← Eesti

2-15-5179/38

Obsah (13)§ 162§ 654§ 651§ 392§ 5§ 232§ 268§ 2681§ 405§ 123§ 144§ 173§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Kaupo Paal Otsuse kuupäev 21.09.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-15-5179 Kohtuasi AN hagi Aktsia

) § 423 lg 1 p 2 alusel läbivaatamata. Kohus jättis menetluskulud

§ 162

lg 1 alusel hageja kanda ja määras põhjendatud vastaspoole menetluskuluks, mis tuleb hagejalt välja mõista, 1 033,33 eurot. Apellatsioonkaebus

  1. Hageja palus kohtuotsus osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusehüvitise 649,40 eurot ja vähem makstud koondamishüvitise 184,48 eurot väljamõistmiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1 033,33 eurot menetluskulude katteks. Hageja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kirjeldatud summad ja neilt summadelt arvestatud seadusjärgne viivis. Alternatiivselt palus hageja maakohtu otsus kirjeldatud osas tühistada ja saata esimese astme kohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Kohus tuvastas valesti, et pooled olid ühel meelel töölepingus kokkulepitud hageja töötasu suuruse osas. Hageja oli läbivalt seisukohal, et töösuhte alguses oli tema töötasu 504,24 eurot (neto) ja hiljem 625 eurot (neto). Kohus järeldas vääralt poolte esitatud tõenditest hageja töötasu suuruse. Asjaolu, et hagejale maksti suuremat töötasu kui töölepingus kokku lepitud, millest osa tasuti sularahas avansina, tõendasid SN kinnituskiri ja kostja 29.10.2013 väljastatud tõend. Hageja nõue vähem makstud koondamishüvitise väljamõistmiseks ei olnud aegunud. Koondamishüvitise aegumistähtaja annab ITVS § 6 lg 3, s.o kolm aastat. Lisaks peatus nõude aegumine tsiviilasjas nr 2-15-790 lõpplahendi tegemiseni ning nõude aegumine katkes
  2. aastal kostja poolt hagejale 198,94 euro maksmisega täitemenetluses. Eelnevale lisaks märkis hageja, et kohus saab aegumist kohaldada vaid kohustatud isiku taotlusel, mida kostja ei olnud selgesõnaliselt teinud. Viidatud osas ületas kohus diskretsiooni piire. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis täitmata eelmenetluse ülesanded. Nimelt jättis kohus selgitamata hageja tõendamiskoormise, mistõttu tuvastas vääralt vaidlusalused asjaolud ning ei võimaldanud hageja ülekuulamist vande all. Eelnev viis üllatusliku kohtulahendi tegemiseni. Samuti rikkus maakohus menetlusõigust, kui ei menetlenud asja lihtsustatud korras. Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Menetluskulude hageja kanda jätmine oli tema suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuivõrd töötaja on vaidluses tööandjaga nõrgem pool. Kohus luges põhjendamatult mõistlikuks kostja õigusabi osutaja kuluks kokku 1 033,33 eurot, sest kostja töövaidluskomisjonis kantud menetluskulude nimekiri oli ebaselge ja seal märgitud kulud ei seondunud praeguse hagivaidlusega. Maakohtumenetluses kantud õigusabi osutaja menetluskulud olid ülepaisutatud ja ebavajalikud ning tunnitasu 100 eurot oli ilmselgelt liiga suur. Menetluskulude hagejalt väljamõistmise korral palus hageja maksed ajatada. 4 Vastused kaebusele
  3. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 21 alusel. Maakohtu põhjendused hagi rahuldamata jätmise osas on seaduslikud osas, milles maakohus tuvastas, et kostja maksis lõpparve koosseisus hagejale välja saadaoleva töötasu ja puhkusehüvitise. Samuti on õige maakohtu lõppjäreldus, et hageja vähem makstud koondamishüvitise nõue oli aegunud. Ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi osas, milles maakohus tuvastas, et koondamishüvitise nõude aegumise kulgemine algas tsiviilasjas nr 2-15-790 tehtud kohtuotsuse jõustumisest 31.08.2016. Ülejäänud osas, mille hageja vaidlustas, on maakohus õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki menetlusosaliste seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse järeldustega ning tuginedes

§ 654

lg-le 6 ei korda neid.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusehüvitise 649,40 eurot ja vähem makstud koondamishüvitise 184,48 eurot väljamõistmiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1 033,33 eurot menetluskulude katteks. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud puhkusehüvitise väljamõistmiseks 388,02 euro ulatuses, võttis menetlusse hagi vähem makstud koondamishüvitise väljamõistmiseks, jättis hagi läbivaatamata TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmise osas ning rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevusele, millega kohus keeldus hagejat vande all üle kuulamast. Nimetatud osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud muuhulgas maakohtu ulatuslikele menetluslikele minetustele, sh selgitamiskohustuse täitmata jätmisele, mis tingis üllatusliku lahendi tegemise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus asja menetlemisel menetlusnorme rikkunud ja on täitnud piisaval määral ka selgitamiskohustust, viies asjas läbi 16.02.2017 korraldava kohtuistungi (lk 112-117). Maakohus on menetlusnorme järgides viinud läbi eelmenetluse, mille käigus on piisavalt selgitanud mh välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (

§ 392lg 1 p 4).

Samas määrab

§ 5

lg 2 teise lause järgi pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega lasub hagiasjas tõendite esitamise koormus pooltel endil. Hagejal oli teada alates menetlusest töövaidluskomisjonis, et hageja ja kostja on erinevatel seisukohtadel hageja igakuise töötasu suuruse osas. Kusjuures kostja versioon ühtis kirjalikus töölepingus kokkulepituga (lk 15, 17-18) ja hagejal oli oma seisukoha põhjendamiseks esitada vaid kostja 29.10.2013 kinnitus (lk 21) koos 22.10.2013 kirjaga (lk 122-123) ja SN vabas vormis kiri (lk 19). Kohus, kaaludes poolte vastupidiseid väiteid ja nende kohta esitatud tõendeid, teostas

§ 232

lg-st 1 tulenevat kohustust tõendeid hinnata ja oma siseveendumuse kohaselt otsustada, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asjaolu, et kohus ei langetanud hagejale meelepärast otsust, ei tee lahendist õiguslikus mõttes üllatuslikku. 5 Vastuseks hageja väitele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui ei võimaldanud tema ülekuulamist vande all, märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 268

järgi võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Kostja sellega nõus ei olnud, mistõttu jättis kohus õiguspäraselt hageja taotluse rahuldamata.

§ 2681

alusel poole vande all ülekuulamise eelduseks on, et varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Praegusel juhul oli kohtu siseveendumuse kujunemine esitatud tõendite pinnalt võimalik, mistõttu ei esinenud normi kohaldamiseks vajalikku eeldust. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi ka siis, kui ei menetlenud asja lihtsustatud korras. Võimalus asi lihtsustatud korras lahendada tekib siis, kui hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole (

§ 405lg 1).

Hagihinna arvestamisel võetakse

§ 123järgi aluseks hagi esitamise aeg.

Hagi esitamisel ületas põhinõude suurus 2 000 eurot, mistõttu puudus võimalus asja lihtsustatud korras menetleda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning kohtu järeldus tugineb tõenditele antud hinnangule osas, milles kohus tuvastas, et hageja töötasu oli tööle asudes 250 eurot (neto) kuus ja alates 2013 detsembrist 350 eurot (neto) kuus, s.t hageja reaalne töötasu vastas töölepingus kokkulepitule. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks hageja esitatud tõendid ei kinnitanud hageja väiteid tema töötasu suuruse kohta ning miks oli kostja väide hageja töötasu suuruse kohta arvestatavam, sh hindas kohus liisingulepingu sõlmimiseks hageja töötasu suuruse kohta kostja tõendi väljastamise asjaolusid. Kirjeldatud otsustust tehes kaalus kohus kõiki poolte esitatud argumente ja tõendeid kooskõlas

§ 232lg-ga 1.

Kohus on järginud tõendite hindamisel

§ 232

lg 2 nõuet, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus ei ole eelistanud üht poolt teisele ja kohtu siseveendumuse kujunemine on loogiliselt järgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtu poolt hinnatud tõenditest apellandi soovitud järeldusi. Hageja vähem makstud koondamishüvitise nõue oli aegunud. Koondamishüvitise nõue kuulub nõuete alla, mis tuleb esitada nelja kuu jooksul vastavalt ITVS § 6 lg-s 1 sätestatule. Eelnev on kooskõlas Riigikohtu 11.05.2011 määruse nr 3-2-1-27-11 p-s 11 väljendatud seisukohaga. Kusjuures viidatud lahendis on selgitatud, et aegumistähtaeg hakkab kulgema töölepingu ülesütlemisest, mitte lahendi jõustumisest, millega tuvastatakse töölepingu ülesütlemise õiguspärasus või tühisus, nagu maakohus on ekslikult arvanud. Seega hakkas vähem makstud koondamishüvitise nõude aegumine kulgema alates 18.10.2014 (hageja viimane tööpäev oli 17.10.2017) ja nõue aegus 17.02.

  1. Nõude aegumine ei peatunud ajaks, kui menetleti tsiviilasja nr 2-15-790, s.o hagi ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, sest tuvastushagi esitamine töölepingu ülesütlemise tühisuse kindlakstegemiseks ei peata töölepingu tühisusest tuleneda võivate hüvitisnõuete aegumist. Samuti ei saanud tõusetuda küsimus võimaliku nõude aegumise katkemise kohta saamata jäänud puhkusehüvitise maksmisel
  2. aastal, sest koondamishüvitise nõue ja kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas hüvitamise nõue on erinevad nõuded, mistõttu ühe nõude alusel summa tasumist ei saa lugeda teise tunnustamiseks. Kuna hageja esitas koondamishüvitise väljamaksmise nõude 02.03.2017, oli nõue selleks ajaks aegunud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kohus saab rakendada aegumise vastuväidet vaid juhul, kui kohustatud pool on seda taotlenud. Samas on kostja selgesõnaliselt 15.03.2017 menetlusdokumendis palunud kohaldada hageja vähem makstud koondamishüvitise nõudele aegumist (lk 126), mistõttu on hageja etteheide maakohtu otsusele selles osas põhjendamatu. 6 Vastuväite osas menetluskulude jaotusele märgib ringkonnakohus, et hagimenetluse kulud kannab reeglina pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 162lg 1).

Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (

§ 162lg 4).

Säte annab kohtule võimaluse kaaluda poole kulude tema enda kanda jätmist, kuid ei loo kohtule kohustust. Kusjuures lõike 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust menetluskulude jaotuse määramisel, kui kohaldas menetluskulude jaotuse määramisel üldreeglit ja jättis menetluskulud hageja kanda. Samuti ei eksinud maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel kehtiva korra vastu. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muuhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud (

§ 162

lg 2 esimene lause).

§ 144

p 4 järgi on kohtuvälised kulud muuhulgas seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Seaduses sätestatud kohtueelsed menetlused toimuvad muuhulgas töövaidluskomisjonis (ITVS § 10 lg 1). Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja tingimusliku taotluse osas ajatada väljamõistetud menetluskulude tasumine 12 kuu peale. Kostja vaidles hageja taotlusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

445 lg 1 alusel on kohtul võimalik poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viis ja kord ning täitmise tähtaeg või tähtpäev. Seejuures tuleb kohtul kaaluda mõlema poole huve, s.t tegu on diskretsioonotsusega. Hageja ei ole kohtu ette toonud sedavõrd kaalukaid asjaolusid, mis kinnitaksid kostja õigustatud huvi üles kaaluvat vajadust hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude ajatamiseks. Menetluskulude jaotus 7.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Vastavalt

§ 171

lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja hageja apellatsioonkaebusega seoses õigusabikulu 300 eurot (3 tundi tunnihinnaga 100 eurot (km-ta)) (lk 176). Nimetatud kulu on arvestades hageja apellatsioonkaebust ja selle täpsustusi ning kostja vastuse sisu ja mahtu põhjendatud ning tuleb teiselt poolelt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.