RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 1167389 19. oktoober 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randm

) § 199 lg 1 p 1 alusel S. S-i suhtes kriminaalmenetlus ja talle määrati karistusseadustiku (KarS) § 86 lg 1 alusel psühhiaatriline sundravi. 1.

1. Kriminaalasja kohtusse saatmise määruse kohaselt tungis S. S., keda on varem varguse eest karistatud, koos M. P-iga 10.-
2. märtsil 2016 sisse F. OÜ-le kuuluvasse angaari ja võttis sealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaasa erinevaid tööriistu väärtusega kokku 1029 eurot. Samuti tungis S. S.
3. juunil 2016 kaabli varastamise eesmärgiga koos A. H., L. D. ja V. K-ga R. E. AS-ile kuuluvale territooriumile. Viimati nimetatud tegu jäi S. S-i tahtest olenemata lõpule viimata, kuna politsei pidas ta kinni. 1-16-7389 1.
4. Kuna kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt võib S. S. olla teistele ohtlik ja tal puudub enesekriitika, pidas maakohus tema osalemist kohtuistungil ebaotstarbekaks. Maakohtu määruse kohaselt võib S. S-i ohtlikkus raskendada kohtuistungi pidamist ja kohtusaalis toimuv kahjustada tema vaimset tervist. 1.
5. Maakohus jõudis järeldusele, et S. S. pani talle ette heidetud teod toime süüdimatusseisundis. Ühtlasi luges maakohus tõendatuks, et S. S. võib vaimse seisundi tõttu jätkuvalt olla ohtlik endale ja teistele, mistõttu ta vajab sundravi. Ta ei ole võimeline mõistma ravivajadust ega oma käitumist kontrollima. Vanemate järelevalve all viibimine kodustes tingimustes ei taga tema ravimotivatsiooni ega arsti ettekirjutuste täitmist. S. S. on väljendanud agressiivsust ka vanemate suhtes, ähvardades neid noaga. S. S-il avaldub sageli hüpohondrilisi luule ja ilmneb kognitiivsete ning intellektuaalsete võimete, kriitika-, mõtlemis-, analüüsi- ja sünteesivõime oluline vähenemine. Ka on tal alanenud sotsiaalse tavaeluga toimetulemise tase ja võimed. S. S-i emotsionaalsed reageeringud ei ole adekvaatsed, ta on kergesti mõjutatav ja kriitikameeleta.
6. Harju Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused S. S. ja tema kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan. 2.
7. Kaitsja taotles maakohtu määruse tühistamist psühhiaatrilise sundravi kohaldamise osas põhjendusega, et S. S-i jätkuv ohtlikkus ei ole tõendatud. Kuivõrd S. S-il on kindel elukoht ja vanemate toetus, on tagatud tema pidev kontroll ja sundravi ei ole vajalik. 2.
8. S. S. leidis määruskaebuses, et kriminaalmenetlus pole olnud õiglane, teda ei ole menetluse asjaoludest piisavalt teavitatud ja rikutud on tema ärakuulamisõigust ning õigust kaitsjale. Ta ei ole saanud tutvuda kriminaalasja materjalidega ega kaitsjaga nõu pidada. S. S. selgitas enda sõnul eksperdile, et ta on tõepoolest raskelt haige ning võtab ravimeid, kuid saab ise hakkama. Tal on kergem võtta ravimeid kodus, sest seal tunneb ta end rahulikumalt kui haiglas. S. S. palub võimalust suhelda kaitsjaga, osaleda kohtumenetluses ja vestelda kohtunikuga, täpsustada diagnoosi ning küsitleda istungil enda raviarsti, kes teab tema probleeme paremini.
9. Tallinna Ringkonnakohtu
10. novembri
11. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata. 3.
12. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et S. S-i vaimne seisund ei võimalda tal kohtuistungil adekvaatselt osaleda. Maakohtu istungil esindas S. S-i pädev kaitsja, mistõttu ei ole tema õigusi rikutud. Kriminaalasja materjalidega tutvumise kohta märkis ringkonnakohus, et S. S-il on olnud võimalus pöörduda kaitsja poole nii kriminaaltoimikuga tutvumiseks kui ka nõu pidamiseks. Asja materjalidest ei ilmne, et kaitsja oleks keeldunud S. S-i nõustamast või talle õigusabi osutamast. Kaitsja on S. S-i kohtuistungist teavitanud, esindanud teda maakohtu istungil ja vaidlustanud argumenteeritult maakohtu määruse. Seega on määratud kaitsja tegutsenud kaitsealuse huvides nõuetekohaselt ja S. S-i kaitseõigust ei ole rikutud. 3.
13. Ringkonnakohus vaatas määruskaebuse läbi

§ 390lgte 3 ja 4 järgi kirjalikus menetluses ega rahuldanud seetõttu S.

S-i taotlusi osaleda kohtumenetluses ja kuulata üle raviarst. 3.3. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et õigusvastaste tegude toimepanek S. S-i poolt on tõendatud ja ekspertiisiaktist lähtuvalt on õigesti tuvastatud ka S. S-i süüdimatusseisund teo toimepanemise ajal ning tema jätkuv ohtlikkus. S. S-il on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ja sundravi kohaldamata jätmisel on ta endale ja teistele ohtlik. MENETLUS RIIGIKOHTUS 2

§ 390lg 1 ja § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Määruskaebemenetluses ei ole vaidlustatud õigusvastaste tegude toimepanemise tõendatust. Kaitsja on aga kahtluse alla seadnud, kas S. S. vajab psühhiaatrilist sundravi. Selle kontrollimiseks käsitleb Riigikohus määruse I osas S. S-i süüdimatusseisundit, tema ohtlikkust ja sundravi vajadust. Väljaspool määruskaebuse piire peatub kolleegium määruse II osas õigusel esitada taotlusi ja

§ 400

lgs 4 sätestatud ärakuulamisõigusel ning viimaks võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (III). I

1. Psühhiaatrilise sundraviga seotud mõisteid, mõjutusvahendi kohaldamise aluste ja eelduste sisu ning kohtu rolli psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis
2. märtsi
3. a määruses nr
4. Selles leiti kokkuvõtlikult, et psühhiaatrilist sundravi kui mittekaristuslikku mõjutusvahendit saab kohus kohaldada üksnes siis, kui on tuvastatud nii sundravi eeldused – õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund – kui ka alused – isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Võttes aluseks osutatud määruse punktides 16–43 toodud põhjendused, selgitab kolleegium S. S-i süüdimatusseisundit, ohtlikkust ja sundravi vajadust puutuvalt järgmist.
5. Maakohus märkis S. S-i süüdimatusseisundi kohta: „05.04.2016 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 269 kohaselt põeb S. S-i püsikululist skisofreeniat (rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni kood F20.00) ning seetõttu ei olnud temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal, s.o 11.03.2016 süüdivusseisundis ning polnud võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima raske psüühikahäire tõttu. 07.07.2016 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 388 kohaselt põeb S. S-i püsikululist süveneva defektiga paranoidset skisofreeniat (RHK-10 järgi šiffer F 20.00) ning seetõttu oli temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal, s.o 25.06.2016 süüdimatus seisundis, see tähendab ta ei olnud võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Seega ei olnud S. S. süüdiv tegude toimepanemise ajal, mistõttu puudub

§ 199

lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse alus kriminaalmenetlust välistava asjaoluna.” (kd II, tl 153). 10. Eelnevast järeldub, et maakohus on süüdimatusseisundi osas refereerinud üksnes ekspertiisiakti ja seaduse sõnastust, kusjuures ka ekspertiisiaktis korratakse seaduse teksti. Kohtumäärusest ei selgu, miks ei olnud S. S. teo toimepanemise ajal võimeline oma käitumist juhtima ega sellest aru saama. Maakohtu määruse õigusvastaste tegude toimepanemist käsitlevas osas on aga leitud, et S. S. teadis, et varastatud asjad ei kuulunud temale ja tema eesmärk oli 3

§ 393esimese alternatiivi tähenduses.

Märkida tuleb sedagi, et skisofreenia ei pruugi olla haigus, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta.

1. Seega ei ole maakohtu määruses S. S-i süüdimatuse sisulisi põhjendusi. Pelgalt seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste kordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks (vt määrus asjas nr 31110516, p 46.2). Ringkonnakohus seda puudust ei kõrvaldanud.
2. Maakohus on S. S-i ohtlikkust kokkuvõtvalt põhjendanud tema ohtlikult tugeva antisotsiaalsuse ja seadusi ignoreeriva käitumisega. Kohtumääruse kohaselt on S. S. ekspertiisaktist nähtuvalt kodus ähvardanud noaga vanemaid, tal esinevad luulud, mis võivad põhjustada ebatavalist psühhootilist käitumist, ning tema võime maailma tajuda on halvenenud ja emotsionaalsed reageeringud ei ole adekvaatsed. Maakohus leidis ka, et S. S-il puudub haiguskriitika ja senine ravi ei ole andnud tulemusi.
3. Ka ohtlikkuse hindamisel on kohus seega vaid refereerinud ekspertiisiakti ja tõdenud, et S. S. on oma vaimse seisundi tõttu potentsiaalselt ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevale. Milles konkreetne ohtlikkus väljenduda võib, kohtumäärusest ei nähtu. Muu hulgas pole selgitatud, miks peaks menetlusalune isik olema ohtlik iseendale, kuivõrd viiteid eneseohustamisele asja materjalides ei leidu. Kohtumääruses ei ole näiteks analüüsitud, kas S. S-i luulud võivad põhjustada vägivaldset käitumist ning kas ja millise ohu võivad kaasa tuua tema ebaadekvaatsed reageeringud. Samuti ei ole põhjendusi, kas ja millele tuginevalt on kohus järeldanud, et vaid väidetav minevikus aset leidnud ühekordne vanemate ähvardamine võib suure tõenäosusega korduda.
4. Ringkonnakohus viitab samuti ekspertiisiaktile ja lisab, et S. S-i ohtlikkus võib väljenduda ka potentsiaalses ohus kolmandate isikute varale. Kohtupraktikale tuginevalt ei ole välistatud, et S. S-i ohtlikkuse hindamisel võib tugineda ka juba toimepandud õigusvastastele tegudele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a määrus asjas nr 31112112, p 13), kuid sellisel juhul tuleb varasemad teod selgelt ja jälgitavalt ohtlikkuse prognoosiga siduda, näidates ära, miks on kohus jõudnud järeldusele, et on olemas jätkuv ning reaalne oht sarnaste tegude toimepanemiseks ka tulevikus (määrus asjas nr 31110516, p 47.2).
7. Ringkonnakohus väidab sedagi, et S. S-il puudub haigusteadvus (arusaam enda terviseseisundist). Seegi järeldus on põhjendamata ja ühtlasi vastuolus menetlusaluse isiku enda 4

§ 400

lg 1 järgi laienevad psühhiaatrilise sundravi menetlusele lühimenetluse kohtulikku arutamist reguleerivad sätted, arvestades sundravi kohaldamise menetluse erisusi. Kui kaitsja või prokuratuur on seda taotlenud, järgitakse kohtulikul arutamisel üldmenetluse korda.

§ 400

lg 1 ei võimalda isikul endal taotleda asja üldmenetluses arutamist, välistades sellega sisuliselt ka muude taotluste esitamise.

§ 233

lg 1 kohaselt arutatakse kriminaalasja lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluses ei saa kohtumenetluses täiendavaid tõendeid esitada, välja arvatud

§ 63

lgs 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 31110510, p 7.5.6). S. S. ei saanud seega taotleda enda raviarsti ülekuulamist.
3. Kolleegium leiab siiski, et kui sundravi menetlusele allutatud isik on esitanud mõne põhjendatud menetlusliku taotluse (nt kuulata üle tema raviarst), tuleb kohtul kaaluda asja lahendamise võimalikkust üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Teisisõnu tuleb kohtul anda hinnang, kas taotlusest nähtuvate võimalike uute asjaolude valguses on juba olemasoleva tõendikogumi põhjal asja lahendamine võimalik. Sellele küsimusele eitava vastuse andmisel tuleb maakohtul juhul, kui prokuratuur või kaitsja ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik

§ 2351

lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile (vt ka määrus asjas nr 31110516, pd 42-43). 21. Kuivõrd

§ 390

lg 3 järgi vaatab ringkonnakohus sundravi asja läbi kirjalikus menetluses, tuleb ringkonnakohtul juhul, kui määruskaebemenetluses on esitatud taotlusi, mis viitavad isiku võimele osaleda iseseisvalt enda asja arutamisel ja/või puudutavad oluliste faktiliste asjaolude väljaselgitamist, hinnata vajadust saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Selline tarvidus võib eriti teravalt ilmneda olukorras, kus maakohus on jätnud menetlusele allutatud isiku kohtuistungile kutsumata. 22. Arvestades, et S. S. jäi maakohtus ära kuulamata, ta on määruskaebuses viidanud, et soovib ise kohtumenetluses osaleda ning ühtlasi taotleb iseenda ja oma raviarsti ärakuulamist, oleks 5

§ 400

lg 4 kohaselt kutsub kohus kohtuistungile isiku, kelle suhtes taotletakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist, ja kutsumata võib selle isiku jätta üksnes siis, kui tema vaimne seisund ei võimalda tal kohtuistungil osaleda. Kohtuistungile kutsumata jätmist peab kohus põhjendama kohtuistungi protokollis. Sätte eesmärk on ühelt poolt tagada sundravi menetlusele allutatud isikule ärakuulamisõigus ja teisalt anda kohtule võimalus hinnata tema seisundit vahetult (vt ka määruse nr 31110516, p 47.2).

1. Kolleegium on selgitanud, et kui küsimuse all on isiku psüühiline seisund, tuleb tema osalemist suulisel arutamisel pidada reegliks. Selleks, et kohus saaks lisaks eksperdi arvamuses väidetule vahetu mulje isiku vaimsest seisundist, on vajalik tema küsitlemine kohtuistungil (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus nr 3111713, pd 10 ja 11). Niisamuti on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) juhtinud tähelepanu sellele, et kui kohtus on käsitlemisel mh inimese vaimne seisund, siis on tema isiklik kohalolek oluline. Ka psüühikahäirega inimene tuleb üldjuhul ära kuulata ja seda sõltumata sellest, kas tema teovõime on piiratud või mitte. EIK hinnangul peab riik näitama üles piisavat hoolsust, vältimaks vaimselt haigete isikute sattumist ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste süüdistatavatega (EIK
4. veebruari
5. a otsus Proshkin vs. Venemaa, pd 101 ja 102). 25.

§ 400

lg 4 kohaselt tuleb tagada sundravi menetlusele allutatud isikule ärakuulamisõigus ja kutsuda ta kohtuistungile. Üksnes vaimsest seisundist lähtuvatel põhjustel on erandjuhul võimalik jätta ta kohtuistungile kutsumata. Seejuures ei saa ära kuulamata jätmist sellele sättele tuginevalt põhjendada näiteks otstarbekusega. Hinnata tuleb menetlusele allutatu võimet kohtuistungil osaleda ja kohtuistungi võimalikku kahjulikku mõju talle. Nii ei pea kohus sundravile paigutatavat ära kuulama siis, kui sellest võivad ekspertiisiakti, tema terviseseisundit kajastavate dokumentide vmt kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed või kui kohus on olemasoleva tõendikogumi põhjal veendunud, et isik ei ole võimeline kohtumenetluses osalema ja/või oma tahet avaldama. 26. Samas tuleb selleski küsimuses arvestada, et ekspertiisiakt on vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (vt määrus asjas nr 31110516, p 37). Üksnes ekspertiisiakti refereerimine ei pruugi täita

§ 400lgs 4 kohtule pandud põhjendamiskohustust.

Esitada tuleb kohtu enda põhjendatud arusaam, miks ja millistele asjaoludele tuginevalt on ta leidnud, et isik ei ole võimeline kohtuistungil osalema või see võib teda kahjustada. Seejuures ei ole välistatud, et olukorras, kus olemasolev teave isiku menetluses osalemise võime kohta on vastuoluline, on kohtul võimalus kohtuda kõnealuse isikuga viimasele sobivas keskkonnas (vrd tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 536 lg 1). Kui kohus seejärel ka enda vahetu mulje põhjal veendub, et menetlusele allutatu ei ole võimeline enda tahet avaldama, ei ole tema ärakuulamine nõutav. 27.

§ 400

lg 4 viimase lause kohaselt kantakse kohtu põhjendused kohtuistungile kutsumata jätmise kohta kohtuistungi protokolli. Maakohtu istungi protokollist võib lugeda, et kohtuistungile jäi „ilmumata menetlusalune isik S. S., keda kohus ei pidanud vajalikuks ega võimalikuks kutsuda vastavalt ekspertiisiaktile nr 388 võib S. S. olla ohtlik teistele isikutele, tal puudub igasugune kriitika oma düssotsiaalse käitumise suhtes ja sellest tulenevalt ei pidanud kohus võimalikuks isikut kohtusse kutsuda“ (kd II, tl 149). Sellest selgitusest aga ei nähtu, kas ja miks võiks istungil osalemine isikut ennast kahjustada ning kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et tema ohtlikkus takistab asja arutamist. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, nentides üksnes, et S. S-i kohtuistungil osalemine ei ole tema vaimsest seisundist tulenevalt võimalik. Seetõttu ei ole 6

§ 3051

lgs 1 sisalduvat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 tähenduses.

29. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

lg 1 pst 6 ja § 341 lgst 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a määruse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada.
5. S. S-i kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 48 euro suuruses summas, sh käibemaks 8 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja Riigikohtule esitatud määruskaebuse koostamiseks üks tund. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lgst 3 ning justiitsministri
6. juuli
7. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgst 10 ja § 7 lgst 1, määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 48 eurot, sh käibemaks 8 eurot. See menetluskulu jääb

§ 186lg 1 alusel riigi kanda. Saale Laos, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt) 7