2-17-12354/5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 27.10.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-17-12354 Kohtuasi Svea Finance AS hagi PB (B) vastu võla ja viivise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 29.09.2017 määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Svea Finance AS määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Svea Finance AS (registrikood 11200943), esindaja Eva Mägi Kostja PB (isikukood XXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus.
2. Tühistada Harju Maakohtu 29.09.2017 määrus ja saata asi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks samale esimese astme kohtule. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa edasi kaevata. Asjaolud ja menetluse käik
3. Svea Finance AS (hageja) esitas PB (kostja) vastu hagi 11 891 euro ja viivise 0,25% põhinõudelt alates 18.08.2017 väljamõistmiseks. Nõue tulenes 02.04.2013 hageja ja Eagleday Services OÜ (kustutatud 22.05.2017, Eagleday Services) vahel sõlmitud faktooringulepingust ja 22.10.2014 kostja allkirjastatud käendusavaldusest. Lepingute järgi tulid kõik vaidlused lahendada läbirääkimiste mittesaavutamisel Harju Maakohtus. Maakohtu määrus
4. Maakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast põhjusel, et asi ei allu Eesti kohtule. Hageja ja kostja vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe oli tühine TsMS § 104 ja § 106 lg 1 p 1 järgi. Nimelt olid viidatud sätete kohaselt kohtualluvuse kokkulepped ettevõtja ja tarbija vahelises lepingus lubamatud. Kuivõrd kokkulepe oli Eesti riigi õiguse järgi tühine, siis ei kohaldunud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüsseli I bis) art
5. Reeglina tuleb esitada hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse, sõltumata nende kodakondsusest (Brüssel I bis art 1 lg 1). Sama määruse art 5 lg 1 sätestab, et isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes II peatüki 2.-
6. jaos sätestatud korras. Kostja elukoht hagi esitamise ajal oli Leedus, mistõttu sai hagi kostja vastu esitada üksnes Leedu kohtusse. Lisaks leidis kohus, et asjas ei olnud kohaldatav TsMS § 97 lg 1, mille järgi võib hageja hagi mitme kostja vastu esitada omal valikul ühe kaaskostja elu- või asukoha järgi. Nimelt esitati hagi ainult ühe kostja vastu. Teine võimalik kostja, osaühing Eagleday Services, oli äriregistrist kustutatud 22.05.2017 ning tema vastu ei saanud õigusvõime puudumise tõttu hagi esitada. Määruskaebus
7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 104 lg-t 1 ja Brüssel I bis määruse art 25 p-i 1, kui asus seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe ei kehti ja määruse art 25 p 1 ei kohaldu. Vastavalt TsMS § 70 lg-le 4 kohaldatakse TsMS-is rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti Brüssel I bis määruses. Brüssel I bis määruse art 25 järgi, kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. TsMS § 104 lg 1 järgi võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Leping ja käendusleping olid seotud mõlema poole majandus- ja kutsetegevusega, mistõttu oli kohtualluvuse kokkulepe lubatav. Isegi kui leida, et kohtualluvuse kokkulepe oli tühine, oli Eesti kohus siiski pädev asja lahendama. Brüssel I bis määruse art 7 lg 1 p a järgi võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Krediidi andmise puhul on kohustuse täitmise kohaks krediidiasutuse asukoht. Seega oli asjaomase kohustuse täitmise kohaks Eesti. Praegusel juhul ei piiranud sätte kasutamist Brüssel I bis määrusest tulenev erikord tarbijalepingute puhuks, sest kostja ei olnud Brüssel I bis määruse tähenduses tarbija. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata kohtuasi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks tagasi samale maakohtule (TsMS § 667 lg 2). Määruskaebus tuleb rahuldada. Maakohus kontrollis õigesti hagi menetlusse võtmise otsustamisel vastavalt TsMS § 75 lg-le 1, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Millal võib asja menetleda Eesti kohtus, määratakse kindlaks TsMS § 70 lg 1 järgi rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega. Üldreeglina esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest (Brüssel I bis määruse art 4 lg 1). Sama määruse art 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes II peatüki 2.-
9. jaos sätestatud 2 korras. Viidatud peatüki
10. jaos on sätestatud regulatsioon kohtualluvuse kokkulepete kohta. Samas enne, kui kohus saab asuda kontrollima kokkuleppest tulenevat kohtualluvust, tuleb välja selgitada, kas poolte vahel oli sõlmitud tarbijaleping Brüssel I bis määruse tähenduses või mitte, s.t kas kohaldub erandlik kohtualluvus. Nimelt näeb Brüssel I bis määrus ette eriregulatsiooni tarbijalepingute puhuks, sh tingimused, millal on kohtualluvuse kokkulepe tarbijalepingute puhul võimalik (vt Brüssel I bis määruse art 19). Määruse mõisteid tuleb kasutada autonoomselt, tuginedes peamiselt määruse ülesehitusele ja eesmärkidele. Määruse tarbijaid puudutavate erinormide eesmärgiks on kaitsta tarbijat kui teisest lepingupoolest, kes tegutseb oma kutse- ja majandustegevuse raames, tavaliselt majanduslikult nõrgemal positsioonil olevat ja õiguslikes küsimustes vähem kogenud lepingupoolt. Eesmärgist johtuvalt on Euroopa Kohus selgitanud, et Brüsseli määruse kohaldamisel kuuluvad ainult need lepingud, mis on sõlmitud ja mille ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi, tarbija kaitsmiseks ette nähtud erinormide kohaldamisalasse. Samas kui selline kaitse ei ole õigustatud lepingute puhul, mille eesmärk on kutsetegevus (Euroopa Kohtu 14.03.2013 otsus nr C-419/11, p 34). Praegusel juhul tagas kostja äriühingu kohustuse, mille juhatuse liige ja ainuosanik oli ta ise. Seega ei kuulu tarbijalepingut puudutavad Brüssel I bis määruse sätted kohaldamisele ega ei ole alust kohaldada TsMS vastavaid sätteid. Brüssel I bis määruse art 25 lg 1 sätestab, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Praeguses asjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid aluse hinnata kohtualluvuse kokkulepe sisulise kehtivuse poolest tühiseks. Seega on vastavalt kokkuleppele Eesti kohtul pädevus asja menetleda. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise kohta. Riigikohus selgitas 21.11.2012 määruses nr 3-2-1-123-12, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Eesti kohtule, on üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks rohkem informatsiooni. Seda seisukohta toetab ka Brüssel I bis määruse art 28 lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 3