← Eesti

2-17-11614/30

Obsah (4)§ 371§ 393§ 662§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-17-11614 Määruse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2017. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kau

) § 371 lg 2 p 2 alusel ja jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda.

  1. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole hagi esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, samuti ei ole hagiga hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus nõustus kostjaga selles, et antud juhul on blokeeritud deebetkaardi kasutamise teenus vastavalt Swedbank AS-i üldtingimuste punkti 8.1.4.9, mille kohaselt on pangal õigus blokeerida konto või teenus, kui konto on arestitud. Samuti on blokeeritud arvelduskonto kasutamine maksete tegemiseks. TMS § 115 lg 5¹ sätestatud krediidiasutuse õigus keelduda konto avamisest võlgnikule, kelle konto arestimise kohta on samas krediidiasutuses täitmisel kohtutäiturilt saadud arestimisakt, näitab seaduseandja tahet ja eesmärki kindlustada täitemenetluste edukas läbiviimine ja võlausaldajate kaitse pangale antud õigusi arvestades. Seega ei ole Swedbank AS-i üldtingimuste punktiga 8.1.4.9 hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal kostja kasuks ja ei ole hageja kahjuks oluliselt rikutud.
  2. Hagiavalduse kohaselt on hagi eesmärgiks saavutada poolte, s.o hageja ja kostja vahel sõlmitud makseteenuse lepingu täitmine selliselt, et hagejal oleks võimalik hagejale kuuluvat arestitud arvelduskontot arestivaba summa ulatuses kasutada piiranguteta. Kohus leidis, et kuivõrd hagejale on siiski kindlustatud arestitud arvelduskontolt arestivaba summa kättesaamine ja selle kasutamine, ei ole hagi esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Samuti ei ole Swedbank AS-i üldtingimuste punkti 8.1.4.9 tüüptingimuseks ja tühiseks tunnistamisega võimalik soovitud eesmärki saavutada. Määruskaebus
  3. Hageja esitas maakohtu määrusele
  4. septembril 2017 määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu
  5. septembri 2017 määrus ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Koos määruskaebusega esitas hageja taotluse kohaldada määruskaebuse tagamiseks hagi tagamise abinõu.
  6. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme jättes kostja vastuse hagejale kätte toimetamata. Sellega piirati hageja õigusi, kuna ei antud võimalust vastu vaielda kostja seisukohtadele. Tulenevalt kostja vastusest soovib hageja täiendada hagiavaldust ning tunnistada tüüptingimusteks Swedbank AS-i üldtingimuste punktid 8.1.4.9 ja 8.1.
  8. Määruses puuduvad põhjendused, miks kohus leidis, et asjas kuulub kohaldamisele TMS § 115 lg 5¹ sätestatud krediidiasutuse õigus keelduda konto avamisest hagejale, kui tulenevalt hagist ei ole hageja sellist nõuet kostja vastu esitanud. 3

(6)
  1. Ainetu on viide võlausaldajate kaitsele, kuna kostja ise kinnitab ja viitab maksejuhisele, mis tagab sissetulekute kontrolli krediidiasutustes. Ainetud on ka kostja väited, et deebetkaardi kasutamine maksete tegemiseks ei ole ühelgi juhul võimalik, kuna tulenevalt maksejuhisest on tagatud hageja sissetulekute kontroll krediidiasutustes.
  2. Kohtumäärusest ei ole võimalik tuvastada, et kohus oleks kontrollinud hagejale kuuluvate arveldusarvete olemasolu krediidiasutustes. Samas oleks pidanud kohus hageja menetlusabi taotlust rahuldades ja jõudma järeldusele, et hagejal puuduvad teised arveldusarved krediidiasutustes, mistõttu on maksejuhisest tulenevalt tagatud hagejale kuuluvale arveldusarvele Swedbank AS-is laekuvate sissetulekute kontroll.
  3. Maakohus ei ole juhindunud ka kohtutäiturimäärustiku § 55¹ lg-st 1, mille kohaselt on kostjal kui elektroonilise arestimissüsteemiga liitunud krediidiasutusel, võimalik kontrollida hageja suhtes kehtivate kontode arestimist. Seega on tagatud, et hagejale ei toimu suuremad väljamaksed kui mittearestitav igakuine elatusmiinimum, mistõttu on ainetu kostja seisukoht, et erinevate pankade vahelisest rahade liikumise ajalisest erinevusest võib juhtuda, et klient kasutab kontol olevat raha suuremas ulatuses kui arestivaba summa.
  4. Hageja hinnangul on hagejat ebamõistlikult kahjustavad kostja üldtingimuste punktid 8.1.4.9 ja 8.1.6., milles need välistavad kostja vastutuse hageja ees ning alternatiivselt hagiavalduse rahuldamise VÕS § 1045 lg 1 p-i 5 järgi, kuna tegemist on kostja õigusvastase käitumisega, mille puhul võib hageja nõuda kostjalt kahju tekitamisest tulenevalt kahju hüvitamist muuhulgas sel viisil, et keelata kahju tekitamine hagejale, kohustades kostjat MERAS § 3 lg-s 1 nimetatud makseteenuseid hageja osutama igakuise limiidi 470 euro ulatuses VÕS § 1055 lg 1 alusel.
  5. Ekslik on kohtu seiskoht, et hagejale on kindlustatud arestitud arvelduskontolt arestivaba summa kättesaamine ja selle kasutamine. Määrusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud hageja väidet, et hageja peab mittearestitava sissetuleku kättesaamiseks pangakontorist tegema märkimisväärset ressursi ja ajakulu ning et kostja poolt viidatud võimalus raha kättesaamiseks pangaautomaadist hagejal puudub.
  6. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja taotluse kaasata kirjaliku seisukoha andmiseks Finantsinspektsioon. Menetluse edasine käik
  7. Kostja palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Hageja taotluse kohaldada määruskaebuse tagamiseks hagi tagamise abinõu jättis maakohus
  9. septembri 2017 määrusega rahuldamata. Määruse põhjendused
  10. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§-de 659 ja 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja saata maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada. 24. Maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata

§ 371

lg 2 p 2 alusel, mille kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Nimetatud sätte peamiseks eesmärgiks on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks puudub õiguslik 4

(6)alus. Hagis märgitud faktiliste asjaolude õigsust eeldades, tuleb kohtul analüüsida, kas on olemas faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse nõude rahuldamiseks. Seejuures ei hinda kohus asjas esitatud nõude põhjendatust ega tõendatust asjas esitatud põhistuste ja tõendite alusel, vaid lähtub hagi õiguslikust perspektiivikusest.

§ 371

lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu, ning selle sätte kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid (vt nt Riigikohtu

  1. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13;
  2. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12;
  3. novembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12;
  4. märtsi 2017 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10). Vaidlustatud kohtumääruses ei ole maakohus eelmärgitut

§ 371lg 2 p 2 kohaldamisel piisavas ulatuses arvestanud.

  1. Hageja on antud juhul esitanud kohtule hagi Swedbank AS-i üldtingimuste tüüptingimusteks ja tühiseks tunnistamiseks osas, milles need piiravad hageja arvelduskonto kasutamist määratud limiidi ulatuses. Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Osundatud norm sätestab tüüptingimuste sisukontrolli üldklausli, asjaolud, millede esinemisel ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse ning asjaolude esinemise ajahetke. Maakohus ei ole keeldunud hagi menetlemisest põhjusel, et vaidlusaluse tingimuse puhul oleks tegemist tüüptingimuste sisukontrollile mittealluva tingimusega (VÕS § 42 lg 2). Seega, kui vaidlusalune tingimus ei kvalifitseeru ka VÕS § 42 lg 3 keelatud tüüptingimuste loetelus olevaks tüüptingimuseks, kontrollitakse, kas tingimus on tühine VÕS § 42 lg-s 1 sätestatud üldklausli alusel. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjaolude õigsust eeldades välistatud, et hagi võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 42 lg 1 alusel. Hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas tegemist võib olla tüüptingimustega ja kas need on hagejat ebamõistlikult kahjustavad. Maakohus on vaidlustatud määruses asunud hindama Swedbank AS-i üldtingimuste sisu ja nõustunud kostja selgitustega arestitud arveldusarvete kasutamise võimaluste kohta jõudes järeldusele, et kuivõrd hagejale on tagatud arestitud arvelduskontolt arestivaba summa kättesaamine ja selle kasutamine, ei ole hagi esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Samuti on maakohus ennatlikult hinnanud vaidlusalusest lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu ja leidnud, et lepingu p-ist 8.1.4.9 tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole hageja kahjuks oluliselt rikutud. Kolleegium märgib lisaks, et maakohtu tuginemine antud järelduse põhjendamisel vaid TMS § 115 lg-le 51 ei ole õige, sest viidatud normis piiratakse võimalust avada täitemenetluse võlgnikule, kelle konto arestimise kohta on samas krediidiasutuses täitmisel kohtutäiturilt saadud arestimisakt, uut arvelduskontot, kuid norm ei reguleeri juba olemasoleva arestitud kontoga seotud piiranguid.
  2. Vaidlustatud kohtumääruses on maakohus seega ekslikult asunud sisuliselt hindama menetlusosaliste poolt esitatud põhistusi ja tõendeid. Kohus ei saa asja menetlusse võtmise üle otsustamisel hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt. Seega ei saanud maakohus hagi menetlusse võtmisel otsustada, kas on põhjendatud hageja arvelduskonto kasutamise piiramine selliselt, et hageja ei saa kasutada oma arvelduskontot elektroonilise maksevahendina ülekannete tegemisel, deebetkaarti maksete sooritamiseks ega sularaha väljavõtmiseks igakuise limiidi 470 euro ulatuses. Nimetatu peab maakohus välja selgitama asja sisulisel läbivaatamisel.
  3. Eeltoodud põhjustel on maakohus ennatlikult hagi menetlusse võtmisest keeldunud, mistõttu tuleb see saata samale maakohtule asja menetlusse võtmise otsustamiseks. 5

(6)
  1. Hageja on hagiavalduses ja määruskaebuses taotlenud kaasata kirjaliku seisukoha andmiseks Finantsinspektsiooni. Selles osas on maakohus
  2. septembri 2017 määruses õigesti selgitanud

§ 393lõikes 3 sätestatut.

Juhul, kui maakohus otsustab asja menetlusse võtta, on kohtu eelmenetluse ülesandeks edastada hagi järelevalvet teostavale riigiasutusele seisukoha andmiseks.

  1. Hageja esitas
  2. septembril
  3. a ringkonnakohtule hageja ja kostja vahel
  4. jaanuaril
  5. a sõlmitud teleteenuste lepingu nr 110457, mille hageja palus määruskaebuse läbivaatamisel arvesse võtta. Ehkki määruskaebuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid (

§ 662lg 3), ei hinnata tõendeid hagiavalduse perspektiivi hindamisel.

Seega ei võta ringkonnakohus uut tõendit vastu ega arvesta seda määruskaebuse lahendamisel. Tõend võib olla asjakohane maakohtu menetluses asja sisulisel läbivaatamisel, seega võib hageja esitada tõendi uuesti maakohtule.

  1. Seoses määruse tühistamisega ja tsiviilasja saatmisega tagasi maakohtule ei määra kolleegium menetluskulude jaotust. Menetluskulud jaotab maakohus menetlust lõpetavas lahendis.
  2. Hagi menetlusse võtmisest keeldumise määruse tühistamise ja tõendi vastuvõtmisest keeldumise peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (

§ 696lg 1). Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.