RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2174192 Määruse kuupäev Tartu, 18. oktoober 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Kaupo Torimi a

) §s 641 sätestatud olukorraga, kus kinnistusraamatusse kantud omanik teeb käsutuse kinnisomandiõiguse üleandmiseks uuele omanikule. Erisused on seotud ühisomandi olemusega (

§ 70lg 4).

Juhul kui kinnistusraamatusse on ühisomanikena kantud mõlemad abikaasad, siis ei teki ühisomandi jagamise korral praeguses vaidluses esile kerkinud küsimusi. Kui ühisvara hulka kuulunud kinnistu otsustatakse jätta edaspidi ühe abikaasa ainuomandisse, tehakse kinnistusraamatusse kanne, millega kustutatakse kinnistusraamatust senine kanne, millest nähtus abikaasade ühisomandike staatus, ning tehakse uus kanne, millega kantakse sisse ainuomanikuna üks varasematest ühisomanikest. Sel juhul ei ole tegemist kande aluse (algdokumendi viite) parandamisega, vaid kinnistusraamatuõiguse mõttes uue kandega, ehkki ainuomanikuks jääv abikaasa oli ka varem kinnistusraamatusse omanikuna kantud. Eeltoodust ei ole õiguslikult põhimõtteliselt erinev olukord, kus kinnisasi on abikaasade ühisomandis, kuid kinnistusraamatust nähtub omanikuna vaid üks ühisomanikest. Seetõttu ei ole alust menetleda ühisomandi jagamisel tekkiva ainuomandi kinnistusraamatus kajastamist nendes olukordades põhimõtteliselt erineval viisil (ühel juhul kantaks muudatus sisse kandeavalduse alusel ning sisuliselt oleks tegemist uue kandega; teisel juhul üksnes kande parandamisega KRS § 621 jj mõttes). Ühisomanikul, kelle nimi ei nähtu kinnistusraamatust, on õigus kande parandamise korras taotleda enda kinnistusraamatusse kandmist. J. Torim ei ole seda soovinud, vaid ühisomanikud on kokku leppinud ühisvara jagamises ning kinnistu avaldaja ainuomandisse jätmises. Ei ole õige, et ühisvara jagamise kokkuleppe ja ka asjaõiguslepinguga on kinnistusraamatusse kandmata omanik andnud talle kuuluvad omanikuõigused üle sellele isikule, kes oli juba kantud kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatuvälise omaniku nõudeõigus ebaõige kande parandamiseks ei saa minna üle teisele isikule ega sealjuures muutuda teistsuguse sisuga nõudeõiguseks. Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis ei ole see otsus kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (

§ 641

). See tähendab, et pärast kohtuotsuse jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et kinnistu ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli juba varem ainsana kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud. Varasema ühisomandi asemel ainuomandi tekkimisel ei ole olemuslikku tähendust sellel, kas jagamise aluseks on kohtuotsus või asjaõigusleping (nagu 2

§ 641kohaselt kinnistamist.

Juhul kui kinnistusraamatust mitte nähtunud ühisvarasuhe lõpetatakse kokkuleppel kinnistusraamatuväliselt (s.o ühisvara jagatakse, ilma et see kajastuks kinnistusraamatus), siis võib säilida õiguslik ebaselgus, kuna asjaõiguse üldpõhimõtte kohaselt on õigusmuudatuse saabumiseks lisaks asjaõiguskokkuleppele vajalik ka kinnistusraamatusse kande tegemine (

§ 641

). Eeltoodut arvestades leidis maakohus õigesti, et määruskaebuse esitajatel tuleks esitada kinnistamisavaldus ning piisav ei ole kande parandamise taotlus, tuginedes KRS §le

1. Ühisomandi muutumine ainuomandiks on sisuline õigusmuudatus. Praegusel juhul ei esine kande parandamise aluseid KRS § 621 tähenduses. Määruskaebuse esitajad oleksid pidanud taotlema kinnistusraamatusse uue kande tegemist, millega oleks taotletud avaldaja kinnistusraamatusse kandmist ainuomanikuna. See tähendab, et taotleda tulnuks senise omanikukande kustutamist ja uue omanikukande tegemist. Avaldaja ainuomand tekib erineval õiguslikul alusel kui
2. juuni
3. a asjaõigusleping, millega omandati kinnisasi abikaasade ühisomandina. Lepingu p 7.1 ei ole kinnistusosakonnal võimalik tõlgendada laiendavalt ega lugeda seda taotluseks kustutada varasem omanikukanne ja teha uus kanne, millega kanda ainuomanikuna sisse avaldaja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Ühisomanikud paluvad määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada, uue määrusega kandeavalduse rahuldada ning saata selle kande tegemiseks maakohtule. Ringkonnakohus jättis nende arvates tähelepanuta, et kande saab teha ka parandamise korras KRS § 631 lg 3 ja § 651 lg 1 mõttes, mitte uue kande tegemisega (

§ 641

). Ringkonnakohus leidis valesti, et praegusel juhul tuleb omandiõiguse üleandmise kohta rakendada samasugust regulatsiooni, mida kohaldatakse juhul, kui kinnistusraamatusse on kantud mõlemad abikaasad kui ühisomanikud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta ka selle, et kinnistusraamatusse sisse kandmata omanikul ei ole samasugust õiguslikku positsiooni kui kinnistusraamatusse kantud omanikul. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kinnistusraamatusse sisse kandmata omaniku nõudeõigus ebaõige kande parandamiseks ei saa üle minna kinnistusraamatusse kantud omanikule. Ringkonnakohus ei ole viidanud õigusnormidele, millest selline järeldus tuleneb. Puudub põhjendus, miks peaks õigusliku positsiooni üleandmine olema piiratud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata, kuid täiendada tuleb selle määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
2. Määruskaebuse esitajad avaldasid lepingu ps 7.1 soovi muuta kinnistu omandamise kande alust ja lisada kande aluseks viide kõnealusele lepingule. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lepingu p 7.1 alusel taotletud muudatust teha ei saa. Kohtute põhjenduste kohaselt ei saa praegusel juhul tugineda kande parandamisele KRS § 621 järgi, vaid määruskaebuse esitajatel tuleks taotleda kinnistusraamatusse uue kande tegemist

§ 641järgi.

Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Seega ei ole avaldaja soovitud viisil võimalik KRS § 631 lg 3 ja § 651 lg 1 järgi kinnistusraamatu kannet parandada. 10. Kolleegium on varem selgitanud, et kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (

§ 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse 3

§ 641kohaselt kinnistamist.

Ringkonnakohus leidis ülaltoodut arvestades õigesti, et lepingu ps 7.1 märgitut ei saa lugeda nõuetekohaseks kandeavalduseks (KRS § 34 lg 6). Määruskaebuse esitajatel tuleb taotleda kinnistusraamatusse uue kande tegemist, millega taotletakse senise omanikukande kustutamist ja uue kande tegemist, millega kanda ainuomanikuna sisse avaldaja.

1. Ringkonnakohtu määrusest nähtub, et ringkonnakohus on viidanud maakohtu
2. veebruari 2017 kandemääruse põhjendusi kajastades sellele, et maakohus on märkinud, et esitatud dokumentidest nähtuvalt on praegu omanikukanne vale ning kande parandamiseks tuleks kinnistusraamatusse sisse kanda ühisomanikud. Ringkonnakohus jättis maakohtu kandemääruse muutmata (pidades seda seaduslikuks ja põhjendatuks) ning ei esitanud määruses seisukohta abikaasade ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmise kohta. Eeltoodut arvestades jääb ebaselgeks, kas ringkonnakohtu hinnangul on enne uue kande (st kande, et avaldaja on lepingu järgi kinnistu ainuomanik) tegemist nõutav ka maakohtu viidatud kande tegemine, kust nähtuks kinnistu kuulumine avaldaja ja J. Torimi ühisomandi hulka, või ei ole sellise nn vahekande tegemine vajalik. Seetõttu täiendab kolleegium ringkonnakohtu määruse põhjendusi, märkides, et selleks, et muuta omanikukannet, ei ole vaja teha kannet, millest nähtuks, et avaldaja ja J. Torim on vahepeal (st enne lepingu sõlmimist) olnud kinnistu ühisomanikud (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3217416, p 18.2).
3. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohus on märkinud edasikaebamise korra kohta ekslikult, et määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule (TsMS § 599). Määruskaebuse sellekohane väide on põhjendatud. Avaldaja saab TsMS § 599 esimese lause, § 660 lg 4 ja § 696 lg 4 järgi esitada määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti kinnistamisavalduse rahuldamata jätmise määrus muutmata (vt ka Riigikohtu
4. märtsi
5. a määrus tsiviilasjas nr 32116710, p 8).
6. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitajate kanda.
7. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Henn Jõks 4