KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuu

§ 130

lg 2 kohaselt põhjendatud kahtlus, et ta võib vabaduses viibides jätkuvalt toime panna kuritegusid ja hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma.

1. P. Haviku suhtes on käimas mitu kriminaalmenetlust, samuti on talle käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus raskes narkokuriteos, mis on toime pandud väga pika perioodi vältel. Seetõttu on põhjendatud kahtlus, et vabaduses viibides võib ta jätkata uute kuritegude toimepanemist. Asjaolu, et Harju Maakohtu menetluses on kriminaalasi, milles P. Havikut süüdistatakse KarS § 214 lg 2 p 4 ja § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, suurendab arvestatavalt uute kuritegude toimepanemise võimalust. Mõlema maakohtu menetluses olevad süüdistused viitavad sarnasele käitumisele, mis annab alust rääkida uute kuritegude toimepanemise võimalikkusest. Käesolevas kriminaalsajas esitatud süüdistusest tulenevalt oli P. Havikul narkokuriteos võtmetähtsusega roll. Tulenevalt süüdistusaktist on tõenäoline, et süüdistataval on jätkuvalt kuritegelikud sidemed, mida ta võib kasutada, tagamaks endale materiaalset heaolu. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse P. Haviku kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Tammann, kes taotleb selle määruse tühistamist.
3. Kaitsja hinnangul puudub kehtivas kriminaalmenetlusõiguses seaduslik alus ühes kriminaalasjas vahi all viibiva isiku tingimuslikuks vahistamiseks teises kriminaalasjas.

§ 130lg 2, millele maakohus P.

Haviku vahistamisel tugines, sellist tingimusliku vahistamise võimalust ette ei näe. Tulenevalt põhiseaduses sätestatud seaduslikkuse, võimude lahususe ja õigusselguse põhimõttest, ei saa kohus asuda seadusandja rolli ning luua uut õiguslikku alust isiku vabadusõiguse piiramiseks. P. Havikut ei saa vahistada ka

§ 130

lg 41 alusel, sest ta ei viibi praegu vabaduses, vaid on teises kriminaalasjas vahi all. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-73-14 pole asjakohane, kuna osutatud lahendis käsitleti teises kriminaalasjas vangistust kandva isiku vahistamise küsimust. Kehtivas õiguses puudub norm, mille alusel saab vahistada ühes kriminaalasjas veel süüdi mõistmata isiku teises kriminaalasjas. Samuti ei ole P. Haviku suhtes kohaldatav

§ 130lg 5, sest tegemist pole süüdimõistetuga.

1. Kaitsja märgib, et kuna eelnev annab piisava aluse maakohtu vahistamismääruse tühistamiseks, ei hakka ta vaagima, kas P. Haviku vahistamiseks on nõuetekohaselt tuvastatud põhjendatud kuriteokahtlus ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise oht.
2. Seoses vahistamistaotluses väljendatud seisukohaga, nagu kinnitaksid süüdistusaktis nimetatud tõendid P. Havikule esitatud süüdistuse tõendatust, peab kaitsja vajalikuks osutada, et süüdistusakt 3

§ 154lg 2 p-s 4 sätestatud nõudele ega taga süüdistatava informeeritust süüdistusest.

Süüdistusaktis loetletud tõendid on süüdistuse sisuga seostamata.

1. Viimaks juhib kaitsja tähelepanu sellelegi, et määruskaebuse koostamise ajaks on P. Havik olnud kriminaalasjas nr 1-15-693 vahi all juba 3 aastat 3 kuud ja 27 päeva ning ta on esitanud selle peale kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule.
2. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I
3. Kolleegium on erinevalt määruskaebuse esitajast seisukohal, et isik, kes ühes kriminaalasjas vahi all, on võimalik

§ 130

lg 2 alusel vahistada ka teises kriminaalasjas, tehes seda edasilükkava tingimusega – alates esimeses kriminaalasjas isikult vabaduse võtmise lõppemisest. Seades

§ 130

lg 2 alusel tehtud vahistamisotsustuse täitmise sõltuvusse isiku (vahi alt) vabastamisest teises kriminaalasjas, ei loo kohus täiendavat vahistamisalust; ei avarda muul moel seadusest tulenevaid vahistamise eeldusi ega riiva ka seega isiku vabadusõigust rohkem kui

§ 130

lg 2 seda teha lubab.

§ 130

lg-st 2 tuleneb PS § 3 lg 1 ls 1 ja § 20 p 3 nõuetele vastav seaduslik alus piirata vahistamisega isiku põhiõigusi alati, kui üheaegselt on täidetud järgmised tingimused: 1) isik on kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav; 2) tema suhtes on põhjendatud kuriteokahtlus (vt nt RKKK 01.02.2011 nr 3-1-1-105-11, p 12.1); 3) on põhjendatud alus arvata, et isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda ja/või jätkuvalt toime panna kuritegusid; 4) vahistamine on vältimatult vajalik. Osutatud tingimuste täidetuse korral lubab

§ 130

lg 2 vahistada iga isiku, olenemata asjaolust, kas see isik on vahistamisotsustuse tegemise ajal vabaduses, on teises kriminaalasjas vahistatud või kannab hoopis vangistust.

§ 130

lg 2 ei piira vahistamisotsustuse adressaatide ringi üksnes nendega, kes viibivad vahistamisotsustuse tegemise ajal vabaduses. Sellisel piirangul puuduks mõte ka põhiõiguste tagamise seisukohalt. Pole alust väita, et kohtu otsustus vahistada isik alates mingist tulevikus saabuda võivast sündmusest (vahi alt vabanemisest teises kriminaalasjas) piiraks vahistamisotsustuse adressaadi põhiõigusi suuremal määral kui isiku tingimusteta kohene vahistamine. Seetõttu pole sellist edasilükkava tingimusega vahistamist vältimatult tarvis ka seaduses eraldi reguleerida. Vahistamisotsustuse tingimuslikkus piirab, mitte ei laienda selle otsustuse mõju. 16. Mõistetavalt võib asjaolu, et isik on teises kriminaalasjas vahistatud (või nt kannab hoopis vangistust), mõjutada hinnangut sellele, kas isiku suhtes on olemas

§ 130lg-s 2 nimetatud vahistamisalus või vältimatu vahistamisvajadus.

Nii on ilmne, et pikaajalist vangistust kandev isik ei saa hakata

§ 130lg 2 mõttes kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.

Samas ei pruugi teises menetluses kohaldatav vahistamine (või kantav vangistus) kesta alati piisavalt kaua, tagamaks ka seda kriminaalmenetlust, milles esitatud vahistamistaotluse kohus peab lahendama. Sellisel juhul saab

§ 130

lg-s 2 nimetatud vahistamisaluse ja vältimatu vahistamisvajaduse olemasolu jaatada vaatamata sellele, et isik viibib vahistamise küsimuse lahendamise hetkel teises kriminaalasjas vahi all või kannab vangistust. Järelikult on kõnealusel juhul võimalik isik vaatamata teises kriminaalasjas kohaldatud vahistamisele

§ 130

lg 2 alusel vahistada, kui vahistamistaotlust lahendav kohus leiab, et vabanemise korral võib kahtlustatav või süüdistatav hakata hoidma kõrvale sellest kriminaalmenetlusest, kus vahistamistaotlus on esitatud, või panna toime uusi kuritegusid ning isiku vabanemisel oleks tema vahistamine vältimatult vajalik. 4

§ 130

lg 2 alusel edasilükkava tingimusega, s.o juhuks, kui isik teises menetluses vabaneb ja alates sellest ajast.

§ 130

lg 2 eesmärgiga oleks vastuolus, kui kohus saaks teises kriminaalasjas vahi all viibiva isiku vahistamise otsustada kõikidel juhtudel alles pärast seda, kui isik on juba selles teises asjas vahi alt vabanenud, ehkki vahistamisaluse ja vältimatu vahistamisvajaduse olemasolu on tuvastatav juba enne seda. Selline piirang võiks vähemalt osal juhtudest seada löögi alla vahistamise tõhususe, andmata samas märkimisväärset eelist isiku põhiõiguste tagamise seisukohalt. 18. Eeltoodud käsitlus on leidnud sisuliselt kinnitust ka kohtupraktikas. Nimelt on Riigikohus korduvalt leidnud, et isegi

§ 130

lg 41 – mis erinevalt sama paragrahvi lõikest 2 nimetab vahistamisotsustuse adressaadina otsesõnu üksnes „vabaduses viibivat“ süüdistatavat – võimaldab teha vahistamisotsustuse ka sellise isiku suhtes, kes parajasti kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust ega ole käsitatav vabaduses viibivana

§ 130lg 41 mõttes.

Sellise süüdistatava vahistamine

§ 130

lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses. (Vt RKKKm 28.11.2012 nr 3-1-1-94-12, p 15 ja RKKKm 30.10.2014 nr 3-1-1-73-14, p 5 – mitte ajada segamini samas asjas tehtud Riigikohtu otsusega). Pole ühtki mõistlikku põhjust, miks tõlgendada

§ 130

lg-t 2 erinevalt sama paragrahvi lõikest 41 selliselt, et osutatud sättes toodud alusel ei ole võimalik teha vahistamisotsustust isiku suhtes, kes ei viibi vahistamisotsustuse tegemise ajal vabaduses, vaid on nt teises kriminaalasjas vahistatud või kannab vangistust. Ringkonnakohus on varemgi jaatanud võimalust vahistada

§ 130

lg 2 alusel kohtu alla antud süüdistatav tingimuslikult, s.o alates isiku vabanemisest teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse kandmiselt (vt Tartu Ringkonnakohtu

1. augusti
2. a määrus asjas nr 1-17-113, p 20).
3. Neil põhjustel ei nõustu kolleegium määruskaebuse esitaja arvamusega, et maakohtul polnud käesolevas asjas seaduslikku alust teises kriminaalasjas vahi all viibiva P. Haviku tingimuslikuks vahistamiseks.
4. Samas juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et kuriteokahtluse, vahistamisaluse või vältimatu vahistamisvajaduse äralangemisel tuleb kohtul ka edasilükkava tingimusega tehtud vahistamisotsustus viivitamatult tühistada – seda isegi juhul, kui vahistamismääruses ette nähtud tingimus (nt vahi alt vabanemine teises kriminaalasjas) pole veel saabunud. Vastasel korral võib tekkida lubamatu olukord, kus isik võetakse teises kriminaalasjas vahi alt või vangistusest vabanemise hetkel vahi alla olenemata sellest, et tegelikult on mõni vahistamise obligatoorsetest eeldustest juba ära langenud.
5. Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et kui isik viibib kohtumenetluses vahi all edasilükkava tingimusega tehtud vahistamismääruse alusel, tuleb

§ 275

lg-s 2 ette nähtud kuuekuulist tähtaega arvestada vahistamismääruse tegemisest, mitte aga alles hetkest, mil isik sellise määruse alusel vahi alla võeti. Nimelt tuleb arvestada, et kui vahistamismääruse tegemisest on möödunud pikk aeg, vajab vahistamisaluse ja -vajaduse jätkuv olemasolu ülekontrollimist olenemata sellest, kui kaua on isik selle määruse alusel vahi all olnud. 5

§130

lg.2 alusel põhjendatud kahtlus, et vabaduses viibides võib ta jätkuvalt toime panna kuritegusid ja hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.“ Samas on maakohus esitanud põhjendused üksnes selle kohta, miks P. Havik võib hakata vabaduses toime panema uusi kuritegusid. Kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise riski kohta pole kohus esitanud ühtki argumenti. Ka prokuratuuri vahistamistaotluses tuginetakse vaid ühele

§ 130

lg-s 2 ette nähtud vahistamisalusele – s.o uute kuritegude toimepanemise võimalusele –, mitte aga sellele, et P. Havik võib vabanedes pakku minna. Sellise ohu kohta pole kohtule andmeid esitatud. Niisiis on maakohtu järeldus, mille kohaselt võib P. Havik hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, täielikult põhistamata, paljasõnaline ega rajane ühelegi konkreetsele – P. Haviku isiku või kriminaalasja isepäraga seotud – faktile. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle järelduse

§ 390lg 1 ja § 337 lg 1 p 3 alusel vahistamismääruse põhiosast välja.

III

1. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et Viru Maakohtu vaidlustatud määruses on P. Haviku vahistamise tingimus sõnastatud põhjendamatult laialt. Vahistamismääruse kohaselt tuleks P. Havik võtta käesolevas kriminaalasjas vahi alla igal juhul, kui kriminaalasjas nr 1-15-693 tõkend vahistamine tühistatakse. Samas ei nähtu maakohtu määrusest (ega ka prokuratuuri vahistamistaotlusest) ühtki põhjust, miks on P. Havik tarvis käesolevas asjas uute kuritegude toimepanemise vältimiseks vahistada ka juhul, kui kriminaalasjas nr 1-15-693 karistatakse P. Havikut reaalse vangistusega ja tõkend vahistamine tühistatakse alles sellise kohtuotsuse jõustumise ja täitmisele pööramise hetkest. Tulevikus sellise olukorra tekkides ei võimaldaks Viru Maakohtu vaidlustatud määrus P. Havikul asuda kandma vangistust kriminaalasjas nr 1-15-693 tehtud kohtuotsuse alusel, vaid ta peaks olema selle asemel vahi alla käesolevas kriminaalasjas tehtud vahistamismääruse alusel (vt ka RKKKm 11.03.2015 nr 3-1-1-9-15, p 37). Seejuures tuleb silmas pidada, et aega, mil süüdistatav viibib käesolevas kriminaalasjas vahi all, ei ole võimalik kriminaalasjas nr 1-15-693 KarS § 68 lg 1 alusel vangistusaja hulka arvata (vt ka RKKKo 01.04.2009 nr 3-1-1-25-09, p 10). Seetõttu peaks olema hea põhjus selleks, et võtta P. Havik käesolevas kriminaalasjas vahi alla ka selleks ajaks, mil ta peaks asjas nr 1-15-693 vangistust kandma. Nagu märgitud, ei nähtu ei vahistamismäärusest ega prokuratuuri vahistamistaotlusest ühtki põhjust, miks ei piisa P. Haviku võimalike uute kuritegude vältimiseks n-ö vangistusrežiimist (VangS § 6 jj) ja tema suhtes on tingimata tarvilik kohaldada n-ö eelvangistusrežiimi (VangS § 89 jj). Seetõttu leiab kolleegium, et maakohtu määratud tingimus P. Haviku vahistamiseks on süüdistatavat ebaproportsionaalselt koormav. Seda tuleb muuta nii, et käesolevas asjas tehtav vahistamismäärus ei takistaks P. Havikul juhul, kui ta tunnistatakse kriminaalasjas nr 1-15-693 süüdi ja teda karistatakse reaalse vangistusega, asuda seda vangistust kandma.
2. Lisaks tuleb vahistamisotsustuse võimalikku mõju piirata käesoleva kriminaalmenetluse kestusega. Kui vahistamismääruses nimetatud edasilükkav tingimus saabub alles pärast seda, kui 6

§ 130lg-st 2 tulenev vahistamise eeldustest või kui käesolevas asjas möödub P.

Haviku eelvangistuse pidamise mõistlik aeg (vt RKKKm 22.02.2011 nr 3-1-1-110-10, p-d 13–16 ja RKKKm 31.03.2016 nr 3-1-1-23-16, p 42). IV

1. Kaitsja tõstatatud küsimus süüdistusakti puudulikkusest väljub käesoleva määruskaebemenetluse piiridest. Seetõttu jätab ringkonnakohus sellele väitele hinnangu andmata. V
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-dest p-dest 3 ja 4, § 338 p-st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu

1. augusti
2. a määruse P. Haviku vahistamise kohta osaliselt. Maakohtu määrus tuleb tühistada P. Haviku vahistamise tingimuse sõnastuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsustuse, sõnastades vahistamise edasilükkava tingimuse nii, et see ei takistaks kriminaalasjas nr 1-15-693 vangistuse mõistmise korral P. Havikul seda karistust kandma asuda ja et selle mõju ei väljuks käesoleva kriminaalmenetluse ajalistest piiridest. Muus osas ringkonnakohus maakohtu vahistamismäärust ei muuda, kuid jätab määruse põhiosast välja järelduse, et P. Havik tuleb vahistada mh seetõttu, et ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Maakohtu määruse osalise tühistamise tõttu tuleb osaliselt rahuldada ka kaitsja määruskaebus, ehkki ükski selles esitatud väidetest vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks alust ei anna (vt nt RKKKo 17.06.2015 nr 3-1-1-54-15).
3. Andmeid määruskaebemenetluse kulude kohta pole ringkonnakohtule esitatud. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Tiit Lõhmus Mati Kartau 7