Obsah (4)

§ 12§ 133§ 132§ 134

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 29. august 2017, Tartu 3-16-1436 Haldusas

) § 133 lg-s 4 sätestatud volituse piire ületades. Paljasõnaline on Tartu Linnavalitsuse

1. juuni
2. a otsuses nr 606 tehtud järeldus, et kaebajal ja tema perekonnal on tagatud inimväärne elu. Selle järelduse kohta puuduvad igasugused kaalutlused. Tulenevalt

§ 12

lg-test 1 ja 2 ei tohtinud vastustaja kohaldada

§ 133lg 4 ilma kaebaja nõusolekuta.

Tartu Linnavalitsuse

1. juuni
2. a otsus nr 606 on tehtud õigusliku aluseta ja eelarvamustele tuginedes ning jäetud motiveerimata.
3. Vastuses kaebusele vaidles Tartu linn kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Tulumaksu tagastust on võimalik jaotada tulenevalt

§ 133

lg-st 4 kuue kuu peale, lähtudes laekumise kuupäevast, mitte selle tekkimise ajavahemikust. Toimetulekutoetus on riigi eelarvest makstav vaesustoetus, millega tagatakse abivajajale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Suuremate laekumiste puhul on jagamine eelistatud, kuna iseseisva toimetuleku soodustamine toimub ka läbi majandamisoskuste parandamise, mille hulka kuulub sissetuleku mõistlik ja mõõdukas kasutamine mitme kuu lõikes. Toimetulekutoetus on vaesustoetus, et tagada minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Kaebajal olid aga endal vahendid, mis tagasid tema ja ta pere iseseisva toimetuleku teatud ulatuses. Vaatamata sellele ei keeldutud kaebajale abi andmast, vaid tehti seda väiksemas mahus. Puuduse korral inimesele eraldatav toetus ongi rangelt sõltuvuses isiku abivajadusest. Käesoleval juhul sai määravaks laekunud summa suurus, mis tagas perekonnale rahalised vahendid toimetulekuks ka taotlemisele järgnevatel kuudel ja arveldusarvel olev summa aprillis 2016, mis tagas perele toimetulekupiiri. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED 6. Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2017. a otsusega võttis kohus vastu kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks selliselt, et kaebuse lõplikuks nõudeks jäi tühistada Tartu Linnavalitsuse 9. juuni 2016. a otsus nr 606, tuvastada 20. aprilli 2016. a otsuse nr 16154848467 õigusvastasus ja kohustada vastustajat tasuma kaebaja perekonnatoetus 316,71 eurot. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse 20. aprilli 2016. a otsuse nr 16154848467 osas, milles see on kaebaja jaoks ebasoodne. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata. 7. Otsuse põhjenduste kohaselt

§ 132

lg 2 järgi toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast

§ 133

lg-des 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Tulenevalt

§ 133

lg-st 1 toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. 8. 25. veebruaril 2016 laekus kaebaja abikaasa M. P. pangakontole MTA enammakstud tulumaksu tagastus 1900,28 eurot. Tuginedes SÜS §-le 5 ja

§ 133

lg-dele 2 ja 4 otsustas vastustaja jagada tulumaksu tagastuse kuueks osaks ning lisada 1/6 osa (316,71 eurot) kaebaja perekonna sissetulekule aprillis. Lisaks tuvastas vastustaja, et

1. aprilli 2016 seisuga oli kaebaja pereliikmete arveldusarvetel kokku 1742,52 eurot ning leidis, et kaebajal olid endal vahendid, mis tagasid talle ja tema perele iseseisva toimetuleku teatud ulatuses.
2. Kohus nõustus, et tulumaksu tagastust saab pidada kaebaja perekonna sissetulekuks, mille kohta ei kehti

§ 133

lg-tes 2 ja 3 sätestatud erandid, kuid ei nõustunud, et

§ 133

lg 4 annab haldusorganile volituse tulumaksu tagastuse kuueks osaks jagamiseks ja ühe kuuendiku osa kaebaja 2 perekonna aprillikuu sissetulekule lisamiseks.

§ 133

lg 4 on kohaldatav vaid juhul, kui taotleja sai tagantjärele makstud sissetuleku taotluse esitamise kuul. Sel juhul on haldusorgan õigustatud kaaluma

§ 133lg 4 kohaldamist.

Teiseks, õigusnormist ei tulene, et seadusandja õigustaks normi rakendajat tagantjärele makstud sissetuleku jagamiseks kuueks osaks ja sellest jagamisest saadud ühe kuuendiku osa taotlusele eelneva kuu sissetulekule lisamiseks. Taotluse esitamisele eelnenud kuue kuu keskmise sissetuleku arvutamisel vastavalt

§ 133

lg-le 4, võib toetuse taotleja olla soodsamas positsioonis, kui talle tagantjärele makstud sissetuleku 6-ks osaks jagamise ja ühe kuuendiku osa eelneva kuu sissetulekule lisamise korral, kuid see on kooskõlas toimetulekutoetuse eesmärgiga. Vastupidise tõlgenduse korral võib materiaalsest puuduses olev isik ja tema perekond jääda põhjendamatult ilma abita.

1. Kaebaja perekonna toimetulekupiir
2. aasta aprillis oli 1014 eurot, kuid tegelikult pangakontodel oli 1742,52 eurot. Seega
3. aprilli 2016 otsuse nr 16154848467 andmise ajal ei esinenud kaebaja perekonnal materiaalset puudust ning sotsiaalkaitse korraldamisel koheldi kaebajat ja tema perekonna liikmeid inimväärikust alandamata.
4. juuni
5. a otsus nr 606 vastab diskretsioonilise haldusakti põhjenduse miinimumstandardile. Otsuse faktilistest põhjendustest nähtuvad põhikaalutlused on jälgitavad. Otsuses viitas vastustaja SÜS § 5 lg-le 1 ja § 10 lg-le 1, mis ei ole täpne, õigeks õiguslikuks aluseks on

§ 134lg 4 p 3.

HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele. Kuigi vastustaja kohaldas

§ 133

lg-t 4 ebaõigesti, leidis ta lõppkokkuvõttes õigesti, et kaebajal endal olid vahendid, mis tagasid talle ja tema perele iseseisva toimetuleku teatud ulatuses. Vastavalt on põhjendamatu ka vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemise nõue.

1. Tartu Linnavalitsuse
2. aprilli
3. a otsus nr 16154848467 on õigusvastane, kuna tugineb üksnes eelkirjeldatud tulumaksu tagastuse lubamatule arvesse võtmisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4. T.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäi rahuldamata ja teha uus otsus, millega kaebus täielikult rahuldada.
5. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohtu otsus jõustunud Tartu Linnavalitsuse
6. aprilli
7. a otsuse nr 16154848467 õigusvastasuse tuvastamise osas. Seega on perekonna sissetulek toimetulekutoetuse taotlemisele eelnenud kuul kokku 908,86 eurot, mis on alla kaheksaliikmelise perekonna toimetulekupiiri, mis oli 1014 eurot. Eluasemekulud võeti arvesse 328,08 eurot ja seega oli perekonnal õigus saada aprillis 2016 toimetulekutoetust. Välja maksti 116,51 eurot, kätte saamata jäi 316,71 eurot.
8. Pere arvelduskontode seis näitab muu hulgas perele antud Tartu Linnavalitsuse lapse toimetuleku tagamise toetust lastele koolitarvete, riiete, jalanõude ja muu hädavajaliku ostmiseks. Toimetulekutoetuse arvepidamisse ei võeta vastavalt seadusele kogu saadud peretoetust ning vajaduspõhist peretoetust. Otsuses viidatud suvalisel kuupäeval esitatud pere kontode seis ei puutu esitatud toimetulekutoetuse taotlemisse, arvesse läheb vaid eelneva kuu sissetulek. Selline viitamine ei saa näidata õiglaselt varalist seisu, sest juba olid laekunud sissetulekud taotlemisele järgneva kuu eest, aga maksmata olid korteri ja muud ettenähtavad kulud. Perekond 6 lapsega jäeti puudusesse.
9. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tartu linn apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
10. Vastustaja selgitas, et

§ 133

lg 2 punktid 1-8 sätestavad sissetulekud, mida toimetulekutoetuse arvestamisel üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka ei arvestata. Kohtuvaidluse esemeks ei olnud mitte see, kas toimetulekutoetuse arvepidamisse võetakse kogu saadud peretoetus ja vajaduspõhine peretoetus, vaid vaidlusaluseks sätteks oli tulumaksutagastuse arvestamine perekonna sissetulekuna ning selle jagamine kuue kuu raames vastavalt 3

§ 133lg-le 4.

Kaebaja vaidles esialgselt selle üle, et tema sissetulekute hulka lisati 316,71 eurot. Apellandi perekonna toimetulekupiir oli 2016. aasta aprillis 1014 eurot, kuid tegelikult oli pangakontodel 1742,52 eurot. Vastustaja möönab, et tõlgendas

§ 133

lg-t 4 teistmoodi, kui seda tegi kohus, kuid see ei muuda olematuks fakti, et tegelikult oli kaebaja perel aprilli toimetulekutoetuse otsust tehes tagatud äraelamiseks piisavad vahendid.

§ 134

lg 4 p 3 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib jätta toimetulekutoetuse määramata, kui ta leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olev vara, selle üürimine, rentimine või müümine tagab temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid. Märkimist väärib aga asjaolu, et sellele õiguslikule alusele tuginemisel oleks kaebaja jäänud ilma ka 116,50 euro suurusest toetusest ning seega on Tartu Linnavalitsus juhindunud tegelikkuses sellest, mis on olnud kaebajale soodsam. Puuduvad mõjuvad põhjused

1. juuni
2. a otsuse nr 606 tühistamiseks. Kaebajal olid vaidlusalusel ajal olemas piisavad vahendid toimetulekuks, mistõttu peaks otsuse nr 606 tühistamise korral tulenevalt kaebaja materiaalsest seisundist uuesti samasisulise haldusakti vastu võtma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.
4. Apellatsioonimenetluses vaidlustab T.P. halduskohtu otsust osas, milles kohus jättis rahuldamata Tartu Linnavalitsuse
5. juuni
6. a otsuse tühistamise ja vastustaja toetuse maksmiseks kohustamise nõude.
7. Vastustaja on kahel korral lahendanud T.P.
8. aasta aprilli taotlust toimetulekutoetuse saamiseks.
9. aprilli
10. a otsusega nr 16154848467 rahuldati taotlus osaliselt ja otsustati maksta toetust 116,51 eurot.
11. juuni
12. a otsuse nr 606 resolutsiooni kohaselt otsustati jätta varasem otsus muutmata.
13. juuni
14. a otsuse andmisele eelnes Tartu Maavanema
15. mai
16. a vaideotsus nr 7-3/1298-6, mille resolutsiooni punktiga 1 rahuldati T.P. vaie otsuse nr 16154848467 peale ja punktiga 2 tehti vastustajale ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Ringkonnakohus märgib, et nõustub Tartu Halduskohtu
17. novembri
18. a määruses toodud seisukohaga, et kuigi vaideotsuse resolutsioonis ei ole otsesõnu märgitud Tartu Linnavalitsuse
19. aprilli
20. a otsuse kehtetuks tunnistamine, siis tegelikkuses vaideotsusel siiski on selline toime. Sellist järeldust toetab asjaolu, et vaideotsuse õigusliku alusena on viidatud haldusmenetluses seaduse (HMS) § 85 p-dele 1 (õigus rahuldada vaie ja tunnistada haldusakt kas täielikult või osaliselt kehtetuks ning kõrvaldada haldusakti faktilised tagajärjed) ja 2 (õigus teha ettekirjutus haldusakti andmiseks, toimingu sooritamiseks või asja uueks otsustamiseks). Olukorras, kus maavanem kohustas vastustajat T.P. taotluse uueks lahendamiseks, pidi sellele eelnema varasema otsuse kehtivuse lõpetamine. Vastasel juhul oleks T.P. taotlus olnud jätkuvalt lahendatud
21. aprilli
22. a otsusega ning sõltumata selle võimalikust õigusvastasusest oleks otsus olnud kõigile täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2 ls 1) ja asja uus otsustamine vastavalt välistatud.
24. juuni
25. a otsusega aga ei ole vahetult lahendatud T.P. taotlust, vaid on otsustatud jätta muutmata varasem, vaideotsusega kehtivuse kaotanud,
26. aprilli
27. a otsus. Seega on Tartu Linnavalitsuse
28. juuni
29. a otsus nr 606 formaalselt õigusvastane, kuna ilma
30. aprilli
31. a otsuseta ei ole see üheselt arusaadav ega selge (HMS § 55 lg 1). Käesoleval juhul ei too see iseenesest siiski kaasa otsuse tühistamist, kuna koostoimes haldusmenetluse teiste dokumentidega on tehtud otsustuse mõju kaebaja õigustele ja kohustustele arusaadav ning puudub alus arvata, et eksimus resolutsiooni sõnastamisel oleks mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58).
32. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja kaheksaliikmelise pere toimetulekupiir
33. aasta aprillis oli 1014 eurot (

§ lg-d 3-5, 2016. aasta riigieelarve seadus § 2 lg 8 p 1). Toetuse taotlemisel deklareeritud kaebaja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete eelmise kuu netosissetulek 4 (

§ lg-d 1 ja 2) kokku oli 908,86 eurot ja arvesse võetavad eluasemekulud (

§ 133lg 5) 328,08 eurot.

Nende andmete alusel kujunenuks kaebajale määratava toimetulekutoetuse summaks 1014 – (908,86-328,08) = 433,22 eurot. Tegelikkuses määrati kaebajale toetus 116,51 eurot.

1. Kaevatavas otsuses põhjendatakse toodud suuruses toetuse määramist sellega, et
2. veebruaril 2016 laekus kaebaja abikaasa kontole Maksu- ja Tolliametilt 1900,28 eurot
3. aastal enam makstud tulumaksu tagastusena ning tulenevalt

§ 133

lg-st 4 saab ühe kuuendiku osa sellest (316,71 eurot) arvesse võtta kaebaja perekonna sissetulekuna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja seisukoht ei tugine kehtival õigusel ning kaebaja abikaasale laekunud tulumaksutagastuse ühe kuuendiku osa arvestamine 2016. aasta aprilli toimetulekutoetuse määramisel ei olnud lubatud. 23. Vastavalt

§ 133

lg-le 1 on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Seega on vahetult seaduses määratletud see ajavahemik, mille sees saadud sissetulekut tuleb toetuse arvestamisel aluseks võtta.

§ 133

lg-st 1 ei tulene haldusorganile õigust arvestada perekonnaliikmete varem saadud sissetulekuga. Juhul, kui toimetulekutoetust arvestatakse

§ 133

lg 1 kohaselt, tuleb haldusorganil lähtuda taotluse esitamisele eelneval kuu (eelneval kalendrikuul või erandlikult taotluse esitamisele eelneval 30 päeval) saadud sissetulekust, mille hulgast on välja arvatud

§ 133lg-s 2 nimetatud laekumised.

24. Tulenevalt

§ 133

lg-st 4 kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonnaliige saab sissetulekuid, mis on makstud mitmeks kuuks ette või tagantjärele, võib toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võtta taotlemisele eelnenud kuue kuu keskmise sissetuleku. Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (693 SE) seletuskirja, millega sätestati norm kehtivas sõnastuses, kohaselt tuleb otsus kuue kuu keskmise sissetuleku arvesse võtmiseks teha juhtumipõhiselt, lähtudes isiku või perekonna abivajadusest. Ringkonnakohus nõustub, et normis kasutatud mõiste „võib“ osutab, et perekonna kuue kuu keskmisest sissetuleku arvestamine toimetulekutoetuse määramisel tuleb igakordselt eraldi otsustada. Kuna selle otsustuse tegemisel on haldusorganil kaalutlusruum, siis tuleb otsustust põhjendada, näidates ära otsuse tegemisel oluliseks peetud asjaolud. Eelkõige peab haldusorgan otsustuse tegemisel veenduma, et kuue kuu keskmise sissetuleku alusel toimetulekutoetuse arvestamine ei tooks kaasa puuduses perekonna abita jätmist. Seega tuleb kuue kuu keskmise sissetuleku arvestamine kõne alla eelkõige juhul, kui mitmeks kuuks ette või tagantjärele makstud sissetulek on saadud toetuse taotlemisele eelneval kuul. Kui sissetulek on saadud varem, siis tuleb hinnata, millised on kuue kuu keskmise sissetuleku alusel toetuse määramise tagajärjed, eelkõige kuidas see mõjutab taotleja toimetulekut. Asjakohane võib siinjuures olla milliseid kulusid on varasemalt saadud sissetuleku arvel tehtud või ka taotleja selgitused selle kohta milliseid kulusid on kavas teha.

1. Sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt on seega võimalik arvestada toimetulekutoetuse määramisel perekonna eelneva kuu sissetuleku või eelneva kuue kuu keskmise sissetulekuga. Nende kahe kombineerimine ei ole ühelgi juhul lubatud. Vastavalt ei saa toetuse määramisel lähtuda perekonna eelmise kuu sissetulekust, millele on liidetud veel üks kuuendik osa varasemal kuul saadud sissetulekust. Täiendava nn arvestusliku osa lisamine varasemalt saadud sissetuleku arvel toimetulekutoetuse arvestamisel on arvutusmudel, mis ei tugine kehtivale õigusele. Kuna seadusega ei ole vastustajale antud õigust arvestada toimetulekutoetust seaduses kirjeldamata mudeli alusel, siis on õigusvastane T.P.
2. aprilli toimetulekutoetuse arvestamine taotlemisele eelnenud kuu 5 sissetuleku alusel, millele on täiendavalt liidetud üks kuuendik taotleja abikaasale
3. aasta veebruaris laekunud tulumaksutagastuse summast.
4. Teiseks on vaidlustatud otsust põhjendatud asjaoluga, et taotleja perekonnaliikmete arvelduskontodel kokku oli 1742,52 eurot
5. aprilli 2016 seisuga, mistõttu on perekonnale tagatud iseseisev toimetulek teatud ulatuses. Halduskohus on pidanud toodud põhjendust asjakohaseks, leides, et õigusliku alusena tulnuks siinkohal viidata

§ 134lg 4 p-le 3.

Ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga ei nõustu. 27. Vastavalt

§ 134

lg 4 p-le 3 kohaliku omavalitsuse üksus võib jätta toimetulekutoetuse määramata kui ta leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olev vara, selle üürimine, rentimine või müümine tagab temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid. Normi kohaselt võib haldusorgan jätta toimetulekutoetuse määramata, kui veendub, et taotlejal on toimetulekuks piisavad vahendid. Seega on

§ 134

lg 4 p 3 alusel toimetulekutoetuse määramata jätmine kaalutlusotsuse tegemise eeldus. Otsuse tegemisel peab haldusorgan arvestama toimetulekutoetuse otstarvet ning konkreetse taotleja olukorda. 28. Käesoleval juhul vastustaja hinnangul on perekonnaliikmete pangakontodel olev raha varaks, mis tagab perekonna toimetuleku. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvelduskontodel olevat raha ei saa ainuüksi summa suurusele tuginedes hinnata

§ 134lg 4 p 3 tähenduses piisavaks.

Arvelduskontodel olev raha on eelduslikult kogunenud taotleja perekonnaliikmete sissetulekutest.

§ 133

lg-s 2 on sätestatud milliseid laekumisi ei arvestata taotleja ja tema perekonna sissetulekute hulka, kui toimetulekutoetust arvestatakse taotlemisele eelneva kuu sissetulekute alusel. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 134

lg 4 p koostoimes

§ 133

lg-ga 2 tõlgendada selliselt, et taotleja või tema perekonna toimetulekuks piisavate vahendite olemasolu tuvastamisel arvelduskonto(de)l olevatele rahalistele vahenditele tuginedes ei ole lubatud panna taotlejat halvemasse olukorda, kui ta oleks toetuse taotlemisel sissetulekute arvestamisel

§ 133lg 1 ja lg 2 järgi.

Kui arvelduskontodel olevate vahendite summa on võrreldav sissetulekupiiri ja

§ 133

lg 5 kohaselt sellele liidetavate kulude summaga, tuleb haldusorganil erilise hoolega veenduda, et arvelduskontol olevad vahendid on piisavad perekonnale toimetulekuks. Ringkonnakohus nõustub siinjuures kaebajaga, et suvalise kuupäeva seis eraldi võetuna ei ole piisav tuvastamaks piisavate vahendite olemasolu. Olukorras, kus kontojäägi alusel piisavate vahendite olemasolu ei ole ilmselge, kaasa arvatud juhul, kui rahaliste vahendite summa on võrreldav toimetulekupiiri ja

§ 133

lg-s 5 nimetatud kulude summaga, tuleb hinnata lisaks veel perekonna kulude ja sissetulekute struktuuri ning maksete tegemise ja sissetulekute laekumise aega. Pärast piisavate vahendite olemasolu tuleb haldusorganil kaaluda, kas konkreetsel juhul toetuse määramata jätmine on põhjendatud. Vaatamata sellele, et toimetulekutoetus on olemuselt rangelt vajaduspõhine, oleks toetuse eesmärgiga vastuolus see, kui toetuse määramise tingimused suunaksid taotlejaid nende käsutuses olevaid vahendeid ennaktempos kulutama, et vältida

§ 134

lg 4 p 3 tähenduses piisavate vahendite olemasolu, selle asemel, et vajadusel säilitada vahendeid tulevikus ettenähtavate kulude katmiseks. Eriti ilmne on, et lastega seonduvalt võib perekonnal tekkida kulutusi, mille katmine peretoetuste ega toimetulekutoetuse arvel ei ole võimalik. Seetõttu on põhjendatud ka toimetulekutoetuse arvestamisel pidada silmas laste huve, et vältida laste igakülgse arengu tagamiseks planeeritud vahendite kasutamist perekonna igapäevase toimetuleku tarbeks.

1. Kohtumenetluses esitatud kaebaja ja tema abikaasa arvelduskontode väljavõtetest
2. aasta veebruari ja märtsi (tl 41-50) kohta nähtub, et taotleja ja tema abikaasa arvelduskontodele on laekunud makseid, mida ei ole lubatud toimetulekutoetuse arvestamisel sissetulekuna arvesse võtta. Nii on kaebajale laekunud peretoetus
3. veebruaril ja
4. märtsil, toimetulekutoetus
5. veebruaril ja 6 ühekordne sotsiaaltoetus
6. märtsil ning kaebaja abikaasale vajaduspõhine peretoetus
7. märtsil. Viidatud arvelduskonto väljavõtetelt nähtub ühtlasi ka kontol olevate vabade vahendite seis
8. aprilli 2016 seisuga (tl 46p, 50), kuid puuduvad andmed konto liikumiste kohta
9. aasta aprillis. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et vastustaja ei ole välja selgitanud, kas perekonnaliikmete arvelduskontodel
10. aprillil 2016 olnud vahendid on piisavad perekonna toimetulekuks, arvestades kontol olevate vahendite päritolu. Samuti ei nähtu otsusest kaalutlusi, miks olukorras, kus perekonnaliikmete kontodel olevate rahaliste vahendite summa (1742,52 eurot) on võrreldav toimetulekupiiri ja arvesse tulevate kulude summaga (1014+328,08=1342,08 eurot) ja taotleja on selgitanud vajadust katta lastega seotud erakorralisi kulutusi, pidas vastustaja siiski põhjendatuks maksta toetust vähendatud ulatuses.
11. Ringkonnakohus osutab siinkohal, et arusaamatu on toetuse osalise maksmise põhjendamine asjaoluga, et taotleja perekonnal endal on piisavad vahendid toimetulekuks. Piisavate vahendite olemasolu võib olla aluseks toetuse määramata jätmiseks, kuid toetuse osalise maksmise korral tuleb täiendavalt põhjendada, millistele asjaoludele tuginedes otsustati toetus osaliselt maksmata jätta ning mille alusel valiti toetuse maksmise proportsioon. Käesoleval juhul on vastustaja sisuliselt põhjendanud kaebaja perekonnal piisavate vahendite olemasoluga toimetulekutoetuse arvestamist taotleja perekonna eelneva kuu sissetuleku alusel, millele on lisatud üks kuuendik varasemalt kaebaja abikaasale laekunud tulumaksutagastusest. Seega on vastustaja korraga rakendanud nii erinevaid arvutusmudeli määramise kui ka toetuse maksmata jätmise regulatsioone. Seaduses puudub aga sellekohane volitus ja rakendamise tingimused haldusorganile.
12. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse
13. juuni
14. a otsus nr 606 on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada. T.P. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, tühistada Tartu Halduskohtu
15. jaanuari
16. a otsus osas, milles T.P. kaebus jäeti rahuldamata (resolutsiooni punkt 3). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse millega rahuldab T.P. kaebuse ja tühistab Tartu Linnavalitsuse
17. juuni
18. a otsuse nr
19. Sotsiaalhoolekande seadus näeb vastustajale ette alternatiivi kaebaja taotluse lahendamise metoodika osas. Osa andmete puudumisel ei saa ringkonnakohus käesoleval ajal veenduda, et kaebajale tuleb määrata toetus kaebuses nimetatud ulatuses. Seetõttu kohustab ringkonnakohus Tartu linna otsustama uuesti T.P. perekonnale toimetulekutoetuse määramine
20. aasta aprilli eest.
21. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 7 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt