Obsah (5)

§ 111§ 203§ 46§ 43§ 121

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 31.08.2017, Tartu Haldusasja number 3-17-116 Haldusasi Aleksei Bobrovnitski kaebus Tal

) § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Halduskohtu hinnangul on Tallinna Vangla tagastanud kaebaja taotluse perioodi 22.06.2015–30.09.2015 osas lõpptulemusena õiguspäraselt. Halduskohus ei nõustunud Tallinna Vangla seisukohaga, et kaebaja valdas eesti keelt piisavalt ja oleks saanud oma kahju hüvitamise taotluse ise tõlkida. Halduskohus leidis, et taotlus tulnuks perioodi 22.06.2015–30.09.2015 osas tagastada, kuna kaebaja on samasisulise taotluse vanglale varem juba esitanud ja vangla on selle lahendanud. Haldusmenetlus sellel ajavahemikul kaebaja kahju tekitamise asjas lõppes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 p 1 alusel Tallinna Vangla 04.12.2015. a otsuse teatavaks tegemisega kaebajale. Kaebajal oli võimalik seda otsust kohtus vaidlustada. Praeguseks on vangla 04.12.2015. a otsuse alusel kohtusse pöördumise tähtaeg möödunud. Sama taotluse korduv esitamine vanglale ei saa kaebajale luua uut kohtusse pöördumise õigust. Perioodi 04.05.2015–21.06.2015 osas jättis halduskohus kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, kuna leidis, et täidetud ei ole menetlusabi andmiseks

§ 111lg-s 1 sätestatud eeldus, et kavandatav menetluses osalemine peab olema edukas.

Kaebuse põhjal muudeti kaebaja isiklike asjade nimekirja 29.06.

1. Seda tehti kaebaja 22.06.
2. a taotluse põhjal. Kaebaja väitel oli ta ka varem esitanud vanglale teateid, 2 et tema isiklike asjade nimekirja kantud seitsmest paarist sokkidest on kuus paari ära visatud. Samas ei ole kaebaja esitanud täpsemaid andmeid selle kohta, millal ja kellele ta selliseid teateid edastas. Haldusasjas nr 3-15-3166 tuvastas kohus, et varasemaid taotlusi esitatud ei ole. Halduskohus leidis, et selle alusel on tõenäoline, et sokid jäid kaebajale väljastamata temast endast tingitud põhjusel. Halduskohus asus seisukohale, et on ebatõenäoline, et sokkide väljastamata jätmine kaebajale ajavahemikul 04.05.2015–21.06.2015 osutub õigusvastaseks või toob kaasa rahalise hüvitise väljamõistmise kaebajale. Halduskohus märkis, et kui kaebaja soovib kaebuse menetlemist, siis tuleb tal leida võimalus riigilõivu tasumiseks.
3. A. Bobrovnitski esitas Tartu Halduskohtu 08.06.
4. a määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tühistada ning kaebus menetlusse võtta. Kaebaja märgib, et ta ei saa tõendada seda, et on korduvalt esitanud vanglale taotlusi kadunud sokid maha kanda. Järjekordse taotluse esitas ta 22.06.
5. Isiklike esemete nimekirja muudeti 29.06.2015, kuid vaatamata sellele väljastati talle sokid septembris 2015 alles pärast seda, kui ta pöördus kaebusega halduskohtusse. Määruskaebuse esitaja väidab, et ta ei olnud tol ajal võimeline tasuma riigilõivu, kuid tal on õigus kohtu poole pöörduda 3 aasta jooksul ning see tähtaeg ei olnud kahju hüvitamise taotluse esitamise ajaks veel lõppenud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 08.06.
7. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Määruskaebuse väide, et hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg on kolm aastat kahjust teada saamisest alates (

§ 46lg 4, riigivastutuse seadus § 17 lg 3) on iseenesest õige.

Kaebaja poolt 17.10.2016 esitatud kahju hüvitamise taotlus on esitatud vanglale küll selle tähtaja jooksul, kuid kaebaja ei ole arvestanud asjaoluga, et tegemist oli korduva taotlusega. Kaebaja on samasisulise taotluse esitanud vanglale ka 02.10.2015 (registreeritud 05.10.2015) (tl 27, tõlge tl 31). Selle kohaselt soovis kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot selle eest, et Tallinna Vangla ei olnud väljastanud talle ajavahemikul 22.06.2015–30.09.2015 sokke, millega alandas kaebaja inimväärikust. Tallinna Vangla jättis 04.12.2015. a otsusega (tl 32-33) taotluse rahuldamata. Kaebaja pöördus seejärel kaebusega kohtu poole (haldusasi nr 3-15-3166), kuid kohus tagastas kaebuse 10.05.2016. a määrusega, sest kaebaja ei tasunud riigilõivu.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta küll kaebuse tagastamine õigust pöörduda kohtu poole uuesti, kuid vaidluste korral, kus on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus, peab kaebaja arvestama ka kohustusliku kohtueelse menetluse nõudest tulenevate kohtusse pöördumise piirangutega.

1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti tuvastanud, et ajavahemiku 22.06.2015–30.09.2015 osas oli kaebaja poolt Tallinna Vanglale 17.10.
2. a esitatud kahju hüvitamise taotluse (tl 34-35) puhul tegemist korduva samasisulise taotlusega, mille vangla oleks pidanud tagastama. Kuna vangla ongi kaebaja 17.10.
3. a kahju hüvitamise taotluse tagastanud, küll teiste põhjendustega, siis on selle perioodi osas kahju hüvitamise taotluse tagastamine õige. HMS § 60 lg 2 kohaselt on siduv just haldusakti resolutiivosa, milleks käesoleval juhul on vangla otsustus kaebaja 17.10.
4. a esitatud kahju hüvitamise taotluse tagastamise kohta. Kuigi Riigikohtu praktika kohaselt peab halduskohus kohustusliku 3 kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimise kontrollimisel veenduma, kas ka tegelikult esinesid alused, millele tuginedes isiku taotlus kohustuslikus kohtueelse menetluses tagastati (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.
5. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p 9), ei saa ringkonnakohtu hinnangul lugeda kahju hüvitamise taotluse tagastamist õigusvastaseks ka olukorras, kus halduskohus leiab, et tagastamine oli lõppkokkuvõttes õige, kuigi tagastada oleks tulnud muul alusel, kui seda tegi haldusorgan. Kui halduskohus oleks tagastamise nõuetekohasuse kontrollimisel seotud üksnes haldusorgani põhjendustega, oleks ta käesoleval juhul võinud jõuda järeldusele, et kaebaja kahju hüvitamise taotluse tagastamine perioodi 22.06.2015–30.09.
6. a osas ei olnud tagastamises toodud alustel õiguspärane ning ta oleks pidanud lugema kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks ja kaebuse lubatavaks. Sellega oleks kaebaja saanud kohtu poole pöördumise õiguse olukorras, kus tegelikult tal seda ei olnud, ainuüksi seetõttu, et haldusorgan oli tagastanud kahju hüvitamise taotluse muul alusel, kui halduskohtu arvates olnuks õige.
7. Seega on halduskohus õigesti kaebuse

§ 121

lg 1 p 4 alusel perioodi osas 22.06.2015–30.09.2015 tagastanud, sest kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

1. Kaebaja on määruskaebuse kohaselt vaidlustanud ka halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 2, millega halduskohus jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Halduskohus leidis, et perioodi osas 04.05.2015–21.06.2015 mittevaralise kahju hüvitamise nõue sokkide väljastamata jätmisest tingitud inimväärikuse alandamise eest on väga väikeste eduväljavaadetega. Kaebaja märgib määruskaebuses, et ta ei saa tõendada seda, et ta on korduvalt esitanud vanglale taotlusi sokke maha kanda. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on lisaks sellele, et ta on hinnanud ebatõenäoliseks sokkide väljastamata jätmise õigusvastasuse, hinnanud ebatõenäoliseks ka rahalise hüvitise väljamõistmise kaebajale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ajavahemikul 04.05.2015–21.06.2015 sokkide väljastamata jätmine ei saanud kaebaja jaoks kaasa tuua tagajärgi, mis võiksid anda aluse mittevaralise kahju hüvitise rahas väljamõistmiseks inimväärikuse alandamise eest. Kaebuse kohaselt oli kaebajal sel perioodil vähemalt üks paar sokke olemas. Kuigi kaebaja väitel muutus ka see paar hiljem kasutuskõlbmatuks, nähtub kaebusest, et see pidi juhtuma hiljem kui 21.06.
2. Seega oleksid kaebuse eduväljavaated ilmselgelt vähesed isegi olukorras, kui eeldada kaebaja väite õigsust, et ta oli korduvalt vanglale taotlusi sokkide mahakandmiseks esitanud.
3. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 08.06.
4. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar Tiina Pappel Maili Lokk 4