KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22. juuni 2017,

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 646

viimasest lausest ja § 656 lg-st 4 tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse tervikuna, st ka osas, mille peale kostja kaebust ei esitanud. 9. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237

lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398 ega täitnud piisavalt selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised

§ 656lg 1 p 1 mõttes. 4

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka Riigikohtu 29.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

1. Kostja esitas vastuhagis taotluse ekspertiisi määramiseks. Taotlust põhjendas kostja mh sooviga, et erapooletu ekspert annaks hinnangu tööde kvaliteedi osas ja selgitaks välja, kas ja mis puudused esinevad ning nende maksumuse. Maakohus jättis
2. märtsi 2017 istungil taotluse rahuldamata ja põhjendas seisukohta mh sellega, et hageja on esitanud kohtuväliselt tellitud ehitise auditi.

§ 238

lg 1 p 2 järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjusel, et tõendamist vajava asjaolu kohta, mille kohta tõendit tahetakse esitada, on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kohus saab selle sätte järgi keelduda tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui mingi asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mistõttu veel ühe tõendi asja juurde võtmine ei saaks mõistlikult võttes mõjutada selle asjaolu tuvastamise tulemust. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (vt Riigikohtu 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 9 ja selles viidatud 30. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15). Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust rahuldamata (vt ka Riigikohtu 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-15, p 16).

§ 5

lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Poole õigus esitada tõendeid tuleneb ka

§ 199lg 1 p-st 5.

Nende normide tõttu ei saa

§ 238

lg 1 p 2 sisustada viisil, et vaidlusaluse asjaolu kohta ühe poole tõendi esitamise järgselt võib kohus keelduda teise poole tõendit vastu võtmast. Jättes kostja ekspertiisitaotluse rahuldamata rikkus maakohus mh

§ 7, mille kohaselt õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled kohtu ees võrdsed.

Maakohus leidis otsuses, et ehitustööde puuduste maksumust ei ole esitatud tõendite põhjal võimalik kindlaks teha ning selle saab määrata diskretsiooniotsusega. Seega möönis maakohus vaidlust lahendades ka ise, et asjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid puudustega tööde ja nende maksumuse väljaselgitamiseks. Tervikuna käitus maakohus ekspertiisitaotluse lahendamisel vastuoluliselt, mis võis mõjutada asja lahendamise tulemust. 11. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 127 lg 6 ja

§ 233

lg 1, kuna lahendist ei nähtu põhjendust, miks ei olnud võimalik puudustega tööde maksumust kindlaks teha või miks oleks maksumuse kindlakstegemine olnud seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13). Maakohus põhjendas vaid, et ei saa hinnata tegelikku kahju, sest hageja ei ole vastavat kulu kandnud ja on esitanud üksnes hinnapakkumised. Esiteks ei selgu vaidlustatud otsusest, miks ei saa puuduste maksumust tuvastada hageja esitatud hinnapakkumiste põhjal. Kui selleks on ka vaja täpsemalt tuua esile ja tuvastada pooltevahelise töövõtulepingu tingimused, siis sellele saab maakohus juhtida eelmenetluses

§ 392

lg 1 p-des 3 ja 4 ette nähtud ülesandeid täites poolte tähelepanu, samuti võimaldab

§ 392lg 3 kohtul nõuda pooltelt selgitusi ja neid küsitleda. 5

1. ptk. Maakohus oleks pidanud võimalike vastuolude kõrvaldamiseks kirjalikud seletused tõenditena kõrvale jätta ja seletusi andnud isikud tunnistajatena üle kuulata, et välja selgitada sularaha üleandmise asjaolud (vt Riigikohtu
2. novembri 1999 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-99, põhjenduste
3. lõik). Seda enam, et kostja on vaidlustanud nii kirjalikult esitatud kinnitused kui ka sularaha üleandmise. Siinjuures ei oma tähtsust, et kostja vaidles hageja taotlustele vastu. Samavõrra kui tunnistajate ülekuulamisele, esitas kostja vastuväiteid ka kirjalike kinnituste toimikusse võtmisele. Maakohtu käitumisest menetluse juhtimisel ega ka otsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks andsid kostja vastuväiteid tunnistajate ülekuulamise taotlustele aluse jätta taotlus rahuldamata, aga samas oli võimalik vastu võtta kirjalikud ütlused ja nendega asja lahendamisel arvestada. Menetlusosaliseks mitteoleva isiku, kes võib teada asjas tähtsust omavaid asjaolusid, võib üle kuulata tunnistajana (

§ 251lg 1).

Kuna sellise isiku ütlused võivad olla tõendiks üksnes tunnistaja ütlustena, ei või kohus neid asendada muus vormis andmekandjaga (vt Riigikohtu

1. detsembri 2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-01, põhjenduste
2. lõik). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti lahendada hageja tunnistajataotlused.
3. Eeltoodust tulenevalt on kostja menetlusõigusi oluliselt rikutud asja lahendamisel maakohtus, need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ja neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab

§ 656

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks. Kuna maakohus ei ole korrektselt viinud läbi eelmenetlust, siis on otstarbekas saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik).
2. Ka seetõttu, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks eelmenetluse staadiumis (ibid ja Riigikohtu
3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Poolte nõuded tuleb uuesti lahendada algusest peale, sh need selgelt kvalifitseerida.
4. Eespool märgitud põhjustel ei lahenda ringkonnakohus apellatsioonkaebuses sisalduvaid menetluslikke taotlusi seoses tõendite kogumisega. Nimetatud taotlused tuleb lahendada maakohtul asja uuel läbivaatamisel. 16.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6