← Eesti

3-17-1462/35

Obsah (5)§ 235§ 252§ 121§ 38§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 18.10.2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-1462 Haldusasi Af

§ 235lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Affronte Investeeringud OÜ-le kuulub 14 652 m2 suurune kinnisasi aadressiga Pirnipuu pst, Maardu linn, Harjumaa, sihtotstarbega transpordimaa 100%. Kinnistule on 01.02.2008 väljastatud lubade alusel
  2. aastal rajatud vee- ja kanalisatsioonitrassid.
  3. Maardu Linnavolikogu 26.01.2016 otsusega nr 172 algatati Pirnipuu pst kinnistu suhtes sundvõõrandamise menetlus ja korraldati kinnisasja erakorraline hindamine.
  4. Maardu Linnavolikogu 27.06.2017 otsusega nr 273 otsustati seada Pirnipuu pst kinnisasjale sundvaldus 8220 m2 ulatuses MTÜ Pirnipuu Vesi kasuks. Otsuse kohaselt on sundvalduse seadmise sisuks vee- ja kanalisatsioonirajatiste väljaehitamine, majandamine, 3-17-1462 remontimine, hooldamine ja muul viisil kasutamine ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni talituse tagamise eesmärgil.
  5. Affronte Investeeringud OÜ esitas 13.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maardu Linnavolikogu 27.06.2017 otsuse nr 273 tühistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega vaidlustatud haldusakti kehtivuse peatamiseks kuni haldusasjas otsuse tegemiseni.
  6. Tallinna Halduskohus kohaldas 13.07.2017 määrusega

§ 252

lg 4 alusel esialgset õiguskaitset ja peatas Maardu Linnavolikogu 27.06.2017 otsuse nr 273 kehtivuse 30-päevaseks tähtajaks.

  1. Maardu linn ja MTÜ Pirnipuu Vesi palusid kirjalikes seisukohtades jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohus tühistas 02.08.2017 määrusega varasemalt kohaldatud esialgse õiguskaitse ning jättis Affronte Investeeringud OÜ esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Affronte Investeeringud OÜ esitas halduskohtu määrusele määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.08.2017 määrusega rahuldamata.
  3. Tallinna Halduskohus tagastas 04.09.2017 määrusega Affronte Investeeringud OÜ kaebuse läbivaatamatult

§ 121lg 2 p 2 alusel.

Kaebaja peab vaidlustatud otsust õigusvastaseks kahele õiguslikule põhjendusele tuginedes. Esiteks leiab kaebaja, et sundvõõrandamismenetluse algatamise tõttu ei ole sundvalduse seadmine lubatav ega proportsionaalne. Teiseks on kaebaja arvamusel, et vaidlustatud otsus on õigusvastane seetõttu, et sundvalduse seadmise eeldused ei ole täidetud, kuivõrd kolmas isik ei ole asjaõigusseaduse § 1581 lg-s 1 nimetatud vee-ettevõtja, kellel oleks õigus sundvalduse seadmist taotleda. Neid argumente analüüsisid halduskohus 02.08.2017 määruses ning ringkonnakohus 29.08.2017 määruses. Kohus jääb neis määrustes sisalduvate põhjenduste juurde. Sundvalduse seadmine kinnisasjale, mille suhtes on algatatud sundvõõrandamise menetlus, ei ole keelatud ega kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt riivav meede. Seega ei anna see väide alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kolmas isik tuleb lugeda vee-ettevõtjaks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) tähenduses sõltumata sellest, kas ta on määratud kohaliku omavalitsuse volikogu poolt vee-ettevõtjaks. Järelikult oli kolmas isik õigustatud sundvalduse seadmise avaldust esitama ning kaebaja vastupidine väide ei saaks olla vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. Affronte Investeeringud OÜ palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.09.2017 määrus ning saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kuna kohus ei ole seotud kaebaja õiguslike väidetega, ei saa kohus kaebuse eduväljavaateid hinnates piirduda üksnes kaebuses esitatud väidetega. Kohus peab kaebuse tagastamisel põhjusel, et sellega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada, olema veendunud, et kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada ka kaebaja poolt kaebuses nimetamata, kuid kaebuse lahendamise seisukohalt asjakohastel põhjendustel (Riigikohtu 16.12.2015 määrus nr 3-3-1-5515, p 13). Halduskohus piirdus kaebuse tagastamisel vaid kahe kaebuses toodud õigusliku väite käsitlemisega, jättes kontrollimata muud sundvalduse seadmise materiaalõiguslikud eeldused. Näiteks ei ole kohus tuvastanud, et kolmas isik üritas saavutada kaebajaga kokkulepet reaalservituudi seadmiseks, mis on kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 462 lg 1 esimese lause kohaselt sundvalduse seadmise üheks eelduseks. See, et kolmas isik osutab teenust vähemalt 50 elanikule, on vastustaja ja kolmanda isiku paljasõnaline väide. Kaebaja on kohtule esitanud tõendid, mis annavad piisavalt põhjust selles 2

(4)3-17-1462 väites kahelda. Maardu linn ei ole kolmandat isikut määranud vee-ettevõtjaks ning ta ei vasta ka ÜVVKS sätestatud tingimustele, mis peavad olema täidetud, et isikule kohalduksid veeettevõtjale sätestatud nõuded ja kohustused. Vee-ettevõtjaks tunnistamata ei ole ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanikul kohustust isikule teenust osutada (Riigikohtu 04.03.2010 otsus nr 3-2-1-164-09). Seega ei ole MTÜ-l Pirnipuu Vesi õigust taotleda sundvalduse seadmist enda kasuks. Halduskohus kohaldas valesti materiaalõigust, kui leidis, et kinnisasja sundvõõrandamine ei välista sundvalduse seadmist. Kinnisasja sundvõõrandamine ja sundvaldus on üksteist välistavad instituudid, kuna kinnisasjale seatakse sundvaldus vaid juhul, kui selle sundvõõrandamine ei ole otstarbekas (K. Kasak. Sundvaldus. Magistritöö. Tartu, 2012, lk 10).
  1. Maardu linn palub jätta määruskaebus rahuldamata. Sundvalduse seadmise eeldused on praegusel juhul täidetud: trassid on vajalikud avalikes huvides; MTÜ Pirnipuu Vesi on vee-ettevõtja ÜVVKS tähenduses; kaebajaga peetud läbirääkimised ei ole tulemusi andnud. Soosaare I ühisveevärk ja -kanalisatsioon koos Pirnipuu pst kinnisasjal asuvate trassidega on kolmanda isiku valduses ja kasutuses. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-164-09 on asjakohatu, kuna pärast selle lahendi tegemist jõustus ÜVVKS muudatus, mis nägi teatud tingimustel ette vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuete ja kohustuste kohaldumise ka isiku suhtes, keda ei ole määratud vee-ettevõtjaks ÜVVKS-s sätestatud korras.
  2. MTÜ Pirnipuu Vesi palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kohus ei pea otsima ega saagi ise otsida põhjendusi, mida kaebaja ei ole esitanud. Halduskohus ja ringkonnakohus on kõiki kaebaja esitatud väiteid ja tõendeid juba hinnanud ning andnud neile oma seisukoha. Kaebaja on jätnud märkimata, et temaga on trasside osas püütud korduvalt saavutada kohtuvälist kokkulepet. Kaebajale on hästi teada, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust osutatakse rohkem kui 50 isikule. Kolmas isik on sõlminud enam kui 50 lepingut, millest järeldub, et tegelik tarbijate arv on leibkondade suurust arvestades sellest ligi kolm korda suurem. Kaebaja on määruskaebuses vastupidiselt oma varasematele seisukohtadele väitnud, et trassid ei ole MTÜ Pirnipuu Vesi valduses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 13.

§ 121

lg 2 p 2 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Sellel alusel tagastamine on põhjendatud juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik näiteks ebaõige nõudeliigi tõttu või on kaebuse eduväljavaated olematud (vt nt Riigikohtu 04.06.2013 määrus nr 3-3-1-86-12, p 15; 23.10.2013 määrus nr 3-3-1-29-13, p 24; 04.10.2017 määrus nr 3-17-505, p 10). Kaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine eeldab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras. Keerukama õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses (Riigikohtu 15.12.2011 määrus asjas nr 3-3-1-57-11, p 16). 14. Halduskohus on vaidlustatud määruses käsitlenud kahte kaebaja peamist argumenti ning leidnud, et kuna kaebaja väited ei ole põhjendatud, on kaebus perspektiivitu. Üksnes asjaolu, et halduskohus ja ringkonnakohus ei ole esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel pidanud kaebaja peamisi väiteid põhjendatuks, ei ole aga piisav alus kaebuse tagastamiseks. Arvestada tuleb sellega, et kaebuse menetlusse võtmise korral on kaebajal võimalik oma õiguslikke väiteid täiendada. Kaebaja on määruskaebuses asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile asjas nr 33

(4)3-17-1462 3-1-55-15, mille p-s 13 selgitas kolleegium, et kuna kohus ei ole seotud kaebaja õiguslike väidetega, ei saa kohus kaebuse eduväljavaateid hinnates piirduda ainuüksi kaebuses esitatud väidetega, vaid peab kaebuse tagastamisel olema veendunud, et kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada ka kaebaja poolt kaebuses nimetamata, kuid kaebuse lahendamise seisukohalt asjakohastel põhjendustel. Ringkonnakohus märgib, et

§ 38lg 1 järgi ei pea kaebus sisaldama õiguslikke põhjendusi.

Kaevatava haldusakti õiguspärasuse kontrollimine on halduskohtu ülesanne, kes peab uurimispõhimõttest lähtuvalt omal algatusel tagama asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise ning koguma vajaduse korral tõendeid (

§ 2lg 4).

Ringkonnakohtu arvates ei saa kaebuse eduväljavaateid praeguses menetlusstaadiumis pidada sedavõrd vähesteks, et oleks alust järeldada kaebuse eesmärgi saavutamise võimatust. Ka 29.08.2017 määruses ei väljendanud ringkonnakohus seisukohta, et kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Vaidlust ei saa pidada õiguslikult väga lihtsaks, samuti pole alust rääkida väljakujunenud kohtupraktikast, millele tuginedes saaks öelda, et kaebuse rahuldamiseks ei ole ilmselgelt alust. Kaebaja eesmärgiks on vabaneda tema õigusi riivavast sundvalduse seadmise otsusest ning tühistamiskaebus on selle eesmärgi saavutamiseks asjakohane. See, kas kaebuse rahuldamiseks on alust, selgub asja sisulise läbivaatamise käigus. 15. Eelneva põhjal tuleb Tallinna Halduskohtu 04.09.2017 määrus tühistada ning saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.