Obsah (9)

§ 657§ 651§ 5§ 652§ 238§ 175§ 171§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2017. a, Tallinn Tsiviilasja

§ 657lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas OÜ Meikara netovara omandamise ja OÜ Meikara osa võõrandamise kokkulepped (s.o
2. veebruari
3. a kokkulepe, I kd, tl 30) oleks pidanud olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Maakohus on järeldanud, et AÕS § 119 lg-st 1 ja ÄS § 149 lg-st 1 tulenevalt ja arvestades VÕS § 33 lg-s 2 sätestatut pidanuks notariaalselt tõestatud vormis olema sõlmitud ka
4. veebruari
5. a kokkulepe kui eelleping. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega osaliselt.
6. Esmalt märgib ringkonnakohus, et selguse huvides tuleks käsitleda
7. veebruari
8. a kokkulepet kolmes osas:
9. osa puudutab netovara võõrandamist vallasvarana;
10. osa puudutab netovara võõrandamist kinnisvarana;
11. osa käsitleb OÜ Meikara osa võõrandamist. AÕS § 119 lg 1 sätestab vorminõude tehingule, mis on suunatud kinnisasja omandamisele.
12. veebruari
13. a kokkuleppe esemeks oli mh OÜ Meikara netovara, mis kuulus võõrandamisele kas vallasvarana või kinnisvarana. Osas, milles kokkulepe puudutas kinnisvara võõrandamist, kehtib AÕS § 119 lg-s 1 sätestatud vorminõue, mille kohaselt tuleb tehing, millega kohustutakse võõrandama kinnisasja, notariaalselt tõestada. Tulenevalt VÕS § 33 lg-s 2 sätestatust kehtib see vorminõue ka eellepingule. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selles osas oleks kokkulepe pidanud olema notariaalselt tõestatud ning kuivõrd seda vorminõuet ei järgitud, on kokkuleppe
14. osa TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Seda järeldust hageja ei vaidlusta ega tugine netovara arvestamisel ka kinnisvara võimalikule võõrandamiskohustusele.
15. Netovara vallasvarana võõrandamise tehinguks ei näe seadus tehingu kohustuslikku vorminõuet ette.
16. (või 3.) osa tühisus ei too praegusel juhul kaasa kokkuleppe
17. osa tühisust, kuivõrd tegemist on tehingutega, millele ei kehti ühesugused vorminõuded. Seepärast ei pea ringkonnakohus õigeks maakohtu järeldust, et
18. veebruari
19. a kokkulepe on AÕS § 119 lg-s 1 ja ÄS § 149 lg-s 1 ja VÕS § 33 lg-s 2 sätestatud vorminõude rikkumise tõttu tühine tervikuna. Maakohtu põhjendusi tuleb eespool käsitletud ulatuses muuta.
20. Samas ei anna eespoolmärgitu kokkuvõttes alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks. Kuigi hageja on palunud maakohtu otsuse tervikuna tühistada, ei sisalda apellatsioonkaebus põhjendusi, kas ja miks ei nõustu hageja maakohtu järeldusega, mille kohaselt on
21. veebruari
22. a kokkulepe (osas, milles see puudutab OÜ Meikara netovara võõrandamist vallasvarana) tühine, sest see on sõlmitud selleks õigustamata isiku poolt.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg 1).

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lg 2).

Ringkonnakohtu võimalused asjaolude tuvastamiseks on piiratud ja seda saab teha üksnes

§-s 652 nimetatud eelduste olemasolul. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille pinnalt tuleks ringkonnakohtul jõuda maakohtu otsuses märgitust erinevale järeldusele ja seepärast jätab kolleegium apellatsioonkaebuse põhjenduste puudumise tõttu maakohtu otsuse vastavas osas muutmata.

1. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses seisukohale, et
2. veebruari
3. a kokkulepe ei pea olema notariaalselt tõestatud osas, milles käsitletakse OÜ Meikara osa võõrandamist. Iseenesest on õige hageja viide kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud ÄS § 149 lg-le 4 ja 5, mille kohaselt ei kohaldata Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud osade võõrandamisel ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud notariaalse tõestamise nõuet. See ei anna kolleegiumi hinnangul siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 5 Vaidluse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud tuleb menetlusosalisel tuua kohtu ette ise. Uutele faktilistele asjaoludele tuginemine on reeglina lubatud üksnes eelmenetluse kestel. Praegusel juhul ei ole hageja maakohtu menetluses tuginenud väitele, et OÜ Meikara osad olid registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on juba
4. märtsi
5. a menetlusdokumendis esitanud vastuväite, mille kohaselt on
6. veebruari
7. a kokkulepe kostja hinnangul tühine ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud vorminõude rikkumise tõttu. Alles apellatsioonimenetluses on hageja esmakordselt esitanud vastuväite, et OÜ Meikara osad olid registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris ning seda väidet tõendava väljavõtte registrist (II kd, tl 6). Hageja ei ole põhistanud, mis takistas tal sellise asjaolu ja seda kinnitava tõendi esitamist maakohtus (

§ 652lg 4).

Arvestades, et kostja vaidleb uue tõendi vastuvõtmisele vastu, puudub

§ 652lg-tes 3 ja 5 sätestatud alus tõendi vastuvõtmiseks.

Kuivõrd tõend on esitatud kohtule elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks. Osade registreerituse Eesti väärtpaberite keskregistris kui uue faktilise asjaolu jätab ringkonnakohus

§ 652lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu tähelepanuta.

1. Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka hageja taotluse
2. aprilli
3. a menetlusdokumendiga esitatud tõendite vastuvõtmiseks.

§ 238

lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

1. aprilli
2. a menetlusdokumendi ja sellele lisatud tõenditega (II kd, tl 24-30) soovib hageja põhistada ja tõendada, et OÜ-l Meikara puuduvad nõuded osaühingu Sõrve Puit (pankrotis) vastu ning et sellega on saabunud
3. veebruari
4. a kokkuleppe edasilükkav tingimus. Ühtlasi soovib hageja teha (uue) menetlusliku tasaarvestusavalduse. Kolleegiumi hinnangul ei ole
5. aprilli
6. a menetlusdokumendile lisatud tõendid ja menetlusdokumendis kajastatud väited

§ 238lg 1 mõttes apellatsioonkaebuse lahendamisel asjakohased.

Käesoleva otsuse p-s 26 toodud põhjendustel ei annaks apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ka

1. veebruari
2. a kokkuleppe edasilükkava tingimuse saabumise tuvastamine.
3. Apellatsioonkaebuse muud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja on kaebuses üldsõnaliselt märkinud, et maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, jätnud oma põhjendamiskohustuse täitmata ning jätnud hageja vastuväited tähelepanuta. Apellatsioonkaebusest ei selgu siiski, milliste konkreetsete tõendite või väidete hindamata jätmist (või ebaõiget hindamist) hageja maakohtule ette heidab ja miks. Hageja sellised etteheited on seetõttu põhjendamatud.
4. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ka osas, milles hageja vaidlustab temalt kostja õigusabikulude väljamõistmist. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

§ 175

lg 1 järgi on kohtu kaalutlusehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14). Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule ringkonnakohtu arvates praegusel juhul ette heita ei saa. Apellatsioonkaebus ei sisalda ringkonnakohtu hinnangul ka põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Otsusest nähtuvalt on maakohus kostja lepingulise esindaja menetlustoimingute vajalikkust ja ajakulu põhjendatust piisavas ulatuses hinnanud. Maakohtu järeldused ja põhjendused on järgitavad ning arusaadavad. Maakohtu põhjendustega mittenõustumine ei anna iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja esitas

1. märtsil
2. a ja
3. mail
4. 6 a ringkonnakohtule menetluskulude nimekirjad, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 787,50 eurot (475 + 312,50). Menetluskulude nimekirjade kohaselt seisnes õigusabi apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (3 h 48 min) ja hageja taotlusega tutvumises ning sellele seisukoha koostamises (2 h 30 min). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja menetluskulud välja mõista käibemaksuta. Hageja ei ole kostja menetluskulude nimekirjade osas oma seisukohta avaldanud.
5. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlustoimingud on vajalikud, kuid märgitud ajakulu on põhjendatud osaliselt. Arvestades apellatsioonkaebuse ja kostja vastuse sisu ja mahtu, saab märgitud ajakulu pidada põhjendatuks ja vajalikuks 3 h ulatuses. Hageja tõendite taotlusega tutvumiseks ja sellele seisukoha koostamise põhjendatud ajakuluks loeb kolleegium 1 h.
6. Lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 125 eurot (käibemaksuta) jääb advokaadi keskmise mõistliku tunnitasu piiridesse sarnase õigusteenuse eest ning sellist tunnihinda võib pidada tavapäraseks.
7. Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus (4 x 125) 500 eurot (käibemaksuta).
8. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 36.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Iko Nõmm 7