TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-2986 Otsuse tegemise aeg ja koht 16.03.2016 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi V. R (R) kaebus Viru Vangla 07.09.2015 käskkirja nr

§ 64

lg 4 alusel), aga samuti kaitseõiguse tagamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist, kuna talle ei võimaldatud distsiplinaarmenetluses advokaati. 1

1. Vastustaja esitas kirjaliku vastuse kaebusele 27.01.
2. Vastustaja jääb kõikide vaidlustatud käskkirjas ning oma 04.11.2015 vaideotsuses 6-12/293-2 esitatud seisukohtade juurde neid kõiki siinkohal pikalt üle kordamata. Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ning vastavalt HKMS § 165 lõikele 2 järgida vangla põhjendusi. Kohtu seisukoht
3. Halduskohus, analüüsinud vaidlusalust käskkirja ja asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et V. R kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Sealjuures kohus nõustub põhilises vastustaja põhjendustega käskkirjas ning argumentatsiooniga vaidemenetluses, mida kohus ei pea vajalikuks tervikuna üle korrata.
4. Vaidlustatud Viru Vangla 07.09.2015 käskkirjast nr 6-3/1116 nähtuvalt kaebaja ei allunud korraldusele asuda tööle koristajana (tl 15 -17). Kaebaja tunnistati süüdi

§ 67

p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises ja teda karistati 30 ööpäevaks karterisse paigutamisega. 5.

§ 37

lg 1 kohaselt kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 37

lg 2 kohaselt töötama ei ole kohustatud: 1) üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; 2) üldharidust või kutseharidust omandav või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalev kinnipeetav; 3) kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; 4) kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav.

§ 37lg 2 järgi teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst.

Ei vangistusseadus ega teised õigusaktid ei sätesta seda, mis vormis tuleb kinnipeetava töövõimelisus kindlaks teha.

§ 37

lg 3 ei nõua, et enne tööleasumist teostaks arst kinnipeetava vahetu läbivaatuse. 6. Enne tööle määramise käskkirja vormistamist oli kaebaja tunnistatud arsti poolt töövõimeliseks. Töövõimelisuse kindlakstegemine

§ 37lg 3 mõttes on võimalik ka tervisekaardi andmete põhjal.

Tervishoiutöötaja on kaebuses märgitud juhtumite puhul 10.08.2015 hinnanud kaebaja töövõimeliseks (vt ravilugu 109). Halduskohtul puudub põhjus kahelda tervishoiutöötaja erialases pädevuses. 06.08.2015 ja 08.08.2015 juhtumite puhul keeldus kaebaja enda läbivaatusest tervishoiutöötaja poolt ning sellest tulenevalt lasub kinnipeetaval endal tõendamiskoormis HKMS § 59 lõike 1 järgi. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit enda väidetava halva terviseseisundi kohta korralduse saamise hetkel. Kaebaja vastupidised väited on ennast õigustavad ja põhjendamatud, samuti tõendamata. Kaebaja poolt viidatud TTOS § 14 lõike 5 punkt 4 lubab isikul töö tegemisest keelduda, või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid. Kaebaja on kaebuses väitnud, et tema tööst keeldumist õigustas tema enda sõnul temal esinenud peavalu. Tööülesanded, mida kaebaja pidi täitma, seisnesid lapiga tolmu pühkimises. Kaebaja ei oleks pidanud töötama mehhanismide ega masinatega, tema tööülesanded ei eeldanud töötamist redelil. Peavalu puhul on tavapärane selle ravimine valuvaigistiga ning üldjuhul ei välista see töötamist. 7. Vaidlus on veel selles, kas vestlus tervishoiutöötajaga peab toimuma igal juhul privaatselt nö nelja silma all või mitte.

§ 49

lõikest 1 tulenevalt korraldatakse tervishoiuteenust vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (edaspidi TTKS) alusel. TTKS § 1 lõike 21 järgi osutatakse tervishoiuteenust vanglas TTKS-i kohaselt koos

-st tulenevate erisustega. Tervishoiutöötajad töötavad vanglas töölepingu alusel ega ole 2 vanglaametnikud.

§ 66

lõikest 1, lõikest 11 ja selle alusel kehtestatud justiitsministri 05.09.2011 nr määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 punktist 1 tulenevalt on vanglaametnike kohustuseks muuhulgas isikute ja ruumide visuaalne jälgimine ning punktist 7 tulenevalt kõikide vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamine.

§ 66

lõike 1 kohaselt peavad järelevalvetoimingud tagama vangla üldise julgeoleku ja vangistust reguleerivate õigusaktide täitmise. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on täitmise eest vastutavaks isikuks vanglateenistuse ametnik. Kambris tervishoiuteenuse osutamise korral tuleb vanglaametnikel tagada tervishoiutöötaja julgeolek, kes on vahetus kontaktis kinnipeetavaga, samas ka see, et kambris kinnipeetava juures viibiva tervishoiutöötaja töövahendid ei satuks õigusvastaselt kinnipeetava valdusesse. Selle tagamiseks on paratamatult vajalik, et vanglaametnik (valvur) saaks visuaalselt jälgida nii kinnipeetavat, tervishoiutöötajat kui ka tervishoiutöötaja töövahendeid ja oleks võimeline vajadusel operatiivselt ning kohaselt reageerima. Tervishoiuteenuse osutamisel kinnipeetava elukambris viibib valvur kambris võimalikult eemal. Tervishoiutöötajal puudub vastav väljaõpe ja kohustus jälgida kinnipeetavat ning samal ajal osutada tervishoiuteenust. Isiku õiguste kaitse tagab saladuse hoidmise kohustus koos seadustes sätestatud vastutusega nimetatud kohustuse rikkumise korral. Tagamaks antud riive puhul kinnipeetavast patsiendi õiguste kaitset, on

§-s 132 sätestatud tähtajatu saladuse hoidmise kohustuse vanglaametnikule talle ametitegevuse käigus teatavaks saanud asjaoludest. Antud kohustusega käib kaasas ka ametniku vastutus rikkumise korral. Nii sätestab IKS § 42 lõige 1 väärteokaristuse isikuandmete töötlemise, sh avaldamise, nõuete rikkumise eest. Saladuse hoidmise kohustuse rikkumine on käsitletav ka ametniku distsiplinaarsüüteona ATS § 69 tähenduses, mille puhul on võimalik kasutada sama seaduse §-s 70 sätestatud sanktsioone.

1. Seega ei ole käesoleval juhul põhjendatud kaebuse väide, et ta ei saanud enda terviseprobleeme tervishoiutöötajale avaldada. Kaebaja on varasemalt korduvalt väidetavatel tervislikel põhjustel töötamisest keeldunud, kuid on tervishoiutöötaja poolt tunnistatud vaatamata tema kaebustele töövõimeliseks. Samuti on kaebajat korduvalt distsiplinaarkorras karistatud tööle asumise korralduse eiramise eest. Seega on vastustajale teada isiku negatiivne meelestatus vanglas töötamisse ning kinnipeetava varasem käitumismuster sarnases olukorras. Olukord, kus kinnipeetav ei soovi väidetavatel tervislikel põhjustel tööle asuda, kuid tervishoiutöötaja töövõimetust ei kinnita, võib osutuda kinnipeetava jaoks psühholoogiliselt pingestatuks ning esile kutsuda ärrituvuse. Tervishoiuteenuste osutamisel kinnipeetava elukambris juhul, kus kinnipeetav keeldub täitmast korraldust asuda tööle viidates enda terviseprobleemile, esineb kõrgendatud oht selleks, et töövõimeline kinnipeetav soovib õigusvastaselt survestada tervishoiutöötajat andma töövabastust.
2. Õige on vastustaja väide, et vangla kontekstis on reaalne oht, kus meditsiinitöötajaid võidakse kinnipeetava poolt soovitud eesmärgi (tööst vabastamine) nimel püüda mõjutada või ähvardada. Sellest tulenevalt peab valvuritel olema võimalus koheselt reageerida kinnipeetava poolsetele ähvardustele vms. Ka vangla meditsiiniõde, kes 10.08.2015 kinnipeetava tema kambris läbi vaatas, peab valvuri lähedust oma turvalisuse tagamiseks vajalikuks.
3. Kaebuses kohtule ei ole kaebaja välja toonud ühtegi muud väidetavalt tõsisemat terviseprobleemi, mis õigustaks tema vanglaametniku korraldusele mitteallumist (vt väljavõte kinnipeetava tervisekaardist peale 10.08.2015 toimunud sündmusi kuni 21.10.2015). Väljavõttest nähtub, et kinnipeetav on sellel ajavahemikul viibinud tervishoiutöötajate vastuvõttudel, sh Tallinna Vanglas. Dokumentide kohaselt ilmnevad 3 Virgo Raudsepal terviseprobleemid Viru Vanglas eeskätt siis, kui talle antakse korraldus asuda tööle. Muudes olukordades ei ole kinnipeetav vangla poole terviseprobleemidega pöördunud (ravilugu 113).
4. Vastuseks kaebajale märgib halduskohus, et ei näe VSE § 1

§ 64lõike 1 kohaselt läbi vanglateenistus.

Vangla kui haldusorgani sisepädevusse kuulub HMS § 8 lõike 2 kohaselt õigus haldusorgani siseselt määrata konkreetne isik, kes tegutseb haldusorgani nimel. Käesoleval juhul on töökorralduslikult määratud, et vanglas menetlevad distsiplinaarasju inspektor-kontaktisikud. Otsuse distsiplinaarkaristuse määramise kohta teeb inspektor-kontaktisik VSE § 1

64 lõike 4 järgi.

1. Vastuseks kaebajale kaitseõiguse tagamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise kohta, kuna talle ei võimaldatud distsiplinaarmenetluses advokaati, märgib halduskohus, et iseenesest puudub norm, mis näeks ette distsiplinaarmenetluses advokaadi kohustusliku osalemise.
2. Vastustaja on vastuses kohtule leidnud, et olemuslikult tähendaks siis see seda, et kaebaja nõude rahuldamiseks tuleks kohtul tuvastada, et sellise normi puudumine oleks põhiseadusevastane.
3. Halduskohus märgib, et seadusandja on ette näinud võimaluse kaebajale taotleda maakohtust riigi õigusabi korras advokaadi määramist tema haldusmenetluse asjades, kui toimub distsiplinaarmenetlus. Antud juhul seda tehtud ei ole. Iseküsimus on selles, kas riigil on rahalisi vahendeid haldusmenetluses kinnipeetavate distsiplinaarmenetlustes advokaadile maksmiseks ja kas see on üldse mõistlik.
4. Eesti siseriiklik õigus käsitleb kinnipeetava suhtes läbi viidavat distsiplinaarmenetlust haldusmenetlusena. HMS § 13 lõikest 1 tulenevalt on isikul, sh ka kinnipeetaval, menetluses, sh distsiplinaarmenetluses, õigus omada esindajat (advokaati). Seega ei välista kehtiv õigus kinnipeetavat esindava advokaadi osalemist menetluses. Kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetlus on oma olemuselt süüteomenetlus, mitte haldusmenetlus ja sellest tulenevalt on advokaadi osalemine kohustuslik. Vastustaja on leidnud vastuses kohtule, et isegi kui nõustuda kaebaja käsitlusega distsiplinaarmenetluse olemusest, ei tooks see kaasa kohustuslikku advokaadi õigusabi andmise kohustust. Sõnaselgelt on süüteomenetlused kehtivas siseriiklikus õiguses kriminaal- ja väärteomenetlus. Väärteomenetlust käsitletakse õigusteoorias leebema ja isikule vähem koormavaid tagajärgi kaasa toova menetlusena kui kriminaalmenetlust. Kõik väärteokaristused kantakse karistatud isikute kohta peetavasse Karistusregistrisse. 4 Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristust sinna ega analoogsesse avalikku registrisse ei kanta, kinnipeetavale määratavad võimalikud distsiplinaarkaristused on vähemkoormavad kui väärteokaristused.
5. Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt saab distsiplinaarkorras määratud kartserikaristuse ja aresti vahele tõmmata üksüheseid paralleele – arest tähendab vabaduses viibivalt isikult vabaduse võtmist, kartserikaristus määratakse aga isikule, kelle vabadus on juba eelnevalt võetud ning kelle suhtes käsitletakse lihtsalt täiendavat piirangut. Seega on distsiplinaarmenetlus vähem õigusi riivav kui ka väärteomenetlus. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks väärteomenetluses advokaadi igal juhul kohustuslikku osalemist, seda enam ei ole see põhjendatud ka distsiplinaarmenetluse puhul.
6. Kehtiv õigus võimaldab riigi õigusabi korras taotleda riigi kulul esindaja määramist distsiplinaarmenetluses RÕS järgi, mistõttu on maandatud maksejõuetute isikute risk, et nad ei suuda end haldusmenetluses esindada.
7. Kohus on seisukohal, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane ning tervislikud põhjused tööst keeldumiseks puudusid. Vangistuse eesmärgiks on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja õiguskuuleka elu vältimatuks osaks on tööoskused ja tööharjumuse omandamine või säilitamine. Vanglas töötamine on kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Seega, kui kinnipeetav keeldub töötamast, on praktiliselt võimatu saavutada vangistuse täideviimise eesmärke. Kohus on seisukohal, et töö kohustuse eiramisel on tegemist olulise kohustuse rikkumisega, mis näitab, et isik ei soovi õiguskuulekale teele asuda.
8. Kaebus jääb rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 5