Obsah (5)

§ 201§ 62§ 108§ 109§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 31. august 2017, Tartu 3-16-1096 Haldusasi

§ 201lg 4 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 15. Tartu Halduskohus on jätnud rahuldamata kaebaja taotluse tõendite väljanõudmiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks 9. detsembri 2016. a määrusega (tl 64-65). Määruses tuvastas kohus, et kaebaja taotles:

1. a)oma avalduste nr 6-10/41349-1 ja 6-14/40749-1 väljanõudmist, et tõendada, et probleemid vanglas on olnud pikaajalised ja 26. oktoobri 2015. a käskkiri on üles ehitatud valedele;
2. b)videosalvestite väljanõudmist, et tõendada, et teda ei kuulatud ära enne 11. aprilli 2016. a käskkirja andmist;
3. c)ajavahemikul 26. oktoobrist kuni 26. novembrini 2015 ning 11. aprillist kuni 1. oktoobrini 2016. a esitatud märgukirjade väljanõudmist, et tõendada ametnike ebapädevust ja valelikkust;
4. d)ettekande nr 6-20/7753-1 väljanõudmist, et tõendada, et kaebaja ei saanud 26. oktoobril 2015 helistada. Samuti taotles kaebaja Viru Vangla ametnike K. L, M. P, A. P, A. J, A. V ja A. L tunnistajana ülekuulamist. 27. oktoobri 2016. a määrusega kaebajale selleks antud tähtaja jooksul kaebaja ei selgitanud, milliste asjaolude kohta tunnistajad ütlusi saavad anda ja kuidas on tunnistajatelt saadav teave seotud käesoleva asja tõendamisesemega. Kohus leidis, et täiendavaid julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse hindamisel omab tähtsust, kas vaidlustatud käskkirjades kirjeldatud juhtumid toimusid ja kas vangla kaalutlused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel olid kohased ja piisavad. Kaebaja taotletud tõendid aga ei ole seotud tõendamise esemega. Seetõttu ei ole tõendite kogumine asjas põhjendatud. 4 16. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti piiritlenud tõendamisese ning hinnanud sellest lähtudes kaebaja taotletud tõendite asjakohasust. Apellatsioonkaebuses väidab T. T jätkuvalt vastustaja ametnike pahatahtlikkust ja valelikkust. Seejuures ei ole kaebaja esile toonud, kuidas etteheited vastustaja ametnikele seonduvad vaidlustatud käskkirjade õiguspärasusele hinnangu andmisel oluliste asjaoludega. Halduskohus on otsuses kirjeldanud kummagi käskkirja andmisele eelnenud intsidenti, leides, et kaebaja ei ole käskkirjades esitatud sündmuste kirjeldusele sisuliselt vastu vaielnud. Apellatsioonkaebuses on kaebaja küll väitnud, et vastustaja ametnike ettekanded sündmuste kohta ei ole tõesed, kuid need väited on jäänud üldsõnaliseks. Kaebaja ei ole selgitanud milles seisneb ettekannete tõele mittevastavus, s.o millises osas tuginevad kaevatavad käskkirjad sündmuste ebaõigele kirjeldusele. Selliselt ei ole kaebaja väited kontrollitavad ning ringkonnakohus ei saa asuda seisukohale, et halduskohus oleks jätnud asjas tähtust omava tõendi kogumata (

§ 62lg 2).

Ringkonnakohus nõustub siinjuures halduskohtuga, et kaebaja haldusmenetluses ja kohtumenetluses varasemalt esitatud väidete kohaselt kaebaja nõustus asjaolude kirjeldusega käskkirjades, kuid vaidles vastu kaebaja käitumisele antud hinnangutele ja järeldustele tema võimaliku ohtlikkuse kohta, samuti sellele, et tähendust ei ole omistatud vastustaja ametnike provotseerivale käitumisele. Apellatsioonimenetluses väidete muutmine kujunenud olukorras on reaktsiooniks halduskohtu otsuse põhjendustele ning arusaamisele, et halduskohtumenetluses esitatud väidete toel ei õnnestu saavutada kaebuse rahuldamist. Ringkonnakohtu arvates ei viita apellatsioonkaebuse väited seetõttu sellele et käskkirjades oleks asjaolusid ebaõigesti kirjeldatud. Kaebaja ei ole suutnud esitada vaidlusaluste intsidentide kohta konkureerivat versiooni ega põhjendada millises osas käskkirjades asjaolusid ebaõigesti kirjeldatakse ja kuidas see mõjutas otsustust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta. Vastavalt ei saa ka apellatsioonkaebuse alusel asuda seisukohale, et kaebaja halduskohtus taotletud tõendid omavad tähtsust asja õigeks lahendamiseks.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on kaevatavate käskkirjade motiivid piisavad nii kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse kui ka meetmete valiku selgitamiseks. Lühidalt on vastustaja tuginenud sellele, et intsidendid osutavad kaebaja ohtlikkusele nii iseenda kui ka teiste isikute suhtes, vastustajal on üldine kohustus julgeoleku tagamiseks vanglas ning kaebajast lähtuva ohu maandamiseks puuduvad sama efektiivsed meetmed, mis oleks kaebaja õigusi vähem riivavad. Vaide- ega kohtumenetluses ei ole T. T esile toonud asjaolusid, mis tingiks järelduse, et vastustaja on otsustuste tegemisel asjaolusid ebaõigesti tuvastanud, lähtunud asjakohatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal veelkord, et asjaolude kohaselt ei ole vastustaja tegevus vaidlusalustes intsidentides seletatav üksnes reaktsiooniga ametnike käitumisele. Eelnevast sõltumata ei õigusta kaebaja väited vastustaja ametnike pahatahtlikkuse ja valelikkuse kohta tema enda käitumist. Vastustajal on kohustus reageerida olukorras, kus isiku käitumine osutab sellele, et pingeolukorras võib isik olla ohtlik teistele isikutele või iseendale. Käesoleval juhul ei ole alust pidada kohaldatud abinõusid ebaproportsionaalseks, kuna vaidlusalused intsidendid toetavad järeldust, et pingeolukorras võib kaebaja rünnata teisi isikuid või soovitu saamiseks vigastada iseennast.
2. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajale seletuse andmise võimaldamine enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamist oli piisav ärakuulamisõiguse tagamiseks. Kinnipeetaval puudub õigus, et esitada oma seisukoht ja väited asja kohta konkreetsele ametnikule või vormis. Asjaolu, et kaevatava käskkirja projekt oli kaebaja ärakuulamise ajaks juba valmis ei riku tema õigusi. Vastupidi, käskkirja projektiga tutvumine lubab kinnipeetaval arvestada kõigi otsustuse tegemise aluseks olevate asjaolude ja kaalutlustega ning esitada seega ammendavalt oma seisukohad ja vastuväited.
3. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

§ 108lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt 5

§ 109lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välje ei mõisteta.

Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt Einar Vene allkirjastatud digitaalselt 6 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt