Obsah (11)

§ 231§ 657§ 652§ 654§ 5§ 232§ 442§ 229§ 238§ 171§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ele Liiv, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-2238 T

§ 231lg 1 mõttes ja seda ei saa otsuse tegemisel arvesse võtta.

YY ütlustest ei saa järeldada, et remonti teostati just septembris

1. Isegi, kui remontimine oleks toimunud septembris 2015, on heastamise ebasobivusest teatamine 19.11.2015 toimunud mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja kriteerium peab olema ka proportsionaalne, st arvestada tuleb ajaperioodi kahju tekitamisest kuni heastamiseni.
2. Kohus andis ebaõigesti kirjalikele seletustele madalama tõendamisväärtuse. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-15 ei ole absoluutne. Kohus jättis selgitamata, millist asja kohta antud selgitust kohus usaldusväärseks ei pea. Samuti jättis kohus ära näitamata, et esines vajadus kõnealustele tunnistajatele küsimuste esitamiseks või et kellelgi menetlusosalistest või kohtul tekkis kahtlusi kirjade kirjutamise asjaolude osas, mida nad soovinuks täpsustada aga mida nad teha ei saanud. Tõendid ei ole automaatselt vormi poolest madalama tõendamisväärtusega. Esitatud seletused ei ole ka adresseeritud ütlustena kohtule, vaid on esitatud seletustena hageja juhatusele sündmuste uurimise raames.
3. Arusaamatu on TT kirjaliku seletuse mitteusutavaks tunnistamine seoses tema ütlustega, et tema ei ole andnud kostjale korraldust sõiduki parandamiseks, kuna ta ei ole pädev sellist korraldust töötajale andma. Kuna veoautode avariijärgne parandamine ei olnud kostja tööülesanne, ei saanud ükski ülemus temalt seda nõuda. Arusaamatu on etteheide, et hageja ei tõendanud, et logistik ei saa selliseid otsuseid vastu võtta.
4. Kohus tuvastas ebaõigesti kahjunõude esitamata jätmise ja omistas sellele ebaõigesti õigusliku tähenduse. Kuigi kohus märkis, et vaidlus puudub selles, et hageja esitas kostjale kahju hüvitamise nõude 19.11.2015, leidis ta hiljem sisuliselt, et hageja ei ole üldse kostjale nõuet esitanud. Asjas puudub vaidlus, et pärast kahju tekitamist, kuid enne sõiduki parandama asumist oli hageja esitanud ja kostja tunnistanud hageja nõuet. Kuna kostja võttis kahju tekitamise omaks ja mõistis, et furgoon tuli korda teha, on asjakohatu kohtu etteheide, et hageja ei esitanud pärast furgooni küljeseina katkisõitmist eraldi kahjunõuet. Pooled ei ole kahtluse alla seadnud, et nad kohtusid töölepingu lõpetamise ja nõude esitamise kuupäeval, s.o 19.11.
5. Seega oli nõude üleandmine võimalik. Töövaidluskomisjoni 04.01.2016 istungil selgitas kostja esindaja ise, et lõpparve lehel nõuti kahjude hüvitamist ja sellele allkirja ei antud. Ka 04.12.2015 avaldusest töövaidluskomisjonile järeldub, et kostja on saanud hagejalt nõude. 28.06.2016 kohtuistungil kinnitas kostja, et ta on saanud selle kätte enne töövaidluskomisjoni istungit. Seega leidis kohus ebaõigesti, et hageja ei ole nõuet üldse esitanud.
6. Kohus leidis ebaõigesti, et müügiekspertide tõendid ei ole usaldusväärsed. Arusaamatuks jääb, kuidas mõjutab tõendi koostamise kuupäev selle usaldusväärsust. Hageja küsis remonttöödega tegelevatelt ettevõtetelt arvamust, et saada ülevaade olukorrast. Ettevõttelt ettevõttele antavale arvamusele ei ole kriteeriume. VV Auto OÜ ja Silwi Autoehituse AS 7 on pikaajalise kogemusega, mis on kompetentsi märk. Arusaamatu on etteheide asjatundja haridusele, kuna tõend on esitatud ettevõtte poolt. Ettevõtted kasutavad igapäevatöös asjatundjaid, kellel on vastav erialane haridus. Asjaolu, et sõiduk on asjatundjate poolt üle vaadatud, kinnitas hageja kohtuistungil ja tunnistaja AA ülekuulamisel. Kuna arvamusi tehakse soovist jõuda tehinguni, on arvamuse andja oma arvamusega seotud ja tähtsust ei oma, mil viisil on ettevõtja kindlaks teinud töö mahu. Kohus hindas asjatundjate arvamust ebausaldusväärseks eelkõige seetõttu, et need ei vastanud vormilt ega sisult ekspertiisiarvamustele, millega kohus on harjunud. See ei oma aga tähtsust tõendi koostaja aususe ja tõe seisukohast. Kohus ei viidanud ebaaususele või ekslikkusele, mis võiks muuta tõendi ebausaldusväärseks.
7. Kohus tugines otsuse tegemisel tunnistaja AA ütlustele ja kirjalikele seletustele, seega pidas neid usaldusväärseks. Samas jättis kohus arvestamata AA 18.05.2016 seletuskirja, millest tuleneb, et ta teavitas koos VV-ga novembris 2015 kostjat, et omavoliliselt katkise furgooni küljeseina augu lappimist tööandja ei aktsepteeri. Sama kinnitas tunnistaja ka 08.02.2017 kohtus antud ütlustes. Seega oli tõendatud heastamise vastuvõtmisest keeldumine. Samuti jättis kohus arvestamata tunnistaja kui autoremondi kohta erialaseid teadmisi omava isiku ütlused selle kohta, et vajalik oli furgooni kogu küljeseina vahetus. Kohtulahend on seetõttu vastuoluline, kuna kohus tugineb tunnistaja ütlustele vaid osaliselt ja jätab need osaliselt tähelepanuta.
8. Kohus jättis ebaõigesti YY varalise vastutuse lepingu tõendina arvestamata. Tõend on asjakohane tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel. YY nimelt eitas ülekuulamisel sellise lepingu sõlmimist.
9. Kohus jättis arvestamata ka selle, et YY antud seletused põhinesid paljuski kostja enese poolt öeldul, st asjaoludel, millest ta teab vaid kostja sõnade läbi. Tunnistaja ei tea hageja ja kostja vahelistest suhetest või kokkulepetest ise midagi. Vastus apellatsioonkaebusele
10. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 40.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

1. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe on tühine. Hageja ei ole seda seisukohta apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
2. Hageja alternatiivse seadusest (TLS ja VÕS) tuleneva kahju hüvitamise nõude jättis maakohus rahuldamata eelkõige seetõttu, et hageja ei ole tõendanud vajadust vahetada välja furgooni küljesein ja tõendamata on küljeseina vahetamise maksumus. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus selles osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on oma 8 seisukohti piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, nagu oleks maakohtu otsus põhjendamata ja vastuoluline. Ringkonnakohus nõustub eelmärgitud osas maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 6 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 43.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta esitab ja milliste tõenditega neid tõendab. 44. Kohus hindab

§ 232

lg-te 1 ja 2 alusel seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

§ 442

lg 8 sätestab, et kohtuotsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab eelmärgitud nõuetele.

1. Ebaõige on hageja väide, nagu oleks maakohus tuvastanud, et hageja on kahju heastanud furgooni augu parandamisega ja samas leidnud, et kostja tehtud parandus ei ole piisav ja furgooni sein on tegelikult parandamata. Kohus selliseid järeldusi ei teinud. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja on rikkumise furgooni küljeseina parandamisega VÕS § 107 tähenduses heastanud. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kostja parandas furgooni hageja ettepanekul ja heakskiidul. Tõendamist ei leidnud asjaolu, et kostjale anti üksnes võimalus leida töökoda, kus parandustöid teha. Maakohus on oma sellekohaseid seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kohus märkis otsuses, milliste asjaolude ja tõendite alusel ta selliste järeldusteni jõudis. Hageja ei ole veenvalt tõendanud, et kostja tehtud parandus ei ole piisav ja kogu furgooni küljesein on vaja välja vahetada. Maakohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et asjatundjate VV Auto OÜ ja Silwi Autoehitus AS arvamused ei ole usaldusväärsed ja tegi hagejale ettepaneku ekspertiisi taotlemiseks. Hageja ei pidanud seda vajalikuks (I kd lk 174). Maakohus põhjendas otsuses piisavas ulatuses, miks ta neid arvamusi otsuse tegemisel tõenditena ei arvesta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.
2. Maakohus hindas VV ja TT seletuskirju (I kd lk 133, II kd lk 13) õigesti

§ 232lgte 1 ja 2 alusel koos muude tõenditega.

Kuna poolte tõendid olid vastuolulised küsimuses, kas kostja parandas furgooni hageja nõusolekul või tegutses omavoliliselt ja hageja teadmata, leidis maakohus põhjendatult, et hageja esitatud seletuskirjade usaldusväärsus ja seega ka tõendusjõud on eeltoodud asjaolude väljaselgitamisel madalam. Sellele juhtis maakohus hageja tähelepanu 08.02.2017 istungil (II kd lk 76). Kohus küsis istungi lõpus hagejalt, kas ta soovib esitada täiendavaid tõendeid istungil selgunud ja selgitatud asjaolude osas. Hageja seda teha ei soovinud (II kd lk 77). Hageja ei pakkunud kohtule ja kostjale võimalust eelnimetatud isikute tunnistajana ülekuulamiseks, st välistas võimaluse, et neile oleks saanud esitada küsimusi ja välja selgitada seletuskirjade koostamise asjaolud. Kohtus käsitleti seda küsimust 08.02.2017 istungil.

1. Seletuskirjad on vormistatud maakohtu menetluse ajal aasta pärast furgooni kahjustumist. Maakohus märkis õigesti, et VV ja AA, kelle seletuskiri on samuti kohtule esitatud, ei töötanud sõiduki furgooni kahjustamise ajal hageja juures. AA tunnistajana antud ütlused olid eelmärgitud küsimuses sedavõrd vastuolulised ja umbmäärased, et neid ei saanud 9 maakohus otsuse tegemisel arvestada. AA ei mäletanud, kas furgoon sai vigastada enne tema hageja juurde tööle asumist või pärast seda, kes teda juhtunust teavitas, millal akt koostati ja kas ta võttis hinnapakkumisi või mitte. Tunnistaja väitel teavitas teda juhtunust VV. See väide ei vasta tõele, sest VV asus hageja juurde tööle alles 2015 sügisel. Kui kohus küsis tunnistajalt, kuidas sai VV teda teavitada, kui ta hageja juures ei töötanud, vastas tunnistaja kohtule, et see on hea küsimus (tunnistaja ütlused II kd lk 67-93). Maakohus märkis otsuses õigesti, et kuigi hageja väitel koostati sündmuse kohta kohe akt ja võeti hinnapakkumised, ei ole ta esitanud mõistlikku selgitust selle kohta, miks ta neid tõenditena kohtule ei esitanud.
2. Töölepingu järgi oli kostja otseseks ülemuseks logistik (TVK toimiku lk 16). Kohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et ettepaneku furgooni parandamiseks tegi logistik TT. TT seletuskirja selle kohta, et ta ei ole andnud kostjale korraldust furgooni parandamiseks ja tal puudub selleks pädevus, ei pidanud maakohus veenvaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga (vt ka käesoleva otsuse p 46). Hageja selgitused selle kohta, kuidas ja kelle poolt fikseeriti sõidukitele tekkinud kahjustused ning kes tegi otsustusi remondi kohta, on vastuolulised ja seega tervikuna ebaveenvad.
3. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et hageja hakkas alles pärast seda, kui kostja pöördus hageja poole lõpparve saamiseks, väitma, et kostja on tekitanud talle kahju. Kahjunõude olemusest ei saanud kostja aru, sest kostja töötamise ajal ei esitanud hageja talle mingeid pretensioone. Tõele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja esitanud pärast kahju tekitamist kostjale nõude ja kostja tunnistas seda. Selle kohta asjas tõendid puuduvad. Kostja esindaja selgitus TVK istungil, millele hageja viitab, ei ole tõend

§ 229tähenduses.

Kostja 04.12.2015 avaldust töövaidluskomisjonile ei ole kohtule tõendina esitatud. 19.11.2015 kuupäeva kandva hageja kahjunõude sai kostja kätte koos hageja esitatud vastuavaldusega töövaidlusasjas nr 4-1/2475 (kostja nõue lõpparve saamiseks) alles TVK menetluse ajal, s.o pärast 29.12.2015 (TVK toimiku lk 37).

1. Tunnistaja YY ütlusi hindas maakohus õigesti koosmõjus teiste tõenditega, sh kostja vande all antud seletusega. Ebaõige on hageja väide, nagu oleks tunnistaja andnud ütlusi üksnes asjaolude kohta, millest ta teab kostja öeldu kaudu. Tunnistaja ütlustest sellist järeldust teha ei saa (I kd lk 165,166).
2. Maakohtu menetluses ei tuginenud hageja asjaoludele, et parandatud auto ei näe välja samasugune, nagu see oli enne furgooni kahjustumist, et needid ei ole paigaldatud ühtlaselt ja need ei ole taustaga ühte värvi, furgoon ei ole nii soojapidav kui varem, sest kahjustada saanud isolatsiooni ei vahetatud ja furgooni turuhind on vähenenud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud uute asjaolude esitamise lubatavust ja ringkonnakohus jätab need

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

1. Maakohus leidis otsuse p-s 22 muu hulgas seda, et kostja parandas omal kulul vaidlusaluse sõiduki furgooni küljeseina, hageja ei esitanud sellele mõistliku aja jooksul vastuväiteid ja jätkas sõiduki kasutamist oma majandustegevuses, mistõttu on hea usu põhimõtte vastane, kui kostja peaks hagejale hüvitama lisaks veel väidetava kahju. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et käesolevas asjas ei olnud maakohtul alust tugineda hagi rahuldamata jätmisel muu hulgas hea usu põhimõtte rikkumisele.
2. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. 10
3. Riigikohus on korduvalt märkinud, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14 p 11, 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 p 23 jt). Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13 p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selliseid erandlikke asjaolusid käesolevas asjas tuvastanud.
4. Riigikohus on selgitanud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt Riigikohtu 06.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07 p 16; 07.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07 p 16 jt).
5. Maakohus ei ole hea usu põhimõtte rikkumisele tuginedes tuvastanud hageja sellist käitumist, millest saaks järeldada, et hageja kuritarvitas oma õigusi, käitus vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Selliseks käitumiseks ei saa pidada asjaolusid, et hageja ei esitanud kostja poolt furgooni parandamisele mõistliku aja jooksul vastuväiteid ja et hageja jätkas sõiduki kasutamist oma majandustegevuses.
6. Ringkonnakohus leiab, et kuigi hea usu põhimõtte rikkumisele tuginemine ei andnud praegusel juhul nõude rahuldamata jätmiseks alust ja maakohtu otsuse põhjendusi tuleb seetõttu muuta, on kohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta õige.
7. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud temale väidetavalt tekitatud kahju suurust (otsuse p 20). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et OÜ Müügiekspert arve nr 744 seda ei tõenda (TVK toimiku lk 26). Hageja ei ole eeltoodud seisukohti apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Seega isegi juhul, kui muud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused oleks käesolevas asjas täidetud, ei saaks hagi kahju suuruse tõendamata jätmise tõttu rahuldada.
8. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, jääb kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Taotluse lahendamine
9. Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse võtta asja juurde tõendina YY-ga sõlmitud materiaalse vastutuse leping, mille maakohus jättis asja juurde võtmata.
10. Ringkonnakohus jätab taotluse

§ 652

lg 2 alusel rahuldamata, sest maakohus jättis selle tõendi õiguspäraselt arvestamata.

§ 238

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Asja lahendamisel ei oma tähtsust hageja ja tunnistaja YY vahel sõlmitud leping. Seda möönis maakohtu 08.02.2017 istungil ka hageja (II kd lk 76). Menetluskulud 11 62. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (

§ 174lg 4 ja § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ele Liiv Ande Tänav 12