← Eesti

2-14-18828/113

Obsah (6)§ 25§ 27§ 34§ 210§ 211§ 37

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-14-18828 Otsuse kuupäev Tartu, 25. oktoober 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Vil

) § 27 lg 2 p 3 mõttes, sest müügihind on hüvitis lahusvaraga tehtud tehingu eest. Maakohus jagas aga ühisvara võrdsetes osades, kuna perekonnaseadus ei võimalda abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda ning ühisvara hulka kuulub ka kasu, sh korteri väärtuse tõusust saadud tulu. Maakohus otsustas, et korter II tuleb müüa avalikul enampakkumisel. Kuigi see korter on poolte laste kodu, ei suudaks kostja hagejale tema osa hüvitada. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded, mis olid seotud vallasasjade, isiklike tarbeesemete väljaandmise, eluaseme ainuisikulise kasutamise, kasutuseeliste, üüri- ja kommunaalkulude hüvitamise, saamata jäänud töötasu ja mittevaralise kahju hüvitamisega.

  1. Nii hageja kui ka kostja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi ei rahuldatud, ja rahuldada hagi tervikuna. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles korter II loeti poolte ühisvarasse kuuluvaks ning otsustati see müüa avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada poolte vahel võrdselt. Kostja palus tühistatud osas teha uus otsus, millega lugeda poolte ühisvarasse korterist II 1/10 hagejale ja 9/10 kostjale ning jätta korter II kostjale, määrata hagejale rahaline hüvitis 5900 eurot ja kohustada hagejat andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud tahteavaldused. Kui ringkonnakohus leiab, et ei saa uut otsust tühistatud osas teha, palus kostja saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja määrata enda apellatsioonimenetluse kuludena kindlaks esindajakulud 930 eurot.
  2. Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  4. detsembri
  5. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega poolte ühisomand korterile II lõpetati avaliku enampakkumise ja saadud raha poolte vahel võrdsetes osades jagamise teel. Ringkonnakohus jättis korteri II kostja ainuomandisse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 35 500 eurot ning kohustas hagejat andma tahteavalduse korteri II kostja ainuomandisse üleandmiseks, sellekohase uue kande kinnistusraamatusse tegemiseks ja nõusoleku varasema kande kustutamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt, hageja apellatsioonkaebuse jättis aga rahuldamata. Ringkonnakohus keeldus otsusega ka kostja apellatsioonkaebusele lisatud dokumendi (kohtupraktika analüüsi) vastuvõtmisest. Menetluskuludest jättis ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tulenevad kulud hageja kanda, kostja 4

(14)2-14-18828 apellatsioonkaebuse esitamisest tulenevad kulud poolte endi kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonimenetluse kuludena 225 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas poolte esitatu põhjal õigesti, et korter II on omandatud poolte abielu kestel ja tuleb lugeda

§ 25alusel ühisvara hulka kuuluvaks.

Maakohus ei kasutanud korteri II jagamisel aga kaalutlusõigust kohaselt, kui valis selle jagamise viisiks müümise avalikul enampakkumisel ja raha jagamise võrdsetes osades, mööndes sealjuures, et laste huvides oleks jätta korteri kostjale. Maakohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et kostja majanduslik olukord ei võimalda tal hagejale tema osa rahas hüvitada. Kostja sellisele väitele ei tuginenud, arutelu osamaksetena tasumise kohta

  1. detsembril 2015 toimunud istungil puudutas võimalikku kompromissi. Maakohus rikkus sellega põhjendamiskohustust. Põhjendatud on jagada korter II selliselt, et jätta see kostjale ja pannes talle kohustuse hüvitada hagejale tema osa rahas, sest hageja ei ole soovinud erinevalt kostjast korterit omandada, samuti on korter II olnud pikemat aega kostja ja poolte ühiste laste elukoht. Hagejat tuleb kohustada andma nõusolek korteri II kostja ainuomandisse andmiseks ja kinnistusraamatus senise omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja. Korteri II väärtus tuleb kindlaks määrata võimalikult lähedal kohtulahendi tegemise ajale. Seda kajastab kõige paremini
  2. septembril 2015 koostatud eksperdiarvamus, mille järgi on korteri II väärtus
  3. mai
  4. a seisuga 71 000 eurot. Käesolevas asjas ei saa abikaasade osade võrdsusest enne
  5. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (

1995) § 19 lg 2 alusel kõrvale kalduda, sest korter II omandati pärast

  1. juulit 2010 ning kõrvalekaldumise alus tekkis samuti pärast nimetatud kuupäeva. Seega peab kostja poolte võrdsusest lähtudes hagejale korteriomandi eest hüvitisena tasuma 35 500 eurot. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et korteri I müügist saadud 47 700 eurot (ringkonnakohtu otsuses ilmselt ekslikult märgitud 47 000 eurot) kuulus kostja lahusvara hulka, sest nimetatud korter omandati abielu kestel ja kuulus seega ühisvarasse.
  2. septembril 2002 sõlmisid kostja ja Ühisliisingu AS (hilisema nimega Aktsiaselts SEB Liising, edaspidi SEBL) küll korteri müügilepingu ja liisingulepingu, millega SEBL omandas korteri I (kui vallasasja) ja andis selle sama lepingu alusel kostja kasutusse, kuid korteri omandiõiguse üleandmiseks vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping sõlmiti alles
  3. oktoobril
  4. Kuivõrd korter I oli poolte ühisvaras, kuulus ühisvarasse ka selle müügist saadud raha. Kui see raha tulnuks hüpoteetiliselt lugeda

§ 27

lg 2 p 3 alusel kostja lahusvaraks, oleks maakohus rikkunud menetluses selgitamiskohustust. Kostja vastuväidete alusel oleks maakohus pidanud selgitama

§ 34

lg 2 sisu ning võimalust nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtuse hüvitamist ühisvara arvel. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, maakohus ei ole kohaldanud vääralt materiaalõigust ega jätnud kohaldamata norme, mida oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme nii, et see võinuks mõjutada asjas tehtud otsust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid, vastates samas apellatsioonkaebuse väidetele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles kostjalt mõisteti enamsaadud ühisvara eest hageja kasuks välja hüvitis 35 500 eurot, ja saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista temalt enda kasuks välja 710 eurot (kassatsioonikautsjon 50 eurot ja esindajakulud 660 eurot (käibemaksuga)). 5

(14)2-14-18828 Kostja arvates finantseeriti korteri II ostmist kostjale kuulunud korteri I müügist saadud rahast, mis kuulus kostja lahusvarasse. Kohaldada tuleb

§ 34lg-t 2.

Seadus ei välista kõrvalekaldeid abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Hageja ei või nõuda kostjalt hüvitist enam kui 12 000 eurot.

  1. Hageja palub jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, paludes tasuna välja mõista 120 eurot (sh käibemaks). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt enamsaadud ühisvara eest hagejale hüvitisena välja 23 500 eurot (s.o 12 000 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel aga kohalduvat õigust ja korteri II kuulumist ühisvarasse (II) ning edasi korteri II jagamist ja hüvitise määramist (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
  4. Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et hageja on oma nõudeid ja seisukohti menetluses korduvalt ja ebaülevaatlikult muutnud ja täiendanud. Maakohus ei ole selle kohta aga seisukohta võtnud ega kehtestanud pooltele konkreetseid ja selgeid tähtaegasid avalduste ja vastuväidete esitamiseks, suutmata seeläbi menetlust ohjata. Seetõttu on ühisvara jagamise vaidlus kestnud maakohtus ligi kaks aastat.
  5. Hageja on menetluse kestel esitanud hulgaliselt erinevaid nõudeid, mitte ainult ühisvara jagamiseks, vaid ka asjade valduse väljanõudmiseks ja väärtuse hüvitamiseks, samuti kasutuseeliste ja kahju hüvitamiseks (vt käesoleva otsuse p 1). Kassatsioonimenetluses on praegu aga üksnes ühisvaras olnud korteri II jagamise nõue. 12.
  6. Eri ajal on hageja oma nõudeid erinevalt formuleerinud. Lisaks teatas hageja osa nõuetest (nõuded jagada ühisvarana ka sõiduauto Toyota, pesumasin ja külmkapp ning anda välja taldrikud, voodipesu ja rätikud) loobumisest maakohtu
  7. veebruari
  8. a istungil (III kd, tl 28, 29). Maakohus ei reageerinud ekslikult aga hageja avaldusele ega lõpetanud nende nõuete osas hagist loobumise tõttu menetlust ei määrusega ega hiljem kohtuotsuses (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429) ega jätnud neid haginõudeid tagasivõtmise tõttu ka läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 2, § 424). Samas ei ole hageja esitanud selle kohta kaebusi ega vastuväiteid. Oma apellatsioonkaebuses uuesti formuleeritud nõuete loetelus (III kd, tl 172 pöördel) hageja neid nõudeid ka enam ei nimetanud. Kassatsioonkaebust ei ole hageja esitanud. Seega saab lähtuda sellest, et nõuded, millest loobumisest on hageja teatanud, ei ole enam menetluse esemeks. 6

(14)2-14-18828 12.
  1. Hageja nõuded, mis ei puuduta korteri II jagamist ja millest loobumisest ta ka ei ole teatanud (erinevad vallasvaraga seotud nõuded ja hüvitisnõuded), jättis maakohus rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja kassatsioonkaebust ei ole hageja esitanud. Seega on kohtuotsus nende nõuete osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Riigikohus kontrollib kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud (TsMS § 688 lg 1).
  2. Hageja ei esitanud tuvastusnõuet lugeda korter II kuuluvaks poolte ühisvara hulka. Ometigi lahendas maakohus sellise nõude otsuse resolutsioonis. Pooled ei ole maakohtu otsust selles osas ka vaidlustanud. Kuigi see tuvastuslik järeldus sisaldub ka kohtu otsustuses korteri II kui ühisvara eseme jagamise kohta ja sisuliselt on tegu vaid lahendi n.ö tehnilise liialdusega, siis korrektne otsuse resolutsioonis sellise nõude väljendamine haginõuet esitamata ei ole. Kohus ei või otsuses teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 439).
  3. Korteri II palus hageja müüa avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha poolte vahel võrdselt või jätta korter II kostjale, kohustada hagejat andma tahteavaldused selleks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks ning kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist 35 500 eurot. 14.
  4. Maakohus rahuldas hageja esimese alternatiivnõude, ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebusest lähtudes teise (olgugi et mõistis kostjalt raha välja maksmiseks kohustamise asemel nagu taotles hageja). Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse kassatsioonkaebuses üksnes väljamõistetud hüvitise suuruse osas, vaidlustamata hüvitise väljamõistmist kui sellist. Seega on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud nii osas, milles otsustati jätta korter II kostjale, kui ka osas, milles kohustati hagejat andma tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks (olgugi et maakohtu otsuse resolutsioonis on see sõnastatud mõneti ebamääraselt) kui nõusolek kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes kostjalt väljamõistetava hüvitise suurus. 14.
  5. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Samuti ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu
  8. aprilli
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). Käesolevas asjas ei ole kummastki põhimõttest lähtutud. Samas ei ole kostja esitanud vastuhagi korteri II jagamiseks ning ta ei ole ka korteri II talle jätmist ringkonnakohtu otsuses vaidlustanud, vaidlustades kassatsioonkaebuses üksnes väljamõistetud hüvitise suurust. Selliselt on kostja võtnud riski, et ta ei pruugi olla võimeline kohtuotsust täitma, kui väljamõistetud hüvitise maksmine käib talle üle jõu, ja hageja võib algatada tema vastu täitemenetluse hüvitise väljamõistmiseks. 14.
  10. Samas on hageja oma nõude korteri II kostjale jätmiseks formuleerinud selliselt, et on võimalikuks saanud olukord, kus tema tahteavaldused kostja korteri II ainuomanikuks saamiseks on asendatud, kuid hüvitise saamist ei ole veel otsustatud. Selles olukorras on hagejal vajadusel 7
(14)2-14-18828 võimalik taotleda edasises menetluses muu hulgas hagi tagamist oma rahalise nõude osas, taotledes korterile II nt kohtuliku hüpoteegi seadmist.
  1. Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle: • pooled sõlmisid abielu
  2. mail 2005 ja see lahutati Harju Maakohtu
  3. detsembri
  4. a otsuse alusel, mis jõustus
  5. jaanuaril 2014; •
  6. septembril 2002 sõlmis kostja SEBL-i ja korteri I müüjaga notariaalselt tõestatud müügija liisingulepingu, mille alusel omandas SEBL liisinguandjana müüjalt korteri I kui vallasasja ja andis selle kostja kasutusse, andes talle õiguse perioodiliste liisingumaksete tasumise vastu korter I 310 000 krooni eest (lisaks intress) omandada (I kd, tl 90–100); • kostja tasus liisingulepingu sõlmimisel korteri I eest ettemaksena 15 000 krooni ja sissemaksena 43 900 krooni ning liisingumaksetena poolte abiellumiseni 88 356 krooni; • kostja pangakontol oli enne abiellumist 75 071 krooni; • pärast korteri I kinnistamist SEBL-i nimele ja liisingumaksete tasumist sõlmisid SEBL ja kostja
  7. märtsil 2010 (ringkonnakohtu otsuse p-s 41 vääralt märgitud
  8. oktoobril 2010) asjaõiguslepingu korteri I omandamiseks (I kd, tl 102–108), korter I kanti kinnistusraamatus kostja nimele; •
  9. augustil 2013 sõlmis kostja müüjana korteri I müügilepingu (müügihind 47 700 eurot) ja omandi üleandmise asjaõiguslepingu (I kd, tl 121–136); •
  10. mail 2013 sõlmis kostja müüjaga notariaalselt tõestatud müügilepingu korteri II omandamiseks 59 000 euro eest (I kd, tl 7–13), millest 47 700 eurot (kohtuotsustes ja kassatsioonkaebuses nimetatud ka 47 000 eurot) tasuti korteri I müügist saadud raha eest, ühisvara arvel tasuti ettemakse 5900 eurot ja sissemakse sularahas 5400 eurot; •
  11. augustil 2013 sõlmis kostja müüjaga korteri II omandamiseks asjaõiguslepingu (I kd, tl 109–113), korteri II ühisomanikena kanti kinnistusraamatusse hageja ja kostja; • korteri II väärtus oli
  12. mai
  13. a seisuga 71 000 eurot. II
  14. Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu
  15. mail 2005 ja see lõppes lahutusega
  16. jaanuaril
  17. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne
  18. juulit 2010

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), 1. juulist 2010 kohaldus poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (

§ 211lg 1).

16.1.

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1.

juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1) (vt nt Riigikohtu 29.

mai

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9;
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne
  4. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada

  1. 16.
  2. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

(vt ka nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16). 8

(14)2-14-18828 17. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi.

Ühisvara koosseis määratakse

§ 37lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

Pooled ei vaidle korteri II kuuluvuse üle nende ühisvarasse. Kuna korter II omandati abielu ajal 2013. a-l, eeldatakse ka seaduse järgi selle kuulumist ühisvarasse (

§ 27lg 6 esimene lause).

Korteri lugemisel ühis- või lahusvaraks ei ole määrav kinnistusraamatu kanne ühe või mõlema abikaasa omanikuna sissekandmise kohta. Ühisvarasse kuuluv asi kuulub ka abikaasade ühisomandisse. III (A) 18. Ühisvara jagamise nõude aluseks on

§ 37lg 1.

Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (

§ 37

lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20).
  3. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all korteri II kuulumine poolte ühisvarasse ega ka jagamise viis, milleks on korteri II jätmine kostjale II. Vaidluse all on üksnes korteri II eest tasumisele kuuluva hüvitise suurus. Hageja leiab, et korteri II kostjale jätmisel on põhjendatud kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist 35 500 eurot, mis vastab poolele korteri II turuväärtusest. Kostja leiab, et kuna korter II omandati peamiselt korteri I müügist saadud raha arvel ning korter I ja selle müügist saadud 47 700 eurot kuulusid kostja lahusvarasse, ei ole põhjendatud korteri II jagamine võrdsetes osades.
  4. Ühisvara jagatakse

§ 37lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Seega on õige lähtekoht, et korteri II kui ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel peaks kostja, kellele korter II jäeti, hüvitama hagejale poole selle väärtusest. Ometigi ei ole see reegel absoluutne ning esmajoones

§ 34võimaldab võrdsuse põhimõtet õiglusest lähtudes korrigeerida.

21. Kohtud on kostja väiteid hinnates põhjendamatult jätnud tähelepanuta

§ 34

lg 2, mille järgi kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. 21.1. Kostja ongi kogu aeg menetluses väitnud, et korteri II soetamiseks kasutati olulises osas tema lahusvara, ja on esitanud ka vastavad arvestused, mis ulatuses tuleks hageja hüvitisnõuet vähendada. Kolleegiumi arvates saab kostja väiteid pidada

§ 34

lg 2 järgse nõude esitamiseks tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) hageja hüvitisnõudega. Kohtud on selle ekslikult tähelepanuta jätnud, lähtudes sellest, et hüvitisnõude vähendamiseks ei ole kostja esitatud väidetel alust. Ei ole määrav, et kostja ei ole ise oma nõuet ega tasaarvestusele tuginemist selgelt sellisena formuleerinud. Tema tahe on piisavalt mõistetav ning kehtiva õiguse alusel saab tema väiteid hinnata vaid

§ 34lg 2 kontekstis.

Rahalise vastunõude esitamiseks rahalisele nõudele ei pea esitama vastuhagi. Riigikohus ei ole seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (TsMS § 688 lg 2). 9

(14)2-14-18828 21.2. Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et hagejal ei ole tuvastatud asjaoludel õigus nõuda talt hüvitist enam kui 12 000 eurot (IV kd, tl 81 pöördel). Sellest järeldub, et tema väidetud tasaarvestuse ulatus on 23 500 eurot (35 500 – 12 000) ehk kostja väitel on tal tasaarvestuseks kasutatav

§ 34lg 2 järgne nõue vastavas ulatuses, mis on aga jäänud tähelepanuta.

21.

  1. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus hüvitise väljamõistmise osas osaliselt (s.o 23 500 euro ulatuses ehk 12 000 eurot ületavas osas) tühistada. Kolleegium ei saa hüvitisnõuet TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise lahendada, kuna selleks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hüvitisnõuet tühistatud osas uuesti hinnata. Kolleegium ei näe põhjust tühistada ringkonnakohtu otsus hüvitise maksmise osas tervikuna, kui kostja ei ole 12 000 euro maksmise kohustuse osas maakohtu otsuse vaidlustamiseks põhjendusi esitanud. (B)
  2. Kolleegiumi arvates ei tule

§ 34

lg-t 2 mõista selliselt, et lahusvara ühisvara huvides kasutanud abikaasa saaks n.-ö mehaaniliselt nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamist ühisvara arvel. Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. 22.

  1. Kulutuste hüvitamisel n.ö nominaalsummas osaleksid ühisvara soetamisse panustanud abikaasad ühisvara väärtuse tõusus või languses põhjendamatult erinevalt. Kui osaliselt lahusvara arvel ühisvarasse soetatud korter kahjustub (nt tulekahju tulemusena) või kui selle väärtus langeb turuolukorra muutumise tõttu, saaks lahusvaraga korteri soetamisse panustanud abikaasa ühisvara jagamisel oma panuse riskivabalt tagasi ja languses osaleks ainult n.ö ühisvaraline panus. Teisalt kui korteri väärtus turuolukorra muutumise tõttu aga tõuseb, lahusvaraline panus väärtuse tõusus ei osaleks, kuna see tuleks hüvitada panuse nominaalses väärtuses. 22.
  2. Seetõttu tõlgendab kolleegium

§ 34

lg-t 2 selliselt, et lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati. Kuivõrd

§ 34

lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse. 23. Seega kui lähtuda kostja väidetest, et korter II soetati 59 000 euro eest, millesse 47 700 euro ulatuses panustas kostja lahusvara ja 11 300 euro ulatuses panustati ühisvara (5900 eurot ettemaksena ja 5400 eurot sularaha sissemaksena), tähendab see, et ühisvara arvel panustati korterisse II 19,15% ja kostja lahusvara arvel 80,85%. Kostja väidetest lähtudes tuleks selles proportsioonis hüvitada ühisvara arvel ka ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, st 80,85% korteri II väärtusest, s.o 71 000 eurost. Selle arvestuse järgi oleks kostjal õigus ühisvara arvel saada hüvitatud 57 403 eurot 50 senti. Kui korter II jääb kostjale, peaks ta hüvitama sellest hagejale poole ühisvarapanuse väärtusest, s.o 6798 eurot 25 senti (71 000 * 0,1915 : 2). Selliselt osaleksid abikaasad korteri II väärtuses samadel alustel ühis- ja lahusvaralise panuse suhtega. 10

(14)2-14-18828
  1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb aga hinnata kostja väiteid ja kindlaks teha, kas ja millises ulatuses oli korteri II ostmisse panustatud raha kostja lahusvaraks. Kolleegium seda ise tuvastada ei saa. Pooled ei vaidle, et enamus korteri II ostmiseks kasutatud rahast saadi korteri I müügist. Kuna korter I müüdi abielu ajal
  2. a-l, saab selle arvel saadud raha pidada

§ 27lg 2 p 3 järgi kostja lahusvaraks, kui korter I kuulus kostja lahusvarasse.

Kas korter I kuulus kostja lahusvarasse, tulebki asja uuel läbivaatamisel selgeks teha. (C) 25. Tuvastatud asjaoludel on ringkonnakohtu järeldus, et korter I kuulus poolte ühisvarasse (ringkonnakohtu otsuse p 41) põhjendamata. Ringkonnakohus järeldas seda üksnes asjaolust, et asjaõigusleping korteri I omandamiseks sõlmiti ja korter I omandati seega abielu ajal ning et tähendust ei ole kostja korteri I ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmisel. Omandamise õigusliku alusena viitas ringkonnakohus

1995 § 14 lg-le 1. Ringkonnakohus jättis esmajoones tähelepanuta

1995 § 15 lg 1 ja § 19 lg 2 p 3 ega hinnanud seetõttu korteri I omandamise asjaolusid tervikuna.

  1. Tuvastatud asjaoludel läks korteri I omandiõigus SEBL-ilt üle
  2. a-l poolte abielu ja

1995 kehtivuse ajal, kuna siis sõlmiti asjaõigusleping korteri I omandamiseks ja kinnistati korter I kostja nimele (AÕS § 641). Korteri I ühisvaraks lugemist ei välista kostja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Samas ei vaielda, et korteri I omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli enne hageja ja kostja abielu kostja ja SEBL-i vahel

  1. a-l sõlmitud (notariaalselt tõestatud) liisinguleping, mille alusel omandas SEBL liisinguandjana korteri I kui vallasasja müüjalt ja andis selle kostja kasutusse, andes talle õiguse perioodiliste liisingumaksete tasumise vastu korter 310 000 krooni eest (lisaks intress) omandada. Korter I omandatigi liisingumaksete tasumise tulemusena, sisuliselt väljaostmisena.
  2. Liisingulepingust tulenes kostjale seega enne abiellumist varaline õigus korteri I omandamiseks liisingumaksete tasumise vastu. See varaline õigus kuulus

1995 § 15 lg 1 järgi kahtluseta kostja lahusvarasse. Kolleegiumi arvates ei muutnud selle õiguse olemus vallasasjast korteri kinnistamine liisingulepingu tähtaja jooksul (vt korteri kinnistamise tähenduse kohta nt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13;
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 10). Kolleegium tõlgendab

1995 § 15 lg-t 1 selliselt, et kostja ei kaotanud lahusvaras olnud liisingulepingust tulenevat korteri I omandamisõigust korteri omandiõiguse üleandmisel, kui liisingumaksed olid tasutud, st liisingulepingujärgsed kostja kohustused täidetud. Sisuliselt oli tegemist enne abiellumist omandatud varaga, majanduslikult kuulus korter I liisinguvõtjast kostjale omandamisõiguse kaudu. Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kui korter I oleks omandatud eluasemelaenuga, oleks selle omandiõigus juba enne abiellumist antud üle kostjale ja laenu tagamiseks seatud korterile I pandiõigus laenuandja kasuks, samas oleks kostja samamoodi abielu kestel tasunud krediidimakseid. Ebaõiglane oleks ka tulemus, kus liisingumaksete maksmise kohustus oleks vaid lepingu järgi kohustatud abikaasal, kuid nende alusel saadud eseme omandavad mõlemad. 11

(14)2-14-18828 Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme

§ 27lg 2 p 3 järgi.

  1. Eelnev ei tähenda siiski seda, et ka korteri I müügist saadud raha tuleks tingimata lugeda tervikuna kostja lahusvaraks. Asja uuel läbivaatamisel tulebki seda hinnata. 28.
  2. Riigikohus on leidnud, et

§ 210

lg 2 järgi saab ühisvara ka

-i järgi jagades arvestada

1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne

  1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14;
  4. märtsi
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29). Kolleegiumi arvates tuleks seda silmas pidada ka sama vara arvel soetatud muu vara jagamisel. Vastasel juhul sõltuks vara jagamise tulemus ebaõiglaselt juhuslikust ajahetkest, mis ajal mingi vara võõrandati. 28.
  6. Esiteks võimaldas

1995 § 14 lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas

1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas

1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida

§ 27lg 3 ja § 34.

28.3. Arvutuskäik

§ 34

lg 2 alusel hüvitise arvestamiseks lähtub samadest alustest nagu

1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine. Kolleegium on varasemas praktikas

1995 § 19 lg 2 kohaldamise aspektist selgitanud, et abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31). 28.
  3. Kolleegiumi arvates tuleb korteri I müügist saadud raha ühis- või lahusvarasse arvamise lahendamiseks otsustada esmalt hüpoteetiliselt, millised rahalised nõuded oleksid ühisvara jagamisel tekkinud korteri I omandamisest. Seejuures on oluline, et liisingumakseid korteri I omandamiseks tehti tuvastatud asjaolude järgi nii enne poolte abiellumist kui ka pärast seda ning neid tehti nii enne
  4. juulit 2010 kui ka pärast seda, st nii

1995 kui

-i kehtivuse ajal. Seejuures saab kolleegiumi arvates lähtuda korteri I omandamiseks ühis- ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhtest. Seda võimaldab

1995 § 19 lg 2 p 4. Kehtivas õiguses annaks sarnase aluse

§ 34

lg 1, mille järgi, kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Riigikohus on ka varem leidnud, et liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja poolte õigustatud huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri omandamiseks ühisvara ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse praegusel ajal (vt Riigikohtu 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas 12

(14)2-14-18828 nr 3-2-1-14-17, p 43.2). See kehtib nii sale and lease back lepingu kui ka tavalise liisingulepingu puhul. Enne abielu tehtud liisingumaksed on tasutud lahusvara arvel. Kuna abielu kestel soetatud vara on eelduslikult ühisvara, saab kolleegiumi arvates abielu kestel tehtud maksete osas eeldada, et need on tasutud ühisvara arvel, kuid poolel on võimalik tõendada, et ta tasus liisingumakseid lahusvara arvel.
  1. Kostja on enda väitel panustanud korteri I omandamisse ettemaksena 15 000 krooni, sissemaksena 43 900 krooni, abiellumiseni tasutud liisingumaksetena 88 356 krooni ja enne abiellumist pangakontol olnud raha arvel 75 071 krooni, st lahusvara arvel kokku 222 327 krooni. Oma arvestustes on kostja võrrelnud tasutud summasid korteri ostuhinnaga 310 000 krooni (I kd, tl 85, 86). See on aga põhjendamatu, sest aluseks tuleb võtta korteri I soetamiseks tehtud kõik maksed, sh intressimaksed. Seega tuleb arvestuse aluseks võtta brutokrediidisumma, st raha, mida liisingulepingu alusel on kokku liisinguandjale makstud, ja teha kindlaks ühis- ja lahusvara arvel tehtud maksete osakaal selles. 29.
  2. Kui kokku tasuti korteri I omandamiseks kogu liisingulepingu p-s 11.1 nimetatud brutokrediidi summa 547 602 krooni 42 senti, millest kostja lahusvara arvel 222 327 krooni ja ühisvara arvel 325 275 krooni 42 senti, tasuti korteri I omandamiseks kostja lahusvara arvel 40,6% ja poolte ühisvara arvel 59,4%. 29.
  3. Sellises suhtes (40,6% lahusvara ja 59,4% ühisvara) peaks neil andmetel hageja hüvitusnõuet arvestades olema lahus- ja ühisvara osalus ka korteri I müügisummas 47 700 eurot, st kostja lahusvarasse kuulunuks selle arvestuse järgi sellest 19 366 eurot 20 senti ja poolte ühisvarasse 28 333 eurot 80 senti. Kui selliselt korrigeerida arvutust korteri II väärtuses osalemisest (vt otsuse p 23), tähendaks see, et korteri II soetamisse 59 000 euro eest panustas kostja lahusvaraga 19 366 eurot 20 senti ja ühisvara panustati sinna 39 633 eurot 80 senti (28 333,80 + 11 300). See tähendab, et ühisvara arvel panustati korterisse II 67,18% ja kostja lahusvara arvel 32,82%. Selles proportsioonis ühisvara huvides kasutatud kostja lahusvara väärtuseks oleks 23 302 eurot 20 senti (32,82% 71 000 eurost). Kui korter II jääb kostjale, peaks ta nende lähteandmete järgi hüvitama hagejale poole ühisvarapanuse väärtusena 23 848 eurot 90 senti (71 000 * 0,6718 : 2). 29.
  4. Kolleegium rõhutab, et eelnimetatud arvutused on näitlikud ja põhinevad tõendamata hüpoteetilistel lähteandmetel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud asjaolude alusel tuvastada kostja ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, esmajoones palju liisingumakseid korteri omandamiseks kokku tehti ning palju makseid sellest tegi kostja lahusvara arvel. Selle järgi tuleb teha ka arvutused. IV
  5. Kolleegium soovitab pooltel ka kaaluda kompromissiga asja lahendamist.
  6. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline suurus TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsustada. Kulud on mõistlik jaotada ja kindlaks määrata asja tervikuna lahendamisel, mitte jõustunud osas eraldi.
  7. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Kautsjonit ei saa välja mõista hagejalt, nagu taotleb kostja. 13
(14)2-14-18828
  1. Kolleegium leiab, et E. G-le riigi õigusabi korras määratud esindaja avaldus määrata tasu suuruseks 120 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ja justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ §-st 5 ja § 10 lg-st
  4. Tasu maksab advokaadile RÕS § 24 alusel välja Eesti Advokatuur. Tambet Tampuu Peeter Jerofejev Villu Kõve Eriarvamus: 2-14-18828/114 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.