Obsah (9)

§ 258§ 164§ 171§ 256§ 257§ 170§ 25§ 172§ 197

2-14-59996 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2017, Tallinn

) § 256 p-st 1 tulenevalt oli praegusel juhul faktooringu kliendiks vedaja, kes loovutas hagejale kui faktoorile rahalise nõude faktooringu võlgniku vastu. Nõue tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient (vedaja) osutab veoteenust kostjale. Faktoor kohustub tasuma nõude eest ja seejuures kandma nõude täitmata jätmise riisikot, s.t nõude faktooringu võlgnikult sisse nõudma. Majandustegevusse kolmanda isiku kaasamise eesmärgiks on eelkõige lahendada ettevõtja likviidsusprobleemid ehk saada rahalisi vahendeid oma käsutusse varem, kui seda võimaldaks teenuse saajatega kokkulepitud maksetähtajad. Seadus faktooringulepingule vorminõudeid ei esita. Hageja ja vedaja vahel oli sõlmitud suuline faktooringuleping. Faktooringulepingu olemasolu on tõendatud hageja ja vedaja omaksvõtuga, kostja osalise omaksvõtuga ja nendevahelise praktikaga. Faktoor omandab õiguse nõuda ise teenuse omandajalt võlgnetav sisse. Vedaja toonane seaduslik esindaja andis tunnistajana ütlusi (tl 211-215), mille kohaselt koostöö hageja ja kostjaga kestis

1. jaanuarist 2013 kuni
2. juunini
3. vedaja, hageja ja kostja vahel oli kolmepoolne kokkulepe, mille kohaselt vedaja osutas kostjale tellitud autokaubavedusid. Vedaja loovutas hagejale teenuse eest tasu saamise õiguse, seepärast pidi kostja saadud teenuse eest tasuma hagejale. Kostja oli kokkuleppest teadlik, sellega nõus ja täitis kokkulepet. Nimetatud kolmepoolne kokkulepe tehti raha kiiremaks liikumiseks. Osutatud veoteenuste eest oli kostja arvete tasumise tähtaeg pikk, 30–40 päeva. Hageja tasus vedajale vedude eest kohe pärast vedu. Kokkulepe oli suuline ja toimis. Hageja on kõigi vedude eest vedajale korrektselt vastavalt kokkuleppele tasunud. Vedaja täitis korrektselt kõik kostja veotellimused ja kostja ei esitanud ühegi tellimuse kohta pretensiooni. Tunnistaja viis isiklikult kõik arved kostja raamatupidajale. Kostja juhatuse liige LS oli kokkuleppest teadlik ja kõik toimis, kuni hageja ühel päeval teatas, et kostja ei tasu arveid. Pärast tunnistaja järelepärimist kostja raamatupidajalt, teatas viimane kirjalikult, et raha kantakse hagejale üle. Kostja on omaks võtnud (tl 49), et vedaja ja kostja kokkuleppe kohaselt oli kostjal arve tasumise tähtajaks 30 päeva. Kuna vedjal oli faktooringusarnane kokkulepe hagejaga, palus vedaja esindaja tasuda tehtud vedude eest otse hagejale, kuna väidetavalt maksis hageja vedajale ette. Kostja omaksvõtust tuleneb, et faktooringu klient on täitnud oma

§-st 257 tuleneva kohustuse ja teatanud kostjale kui faktooringuvõlgnikule nõude loovutamisest. 4 2-14-59996 Kohtuistungil vande all ära kuulatud kostja juhatuse liige LS selgitas (tl 211), et kuna hageja maksab raha kiiremini, kui kostja suudaks teha, soovis SK esitada veoarveid hageja kaudu ning kostja maksaks veotasud vastavalt oma tähtajale hagejale. Iga kord tuli SK ise firmasse ja tõi arved. Kostja raamatupidaja TR andis tunnistajana vastuolulisi ütlusi (tl 218), mida ei saa arvestada. Tunnistaja teatas, et tema ei saanud hagejale rohkem ülekandeid teha, sest hageja arveid neile ei esitanud. Seejärel aga selgitas, et tegi tasaarvestuse viimaste arvete osas. LS, kes jagas tööruumi raamatupidajaga, andis aga ütlusi, et hageja kirjutas korduvalt ja soovis summade tasumist. Tunnistaja selgitas, et ühest arvest tasuti pool ja edaspidi keelduti SKilt hageja arveid vastu võtmast, kuna auto remondi eest tahtis kostja saada üle 4000 euro (tl 211). Vedaja ja kostja vahel 31. detsembri 2013 sõlmitud sõiduki rendilepingu alusel andis kostja vedajale rendile sõiduki ja poolhaagise. Rentnik kohustus sõiduki eest maksma iga kuu renti 1410 eurot, millele lisandus käibemaks 20% (tl 81–83). Kohtuistungil avaldas LS, et renditud veoki kasutamise ajal pidi vedaja tasuma iga kuu renti, kuid rentnik hakkas mais ja juunis võlgu jääma ja kostjal tekkisid raskused sõiduki liisingumaksete tasumisega. SKiga rääkides lubati teha tasaarvestus veotasudega. Kostja on faktooringuvõlgnik, kes ei ole faktooringusuhte osaline, kuid tulenevalt põhilepingust on tal kohustused faktoori vastu ning samuti

§-st 258 tulenevad õigused. Asjas on tõendatud, et kostja oli teadlik nõude loovutamisest. Pärast sellest teada saamist ei ole võlgnikul õigust esitada vastuväiteid faktoori esitatud täitmisnõudele. Kostja oli teenuse kasutajana kohustatud alla kirjutama arvetele, mille põhjal saaks faktoor veenduda teenuse osutamises, mis välistab tasaarvestamise või õiguskaitsevahendite kasutamise võimaluse. Pooled ei esitanud väiteid kostja ja vedaja vahel sõlmitud veoteenuse osutamise lepingu rikkumise kohta. Ka juhul, kui selline rikkumine oleks aset leidnud, ei või faktooringuvõlgnik

§ 258

lg 1 järgi nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kuid faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Veel vähem on faktooringuvõlgnikul õigust teha tasaarvestus faktoori nõudega, temal olemasoleva väidetava nõudega, mis tuleneb faktooringu kliendi ja tema vahel sõlmitud lepingust, millel puudub igasugune kokkupuude faktooringulepinguga. Kui kostjal oli tekkinud nõue rentniku vastu, siis oli tal võimalus pöörduda nõudega vedaja vastu. Kostjal ei olnud õigust teha tasaarvestust faktooriga. Seetõttu on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kuna ei teatanud poolete otsuse avalikult teatavaks tegemise päeva, mistõttu ei olnud kostjale teada, mis sai hageja tunnistaja ülekuulamise taotlusest ning kostjal jäid esitamata kokkuvõtvad teesid ning menetluskulude nimekiri. Maakohus kohaldas vääralt

§ 164, § 197, § 256 ja § 258.

Maakohtu seisukoht, et hageja ja vedaja vahel oli sõlmitud suuline faktooringuleping, on väär. Faktooringuleping on 5 2-14-59996 kolmepoolne leping, kus poolteks on faktoor, faktooringu klient ja faktooringuvõlgnik. Praegusel juhul kolmepoolset kokkulepet ei olnud. Faktooring on nõuete loovutamine

§ 164tähenduses.

Vedaja ega hageja ei ole teavitanud kostjat, et on toimunud nõude loovutamine, seega ei ole kehti nõude loovutamine kostja suhtes ning faktooringulepingu tingimused ei ole täidetud. Kostja tasus hagejale arveid vedaja palvel. Tegemist oli „tellimuspõhise“ koostööga, mitte faktooringu raamlepinguga. Hageja ja vedaja vahelistest kokkulepetest kostja ei teadnud ega pidanudki teadma. Vedaja ei ole kostjale kirjalikult teatanud nõuete loovutamisest, seega puudus kostjal kohustus tasuda ka hagejale. Seega ei ole õige maakohtu seisukoht, et faktooringu kliendiks oli vedaja, kes loovutas hagejale kui faktoorile rahalise nõude kostja vastu ning et kostja oli sellest teadlik. Õigeks hagejaks oleks praeguses asjas pidanud olema vedaja, kes ei täitnud

§-s 257 sätestatud kohustust ega teatanud kostjale (kui väidetavalt faktooringuvõlgnikule) nõude loovutamisest. Kostja teatas vedajale nõuete tasaarvestamisest. Maakohus ei ole tasaarvestusele hinnangut andnud, asudes seisukohale, et faktooringuvõlgnikul ei ole õigust teha tasaarvestust faktoori nõudega. Kostja ei teinud tasaarvestust väidetava faktoori (ehk hageja) nõudega (kostjal ei olnud hagejaga mingit õigussuhet), vaid tegi tasaarvestuse vedaja nõudega, kellega kostjal oli sõlmitud rendileping. Tulenevalt tasaarvestusest ei olnud vedajal hagiavalduses toodud nõuet kostja vastu ning nõude puudumise tõttu ei saanud vedaja nõuet hagejale

§ 164lg 1 järgi 1 üle anda.

Võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal (

§ 171lg 1).

Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt loobus hageja tunnistaja ülekuulamise taotlusest, vastav teade on nähtav kostjale e-toimikust, seega ei ole õiged kostja etteheited maakohtule menetlusõiguse rikkumise kohta. Kostja esitab vastuolulisi väiteid. Ühelt poolt väidab kostja, et ta ei ole arveid saanud ning teda ei ole teavitatud sellest, et arved tuleb tasuda hagejale, teisalt aga seda, et on saadud arved tasaarvestanud. Kostja võttis omaks, et kuna vedajal oli faktooringule sarnane kokkulepe hagejaga, palus vedaja esindaja tasuda tellimuste eest otse hagejale. Seda kinnitas ka kostja juhatuse liige vande all antud ütlustes. Kostja väidetavad nõuded vedaja vastu on tõendamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et hageja esitatud veotasu nõude osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi selles osas rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, kuid täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi. 6 2-14-59996 Kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamise osas on aga apellatsioonkaebus põhjendatud, mistõttu tuleb selles osas maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Eelnevat arvestades on asja uuel läbivaatamisel tegemist olukorraga, kus maakohu osaotsusega on hagi rahuldatud ja maakohus vaatab läbi kostja vastuväidet haginõude tasaarvestamiseks. Kui maakohus leiab, et tasaarvestuse vastuväite tõttu tuleb jätta hagi osaliselt või täielikult rahuldamata, tühistab maakohus TsMS § 450 lg 4 järgi ühtlasi tasaarvestuse ulatuses tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud hagi rahuldamise otsuse või muudab seda. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka kohtuasja menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine jätta maakohtu otsustada. Esmalt käsitleb kolleegium asjas esitatud asjaolusid, mille üle pooled ei vaidle (I), seejärel annab õigusliku hinnangu poolte õigussuhtele ja haginõude alusele (II) ning käsitleb kostja esitatud vastuväiteid hageja nõudele (III), viimaks otsustab kolleegium menetluskulude jaotuse (IV). I
3. Pooled ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud järgmisi asjas tõendatud asjaolusid: - kostja sõlmis Baltcity OÜ-ga (vedajaga)
4. detsembril 2013 lepingu, mille järgi andis kostja vedaja kasutusse veoauto ja poolhaagise ning vedaja kohustus tasuma selle eest iga kuu
5. kuupäevaks 1410 eurot, samuti kandma kõik sõiduki hooldamise ja kasutamise kulud ning kindlustusmaksed (leping, I kd, tl 73–76, tõlge tl 81–84); - sõiduki vedaja kasutusse andmise ajal osutas vedaja kostjale erinevate tellimuste (autoveolepingute) alusel veoteenust, mh
6. aprilli
7. a autoveolepingu nr 057;
8. mai
9. a autoveolepingu nr 064,
10. mai
11. a autoveolepingu nr 065A ja
12. juuni
13. a autoveolepingu nr 073 alusel (lepingud, I kd, tl 51–54, pooled ei vaidle enam selle üle, et kostja sõlmis veolepingud vedajaga, mitte hagejaga); - osade tellimuste eest tasus kostja otse vedajale, kuid osade eest hagejale, sh koostas hageja enda nimel kostjale arved, mille vedaja seaduslik esindaja viis isiklikult kostjale ja palus tasuda arved hagejale; hageja ja kostja omavahel vahetult ei suhelnud, kogu suhtlus toimus vedaja kaudu (poolte seaduslike esindajate vande all antud seletused, I kd, tl 208– 209 pöördel); - hageja
14. veebruarist kuni
15. aprillini esitatud arved on kostja tasunud (arved, I kd, tl 6– 16; hageja pangakonto väljavõte kostjalt saadud laekumiste kohta, I kd, tl 61); -
16. juunil 2014 lõpetasid kostja ja vedaja
17. detsembri
18. a sõiduki kasutuslepingu ja vedaja tagastas sõiduki kostjale (I kd, tl 76, tõlge tl 84); -
19. aprilli
20. a autoveolepingu nr 057 alusel hageja esitatud arve nr 14224 (maksekuupäevaga
21. juuni 2014)(I kd, tl 17) alusel on kostja tasunud hagejale
22. juunil 2014 1514 eurot 80 senti (tasumata 455 eurot 20 senti); - kostja ei ole tasunud hagejale
23. mai
24. a autoveolepingu nr 064 alusel hageja esitatud arvet nr 14265 (maksekuupäevaga
25. juuni 2014)(I kd, tl 21),
26. mai
27. a autoveolepingu nr 065A alusel esitatud arvet nr 14245 (maksekuupäevaga
28. juuli 2014) (I kd, tl 23) ja
29. juuni
30. a autoveolepingu nr 073 alusel esitatud arvet nr 14291 (maksetähtajaga
31. juuli 2014); nende vedude eest ei ole kostja tasunud ka otse vedajale; kokku on kostjal vedude eest tasumata 7337 eurot 20 senti; - kostja esitas
32. juulil 2014 vedajale pretensiooni, milles teatas, et
33. detsembri
34. a veoauto ja poolhaagise kasutusse andmise lepingu rikkumise tõttu „peame kinni summa suuruses 4248,38 eurot 11.07.2014 arve nr 61 alusel“ (I kd, tl 159, tõlge tl 144); 7 2-14-59996 - vedaja sai kostja teate kätte hiljemalt
35. juulil 2014, mil vastas kostja kirjale e-kirjaga, et ei nõustu nõude aluseks olevate remondiarvetega (I kd, tl 198, tõlge tl 200); kostja on palunud vedajal kinnitada
36. detsembri
37. a seisuga saldo, mille kohaselt võlgneb vedaja kostjale kokku 6975 eurot 89 senti, kuid vedaja on kinnitanud, et tema võlg on 0 eurot (I kd, tl 193). II
38. Arvestades ülalmärgitud asjaolusid asus maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult seisukohale, et hageja ja vedaja olid sõlminud suulise faktooringulepingu. Faktooringuleping on

§ 256

järgi leping, millega üks isik (faktooringu klient) kohustub loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. Esimesel juhul on tegemist ehtsa faktooringuga, mille puhul faktooringu klient loovutab oma nõuded faktoorile ja faktoor kohustub nende eest maksma (müügilepingu tunnustega leping), sh kannab faktoor ka nõude võlgniku poolt täitmata jätmise riisikot. Teisel juhul on aga tegemist ebaehtsa faktooringuga, kus faktoor üksnes krediteerib nõuet ning faktooringu klient loovutab nõude faktoorile üksnes krediidi tagamise eesmärgil. Sellisel juhul kohustub faktoor nõuet faktooringu kliendi kasuks üksnes valitsema, sh nõuded sisse nõudma, ning nõude täitmata jätmise riisiko talle üle ei lähe. Olukorras, kus võlgnik jätab nõude rahuldamata, saab faktoor nõuda faktooringu kliendilt krediidi tagastamist ja loovutatud nõude tagasivõtmist (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne,

1. § 256 kommentaar, p-d 3.3.2–3.3.3). Kuna asjas ei ole vaidluse esemeks hageja (faktoori) võimalikud nõuded vedaja kui faktooringu kliendi vastu, ei ole asjas tähtsust sellel, kas nende vahel oli ehtne või ebaehtne faktooring. Praeguses asjas on maakohus tuvastanud, et faktooringuleping sõlmiti vedaja soovil ja huvides, sest vedajale ei sobinud kostja pikk maksetähtaeg, mistõttu sõlmis ta hagejaga kokkuleppe, et hageja maksab talle kohe pärast vedu. Hageja lepinguline esindaja on vande all antud seletuses kinnitanud, et vedaja juhatuse liige palus temalt pärast mehe surma abi ja nad tegid kolmepoolse faktooringulepingu, mille järgi maksis hageja vedajale arveid, et saaks kiiremini, ning hageja väljastas kostja jaoks arve, mille saatis vedaja seaduslikule esindajale, kes edastas need kostjale (I kd, tl 208). Samuti kinnitas hageja seaduslik esindaja, et kõik käis läbi vedaja (I kd, tl 208 pöördel). Ka vedaja toonane seaduslik esindaja on tunnistajana kinnitanud, et nad tegid kolmepoolse suulise kokkuleppe selle kohta, et kostja maksab 30–40 päeva jooksul pärast vedu hagejale, aga hageja maksab kohe pärast vedu vedajale (I kd, tl 210 pöördel). Seega on asjas tõendatud, et hagejal oli vedajaga suuline faktooringuleping, kuna nii hageja kui ka vedaja toonane seaduslik esindaja kinnitavad sellise lepingu sõlmimist ja olemasolu nendevahelises suhtes. Siiski ei saa eeltoodust järeldada, et tegemist oli kolmepoolse lepinguga, sest kostja seaduslik esindaja on eitanud vastava kokkuleppe sõlmimist ning väitnud vande all antud seletuses, et vedaja seaduslik esindaja tuli ja palus iga kord eraldi, kas saaks arve esitada hageja nimel, sest hageja maksab raha kiiremini kui kostja (I kd, tl 208 pöördel), samuti seda, et vedaja selgitas, et tal on hagejaga faktooringuleping (I kd, tl 210). Kolleegium märgib, et kuigi faktooringust 8 2-14-59996 on puudutatud ka faktooringu võlgnik (kostja), ei ole faktooringulepingu sõlmimiseks vaja tema tahteavaldust, sest tegemist on faktoori ja faktooringukliendi vahelise lepinguga. Seega ei välista kostja tahteavalduse puudumine faktooringulepingu olemasolu.
2. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et faktoor (hageja) saab kahepoolse faktooringulepingu olemasolu korral alati nõuda faktooringu võlgnikult (kostja) faktooringu kliendi (vedaja) nõude täitmist. Selleks, et faktoor saaks nõuda faktooringu võlgnikult nõude täitmist, peab esmalt olema faktooringu kliendil nõue tekkinud ja ta peab olema selle faktoorile loovutanud, s.o andnud nõude käsutustehinguga faktoorile üle. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitatud arvete aluseks olevad veod tehti ja kostja pidi tasuma nende eest vedajale kokku 7337 eurot. Samuti ei ole faktooringu kliendi (vedaja) toonane seaduslik esindaja väitnud, et ta ei oleks hagis nimetatud nõudeid hagejale üle andnud ning on kinnitanud hageja õigust nõuda kostjalt veotasu sisse (I kd, tl 210 pöördel). Seega on vedaja loovutanud veolepingutest nr 057, nr 062, nr 064 ja nr 073 tulenevad veotasu nõuded hagejale ja hageja on nende sissenõudmiseks esitanud kostjale vastavalt arved nr 14224, nr 14265, nr 14245 ja nr
3. III
4. Kostja on esitanud hagejale nõude täitmise kohta põhiliselt kaks vastuväidet. Esmalt väidab kostja, et vedaja ei ole talle nende nõuete loovutamisest teatanud, sh ei ole vedaja esitanud kirjalikku dokumenti ega teadet nõude loovutamise kohta. Teiseks väidab kostja, et ta on vedaja nõuded tasaarvestanud enda nõuetega vedaja vastu.
5. Iseenesest on õige kostja väide, et vedaja pidi talle nõude loovutamisest teatama. Erinevalt tavapärasest nõude loovutamisest on faktooringu klient

§ 257järgi kohustatud teatama faktooringuvõlgnikule nõude loovutamisest.

Kuni võlgnikule ei ole nõude loovutamisest teatatud, saab ta pidada võlausaldajaks endiselt faktooringu klienti, s.o oma lepingupartnerit. Sellise teatamiskohustuse eesmärk on küll ühest küljest faktooringu võlgnikule vajaliku informatsiooni edastamine, et vältida täitmist valele isikule, kuid peamine eesmärk on siiski faktoori kaitse juhuks, kui faktooringu klient peaks sama nõude loovutama veel kellelegi teisele, sest teatamine annab nõude loovutamisele prioriteedi (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2007. § 257 kommentaar, p 3.1). Nõude loovutamisest teatamise tagajärg tuleneb

§-st 170. Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse

§ 170

järgi, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv, sama kehtib juhul, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Seega on pärast nõude loovutamisest teada saamist võlgnikul kohustus täita nõue uuele võlausaldajale (sh faktoorile). Praeguses asjas haakuvad omavahel nii hageja ja vedaja toonase seadusliku esindaja kui ka kostja seadusliku esindaja ütlused selles, et pooltel oli välja kujunenud praktika, mille kohaselt tõi vedaja seaduslik esindaja loovutatud nõuete alusel hageja esitatud arved ise kostjale ning kostja tasus selliselt esitatud arved otse hagejale. Kostja väited hagis nimetatud arvete sel viisil edastamise kohta on olnud menetluses mõnevõrra vastuolulised. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kostja raamatupidaja tunnistajana antud ütlused selle kohta, et ta ei ole hagi aluseks olevaid arveid näinud, ei ole usaldusväärsed ning on vastuolus tema muude 9 2-14-59996 ütlustega. Seega on asjas tõendatud, pooltel oli välja kujunenud praktika, mille kohaselt teatas vedaja iga konkreetse hageja esitatud arve kostjale toomisel, et see tuleb tasuda hagejale. Kuna vedaja oli teatanud ka sellest, et tal on hagejaga faktooringuleping, siis koosmõjus saab neid asjaolusid mõista selliselt, et vedajal ja kostjal oli kujunenud praktika, mille kohaselt teatas vedaja (faktooringu klient) iga arve toomisega arvel esitatud nõude loovutamisest. Lepingupooled on

§ 25

lg 1 järgi oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud mh järgima praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. 12. Õige on ka kostja väide, et nõude loovutamise korral on võlgnikul iseenesest õigus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kuni talle ei ole kirjalikult teatatud nõude loovutamisest. Võlgnik võib

§ 172

järgi keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Eeltoodu kehtib ka siis, kui nõue loovutatakse faktooringulepingu alusel. Viidatud säte ei välista siiski uue võlausaldaja (faktoori) nõude maksmapanekut, vaid annab võlgnikule üksnes õiguse keelduda täitmisest, kuni ta ei ole kindel, et tegemist on õige võlausaldajaga, ning kahtluse korral peab võlgnik nõudma seniselt võlausaldajalt kirjalikku teadet (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne,

1. § 172 kommentaar, p 3). Arvestades praeguses asjas kostja ja vedaja vahel väljakujunenud praktikat, ei saanud kostjal olla kahtlust selles, et vedaja loovutas nõude hagejale. Samuti ei ole kostja nõudnud vedajalt loovutamise kohta kirjalikku dokumenti, lükates sellega justkui oma täitmise kohustust edasi. Seetõttu oleks kostja täitmisest keeldumine praegusel juhul vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Samuti on kostja saanud vähemalt kohtumenetluses kätte hageja esitatud tõendi, s.o vedaja
2. veebruari
3. a kirja, milles vedaja toonane seaduslik esindaja kinnitab, et on nõuded loovutanud (I kd, tl 65). Sellest tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul kostjal alust keelduda täitmisest.
4. Viimaks tuleb kostja arvates jätta hagi rahuldamata seetõttu, et ta on hagi aluseks olevatest veolepingustest tulenevad nõuded tasaarvestanud oma sõiduki kasutamise lepingust tulenevate nõuetega vedaja vastu. Kolleegium nõustub kostja väitega, et võlgnikul on põhimõtteliselt õigus tasaarvestada oma nõue, sh nõude loovutamise korral. Sellest tulenevalt ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et tulenevalt

§ 258

regulatsioonist ei saa võlgnik tasaarvestada faktoori (hageja) nõudega oma nõuet faktooringu kliendi (vedaja) vastu, mis tuleneb võlgniku ja faktooringu kliendi (vedaja) vaheliselt lepingust, millel puudub igasugune kokkupuude faktooringulepinguga. Nõude loovutamise korral võib võlgnik

§ 171

lg 1 järgi esitada uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Eeltoodu kehtib kolleegiumi hinnangul ka siis, kui nõue loovutati faktooringulepingu alusel. Seega saab võlgnik esitada ka faktoorile vastuväite, et nõue on lõppenud võlgniku ja algse võlausaldaja nõuete tasaarvestusega enne nõude loovutamist. 10 2-14-59996 Lisaks võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude

§ 171lg 3 järgi tasaarvestada ka uue võlausaldaja nõudega.

Riigikohus on leidnud, et võlgnik võib selle sätte järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal (Riigikohtu

1. märts
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12, p 11). Seejuures võib võlgnik tasaarvestada ka nõudeid, mis tulenevad senise võlausaldajaga sõlmitud teistest lepingutest (mis ei ole seotud nõue loovutamise lepinguga), kuid seejuures tuleb võlgnikul tõendada, et tal on olemas nõue senise võlausaldaja vastu ning et täidetud on

§-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused (Riigikohtu

1. märts
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 10).

§ 171

lg 3 järgi ei või võlgnik siiski nõuet tasaarvestada, kui: 1) võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi selle nõude omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud või 2) võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Riigikohus on leidnud, et võlgnik peab tõendama ka seda, et

§ 171lg-s 3 sätestatud tingimused on täidetud (Riigikohtu 28.

märts

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12, p 12).
2. Praeguses asjas on kostja
3. märtsi
4. a vastuses hagiavalduse täiendustele märkinud, et vedaja jättis tasumata osa rendiarveid ja remondiga seotud arved, mistõttu tasaarvestas kostja need nõuded veotasuga (I kd, tl 71). Oma nõude tõendamiseks on ta esitanud kohtule vedajale kinnitamiseks esitatud saldokinnituse (I kd, tl 77) ja sellel kajastatud arved (I kd, tl 107–110). Arvete kohaselt võlgneb vedaja kostjale sõiduki kindlustusmaksete eest 302 eurot 31 senti, remondi eest 4248 eurot 38 senti, maikuu renditasu 1692 eurot (koos käibemaksuga) ja juunikuu renditasu 733 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). Samuti esitas kostja tõendina vedajale
5. juulil 2014 edastatud pretensiooni, milles palus tasuda vedajal üksnes remondikulude eest 4248 eurot 38 ja teatas, et peab need arve nr 61 alusel kinni (I kd, tl 144).
6. Kuna maakohus ei ole asja lahendades selgitanud, kas tasaarvestuse materiaalsed ja formaalsed eeldused

§ 197

ja 198 tähenduses ja tasaarvestuse eeldused nõude loovutamise korral

§ 171

lg-te 1 ja 3 järgi olid täidetud, ei saa kolleegium asjas ise uut otsust selles osas teha, ohustamata seejuures oluliselt poolte kaebeõigust. Seetõttu tuleb asi saata selles osas maakohtule alates eelmenetluse staadiumist uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb mh selgitada, millal loovutas vedaja oma nõuded hagejale, millal muutusid tasaarvestatavad nõuded sissenõutavaks ja kas olukorras, kus kohus on tuvastanud faktooringulepingu ja selle alusel nõuete loovutamise hagejale, soovib kostja tugineda endiselt üksnes tasaarvestusele vedaja nõudega enne nõude loovutamist (

§ 171

lg 1) või ka nõude loovutamise järel tasaarvestusele hageja nõudega (

§ 171lg 3).

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele maakohtu menetluslike rikkumiste kohta märgib kolleegium, et maakohus on küll rikkunud TsMS § 452 lg-t 3, kui jättis asja arutamist lõpetaval kohtuistungil teatamata, millal ja kuidas kohtuotsus avalikult teatavaks tehakse, kuid nimetatud rikkumine ei ole kolleegiumi hinnangul toonud endaga kaasa ebaõiget lahendit osas, milles ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata. IV
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tasaarvestuse vastuväite osas ja saadab asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja 11 2-14-59996 hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 II lause ja § 174 lg 6 järgi maakohtu otsustada. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 12