärteo asjaolude alusel ei ole isiku süü suur ning jääb süü alammäära lähedale. Süüd suurendavana arvestas maakohus, et tegu pandi toime raskeimas tahtluse vormis, s.o kavatsetusega. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus ei leidnud, et eri- ja üldpreventiivsete kaalutluste tõttu tuleks D. Pavlenkot karistada karmimalt kui on tema süü. Maakohus leidis, et D.Pavlenkot tuleb karistada alammääras, s.o 1 päeva pikkuse arestiga. APELLATSIOONID 4

§ 278järgi selgitab D.

Pavlenko, et kui patrull sisenes majja, siis naabrid lõpetasid müra tekitamise. Seda kinnitavad tema ema TP ütlused. On arusaamatu, et mille alusel politseipatrull leiab, et korteris nr X inimesed magasid. Patrull väitis, et korteri nr X aken oli avatud ventilieerimiseks. See ei saa olla õige, kuna tegemist oli talvise ajaga ja korteris elab eakas vanainimene ning laps vanuses 5-6 aastat. Patrull ei teinud D. Pavlenko korteri ülevaatust ega saa väita, et ta viibis korteris üksinda. Politsei karistab teda selleks, et ta edaspidi kardaks politseid välja kutsuda, kui naabrid hakkavad müra tekitama. MA on alates 2013-ast teinud väljakutseid. Samas arvestades, kui palju kordi on tuvastatud rikkumisi, siis ilmneb, et ta on teinud palju valeväljakutseid ja teda peaks samuti karistama arestiga. Lisaks kirjeldab D. Pavlenko

1. oktoobril 2015 toimunud sündmust, milles teda ründasid naabrid. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. augusti 2017 kohtuistungil jäi D. Pavlenko oma seisukohtade juurde ning eitas endiselt oma süüd. D. Pavlenko kaitsja toetas kaitsealuse apellatsiooni täielikult. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Apellatsioonikohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle peale esitatud apellatsioonidega ning kuulanud menetlusosalised kohtuistungil ära, leiab, et menetlusaluse isiku ega tema kaitsja väited ei anna alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks. Apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mistõttu ei korda kolleegium neid siinkohal täies ulatuses üle, vaid märgib apellatsioonidele vastuseks järgmist. 6

§ 262lg 1 ja § 278 lg 1 järgi ei kinnita.

1. Esmalt käsitleb ringkonnakohus D. Pavlenko poolt
2. märtsi 2017 öörahu häirimisega seonduvat.
3. Apellatsioonides leitakse jätkuvalt, et menetlusalune isik tegeles oma tavapärase elutegevusega ning D. Pavlenko meelest ei ole ta müra tekitanud. Vastuseks märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonides ei eitata, et D. Pavlenko vaatas
4. märtsi 2017 öösel oma korteris televiisorit, tal käis ukse taga politsei, kes palus keerata televiisor vaiksemaks. Apellatsioonides korratakse maakohtus D. Pavlenko ja politseiametnikest tunnistajate ütlustest nähtuvat, et politsei ettepanekule keerata televiisor vaiksemaks järgnes vaidlus, mille jooksul politsei kordas korrarikkumise nõude lõpetamise käsklust kuni D. Pavlenko televiisori vaiksemaks keeras. Olukorras, kus D. Pavlenko poleks osanud arvestada sellega, kui hästi müra kostub, oleks ta ringkonnakohtu hinnangul pidanud peale politsei kutsumist enesele teadvustama, et tema poolt tekitatud müra häirib naabreid, mitte asuma politseinikega vaidlustesse ja oma tegevust jätkama. Ringkonnakohus märgib, et KorS § 57 kohaselt käitumise häirivuse hindamisel lähtutakse keskmisest objektiivsest isikust, mitte rikkuja enda isikust ning eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest. Maakohus on nendest kriteeriumitest lähtunud. Seetõttu jäävad ainetuteks apellantide etteheited, et politsei ei andnud D. Pavlenkole võimalust minna naaberkorterisse kontrollima, kui hästi sinna tema korterist tulenev müra kostub. Apellatsioonides märgitakse, et maakohus jättis tähelepanuta D. Pavlenko poolt politseile tehtud eelmärgitud ettepaneku. Ringkonnakohus märgib, et maakohtul ei olnud kohustust vastata D. Pavlenko asjakohatutele väidetele. Maakohus on tuvastanud, et rikkumine oli häiriv keskmisele objektiivsele isikule, arvestades 7

§ 262koosseisu täitmiseks nõutava asjaoluna, et D.

Pavlenko korterist tulenenud müra oli häiriv keskmisele isikule. Täidetud on RKKKo nr 3-1-1-33-11 p-s 14 märgitud nõue, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu.

1. Apellatsioonides leitakse, et naaber ning politsei ei lase D. Pavlenkol tegeleda tavapärase elutegevusega, mistõttu D. Pavlenko endal mingit süüd öörahu rikkumise tekitamises ei näe. Ringkonnakohus märgib vastuseks, et KorS-i
2. peatüki
3. jagu, kuhu kuulub ka KorS § 56, sätestab avalikus kohas käitumise üldnõuded. KorS § 56 lg 2 täpsustab, et mujal kui avalikus kohas on ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni, keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Seega antud säte laiendab avalikus kohas käitumise üldnõudeid ja

§ 262kohaldamisala ka mitteavalikule kohale.

Käesolevas asjas ongi tegemist mujal kui avalikus kohas (korteris) öisel ajal kestvalt tekitatud teist isikut oluliselt häiriva müraga, mille eest on vastutusele võetud D. Pavlenko. Praegusel juhul on tunnistajate MA, SS, TT ütluste alusel tuvastanud, et D. Pavlenko korterist kostus pärast kella 22.00, s.o öörahu aja algust, televiisori heli ja jalgade trampimist, mis kestis vähemalt 50 minutit. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga täielikult, et sellise ajavahemiku jooksul öörahu ajal müra tekitamist tuleb lugeda KorS § 56 lg 2 tähenduses kestvaks müraks ning sellega on rikutud mujal kui avalikus kohas käitumise üldnõudeid. Käesolevas asjas on tegemist korteriga, mis on inimese eluase ja kodupuutumatust tagab Põhiseaduse § 33. Seega MA-l ja tema lapselapsel on õigus eeldada, et naaber nende öörahu ei häiri. Antud juhul see nii ei olnud, sest ülakorruselt vähemalt 50 minutit kostunud lärm ei lasknud neil magada. 14. Apellatsioonides märgitakse, et tuvastamata on jäetud oluliste asjaoludena D. Pavlenko korterist kostunud mürataseme suurus detsibellides ning ehitise, milles elavad D. Pavlenko ja tunnistaja MA, heliisolatsiooni nõuetelevastavus. Ringkonnakohus märgib, et

§ 262

lg 1 koosseisu täitmiseks ei ole nõutav konkreetse mürataseme mõõtmine, vaid määrav on, kas müra võis olla keskmisele isikule häiriv, mis on arutataval juhul üheselt tuvastatud politseiametnike ütlustest nähtuvaga. Samuti on tuvastatud, et öörahu häirimine oli piisavalt intensiivne, sest selle tõttu ei saanud vähemalt 50 minuti jooksul jääda magama MA ja tema lapselaps. Praegusel juhul on seega tuvastatud kõik KorS § 56 lg-s 2 sätestatud eeldused, mistõttu on D. Pavlenko 8

§ 262lg 1 järgi karistatav.

XXX ehitise heliisolatsiooni nõuetelevastavuse tuvastamine ei ole samuti

§ 262lg 1 koosseisu täitmiseks praegusel juhul vajalik.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa nõustuda kaitsja väitega justkui ei pruukinud D. Pavlenko arvestada müra läbikostuvusega majas hoone halva heliisolatsiooni tõttu. Nimelt on D. Pavlenkole tema häiriva tegevuse tõttu XXX asuvas korteris kutsutud korduvalt politsei ning ta on saanud selle eest ka karistada. Menetlusalune isik andis maakohtu ise ütlusi selle kohta, et XXX korteris elades on ta varem saanud korduvalt politsei väljakutsete osaliseks müra tekitamise tõttu ning ta sai juba 2013.-al trahvi öörahu rikkumise eest selles majas (tl 63-pö, 64). 15. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et apellatsioonide argumendid ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist D. Pavlenko süüdimõistmises

§ 262lg 1 järgi ning apellatsioonid jäävad selles osas rahuldamata.

Järgmiselt käsitleb kolleegium apellatsioonide väited valeväljakutse tegemise asjaoludega seonduvalt. 16. Apellatsioonides eitatakse jätkuvalt D. Pavlenko süüd

§ 278lg 1 järgi valeväljakutse tegemises.

Apellatsioonides väidetakse, et D. Pavlenko kuulis

1. märtsi 2017 öösel, pärast seda, kui politsei oli seoses D. Pavlenko korrarikkumisega sündmuskohalt lahkunud alt korterist, kus elab tunnistaja MA, häirivat müra. D. Pavlenko oli teadlik valeväljakutse tegemise tagajärgedest, mistõttu ta poleks seda teinud. Kaitsja hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt.
2. Ringkonnakohus ei nõustu väitega tõendite ühekülgse hindamise osas. Kaitsja apellatsioonist ei nähtu viidet ühelegi konkreetsele tõendile, mis on maakohtu poolt käsitlemata jäetud. Ühtlasi ei ole apellatsioonides viidatud ühelegi vastuolule tunnistajate ütlustes, mis tingiksid tõendi ebausaldusväärsuse. Maakohus ei ole tuginenud vaid tunnistaja MA ütlustele, mille kohaselt läks tema pärast seda, kui politsei oli lahkunud seonduvalt D. Pavlenkole tehtud väljakutse lahendamisega, magama ning magas hommikuni. Maakohus on analüüsinud kõiki tõendeid ning leidnud, et D. Pavlenko versiooni toimunust ei kinnita tõendikogum, mis koosneb istungil avaldatud D. Pavlenko kõnest häirekeskusele, politseiametnikest tunnistajate SS ja TT ütlustest ning tunnistaja MA ütlustest.
3. Apellatsioonides on märgitud, et ei saa välistada, et tunnistaja MA lõpetas öörahu rikkumise, kui nägi politsei saabumist. Ringkonnakohus märgib, et tunnistaja SS ja TT ütlustest nähtuvalt tulid politseiametnikud sündmuskohale täpselt samamoodi nagu eelnevalt, kui tehti väljakutse D. Pavlenko suhtes – s.o varjatult. Seega on apellatsiooni väide ainetu. Ühtlasi on ainetu apellatsioonide väide, et politseinikud ei kontrollinud, kas MA korteris isikud magasid. Vaatamata politsei sündmuskohale saabumisele varjatult, nähtus mõlemale politseiametnikule, et YYY korteri aknad olid pimedad ning politseinikele oli aru saada, et selles korteris olevad isikud magavad. Tunnistaja SS ütlustest nähtuvalt läksid politseiametnikud seejärel D. Pavlenko juurde, selgitamaks, milles on probleem (tl 49-pö). Tunnistaja SS ütluste kohaselt D. Pavlenko selgitas, et alumised naabrid lohistavad piki põrandat, see häirib teda. Seejärel politseiametnikud soovisid siseneda D. Pavlenko korterisse rikkumise fikseerimiseks, millest ta keeldus. Sellele järgnes SS ütluste kohaselt pikk läbirääkimine, mille tulemusena D. Pavlenko lasi politseinikud korterisse. Korteris palusid politseiametnikud D. Pavlenkol selgitada, kuskohast heli tuleb, kuid oli vaikus. TT ütluste kohaselt D. Pavlenko ei osanud täpselt selgitada, mis teda häiris esimeselt korruselt kostuvana, peale selle, et keegi oli sussidega mööda põrandat libistanud. D. Pavlenkoga oli politseinikel raske suhelda, ta polnud koostööaldis, ei saanud aru, miks korterist nr X isikud võisid politsei kutsuda, aga tema mitte. Politseiametnikud olid D. Pavlenko korteris tunnistaja SS ütlustest nähtuvalt “päris pikalt”. 9

§ 278lg 1 koosseisulise tunnusega.

Tuvastatud tõendikogum kinnitab, et D. Pavlenko poolt väärteoprotokollis kirjeldatud väljakutse tegemine oli põhjendamatu. Sündmuse konteksti, politseinike ütlustest nähtuvat D. Pavlenko vaenulikku käitumist, samal ööl eelnevalt toimunut arvestades saab väita, et väljakutse oli tehtud teadlikult põhjendamatult. MA oli eelnevalt teinud öörahu häirimisega seoses politseile D. Pavlenko peale väljakutse, mis tuvastatud asjaoludest nähtuvalt D. Pavlenkot ilmselgelt ärritas, kuna sellega ei lastud tal läbi viia enda hinnangul tavapärast 10

§ 278lg 1 järgi on samuti leidnud tõendamist.

23. Karistuse liigi ja määra osas ei ole apellatsioonides vastuväiteid esitatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendanud mõlema väärteo osas piisavalt, miks karistuseks tuleb mõista just arest ja sellises määras. Maakohus on õigesti mõistnud karistused kummagi väärteo eest eraldi

§ 63

lg 3 alusel ning arvestanud

§ 56lg-s 1 sätestatud süü põhimõttega.

Maakohtu poolt

§ 262lg 1 järgi mõistetud 5 päeva aresti ei ületa ringkonnakohtu hinnangul D.

Pavlenko süü suurust ning on kooskõlas eripreventiivsete kaalutlustega, kuivõrd D. Pavlenkot on varem samalaadsete rikkumiste eest karistatud korduvalt rahatrahvidega. Selline karistus jääb sanktsooni miinimumäära lähedale ning arvestab ringkonnakohtu hinnangul väärteo asjaolusid, D. Pavlenko raskeimat tahtlust teo toimepanemisel. Ka D. Pavlenkole

§ 278

lg 1 järgi mõistetud üks päev aresti, ehk sanktsiooni miinimum, ei ületa tema süü suurust. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maa- ega ringkonnakohus kummagi rikkumise osas ei tuvastanud. Seejuures ei pea ka ringkonnakohus võimalikuks kummagi väärteo eest D. Pavlenko karistamist rahatrahviga, arvestades, et tal on kaks kehtivat väärteokaristust samuti

§ 262lg 1 eest, trahvid on tasumata ja tal puudub sissetulek.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu mõistetud karistused arvestavad igati D. Pavlenko enda suhtumist toimepandud rikkumistesse, mida ilmestab soovimatus oma käitumist objektiivselt hinnata. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud karistuse mõistmise printsiipe ning alused karistuse muutmiseks ringkonnakohus ei tuvastanud. Eelnevat arvestades jäävad esitatud apellatsioonid kokkuvõttes rahuldamata.

1. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kuna maakohtu määratud arestide kandmisele asumise tähtaeg on möödas, määrab ringkonnakohus uueks arestidele kandmise kuupäevaks
2. augusti
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
5. juuni 2017 määrusega D. Pavlenko taotluse riigi õigusabi saamiseks ning andis talle riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud 72 euro ulatuses osamaksetena 10 kuu jooksul riigi õigusabi andmise määruse jõustumisest. Osamaksed tuli tasuda kohtumääruse kohaselt iga kuu
6. kuupäevaks. D. Pavlenkole määrati kaitsjaks vandeadvokaat Aleksei Ratnikov, kes esitas taotluse osutatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks väärteoasja materjalidega tutvumise eest kokku 4 pooltundi summas 80 eurot ning apellatsioonkaebuse koostamise eest kokku 10 pooltundi summas 200 eurot. Kokku taotleb kaitsja tasu summas 280 eurot, millele lisandub 56 eurot käibemaksu. Ringkonnakohus märgib, et esitatud taotlus on põhjendatud osaliselt. Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste § 9 lg 2 kohaselt on isiku kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest väärteoasja kohtulikul arutamisel, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro. Kohtuistungil selgitas kaitsja, et 11