Obsah (4)

§ 113§ 35§ 162§ 44

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Liis Arrak, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-1474 T

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr.

Kostja tasus esimese osa 2731 eurot 01.04.

1. Teise osa võlgnevusest summas 14 000 eurot tasus kostja 08.04.
2. Seega on 8663 euro suuruse viivise nõudmine ühekuulise makseviivituse tõttu kostja suhtes ebamõistlikult kahjustav ja ebaproportsionaalne. Kostja lühiajaline viivitus oli tingitud kostja raskest majanduslikust olukorrast, mille põhjustasid omakorda koostööpartnerite suured võlgnevused kostja ees. Kostja tasus võlgnevuse hagejale koheselt, kui raha tellijalt kostjale laekus. Kostja ei ole viivitanud arve tasumisega pahatahtlikult ega hoidnud kohustuse täitmisest põhjendamatult kõrvale. Kirjeldatud olukorras hagi rahuldamine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ei ole usutav, et kostja viivituse tõttu jäi hageja võlgnevusse laeva reederi ees ja kaotas selle tagajärjel reederi poolse usalduse. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
3. Harju Maakohus rahuldas 07.07.2016 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 8663 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 788 eurot.
4. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - pooled sõlmisid 03.02.2015 rendilepingu puksiirlaeva TB Mons IMO: 5046970 kasutamiseks kostja poolt Bekkeri sadamas. Tasu laeva kasutamise eest lepiti kokku 170 eurot + käibemaks tunnis, millele lisandub laeva mobilisatsiooni eest sadamasse 1000 eurot (lisandub käibemaks) ja demobilisatsioon sadamast 1000 eurot (lisandub käibemaks). Pooled leppisid kokku, et tasu laeva kasutamise eest maksab kostja hagejale hiljemalt 28.02.2015; - hageja esitas 20.02.2015 kostjale arve nr 23 summas 16 731 eurot, millest 11 942,50 eurot + km moodustab arve laeva kasutamise eest (töötunde 70h.15min) ja 2000 eurot + km laeva mobilisatsioonide eest, maksetähtaeg 28.02.
5. - kostja tasus arvest 2731 eurot 01.04.2015 ja 14 000 eurot 08.04.2015; - hageja esitas kostjale 11.05.2015 viivisarve summas 8663 eurot.
6. Pooltel ei ole vaidlust selles, hageja on oma lepingujärgse kohustuse täitnud, kostja on laeva kasutanud ja lepingu järgi pidi kostja tasuma hagejale arve puksiirlaeva kasutamise eest 28.02.
7. Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et kostja viivitas arve tasumisega. Viivisena võlgneb kostja hagejale viimase arvestusel 9500,88 eurot, millest hageja nõuab 8663 eurot. Kostja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud, kuid leidis, et lepingus märgitud viivis on tüüptingimusena tühine, kuna on ebamõistlikult suur ja kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav.
8. Viivisemäär on lepingu järgi 1,5 % päevas esitatud arvete kogusummast. Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud lepingut ei saa lugeda sõlmituks tüüptingimustel

§ 35lg 1 tähenduses.

Asjas ei nähtu, et kostjal puudus lepingutingimuste 3 4 läbirääkimise võimalus. See, et hageja esindaja on palunud allkirjastada mõlemad edastatud dokumendid, ei näita, et leping on sõlmitud tüüptingimustel ja kostjal puudus võimalus seda mõjutada. Kostja seaduslik esindaja on 10.07.2015 kirjas aktsepteerinud hageja õigust nõuda viivist. Kirjas ei ole viiteid, millest saaks järeldada, et kostja on pidanud lepingut tüüptingimustel sõlmituks. Kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem

§ 113

lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kokkulepitud viivisemäär on küll kõrge, kuid hageja poolt nõutav viivis ei ületa põhinõuet (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49).

1. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14.06.2005 lahendist nr 3-2-1-66-
2. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt ka 26.10.2012 lahendi nr 3-2-1-87-10 p 12).

§ 162kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik".

Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes

§-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Kohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud

§ 162eelduste olemasolu.

Praegusel juhul viivisenõue põhivõlga ei ületa. Kohus nõustus kostjaga, et hageja käsitlus, et viivis täitis ka leppetrahvi funktsiooni, on asjakohatu. Viivis ja leppetrahv on erinevad õiguskaitsevahendid ning tagavad erinevaid eesmärke. Poolte lepingust ei ole võimalik teha järeldusi hageja viidatud kokkuleppe kohta.

1. TsMS § 162 lg 1 järgi jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu 500 eurot, mis tuleb kostja poolt hagejale hüvitada. Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele kokku 2,4 tundi, hinnaga 100 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Kohus luges hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 288 eurot. ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 788 eurot. 4 5 Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
2. 08.08.2016 esitas kostja Harju Maakohtu 07.07.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja vähendada viivist mõistliku suuruseni ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis mitte rohkem kui 139,10 eurot ning jätta menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamata jäetud osaga hageja kanda.
3. Kohus on kohaldanud ebaõigesti

§ 35

lg 1 ja leidnud, et poolte vahel sõlmitud leping ei ole sõlmitud tüüptingimustel. Hageja on kostjale edastanud varem ettevalmistatud lepingu põhja pdf-failina 03.02.2015, paludes dokumendid allkirjastada. Hageja poolt kostjale allkirjastamiseks edastatud leping on identne poolte poolt allkirjastatud lepinguga. Eelnev kinnitab, et kostja ühtegi täiendust lepingusse ei teinud ning leping on täielikult hageja poolt välja töötatud. Läbirääkimistega sõlmitud lepingute puhul on iseenesest mõistetav, et kui üks pool valmistab lepingu ette, siis edastab ta lepingu projekti teisele poolele kujul, kuhu on võimalik muudatusi teha (nt Word-failina) ning palub teise poole kommentaare. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esinenud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et puksiirlaeva on kostja kasutanud kohe lepingu allkirjastamisele järgneval päeval. Seega on lepingu edastamise ja allkirjastamise asjaoludest selgelt näha, et hageja oli lepingu sõlmimisel jõupositsioonil ning kasutas ära kostja abitut olukorda, kuna viimane vajas puksiirlaeva juba järgmisel päeval. 13. Kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on selgitanud, et hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-16, p 13). Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt viivist 1,5% päevas ning nõutav viivis on ca 68 korda suurem seadusjärgsest viivisest. Riigikohus on selgitanud, et kui tüüptingimusele tugineja põhjendab, et tingimus on ebamõistlikult kahjustav, siis tekib tüüptingimuse kasutajal kohustus

§ 44järgne eeldus ümber lükata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-139-14, p 12).

Käesoleval juhul ei saa olla kahtlust, et antud asjas on kostja teinud usutavaks, et viivise kokkulepe võib olla ebamõistlikult kahjustav. Seega oli hageja kohustatud

§-is 44 sätestatud eelduse ümber lükkama. Kuivõrd hageja ei ole eelnevat teinud, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et tegemist on ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega, mis ei anna alust hagi rahuldamiseks. 14. Kohus ei ole viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmist nõuetekohaselt põhjendanud. Käesoleval juhul ei ole hageja poolt rakendatav viivise määr tavapärane ega vasta üldisele praktikale viivise väljamõistmisel. Kostja on menetluses esile toonud, et lühiajaline viivitus oli tingitud tema raskest majanduslikust olukorrast, mille põhjustasid omakorda koostööpartnerite suured võlgnevused kostja ees. Kostja tasus võlgnevuse hagejale koheselt, kui raha tellijalt kostjale laekus. Võlausaldajal on õigus nõuda mõistliku suurusega viivist, mis vastab

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivise määrale.

Viivise vähendamise taotluse lahendamisel tuleb kaaluda konkreetse kaasuse asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik rajada kogu taotluse rahuldamata jätmise põhjendust vaid napisõnalisele 5 6 tõdemusele, et kuna nõutav viivis ei ületa põhivõlgnevust, siis on nõue lubatav. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks asjas esile toodud asjaolusid sisuliselt analüüsinud ja poolte huve kaalunud. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud lepingut ei saa lugeda sõlmituks tüüptingimustel. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega.

§ 35

lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kostja ei ole tõendanud, et puksiirlaeva rendilepingus sätestatud lepingutingimused (sh kokkulepe viivises) on hageja poolt eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks. Selle kohta ei ole kostja tõendeid esitanud. Ka asjaolu, et kostja allkirjastas hageja poolt esitatud lepingudokumendi muudatusettepanekuid tegemata, ei tähenda, et kostjal ei olnud võimalust lepingutingimuste üle läbi rääkida ning nende tingimuste sisu mõjutada. Toimikust nähtuvalt saatis hageja kostjale rendilepingu ja palus selle allkirjastada (tl 63), kuid sellest ei järeldu, et kostja ei saanud lepingutingimuste üle läbi rääkida. Tavapärane on, et üks pooltest koostab eelnevalt lepingu projekti. Kostja ei ole tõendanud, et ta soovis lepingus muudatusi teha, kuid hageja ei andnud talle selleks võimalust. Põhjendamatu on kostja arusaam, et pdf-formaadis saadetud lepingu projekti puhul ei saa lepingu muutmise ettepanekut teha. Kostja väide, et hageja kasutas lepingu sõlmimisel ära tema abitut olukorda, on uus väide, mille esmakordset esitamist ringkonnakohtus ei ole kostja põhjendanud. Kuna kostja ei ole uue väite lubatavust põhjendanud, siis jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Siiski märgib kolleegium, et ka asjaolu, et kostja kasutas laeva juba lepingu allakirjutamisele järgneval päeval, ei tähenda, et tal ei oleks võimalik olnud pidada läbirääkimisi lepingutingimuste üle. Eeltoodule tuginedes on põhjendamatu kostja väide, et viivisekokkuleppe näol on tegemist tüüptingimusega. Kuna tegemist ei ole tüüptingimusega, siis ei ole vaja kolleegiumil võtta seisukohta, kas viivisekokkulepe oleks tühine, kui tegemist oleks tüüptingimusega. 18. Alternatiivselt on kostja taotlenud viivise vähendamist.

§ 113

lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kolleegium märgib, et kuigi viivise määr 6 7 1,5% põhivõlalt päevas on suur, on tegemist majandustegevuses tegutsevate poolte vahel kokkuleppeliselt sätestatud viivise määraga, mistõttu ei saa viivise määra suurus iseenesest olla aluseks viivise vähendamisele. Hageja poolt nõutav viivise summa (8663 eurot) ei ole ebamõistlikult suur võrreldes lepingu hinnaga (16 731 eurot). Viivis ei ületa võlgnetud põhivõla suurust, vaid jääb sellele oluliselt alla. Ka asjaolu, et makseviivitus ei olnud pikk, ei saa olla aluseks viivise vähendamiseks, kuna hageja saabki nõuda viivist üksnes maksmisega viivitatud päevade eest. Kostja väide, et ta oli raskes majanduslikus olukorras, on tõendamata. Ainuüksi kostja enda sellekohane 10.07.2015 kiri (tl 17) hagejale seda ei tõenda. Seda ei tõenda ka kostja poolt allkirjastamata 27.01.2015 saldokinnitus võlgnevuse kohta Talvakas OÜ ees (tl 66). Nimetatud tõendist järeldub võlg ühe lepingupartneri ees, kuid sellest ei ole võimalik teha järeldust kostja üldise majandusliku olukorra kohta. Ka kostja väide, et ta viivitas maksmisega seetõttu, et ta koostööpartnerid olid temale võlgu, on tõendamata. Seega ei anna halba majanduslikku olukorda puudutavad kostja väited alust viivise vähendamiseks. Viivise arvestuslikku külge ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

1. Eeltoodust tulenevalt on maakohus lõppjäreldusena jätnud õigesti kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata ning rahuldanud põhjendatult hageja hagi viivise väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus
2. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. tuleb
3. Hageja esitas taotluse ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles palus kostjalt välja mõista menetluskulud 360 eurot (koos käibemaksuga) ja viivise. Hageja esindaja tunnitasu koos käibemaksuga on 120 eurot (hageja ei ole käibemaksukohustuslane). Hageja esindaja on teinud järgmisi menetlustoiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine ja arutelu kliendiga 0,5 tundi; apellatsioonkaebuse vastuse koostamine 2,5 tundi.
4. Ringkonnakohtu arvates on hageja esindaja ajakulu 3 tundi apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest vajalik ja põhjendatud. Hageja esindaja tunnitasu jääb turuhinna piiridesse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulu 360 eurot. Samuti määrab ringkonnakohus vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud Krista Kirspuu 7