← Eesti

1-17-5250/21

Obsah (6)§ 238§ 175§ 180§ 326§ 337§ 185

1-17-5250 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. august 2017, Tallinn Kohtuasja number 1-17-5250 Kohtukoosseis Meelika Aava, Orvi Tali, Sten Lind Apelleeritud kohtu

§ 238

lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus

  1. aprilli
  2. Kohus mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud, s.o sundraha 705 eurot, määratud kaitsja tasu 264 eurot ja DNA ekspertiisi tegemise kulu 570 eurot. Kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda osade kaupa võrdsete osadena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 128,25 eurot.
  3. R. Artšebašev tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna taas
  4. märtsil 2017 tungis Tallinnas XXX asuva maja keldrisse ja varastas sealt fotoaparaadi ja kaks vilkurit kokku 534 euro väärtuses.
  5. aprillil 2017 tungis ta ukse avamise teel sisse XXX asuvasse restorani XXX ja varastas sealt neli õlimaali kokku 50 000 euro väärtuses.
  6. aprillil 2017 tungis ta avatud ukse kaudu XXX ruumidesse ja varastas sealt tööriistu 220 euro väärtuses.
  7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav R. Artšebašev ja tema kaitsja advokaat M. Allikmäe. 3.1 R. Artšebašev vaidlustab maakohtu otsuse talle mõistetud karistuse ning menetluskulude osas. R. Artšebašev taotleb talle mõistetud vangistuse tähtaja lühendamist. Taotlust põhjendab sellega, et kahetseb puhtsüdamlikult ning viis varastatud maalid ise politseisse tagasi. Seda tegi ta pärast seda, kui oli teada saanud varastatud maalide maksumuse. R. Artšebašev palub end menetluskulude tasumisest vabastada või nende suurust vähendada, sest ta ei tööta ja tal puudub seetõttu igasugune sissetulek. Ta peab tasuma veel muid võlgnevusi. Praegusel ajal viibib ta vanglas. 3.2 Kaitsja taotleb vähendada R. Artšebaševile mõistetud karistuse tähtaega 4 kuuni. Taotlust põhjendab sellega, maalide omanik ei olnud piisavalt hoolas oma vara hoidmisel ning see soodustaski R. Artšebaševi poolt varguse toimepanemist. Süüdistatav viis maalid vabatahtlikult politseisse pärast seda, kui oli kuulnud maalide väärtusest. R. Artšebašev kahetseb puhtsüdamlikult ja lubab, et ta edaspidi enam kuritegusid toime ei pane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  8. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole 2

(4)arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on
  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis R. Artšebaševile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus on juba arvestanud R. Artšebaševile karistuse mõistmisel tema puhtsüdamliku kahetsusega ning asjaoludega, et ta maalid ise tagastas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et senise kohtupraktika kohaselt peab olema iga süüdistatavale mõistetud karistus eelmisest raskem. On igati positiivne, et süüdistatav lubab edaspidi kuritegusid mitte toime panna, kuid enne seda peab ta ära kandma talle mõistetud karistuse. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid R. Artšebaševile mõistetud karistust kergendada.
  3. Järgnevalt peatub kohtukolleegium R. Artšebaševilt välja mõistetud menetluskuludel.

§ 175

lg 1 p-de 3,4 ja 9 järgi on menetluskulud ekspertiisi tegemise kulu, määratud kaitsjale määratud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. R. Artšebašev leiab, et DNA ekspertiisi tasu on temalt välja mõistetud põhjendamatult, sest ta andis maalid politseile vabatahtlikult välja. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest vargus toimus

  1. aprillil 2017, maalid andis ta aga vabatahtlikult välja alles
  2. aprillil
  3. Lisaks sellele on süüdistataval õigus end süüdi tunnistada, oma ütlusi muuta või keelduda ütluste andmisest. Seega ei sõltu DNA ekspertiisi määramise vajadus sellest, kas isik tunnistab end süüdi või mitte. Samuti ei ole ekspertiisi kulude jaotamisel tähtsust, kelle DNA-d leitakse või kas seda üldse leitakse. Tähtis on tõendamisvajaduse järgimine. Käesolevas asjas on DNA ekspertiis läbi viidud selleks, et kindlaks teha maalide varguse toime pannud isik. 3

(4)Kuna

§ 180lg 1 ei võimalda menetluskulude jätmist täielikult riigi kanda, siis on R.

Artšebaševi sellekohane taotlus põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Asjaolu, et R. Artšebaševil puudub sissetulek, tal on tasuda muid võlgnevusi ning ta viibib vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul samuti aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1-109-13). 6. Seega on R. Artšebaševi ja tema kaitsja apellatsioonid ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata.

7. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. R. Artšebaševi kaitsja advokaat M. Allikmäe esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 24 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu apellatsiooni koostamises 1 pooltunni ulatuses. Määratud kaitsja tasu on 20 eurot ühe tunni kohta. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lgst 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium R. Artšebaševi riigi õigusabi tasu suuruseks 24 eurot, sh käibemaks 4 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu

§ 185lg 2 kohaselt mõlemalt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.