← Eesti

2-14-18828/97

Obsah (16)§ 657§ 654§ 436§ 652§ 230§ 229§ 232§ 633§ 442§ 56§ 171§ 164§ 174§ 190§ 175§ 178

Tsiviilasi nr: 2-14-18828 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Gaida Kivinurm ja Margo Klaar Otsuse tegemis

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega ühisomand poolte ühisvara hulka kuuluvale korteriomandile (aadressil XXX, Tallinn) otsustati lõpetada avaliku enampakkumise kaudu ja enampakkumisel vara müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.2), ning teha selles osas uus otsus, millega jätta korteriomand kostja ainuomandisse ning kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitisena 35 500 eurot, eelmärgituga seoses tuleb hagejat kohustada andma ka asjaõiguslepingu jaoks vajalik tahteavaldus ja nõusolek kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja 2 apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

§ 654

lg 2 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

  1. Maakohus on kolleegiumi arvates poolte esitatu põhjal õigesti tuvastanud, et Tallinnas aadressil XXX korteriomand on omandatud poolte abilelu ajal ning tuleb lugeda kehtiva PKS § 25 alusel ühisvara hulka kuuluvaks. Varaühisus lõppes praegusel juhul 03.01.2014, kui jõustus otsus poolte abielu lahutamise kohta tsiviilasjas nr 2-13-50887 (PKS § 35 p 3). Nende maakohtu järelduste üle apellatsioonimenetluses ka ei vaielda. PKS § 37 lg 1 järgi jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes ühisvara omavahel. Abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või koos varaühisuse lõpetamise hagiga. PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
  2. Maakohus on põhjendatult leidnud, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Praegusel juhul on nõude (hagi) ühisvara jagamiseks ja ühisomandi lõpetamiseks esitanud ainult hageja. Seega sai kohus põhimõtteliselt valida hageja poolt nõutud ühise omandi lõpetamise viiside vahel, s.o müüa asi avalikul enampakkumisel või anda asi kostjale, pannes talle kohustuse maksta hagejale välja tema osa rahas. Kolleegium nõustub ka maakohtu otsuses märgituga, et kaasomandi 8

(16)Tsiviilasi nr: 2-14-18828 lõpetamine peab toimuma kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades ja kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Ka ühisvara jagamisel tuleb arvestada abikaasade huve võimalikult suures ulatuses. 33. Siiski ei ole maakohus talle seadusest tulenevat kaalutlusõigust kolleegiumi arvates praegusel juhul kohaselt teostanud, otsustades jagada ühisvara selliselt, et müüa asi avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes osades. Maakohus on otsuses küll möönnud, et poolte ühiste laste huvides oleks põhjendatud jätta korteriomand kostja ainuomandisse, kuid leidnud, et kostjal puudub majanduslik võimekus tasuda hagejale tema omandi kaotamise eest õiglane hüvitis (ligikaudu 35 500 eurot). Kolleegium maakohtu seisukohtadega kostja majandusliku olukorra osas ei nõustu. Maakohtu vastavad järeldused rajanevad ka üksnes oletustele. Otsus ei ole selles osas

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendatud.

Kostja ei ole maakohtu menetluses tuginenud väitele, et tal ei oleks võimalik hagejale hüvitist tasuda, mh pangalanu abil. Maakohus ei ole nõuetele vastavalt ka tuvastanud, et pangad kostjale laenu kuni 35 500 euro ulatuses ei väljastaks. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust poolte esitatu põhjal arvata, et kostja võimaliku laenutaotluse menetlemise ajaperiood pankades võiks kujuneda ebamõistlikult pikaks. Kostja poolt 15.12.2015 maakohtu istungil avaldatu, et ta saaks hagejale tasuda 12 000 eurot 200 euro suuruste osamaksete kaupa (III kd, tl 16) puudutab istungi protokollist nähtuvalt arutelu võimaliku kokkuleppelise lahendi üle.

  1. Kolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul põhjendatum jagada ühisvarasse kuuluv korteriomand vastavalt hageja teisele alternatiivsele taotlusele, st jätta korteriomand kostja ainuomandisse, pannes talle kohustuse maksta hagejale välja tema osa rahas. Sellist lahendust toetab ringkonnakohtu arvates eelkõige asjaolu, et hagiavaldusest järelduvalt ei soovi hageja korteriomandi ainuomanikuks saada, kostja seevastu on menetluses avaldanud soovi omand korterile säilitada. Oluline on ka juba maakohtu poolt välja toodu, et korteriomand on olnud pikemat aega kostja ja poolte ühiste alaealiste laste elukohaks (vt ka Riigikohtu 04.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1806, p 14). Selle asjaolu üle pooltel vaidlus ka puudub. Põhimõtteliselt oleks kostjal võimalik omandada korteriomand ka avalikul enampakkumisel (ja sellega enda ja laste elukoht säilitada), kuid arvestades korteriomandi omandamiseks abielu ajal panustatut ja kostja enda osa suurust ühisvaras (PKS § 37 lg 3), võiks see kujuneda kostja jaoks kolleegiumi hinnangul põhjendamatult koormavaks. Lisaks on korteriomandi kostjale jätmine käesoleval juhul jagamise viis, millega nii hageja kui ka kostja on sisuliselt nõustunud (hageja jaoks ei ole see küll eelistatuim viis).
  2. Kolleegium märgib, et üldjuhul ei oleks põhjendatud jagada hageja nõudel ühisvara viisil, kus asi jääb kostjale ning talle pannakse kohustus maksta hagejale välja tema osa rahas. Sellise nõude rahuldamisel sunniks kohus kostjat asja omandama (koos kohustusega hüvitist maksta). Praegusel juhul on olukord siiski erinev, kuna kostja soovib asja omandada ning ei ole hageja pakutud ühisvara jagamise viisile vastu vaielnud. 9

(16)Tsiviilasi nr: 2-14-18828
  1. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt tuleb ühisvara väärtus määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 22.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15). Korteriomandi väärtuse (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65) kindlaksmääramise kohta on leitud, et kuna ühisvara jagamisel korteriomandi jätmine kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 12.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06, p 15). Omandi kaotamise hetkeks on neil juhtudel ühisvara jagava kohtulahendi jõustumine ning omandi kaotusena tuleb mõista abikaasade ühisvara muutumist ühe abikaasa lahusvaraks (jagamise tulemusel) (vt nt Riigikohtu 22.12.2009 otsus tsiviilasjas 3-2-1-141-09, p 15). Seega tuleb ka praegusel juhul ühisvarasse kuuluva XXX korteriomandi väärtus kindlaks määrata võimalikult kohtulahendi tegemise seisuga. Käesoleval juhul kajastab seda ringkonnakohtu hinnangul kõige paremini 11.09.2015 koostatud eksperdiarvamus (III kd, tl-d 182-205), mille järgi on hinnatud korteriomandi väärtuseks 22.05.2015 seisuga 71 000 eurot. Lähtudes poolte osade võrdsusest ühisvaras, tuleb kostjal hagejale hüvitisena tasuda 35 500 eurot.
  2. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud käsitlus, nagu tuleks XXX korteriomandi väärtus kindlaks teha selle omandamise seisuga, ei ole eelmärgitust tulenevalt õiguslikult põhjendatud. Kostja ei erista oma väidetes varaühisuse lõppemist ja ühisvara jagamist. See ongi ilmselt viinud kostja ekslikele järeldustele. Ühisvara koosseis määratakse küll kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11), milleks käesoleval juhul oli poolte abielu lahutamise hetk (vastava kohtulahendi jõustumine). Ühisvara jagamine toimub aga käesolevas asjas tehtava kohtulahendi alusel (PKS § 37 lg 1).
  3. Ülaltoodust johtuvalt on hageja kohustatud tegema ka poolte ühisomandis oleva XXX korteriomandi omandi kostjale üleandmiseks vajalikud tahteavaldused. Seega tuleb hagejat kooskõlas TsÜS § 68 lg-ga 5 kohustada andma tahteavaldus poolte ühisomandis oleva XXX korteriomandi jagamiseks selliselt, et see jääb kostja ainuomandisse. Samuti tuleb hagejat kohustada andma nõusolek 1 (kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 1 tähenduses) kinnistusraamatus korteriomandi kohta tehtud senise omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja.
  4. Kostja on menetluses läbivalt leidnud, et poolte varaosade võrdsuse eeldusest tuleks enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 ja § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda. Kostja on välja toonud, et XXX korteriomandi omandasid pooled kostjale lahusvarana kuulunud CCC korteri müügitulu arvelt. Maakohus asus seisukohale, et kehtiv perekonnaseadus ei näe ette võimalust ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse 10
(16)Tsiviilasi nr: 2-14-18828 põhimõttest kalduda kõrvale, kui abikaasad ei ole selles eraldi kokku leppinud. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid saab kohtupraktikast tulenevalt rakendada juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.
  1. Kuivõrd käesolevas asjas omandati ese pärast 01.07.2010 ning kõrvalekaldumise alus tekkis samuti pärast 01.07.2010, ei saa rakendada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt võis kõrvale kalduda abikaasade osade võrduse põhimõttest. Ringkonnakohus nõustub osundatud maakohtu järeldustega. Kostja apellatsioonkaebuse väited enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatu rakendatavuse kohta käesolevas asjas on õiguslikult põhjendamatud. Ka kaebuses viidatud kohtupraktika puudutab olukordi, kus ühisvara jagatakse kehtiva perekonnaseaduse alusel, kuid ühisvarasse kuuluva eseme omandamine ja kõrvalekaldumise alus on tekkinud enne 01.07.
  2. Praegusel juhul on kõik õiguslikku tähtsust omavad sündmused toimunud pärast 01.07.
  4. Ringkonnakohtu arvates ei ole õige maakohtu järeldus, et CCC korteri müügist saadud tulu 47 000 eurot kuulus kostja lahusvara hulka. Hagi alusena esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

Õigusliku hinnangu andmisel on

§ 652

lg-st 8 tulenevalt pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus (vt nt Riigikohtu 05.01.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi muuta. 41. Asja materjalid ei toeta kolleegiumi hinnangul kostja väidet, et ta ostis CCC korteri 30.09.2002, st enne abielu sõlmimist. Alates 01.07.2003 kehtiva AÕS § 641 järgi on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Sisuliselt sama tulenes ka enne 01.07.2003 kehtinud AÕS § 118 lg-st 1 ja § 120 lg-st 1 nende koosmõjus. 30.09.2002 on sõlmitud korteri müügileping ja liisinguleping, millega Tallinnas CCC asuva korteri (kui vallasasja) on omandanud Ühisliisingu AS (hilisema ärinimega Aktsiaselts SEB Liising) ning andnud selle sama lepingu alusel kostja kasutusse (I kd, tl-d 90100). Asjaõigusleping CCC korteri (korteriomandi) omandi üleandmiseks on Aktsiaseltsi SEB Liising ja kostja vahel sõlmitud alles 31.10.2010 (I kd, tl 102-108). Järelikult omandati ka CCC korter poolte abielu ajal ning tegemist oli ühisvaraga enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et kinnistusraamatusse oli omanikuna kantud ainult üks abikaasadest. Kui pooled oleksid soovinud CCC korteriga seonduvad vastastikused õigused ja kohustused määrata kindlaks seaduses sätestatust erinevalt, saanuks seda enne 01.07.2010 kehtinud PKS §de 8 jj alusel teha. Pooled ei ole menetluses väitnud, et nende vahel oleks abieluvaraleping sõlmitud. 11

(16)Tsiviilasi nr: 2-14-18828
  1. Eelmärgitut arvestades ei olnud CCC korteri müügist saadud tulu 47 000 eurot (mida kasutati XXX korteriomandi ostuks) kostja lahusvara. Kolleegiumi hinnangul oli selle tulu näol tegemist poolte ühisvaraga. Juhul kui (hüpoteetiliselt) nõustuda maakohtu seisukohaga, et kõnealust 47 000 eurot tuleb lugeda PKS § 27 lg 2 p 3 alusel kostja lahusvaraks, oleks maakohus rikkunud menetluses selgitamiskohustust. Kostja vastuväidete alusel tulnuks kohtul siis selgitada PKS § 34 lg 2 sisu ning võimalust nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtuse hüvitamist ühisvara arvel.
  2. Seonduvalt kostja väidetega lisab ringkonnakohus, et poolte varaosade võrdsusest kõrvale kaldumiseks ei anna alust mh asjaolu, et hagejal puudus poolte abielu ajal sissetulek ning ta ei ole ühisvarasse rahaliselt panustanud. Sellesisulised kostja väited ei ole õiguslikult asjakohased.
  3. Eelmärgitut arvestades kuulub kostja apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.
  4. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles tema hagi jäeti rahuldamata (otsuse resolutsiooni p-d 3-6). Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi arvates alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nõuete rahuldamata jätmisel eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei anna hageja apellatsioonkaebuse põhjendused alust arvata, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme selliselt, et see võis mõjutada asjas tehtud lahendit. 46. Enamik hageja apellatsioonkaebuses käsitletud nõuetest on jäänud maakohtu poolt rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole suutnud tõendada neid asjaolusid, millele tema nõuded tuginevad. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Kolleegiumi hinnangul ei ole need etteheited põhjendatud.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Teistsugust tõendamiskoormist ei tulene praegusel juhul ka maakohtu poolt kohaldatud materiaalõigusest. 47. Kolleegium märgib, et asjaolu tõendamise koormus võib erandjuhul ümber pöörduda ka hea usu põhimõttest tulenevalt, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Praegusel juhul selliseid asjaolusid kolleegiumi hinnangul ei esine. Hagejal oli võimalik ka kostja kaasabita tõendada, et vaidlusalused nurgadiivan, köögikombain, navigaator ja arvuti koos monitoriga olid omandatud abielu jooksul, samuti oli võimalik tõendada, et hageja lahusvarasse kuuluvad esemed on kostja otseses valduses. Hageja oleks võinud kasutada selleks kõiki

§ 229lg 2 esimeses lauses nimetatud hagimenetluses lubatud tõendeid, mitte ainult dokumentaalseid tõendeid. 12

(16)Tsiviilasi nr: 2-14-18828 48. Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et jääb ka varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde ja palub ringkonnakohtul kontrollida nõuete eeldusi. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole maakohus kolleegiumi arvates materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldatud ega jätnud kohaldamata norme, mida pidanuks asjaoludest tulenevalt kohaldama. Kohtule esitatud tõendeid on maakohus kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2 hinnanud.

Järeldusi hageja nõuete rahuldamata jätmise osas on maakohus

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Nõuet hageja lahusvarasse kuuluvate esemete väljaandmiseks oleks kohtu ette toodud asjaoludel olnud ringkonnakohtu arvates põhjendatum kvalifitseerida AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 alusel, kuid ka AÕS § 45 lg 1 kohaldamine maakohtu poolt ei olnud iseenesest ebaõige. AÕS § 80 kohaldamine ei muudaks praegusel juhul ka hageja menetluslikku positsiooni (sh tõendamiskoormise osas) ega viiks kokkuvõttes teistsuguse lahendini. Õige on ka maakohtu (otsuse p-s 50) kajastuv seisukoht, et seaduses toodud loetelu mittevaralise kahju hüvitamise juhtudest on sisuliselt ammendav. Sellist seisukohta toetab ka Eesti õiguskirjandus (vt nt I. Kull, M. Käerdi, V.Kõve, Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 263). Hageja esitatud asjaoludel ei ole praeguses asjas tegemist seaduses otseselt sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise juhuga. 49. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud väidetele, et tal on jäänud tähtsust omavad asjaolud maakohtu menetluses välja toomata või tõendid esitamata. Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks ei ole uusi asjaolusid ega tõendeid ka nimetatud (

§ 633lg 5).

50. Hageja väidab kaebuses, et kostja on ka menetluse käigus teinud hagejale takistusi ühisvarasse kuuluva korteri kasutamise osas. Apellatsioonkaebuses ei ole siiski täpsemalt selgitatud, millistest tõenditest tuleks hageja arvates vastav järeldus teha. Samuti tuleb märkida, et maakohus ei ole nõuet kaotatud kasutuseelise väljamõistmiseks perioodi aprill-november 2015 eest jätnud rahuldamata põhjusel, et kostja ei ole hagejal takistanud ühisvarasse kuuluva korteri kasutamist, vaid põhjusel, et hageja ei ole tõendanud väidetava kasutuseelise väärtust. 51.

§ 442

lg-st 5 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga mh veel lahendamata taotlused. Kostja on enda apellatsioonkaebusele lisanud Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika analüüsi (2013.a) "Ühisvara jagamine – maa- ja ringkonnakohtute praktika alates 01.07.2010." Kolleegiumi hinnangul tuleb nimetatud analüüsi asja materjalide juurde võtmisest keelduda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist asjaga seotud dokumendiga

§ 56lg 1 mõttes, mida saaks toimikusse võtta.

Nimetatud analüüs on Riigikohtu veebilehel ka avalikult kättesaadav ning kohtul on võimalik selle sisuga ise tutvuda. Kuivõrd dokument on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 13

(16)Tsiviilasi nr: 2-14-18828
  1. Maakohus on jätnud kostja menetluskulud tema enda kanda ning hagejale riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindajakulu Eesti Vabariigi kanda. Apellatsioonkaebuste väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.
  2. Hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud poolte menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

54.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd maakohus on kindlaks määranud menetluskulude jaotuse, mille järgi vastaspoole hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vajadus puudus, ning ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, saab ringkonnakohus kooskõlas

§ 174

lg-ga 3 kindlaks määrata apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. 55. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust apellatsioonimenetluses, on ringkonnakohtul vajalik kindlaks määrata menetluskulude suurus, mis on kostjal tekkinud seoses hageja poolt apellatsioonkaebuse esitamisega. Kolleegium märgib, et hageja on saanud asjas küll menetlusabi enda menetluskulude kandmiseks, kuid

§ 190

lg 1 järgi ei välista ega piira see menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Kostja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja (IV kd, tl-d 47-48) kohaselt on kostja esindajal hageja apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulunud 2,5 tundi ning sellega seoses on tekkinud kulud kokku summas 225 eurot (käibemaksu ei lisandu). Kostja esindaja tunnitasu suuruseks on nimekirjast järelduvalt 90 eurot. Kostja kinnitab, et kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. 56. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja osas seisukohta esitanud. Samas ei esine ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda kostja avalduse väited omaksvõetuks (vt ka Riigikohtu 14.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 16). Seetõttu kontrollib ringkonnakohus ülalosundatud kulude põhjendatust ja vajalikkust. 57.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Käesolev asi on ringkonnakohtu hinnangul keskmisest veidi keerukam ja ka asja mahukus on üle keskmise (maakohtu toimiku materjalid moodustavad peaaegu kolm köidet). 14

(16)Tsiviilasi nr: 2-14-18828 58. Kolleegiumi hinnangul on hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kostja esindaja toimingutele kulunud aeg (2,5 tundi) esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

Kostja esindaja tunnitasu 90 eurot (millele käibemaksu ei lisandu) on kolleegiumi arvates

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 59. Ülalmärgitut arvestades, rahuldab kolleegium kostja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avalduse ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 225 euro ulatuses (käibemaksu ei lisandu). 60.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

  1. Harju Maakohtu 24.04.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-50830 (I kd, tl-d 17-18) on hagejale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seetõttu jäävad hageja enda apellatsioonimenetlusega seonduvad esindajakulud riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Tühistatud osaliselt Riigikohtu 25.10.2017 otsusega RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  3. detsembri
  4. a otsus (tsiviilasi nr 2-1418828) osas, milles M. G-lt mõisteti enamsaadud ühisvara eest E. G kasuks hüvitisena välja 23 500 eurot (s.o 12 000 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  5. Rahuldada M. G kassatsioonkaebus osaliselt.
  6. Kohtuotsus on jõustunud järgmises osas, milles otsustati: 15

(16)Tsiviilasi nr: 2-14-18828 „3.
  1. Lugeda E. G ja M. G abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks kinnisasi asukohaga Xxxxxxx xxx xxx-xx, Tallinn, kinnistusraamatu registriosa numbriga xxxxxxxx. 3.
  2. Jagada otsuse resolutsiooni p-s 3.1 nimetatud kinnisasi selliselt, et jätta see M. G omandisse. 3.
  3. Mõista M. G-lt E. G kasuks välja 12 000 eurot. 3.
  4. Kohustada E. G andma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 tähenduses) tahteavaldus, et otsuse resolutsiooni p-s 3.1 nimetatud kinnisasi jääb M. G ainuomandisse, ning nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 1 tähenduses) sama kinnisasja kinnistusraamatu teise jao omanikukande, mille kohaselt on E. G viidatud kinnisasja ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse M. G. 3.
  5. Jätta rahuldamata E. G haginõuded M. G vastu:  enamsaadud ühisvara (nurgadiivani, köögikombaini, navigaatori ja arvuti koos monitoriga) eest hüvitise 1175 eurot saamiseks;  lahusvara (fotokaamera ja õmblusmasin väärtusega 650 eurot, teemantiga kuldsõrmus, abielusõrmus, tee- ja desserdilusikad) väljaandmiseks;  lahusvara (fotokaamera, õmblusmasin) väärtusega 650 eurot hüvitamiseks;  hüvitise 16 244 eurot 14 senti saamiseks.“
  6. Tagastada M. G-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
  7. Määrata Grandman Law Firm Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaadi Ilya Zuevi tasu suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 120 eurot (sh käibemaks). Saata otsus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile. 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.