KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht
- september 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-18993 Tsiviilasi J.S. hagi A.S. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend 1935 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.S. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellant (hageja): J.S. (ik: XXX), seaduslik esindaja M.A. , lepinguline esindaja Maksim Fedotov Vastustaja (kostja): A.S. (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Li Uiga esindajad Tartu Maakohtu
- märtsi 2017 otsus RESOLUTSIOON
- Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu
- märtsi 2017 otsus muutmata.
- Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
- J.S. (hageja) (sünd 18.03.2016) esitas 19.12.2016 oma seadusliku esindaja, ema M.A. , kaudu maakohtule hagi oma isa, A.S. (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks alates 18.03.2016 seadusjärgses miinimummääras. Kohtuistungil märkis hageja seaduslik esindaja, et elatise osaline vabatahtlik tasumine ei anna alust nõude rahuldamata jätmiseks. On tõenäoline, et kostja ei suuda edaspidi ülalpidamiskohustust täita. Kostja ei oska rahaga ringi käia, aastal 2011 tegi kostja läbi FIE pankroti. Hageja on peamiselt olnud ema juures ja ema on ostnud ka kõik hagejale vajaliku.
- Kostja palus jätta hagi rahuldamata, kuna ta on täitnud ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Kostja on hagejale ülalpidamist andnud nii hagejaga koos elades hageja vajaduste eest hoolitsedes kui ka rahaliste maksetena hageja ema kontole. Hageja sünni järel elasid vanemad viis nädalat koos, seejärel oli hageja vahepeal ema ja vahepeal isa juures. Enamuse esimesest 4,5 elukuust oli hageja isaga, kes ostis talle toitu, riideid, ravimeid jm vajalikku (vanker, voodi, mähkimislaud, mänguasjad, turvahäll, mänguaedik, vann jne). Maksete tegemisel on kostja arvestanud, et osa hageja vajadustest on kaetud riikliku lapsetoetusega. Tsiviilasjas nr 2-17-278 on pooleli hooldusõiguse vaidlus ning kohus on esialgse õiguskaitse korras määranud, et hageja elab osa ajast isaga ja osa emaga. Sellises olukorras rahuldab kostja osa hageja vajadusi hagejaga koos elades. MAAKOHTU LAHEND
- Tartu Maakohus jättis
- märtsi 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb elatise väljamõistmiseks tuvastada, et kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud. Arvestades, et laste vajadused on osaliselt kaetud riikliku lapsetoetusega, väheneb ühe vanema perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 järgne ülalpidamiskohustus ½ riikliku peretoetuse võrra. Seega ühe vanema ülalpidamiskohustuse suurus on
- aastal 190 eurot ja
- aastal 210 eurot. Kostja on esitanud tšekid, millest nähtuvalt on kostja perioodil hageja sünnist 18.03.2016 kuni augustini 2016 ostnud nii lastetarbeid (beebi köögikombain, lasterõivad, lutipudel) kui ka lapse toiduks sobivaid püreesid ja piimasegusid, samuti apteegikaupu. On eluliselt usutav, et kostjal ei ole alles kõiki igapäevaseid oste kajastavaid tšekke. Augustis 2016 kandis kostja hageja emale üle hageja sünnitoetuse 312 eurot. Hageja ema kinnitas kohtuistungil, et on saanud ka Soome riigilt hagejaga seonduvalt toetust. Nimetatud summad on samuti mõeldud hageja vajaduste rahuldamiseks. Seega elatise väljamõistmiseks perioodi 18.03.–31.08.2016 eest puudub alus, kuna kostja on täitnud oma ülalpidamiskohustust vahetult, muretsedes hageja vajaduste rahuldamiseks vajalikke kaupu, ning samuti on osa hageja vajadustest olnud kaetud Eestis makstava sünnitoetuse, lastetoetuse ja Soomest laekunud toetusega. Hageja ei ole tõendanud, et tema vajadused oleks olnud nimetatud perioodil veelgi suuremad. 2
- a septembris ja oktoobris on kostja maksnud hageja emale hageja ülalpidamiseks elatist 200 eurot kuus ning novembris, detsembris ja
- a jaanuaris 215 eurot kuus. Nimetatud summad ületavad viie euro võrra seadusjärgse miinimummäära ja lapsetoetuse vahet. Seega on kostja perioodil september 2016 kuni jaanuar 2017 ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud ning nimetatud perioodi eest elatise väljamõistmiseks puudub samuti alus. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja varasema käitumise põhjal on alust arvata, et kostja ei oska rahaasju planeerida ja satub elatise maksmisega võlgnevusse. Kostja kinnitas, et tal on regulaarne sissetulek u 710 eurot kuus ning ta maksab oma vanemale lapsele elatist seadusjärgses miinimummääras. Ka hageja viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-57-04 ei tulene, et kohus peaks elatise välja mõistma juhul, kui kostja on elatist seni vabatahtlikult tasunud ning on valmis ja võimeline ka edaspidi tasuma. Kohus selgitas, et arvestades Riigikohtu seisukohti (3-2-1-165-13, p 13), oleks vanematel hageja vajaduste suuruse määramiseks ja ülalpidamiskohustuse ulatuse jagamiseks otstarbekas sõlmida kokkulepe, kuivõrd Tartu Maakohus on 26.01.2017 tsiviilasjas nr 2-17-278 teinud esialgse õiguskaitse määruse, mille alusel peaks hageja elama poole ajast isaga ja poole emaga. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- J.-A. S esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
- märtsi 2017 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks elatis seadusega kehtestatud miinimummääras kuni hageja täisealiseks saamiseni ja elatisvõlgnevus ajavahemiku
- märts kuni
- august 2016 eest summas 1290 eurot, samuti mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on hagejal PKS § 100 lg 2 alusel õigus nõuda kostjalt elatise maksmist, kuna hageja on sünnist saadik elanud emaga ja alates sünnist on kõiki hageja ülalpidamise kulusid kandnud ema. Kohus moonutas hageja esitatud teavet kostja kasuks vaatamata sellele, et kostja kinnitas teabe õigsust. Kostja kinnitas, et elas hageja ja hageja emaga hageja ema kodus vaid esimesed viis nädalat peale hageja sündi. Samas ka siis kandis enamuse kulusid ema. Seega kostja pidi maksma elatist alates 18.03.
- Kostja on elatist maksnud alates
- a septembrist, kuid mitte alati PKS § 101 lg-s 1 ettenähtud suuruses, s.o pool miinimumtöötasust. Asjaolu, et kostja on elatist maksnud, ei taga, et ta teeb seda ka edaspidi.
- a jaanuari elatis on siiani maksmata. Kohtu viide, et juhul kui kostja tulevikus ei panusta piisavalt hageja vajaduste katmiseks, on hagejal õigus esitada uus hagi elatise väljamõistmiseks, ei ole õige; 2) jättis kohus ebaõigesti kostjalt välja mõistmata ajavahemikus 18.03.–31.08.2016 tekkinud elatisvõlgnevuse. Kohus hindas kostja esitatud tõendeid valesti. Osadel kostja esitatud arvetel on märgitud maksja nimi ja selleks on M. A. Hageja eitas, et kostja on ostnud hagejale arvetel märgitud asju. Kostja ei ole tõendanud, et ta reaalselt neid asju soetas, ehkki see oli kostja tõendamiskoormis. Et kostja on säilitanud nii ammuse perioodi arveid, siis tekib küsimus, miks tal pole säilinud väidetavalt tema poolt tehtud suurte ostude (nt mähkimislaud, mängumaneež, lapsevoodi) arved; 3) ei vabasta asjaolu, kas hageja ema sai ajavahemikus 18.03.–31.08.2016 lastetoetust Soome riigilt, kostjat seaduse ega kohtupraktika järgi elatise maksmisest.
- A. S vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluskulud palub vastustaja jätta poolte endi kanda. Vastuväidete kohaselt: 3 1) tuleb hagi rahuldamiseks tuvastada, kas on toimunud ülalpidamiskohustuse rikkumine või esineb alus eeldada, et see toimub tulevikus (3-2-1-57-04, p-d 9, 10; 3-2-1-160-12, p 15; 3-2-1-160-12, p 16). Selliseid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kostjal on regulaarne sissetulek ning kostja on alates hageja sünnist ülalpidamiskohustust täitnud ja jätkab seda vabatahtlikult. Tuleb arvestada, et hageja viibib tsiviilasjas nr 2-17-278 tehtud kohtumääruse alusel pool aega kostja vahetul ülalpidamisel. Ema ei anna hagejale kaasa riideid ega toiduaineid, mistõttu teeb kostja vahetult kulutusi nii hageja riietele, toidule kui hügieenitarvetele. Kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja on käinud kodukülastustel ning veendunud, et kõik lapsele vajalik on kostjal muretsetud. Seega panustavad vanemad hageja ülalpidamiskulude kandmisel võrdselt; 2) puudub hagejal õiguslik alus tagantjärgi ülalpidamisnõude esitamiseks. Vanemad elasid hageja sünni järel viis nädalat koos ühises majapidamises. Järgmised 4,5 kuud oli laps suurema osa ajast isaga, kes ostis talle toitu, mähkmeid, riideid jm vajalikku. Ema oli Soomes ja koolis. Sellist elukorraldust on kinnitanud tsiviilasjas nr 2-17-278 kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad. Kostja tõendas ülalpidamiskohustuse täitmist säilinud tšekkidega, millest nähtub, et perioodil 18.03.–19.12.2016 on kostja ostnud lastetarbeid ja -toitu; 3) arvestas kohus õigesti asjaoluga, et hageja vajadused olid osaliselt kaetud riiklike toetustega. Hageja sai Soomest lapsetoetust, mis on tunduvalt suurem kui Eestis makstav lapsetoetus.
- a augustis laekus kostja pangakontole riiklik sünnitoetus, mille kostja hagejale üle kandis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 09.03.2017 otsus muutmata.
- Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hageja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks elatis seadusega kehtestatud miinimummääras kuni hageja täisealiseks saamiseni ja elatisvõlgnevus ajavahemiku 18.03.–31.08.2016 eest summas 1290 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendustes märgitakse, et kuigi kostja on vahepealsel perioodil elatist maksnud, siis alates
- a jaanuarist on elatis maksmata. Seega ei vaidlusta hageja maakohtu otsust selles osas, millega jäeti elatis välja mõistmata perioodi september kuni detsember 2016 eest. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas, st kas on alust mõista kostjalt välja hageja kasuks elatis alates
- a jaanuarist kuni hageja täisealiseks saamiseni ning kas kostjalt tuleb välja mõista elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku 18.03.–31.08.2016 eest summas 1290 eurot.
- Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise või muutmise aluseks. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
- Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
- Edasiulatuva elatise nõue Maakohus on õigesti leidnud, et elatise väljamõistmise nõude rahuldamise eeldusena tuleb kõigepealt tuvastada, et kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud või on alust eeldada, et ta rikub ülalpidamiskohustust tulevikus (Riigikohtu seisukoht nt 16.01.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16). Riigikohus on korduvalt selgitanud ka seda, et kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi 4 ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (nt 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 19). Kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (Riigikohtu juhis nt 29.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 11) ning TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. Hageja vanemate vahel on pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 2-17-278, kus isa on esitanud avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja otsustusõiguse saamiseks lapse viibimiskoha ja tervishoiuküsimuste määramise osas. Ringkonnakohus võtab kohtute infosüsteemist (KIS) tsiviilasja nr 2-17-278 materjalidest käesoleva asja juurde Tartu Maakohtu 26.01.2017 määruse ning Tartu Maakohtus 24.01.2017 ja 08.06.2017 toimunud ärakuulamiste protokollid. Kostja on lisanud oma 10.08.2017 esitatud seisukohtadele tsiviilasjas nr 2-17-278 tehtud Tartu Ringkonnakohtu 12.05.2017 määruse, kostja ülestähendused selle kohta, millal on hageja ajavahemikus 30.01.–09.08.2017 viibinud ema ja millal isa juures ning ostutšekid, millega kostja soovib täiendavalt tõendada hageja vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutusi. Ka kostja esitatud täiendavad materjalid võtab ringkonnakohus asja juurde. Täiendavatest tõenditest nähtub, et Tartu Maakohtu jõustunud 26.01.2017 määrusega on esialgse õiguskaitse korras tsiviilasja nr 2-17-278 menetlemise ajaks reguleeritud hageja suhtluskord vanematega järgmiselt: alates 30.01.2017 viibib laps ühe nädala isa juures ja edasi järgmise nädala ema juures ning nii edasi nädala kaupa. Isa tuleb lapsele järgi ja toob ta pühapäeva õhtuks ema elukohta tagasi. Kostja on 25.04.2017 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele kinnitanud, et eelnimetatud määruse alusel viibib hageja pool aega kostja vahetul ülalpidamisel ning kostja teeb sel ajal kulutusi hageja riietele (ema ei anna lapsele riideid kaasa), hügieenitarvetele (mähkmetele), toidule jm lapsele vajalikule, samuti kannab kostja enamuse lapse transpordikuludest. Hageja on esitanud 09.08.2017 kohtule vastuse kostja vastusele, kus ei ole kostja nendele väidetele vastu vaielnud. 10.08.2017 esitatud lõplikes seisukohtades rõhutab kostja, et kuivõrd hooldusõiguse kohtumenetlus on pooleli ja hageja edasine elukorraldus lahtine ning laps on alates 30.01.2017 viibinud üle poole ajast isa juures ja viimase ülalpidamisel, on elatise väljamõistmine kostjalt põhjendamatu. Kostja koostatud graafiku järgi on laps olnud ajavahemikus 30.01.–09.08.2017 isa juures 114 päeva ja ema juures 78 päeva (sh alates 02.07.2017 kuni seisukoha esitamiseni, s.o kuni 09.08.2017, on laps olnud ema juures vaid ühe päeva). Kostja lisatud ostutšekkidelt nähtub kõnealusel perioodil piimasegu jt lastetoitude, mähkmete, imikutele mõeldud apteegikaupade jm lapsele vajalike tarvete ostmine. Kostja seisukoht koos lisadega on 11.08.2017 avaliku e-toimiku kaudu kättetoimetatud ka hageja esindajale. Eeltoodust nähtuvalt ei ole asjas tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega. Riigikohus on selgitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 (p 23) järgmist: kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi 5 tegema. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Samas ei sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on. Asjas ei ole väidetud, et vanemate varaline seisund oleks sedavõrd erinev, et sellest tulenevalt peaks nende ülalpidamiskohustuse ulatus hageja suhtes olema erinev. Seega on vanemate ülalpidamiskohustus võrdne. Hageja on praeguseks 1 aasta 5 kuud vana ja on alates 10 kuu vanusest viibinud esialgse õiguskaitse määruse alusel vähemalt poole ajast isa juures. Ema ei ole isa sellekohasele väitele vastu vaielnud ning ka nähtuvalt ema poolt tsiviilasjas nr 2-17-278 08.06.2017 ärakuulamisel öeldust esialgse õiguskaitse määrust täidetakse. Seega saab eeldada, et kumbki vanem kannab sel ajal, mil laps viibib tema juures, lapse eluaseme, toidu, hügieenitarvete ja ravimite kulud. Kostja väitel on tema kanda ka suur osa lapse transpordikuludest. Väide on kooskõlas esialgse õiguskaitse määrusega, kus on määratud lapse üleandmine selliselt, et isa tuleb lapsele järgi ja toob ta pühapäeva õhtuks ema elukohta tagasi. Rõuge Vallavalitsuse esindaja Merle Piiskop on 08.06.2017 ärakuulamisel kinnitanud, et kostja elukohas on kõik lapsele vajalik, ilmselt siis nii voodi (mida eraldi mainitakse) kui ka mänguasjad, riided jne olemas. Lähtudes Riigikohtu juhistest, saab seega antud juhul asuda seisukohale, et alates 30.01.2017 on kostja täitnud hageja ülalpidamise kohustust vahetult piisavas ulatuses (st kostja on katnud vähemalt pooled lapse kuludest) ja elatise väljamõistmiseks puudub hetkel alus. Juhul kui asjaolud oluliselt muutuvad (nt tsiviilasjas nr 2-17-278 tehtavast lahendist tulenevalt), siis on vanemal, kelle arvates teine vanem ülalpidamiskohustust piisavalt ei täida, õigus pöörduda lapse nimel kohtusse elatise väljamõistmise nõudega. 9.
- Elatisvõlgnevuse nõue Hageja nõuab apellatsioonkaebuses kostjalt elatisvõlgnevuse väljamõistmist perioodi 18.03.– 31.08.2016 eest summas 1290 eurot (6 × 215 eurot). Hageja on vaidlustanud kostja poolt kulude kandmise tõendamiseks esitatud ostutšekid, leides, et esitatud tšekid ei tõenda, et asjad on ostnud kostja ja et ostud on tehtud hageja tarbeks. Iseenesest on õige väide, et esitatud ostutšekkidel maksja nimi ei kajastu, samas hindab kohus tõendeid kogumis. Asjas ei ole vaidlust selles, et esimesed viis nädalat pärast lapse sündi elasid vanemad koos. Seega selle aja osas tuleb eeldada, et sel ajal rahuldas isa lapse vajadusi vahetult. Ema paljasõnalised väited ei ole nimetatud eelduse ümberlükkamiseks piisavad. Kostja poolt maakohtule esitatud ostutšekkidelt (tl 17–31), mis pärinevad ajavahemikust 14.03.2016 kuni 22.12.2016, nähtub imiku piimasegu, mähkmete, beebiriiete jm lastetarvete (nt beebi köögikombain, lutipudelid, närimisrõngad, mänguasjad) ostmine. Tsiviilasjas nr 2-17-278 Tartu Maakohtus 24.01.2017 toimunud ärakuulamise protokollist nähtuvad lapse ema elukoha järgse eestkosteasutuse, Ülenurme Vallavalitsuse esindaja Rahel Tamme ütlused, mille kohaselt „esimesed kuud kuni juuli lõpuni oli laps rohkem isasse kiindunud. Isa valvas reaalselt lapse üle rohkem“; „ema käis koolis“; „laps oli mõne nädalane, kui ema läks välismaale konverentsile“. Isa elukoha järgse eestkosteasutuse, Rõuge Vallavalitsuse esindaja Merle Piiskop on samal ärakuulamisel maininud, et isa pöördus
- a suvel valla sotsiaalnõuniku poole küsimusega, kas vallavalitsusel on võimalik lapsele nendeks tundideks, kui isa töötab, lapsehoidjat leida. Ka ema ütlustest sellel ärakuulamisel nähtub selgelt, et laps ei ole viibinud kogu aeg ema juures, vaid on olnud ka isaga Võrumaal (nt on ema öelnud: „ühekuuse lapse viis ta mu juurest minema“; „siis ta hakkas last Võrumaale viima“. 6 Hinnates eestkosteasutuste esindajate ning lapse vanemate ütlusi kogumis kostja poolt maakohtule esitatud ostutšekkidega, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kostja on täitnud ülalpidamiskohustust perioodil 18.03.–31.08.2016 vahetult, muretsedes hageja vajaduste rahuldamiseks vajalikke kaupu. Hageja lepingulise esindaja väide kohtuistungil, et kostja võis koguda ostutšekke sugulastelt, naabritelt, tuttavatelt, ei ole eluliselt usutav. Kuna tõendamist on leidnud, et nii
- a kevadel kui ka suvel on laps viibinud osa ajast isa juures, vaidlust ei ole selles, et isa on lapse eest kohaselt hoolitsenud ning ema ei ole väitnud, et ta oleks pannud lapsele isa juurde kaasa toidu, mähkmed jms, saab järeldada, et isa juures olles muretses lapsele vajaliku isa. Maakohus on õigesti arvestanud ka asjaoluga, et kõik lapsega seotud riiklikud toetused, mis on samuti mõeldud lapse vajaduste katmiseks (Riigikohtu seisukoht nt 28.10.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 16), olid ja on antud juhul ema käsutada, sh nt
- a augustis kostja poolt hageja emale üle kantud 312 eurot (tl 45 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et nii hageja esitatud hagiavaldus, apellatsioonkaebus kui ka vastus kostja vastusele on üldsõnalised ja tõendamata ning väited on osaliselt ebaõiged. 19.12.2016 esitatud hagiavalduses nõutakse elatist tagasiulatuvalt alates 18.03.2016 ja nõude põhjendusena on kirjas, et „isa ei täida ülalpidamiskohustust“, millest võib järeldada, et isa on jätnud ülalpidamiskohustuse täie ulatuses täitmata. Samas on üheselt tõendatud, et viimase nelja kuu jooksul enne hagi esitamist oli kostja teinud hageja emale igakuiselt elatisemakse summas 200– 215 eurot, seega mingil juhul ei ole võimalik väita, et isa oli jätnud ülalpidamiskohustuse täies ulatuses täitmata.
- a aprillis esitatud apellatsioonkaebuses väidab hageja, et
- a jaanuari elatis on siiani maksmata. Toimikus olevatest maksekorraldustest nähtuvalt on kostja maksnud hageja ema kontole selgitusega „Johannese kulude katteks“
- a septembris ja oktoobris 200 eurot ning novembris ja detsembris ning
- a jaanuaris 215 eurot. Kuivõrd apellatsioonkaebuses on tunnistatud, et kostja maksis hagejale elatist alates
- a septembrist ja kostja on teinud viis elatisemakset, saab järeldada, et
- a jaanuari eest on kostja hagejale elatist maksnud. Ka eeltoodu annab alust kahelda hageja seadusliku esindaja väidete usaldusväärsuses. Kõike kokku võttes on maakohus põhjendatult jätnud täies ulatuses rahuldamata ka elatisvõlgnevuse nõude.
- Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätab ringkonnakohus vastavalt kostja poolt apellatsioonkaebuse vastuses taotletule poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja