Obsah (5)

§ 180§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna Vangla 21. mai 2015 käskkirja

§ 180, § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

VAIDLUSTATUD KÄSKKIRI

1. Tallinna Vangla
2. mai 2015 käskkirjaga nr 5-2/688 määrati kinnipeetav A.E.ule distsiplinaarkaristuseks 10 ööpäevaks kartserisse paigutamine vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 rikkumise eest, mis seisnes selles, et ta lahkus
3. aprillil 2015 vanglaametniku kabinetist, kus ta viibis selleks, et ametnik saaks talle tutvustada ühe varasema käitumisepisoodi kohta vangla poolt koostatud distsiplinaarmenetluse ettekannet, ning ei allunud ametniku korraldusele vestluse jätkamiseks kabinetti tagasi tulla. Käskkirjas tuuakse välja, et karistuse määramise hetkel oli A.E.ul 8 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest 4 allumatuse eest vanglaametniku korraldusele, kusjuures eelnevalt sarnase teo eest määratud 7-ööpäevane kartserikaristus ei ole mõjutanud kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
4. A.E. esitas
5. juunil 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla
6. mai 2015 käskkirja nr 5-2/688 tühistamist. Kaebaja selgitab, et
7. aprillil 2015 toimund vestlusel avaldas ametnik talle psühholoogilist survet, mille tõttu kaebaja läks endast välja ning keeldus ametnikuga vestlemast ning lahkus kabinetist, et vältida uue kuriteo toime panemist. Kaebaja hinnangul ei tulene ühestki õigusaktist kinnipeetavale kohustust vanglaametnikuga sundkorras vestelda, samuti on ametnik kohustatud kohtlema kinnipeetavat väärikalt ning mitte suruma talle peale arusaamu, millega kinnipeetav ei nõustu. Kaebaja viitab ka VangS § 11 lõikele 1 ja haldusmenetluse seaduse § 17 lõikele 1, mille kohaselt peab haldusorgani poolt isiku välja kutsumine toimuma kirjaliku kutsega. Kaebaja leiab, et vanglaametnik oleks ise pidanud aru saama, et tema ja kaebaja vahel valitses ebaterve õhkkond ning oleks pidanud vestluse ise lõpetama. Kaebuse täienduses leiab kaebaja, et ametniku antud korraldus tulla tagasi tema kabinetti vastab tühise korralduse tunnustele HMS § 63 lg 2 p 5 tähenduses. Samuti viitab kaebaja Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-2-06 ning leiab, et igal juhul on tuvastatud teo eest karistusena kartserisse paigutamine ebaproportsionaalne. VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. Tallinna Vangla vaidleb A.E.u kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et VangS § 67 punktist 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistuse korraldustele alluma ning sellest keelduda võib vaid juhul kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele, millega käesoleval juhul tegemist polnud. Vastustaja hinnangul ei ole kinnipeetaval õigust valida, kas ta ametnikku kuulata soovib või mitte. Vastustaja toob välja, et konkreetsel juhul tutvustas inspektor-kontaktisik kaebajale tema suhtes varasema käitumisepisoodi kohta koostatud distsiplinaarmenetluse ettekannet ning soovis veenduda, et kaebaja sellest aru saab. Ka märgib vastustaja, et inspektor-kontaktisik teavitab paratamatult kinnipeetavat muuhulgas asjaoludest, mis pole viimasele meelepärased, ent see ei õigusta vestluselt lahkumist ja sõnaselgele korraldusele mitte allumist. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Vaadanud läbi poolte seisukohad ning Tallinna Vangla poolt esitatud distsiplinaarmenetluse materjalid, leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Mõiste "seaduslik korraldus" ei tähenda mitte õiguspärast korraldust, vaid kehtivat korraldust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 tähenduses. Haldusakt on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik sõltumata objektiivsest õiguspärasusest. Seega on ametniku seadusliku korraldusega tegemist kõigil juhtudel, kui korraldus pole ilmselgelt kehtetu. Ilmselgelt kehtetu on aga üksnes selline korraldus, millel esinevad ilmsed haldusmenetluse seaduse § 63 lõikes 2 nimetatud tühise haldusakti tunnused (näiteks kui pole võimalik aru saada, kes on korralduse andja või kellele korraldus antakse, kui korraldusega kohustatakse isikut õigusrikkumise toime panemiseks jne). Antud juhul selliseid tunnuseid ei esinenud. Vaidlust pole selles, et vastusaja ametnik andis kaebajale korralduse tulla tagasi oma kabinetti. Kaebaja eksib, leides, et tegemist on vastukäiva korraldusega HMS § 63 lg 2 punkti 5 tähenduses. Nimetatud sättes peetakse silmas korraldusi, mille täitmine pole võimalik näiteks tulenevalt sellest, et isikule on samaaegselt antud kaks käsku, millest ühe täitmine tähendab paratamatult teise täitmata jätmist. Kaebaja arusaam, et vanglaametniku korraldus oli õigusvastane, ei tähenda, et see oleks olnud vastukäiv. Korraldus oli selge ja arusaadav ning selle täitmine oli võimalik. Kohtuasjas nr 3-3-1-103-06 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et isegi kui hiljem tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud õiguspärane, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 punktis 1 sätestatud allumiskohustust ning kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest.
10. Kuna vanglateenistuse ametniku poolt antud korraldus tulla tagasi tema kabinetti, ei vasta ühelegi HMS § 63 lõikes 2 sätestatud tühise haldusakti tunnusele, oli kaebajal kohustus see korraldus täita. Seetõttu on iseenesest ka ainetu arutelu selle üle, kas ametnikul on õigus sel moel kinnipeetavat välja kutsuda või mitte. Selle korralduse kohaseks täitmiseks oleks kaebaja igal juhul pidanud naasma ametniku kabinetti ja mitte lahkuma sealt enne selleks loa saamist. Vaidlust pole selles, et kaebaja seda ei teinud, vaid lahkus ja teatas mitmel korral, et ei soovi ametnikuga suhelda ning suundus oma kambri poole. Seega jättis kaebaja korralduse täitmata. Antud juhul nähtub, et ametniku vaidlusaluse korralduse aluseks oli ametniku soov tutvustada kaebajale tema suhtes läbi viidud teise distsiplinaarmenetluse protokolli ning selgitada kaebajale selles kajastatud asjaolusid ja seisukohti. Vanglaametniku selline korraldus ei olnud ühelgi juhul selline, mille täitmisest oleks kaebaja võinud keelduda. Vanglaametniku antavad selgitused või esitatavad küsimused ei pruukinud kaebajale meeldida ning iseenesest ei olnud tal kohustust menetletava distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi anda (VangS § 64 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval vastav õigus), ent see ei andnud kaebajale õigust mitte alluda ametniku korraldusele viibida ametniku kabinetis ning kuulata ametniku selgitusi. Kaebaja seisukoht, nagu peaks vanglaametnikud kinnipeetavaid sellistel puhkudel välja kutsuma kirjaliku kutsega, ei ole õige. Kaebajat ei ole karistatud selle eest, et ta piisavalt aktiivselt vestluses ei osalenud või küsimustele ei vastanud, vaid selle eest, et ta ei täitnud korraldust ilmuda sinna, kuhu ametnik käskis.
11. Kinnipeetavate kohustus alluda vanglaametnike korraldustele on vanglas distsipliini ja korra põhialus. Kinnipeetav peab ametniku korraldusele alluma, kui see pole ilmselgelt tühine ning vangla spetsiifikat silmas pidades ei ole mõeldav, et kinnipeetaval on omatahtsi õigus korralduse täitmisest keelduda näiteks põhjusel, et ta ei pea korraldust otstarbekaks. Julgeolek vanglas tuginebki peamiselt vanglateenistuse käsuvõimul ja kinni peetavate isikute kohustusel sellele alluda. See, ametniku käitumine kaebajat ärritas või et kaebajale tundus, et ametnik üritab talle peale suruda oma seisukohti mingisuguste asjaolude kohta, on kaebaja enda seletuse pinnalt usutav, ent see ei õigustanud korralduse täitmata jätmist. Oht, et korralduse täitmine võib kinnipeetavat ennast ajendada süüteo toime panemisele (nt. ametniku ründamisele), ei ole samuti korralduse täitmisest keeldumise õigustuseks. Ametniku korraldus liikuda vangla territooriumil mingisse kindlasse kohta (näiteks ametniku kabinetti), kui selleks on mingigi adekvaatne põhjus (näiteks vajadus tutvustada kinnipeetavale distsiplinaarsüüteo protokolli või vestelda kinnipeetavaga tema käitumise teemadel), ei ole selline, mille kinnipeetav võiks täitmata jätta. Seega nähtub kaebusest ja sellele lisatud materjalidest, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo.
12. Leian samuti, et vaidlusaluses käskkirjas on piisavalt põhjendatud valitud karistuse liigi ja määra valikut ning õigustatult tuginetud sellele, et A.E.ul oli vaidlusaluse teo toimepanemise ajal 8 kehtivat karistust, millest 4 sarnaste rikkumiste (st. vanglateenistuse ametniku korraldusele mitte allumise eest), samuti sellele, et samaliigilise distsiplinaarsüüteo eest oli kaebajale varem mõistetud kergemaid karistusi, ent see pole teda takistanud selliste tegude toime panemise jätkamist. Olukorras, kus kinnipeetav ei mõista enda kohustust ametnike korraldusi täita, ei olegi vanglal tema selles veenmiseks muid võimalusi, kui samaliigiliste rikkumiste eest üha rangemate karistuste määramine. Vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine on käsitatav raske rikkumisena, mis õõnestab vanglateenistuse autoriteeti, mille tulemusena muutub raskemaks korra ja julgeoleku tagamine vanglas. Ametniku sõnaselge korralduse eiramise eest määratavaks karistuseks peaks üldjuhul olema kartserisse paigutamine. Pidades silmas kaebaja varasemat korduvat karistatust selliste tegude eest, samuti seda, et nii kaebaja enda kui vangla kirjeldusest nähtub, et kaebaja oli ärritunud, väljendas enne ametniku kabinetist lahkumist ilmselgelt ebaviisakalt (mitte küll otseselt konkreetse ametniku aadressil) seisukohta talle tutvustatud ettekande kohta ning ei täitnud korduvalt antud korraldust kabinetti tagasi tulla, ei ole 10-ööpäevane kartserikaristus ülemäärane, arvestades ka seda, et kartserikaristuse ülemmääraks on 45 päeva.
13. Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks kaebajalt menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad kummagi poole menetluskulud

§ 108lg 1 kohaselt nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik