← Eesti

1-16-9775/22

Obsah (12)§ 180§ 318§ 339§ 248§ 245§ 190§ 175§ 3411§ 331§ 179§ 337§ 326

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatavad Asja läbivaatamise viis Tartu Rin

) §-s 245 nimetatud kokkuleppe L. Gromova süüditunnistamiseks ja karistamiseks karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 214 lg 1 järgi.

  1. Sama kokkuleppe punktis 7 märgiti L. Gromovalt väljamõistmisele kuuluvad kriminaalmenetluse kulud kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) 546 eurot narkootilise aine ekspertiisi maksumuse katteks; 2) 47 eurot 50 senti arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi maksumuse katteks; 3) 763 eurot 80 senti DNA-ekspertiisi maksumuse katteks; 4) „[k]aitsja Galina Tšelnokova tasu Ljudmila Gromova’le õigusabi osutamise eest, sealhulgas kohtueelses menetluses 360 eurot“; 5) 192 eurot, mis määrati kaitsja Jugans Grossmannile L. Gromovale riigi õigusabi osutamise eest; 6) 1075 eurot sundraha.
  2. Prokuratuur sõlmis
  3. oktoobril 2016 kokkulepped ka Jekaterina Panitševa, Viktoria Uimolaineni ja Nina Pressi ning nende kaitsjatega nimetatud süüdistatavate süüditunnistamiseks ja karistamiseks KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, samuti riigile menetluskulu hüvitamiseks. Menetlus maakohtus
  4. Viru Maakohus arutas L. Gromova ja veel kolme süüdistatava – J. Panitševa, V. Uimolaineni ning N. Pressiga – sõlmitud kokkuleppeid
  5. juulil 2017 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungil osalesid süüdistatavad ja prokuratuur. Ühegi süüdistatava kaitsja kohtuistungist osa ei võtnud ja kõik süüdistatavad kinnitasid kohtule, et nad ka ei soovi kaitsjate osavõttu kohtuistungist (KoTo, kd 9, tl 107). 3

(10)
  1. Selgitades, kas L. Gromova on kokkuleppest aru saanud, küsis kohtunik temalt muu hulgas järgmist: „Kui kohus kokkuleppe kinnitab, mõistetakse teilt välja menetluskulud nii nagu kokkuleppes kirjas oli, osa ekspertiisitasudest, sundraha ja lisaks kaitsjatasud. Arvestades kaitsjatasusid hetkeseisuga tuleb see kokku 4448,30 eurot. See on arusaadav?“ Süüdistatav vastas sellele küsimusele jaatavalt. (KoTo, kd 9, tl 107) Ühtlasi kinnitas L. Gromova, et kokkulepe on talle tervikuna arusaadav, selle sõlmimine oli tema enda vaba tahe ja ta jääb selle juurde. Vastates kohe pärast seda kohtu küsimusele, kas tal on kokkuleppe kohta küsimusi või kas ta soovib midagi lisada, taotles L. Gromova menetluskulude tasumise edasilükkamist, millega nõustus ka prokurör. (KoTo, kd 9, tl 107p) Maakohtu otsus
  2. Viru Maakohtu
  3. juuli
  4. a otsusega tunnistati L. Gromova süüdi KarS § 214 lg 1 ja § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti kokkuleppejärgsed üksikkaristused ja liitkaristus. Samuti mõistis maakohus L. Gromovalt riigi kasuks välja järgmised menetluskulud: 1) 1075 eurot sundraha; 2) 546 eurot narkootilise aine ekspertiisi maksumuse katteks; 3) 47 eurot 50 senti arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi kulu katteks; 4) 763 eurot 80 senti DNA-ekspertiisi kulu katteks; 5) 192 eurot kaitsja J. Grossmannile kohtueelses menetluses riigi õigusabi osutamise eest määratud tasu katteks; 6) 1824 eurot kaitsja G. Tšelnokovale riigi õigusabi osutamise eest määratud summa katteks.
  5. Maakohus määras, et L. Gromoval on õigus tasuda temalt menetluskulu katteks välja mõistetud summa 4448 eurot 30 senti osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe aasta jooksul.
  6. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka J. Panitševa, V. Uimolainen ja N. Press. Ka nendelt süüdistatavatelt mõisteti välja menetluskulud. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  7. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Gromova, kes palub vähendada temalt menetluskulu katteks välja mõistetud summat

§ 180lg 3 alusel poole võrra ja määrata selleks 2224 eurot 15 senti.

Süüdimõistetu väitel on summa, mille kohus temalt välja mõistis, liiga suur ja ta ei suuda seda tasuda. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada isiku maksevõimet. 10. Prokuratuur palub apellatsioonivastuses jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Prokuratuuri hinnangul ei ole täidetud

§ 318lg-st 4 tulenevad eeldused apellatsiooni esitamiseks.

Kokkuleppes on märgitud süüdistatavalt välja mõistetavad kriminaalmenetluse kulud, sh kaitsja G. Tšelnokova tasu L. Gromovale õigusabi osutamise eest. Kogu kaitsjale õigusabi osutamise eest tasutud summat ei olnud võimalik kokkuleppe sõlmimise ajal kokkuleppesse märkida, kuna kriminaalasjas olid üldmenetluses toimunud kohtuistungid, mille eest kaitsjale määratud tasu suurus ei olnud prokurörile kokkulepet sõlmides teada. Seetõttu märgitigi kokkuleppesse, et väljamõistmisele kuulub süüdistatava kaitsja tasu süüdistatavale 4

(10)õigusabi osutamise eest. Süüdistatav on kokkuleppele alla kirjutanud ja jäi kokkuleppe juurde ka maakohtus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I 11. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist temalt menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas, paludes jätta osa menetluskulust

§ 180lg 3 alusel riigi kanda.

12. Kolleegium märgib, et maakohtu vaidlustatud kohtuotsus on tehtud kokkuleppemenetluses.

§ 318

lg 3 p 4 ja sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses piiratud. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku

  1. peatüki
  2. jao sätete (ehk kokkuleppemenetlust reguleerivate normide) või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.
  3. Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohus apellandi vaidlustatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusele hinnangut andes kontrollida vaid seda, kas selle otsustuse tegemisel on järgitud kokkuleppemenetluse norme ja

§ 339lg-t 1.

Küsimus sellest, kas osa menetluskulust tulnuks jätta süüdistatava puuduliku maksevõime tõttu

§ 180

lg 3 alusel riigi kanda, väljub käesoleva apellatsioonimenetluse piiridest ja ringkonnakohus pole pädev seda hindama. Erinevalt varem kehtinud õiguslikust olukorrast ei saa alates 29. märtsist 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust

§ 318

lg-s 4 nimetamata juhtudel vaidlustada ka menetluskulusid puudutavas osas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK)

  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p-d 5.1–5.3).
  3. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et mõistes L. Gromovalt menetluskuluna välja kokku 4448 eurot 30 senti, väljus maakohus kokkuleppe piiridest, rikkudes

§ 248lg 1 p-st 5 ja § 245 lg 1 p-st 12 tulenevaid nõudeid.

15.

§ 248

lg 1 p 5 mõtte kohaselt saab kohus kokkuleppemenetluses teha üldjuhul üksnes sellise kohtuotsuse, mis vastab täies ulatuses kokkuleppe sisule, s.t

§-s 245 nimetatud küsimuste lahendamisel ei tohi kohus kokkuleppest kõrvale kalduda (vt ka nt RKKKo 01.07.2013 nr 3-1-2-4-12, p 40; üksikud erandid sellest reeglist on siiski võimalikud: vt nt RKKKm 04.03.2015 nr 3-1-1-12-15, p-d 13–14 ja RKKKm 27.10.2015 nr 3-1-1-78-15, p-d 10–13). Olukorras, kus kohus kokkuleppe sisuga (mingis osas) ei nõustu, tuleb tal kriminaaltoimik

§ 248

lg 1 p 2 või 3 alusel prokuratuurile tagastada, samuti ei ole välistatud see, et kohus teeb süüdistatavale, kaitsjale ja prokuratuurile ettepaneku kokkulepet kohtuistungil muuta (vt ka RKKKm 13.05.2016 nr 3-1-1-47-16, p 7). Seega on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kokkuleppe muutmiseks puuduvad kohtul volitused. (RKKKm 11.02.2016 nr 3-1-1-7-16, p 5.3) 16.

§ 245

lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kokkuleppes ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud võimaluse korral absoluutsummana. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel −

§ 248lg-st 1 (RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.3). Riigikohus on 5

(10)

§ 245

lg 1 p-le 12 tuginedes selgitanud, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja peavad jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises

§ 180lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises.

Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. (RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2) Kuna kokkuleppemenetluses ei ole kohtumenetlus tavaliselt kuigivõrd ajamahukas ja sellest ei võta osa teised menetlusosalised peale prokuröri, süüdistatava ja kaitsja, on tekkivate kohtumenetluse kulude umbkaudne suurus kokkuleppe sõlmimisel üldjuhul prognoositav. (RKKKm 3-1-1-7-16, p 7)

  1. Käesolevas kriminaalasjas sõlmisid prokuratuur, L. Gromova ja tema kaitsja kokkuleppe, kus nimetati kokku kuut menetluskulu „artiklit“, mille katteks tuleb L. Gromovalt riigi kasuks menetluskulu hüvitis välja mõista (vt käesoleva määruse punkt 2). Nende menetluskulude kogusumma oli kokkuleppe kohaselt 2984 eurot 30 senti. See summa on 1464 euro võrra väiksem kui maakohtu poolt L. Gromovalt menetluskulu hüvitisena välja mõistetud 4448 eurot 30 senti (vt käesoleva määruse punkt 6). Erinevus kokkuleppes märgitud ja maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulu hüvitise vahel tuleneb sellest, et L. Gromovalt kaitsja G. Tšelnokovale määratud riigi õigusabi tasu katteks välja mõistetava summana nimetatakse kokkuleppes 360 eurot, maakohtu otsuses aga 1824 eurot.
  2. Maakohtu otsusest ei nähtu, millist G. Tšelnokovale määratud riigi õigusabi tasu kohtu arvestatud 1824 eurot lisaks kokkuleppes nimetatud 360 eurole hõlmab. L. Gromovaga sõlmitud kokkuleppe kohtulikul arutamisel kaitsja ei osalenud, seega ei saa olla tegemist kokkuleppemenetluses tekkinud kuluga. Tõenäoliselt on maakohus arvanud menetluskulu hulka riigi õigusabi tasu, mis määrati G. Tšelnokovale käesolevas asjas kokkuleppe sõlmimisele eelnenud kohtumenetluses aastatel 2015–2016 (pealdisena koostatud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitiste määramise määrused asuvad erinevates kohtades toimiku kolmandas köites). Nii väidab ka prokuratuur apellatsioonivastuses. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas sõlmitud kokkuleppest lähtudes ei olnud maakohtul võimalik sellist menetluskulu L. Gromovalt välja mõista.
  3. Kokkuleppe punkti 7 kohaselt kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele mh „[k]aitsja Galina Tšelnokova tasu Ljudmila Gromova’le õigusabi osutamise eest, sealhulgas kohtueelses menetluses 360 eurot“. Selline sõnastus on ebamäärane ja mitmeti mõistetav. G. Tšelnokovale määratud riigi õigusabi tasu hüvitamist puudutava kokkuleppe formulatsioon tekitab objektiivsele kõrvalseisjale mulje, et summaliselt kindlaks määramata kaitsjatasu all peetakse kokkuleppes silmas üksnes tulevikus (eeskätt kokkuleppe kohtulikul arutamisel) osutatava õigusteenuse eest makstavat riigi õigusabi tasu. Muul juhul pole vähemalt üldjuhul mõistlikku põhjust jätta menetluskulu suurust kokkuleppes summaliselt välja toomata. Tõenäoliselt – ja seda kinnitab ka apellatsioonivastuses märgitu – tõlgendas prokuratuur kokkuleppe sisu siiski algusest peale laiemalt, s.o nii, et see hõlmab ka maakohtu poolt varasemas kohtumenetluses määratud riigi õigusabi tasu hüvitamist. L. Gromovale ei pruukinud aga prokuratuuri selline tahe olla kokkuleppe teksti pinnalt arusaadav. Isegi kui L. Gromova sai kokkuleppe sõlmimisel aru, et summa, mis temalt G. Tšelnokovale määratud riigi õigusabi tasu katteks välja mõistetakse, ületab 360 eurot 6

(10)(sellise arusaamise kohta pole tegelikult piisavat kinnitust), on tõenäoline, et süüdistatav ei teadnud selle summa täpset suurust (apellatsioonivastuse kohaselt ei teadnud seda ka prokuratuur). Muu hulgas ei saa eeldada, et L. Gromoval oli kokkuleppe sõlmimisel ülevaade sellest, millises ulatuses on tema määratud kaitsja taotlenud maakohtult riigi õigusabi tasu määramist.
  1. Niisiis ei ole kriminaalasjas andmeid, mis kinnitaksid, et L. Gromova sai kokkulepet sõlmides aru, et temalt menetluskuluna välja mõistetav summa saab olema sedavõrd suur, nagu see, mille maakohus temalt hiljem välja mõistis. Käesolevas asjas sõlmitud kokkuleppe ebamäärase sõnastuse alusel pole võimalik lugeda poolte vahel kokku lepituks, et L. Gromova peab lisaks 360 eurole hüvitama G. Tšelnokovale varasemas kriminaalmenetluses määratud riigi õigusabi tasu veel 1464 euro suuruses summas (nagu maakohus otsustas). Siinkohal väärib esile toomist ka kõnealuse summa suhteline suurus: see moodustab ligikaudu 50% kokkuleppes eurodes välja toodud menetluskulust ja ületab kordades tavapärast riigi õigusabi tasu kokkuleppe kohtulikul arutamisel osalemise eest (vrd ka RKKKm 3-1-1-7-16, p 7).
  2. Lisaks osutab kolleegium järgnevale.

§ 245

lg 1 p 12 järgi tuleb süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud märkida kokkuleppes „võimaluse korral absoluutsummana“. Osutatud sätte mõtte kohaselt – ja seda kinnitab kaudselt ka

§ 190

p 1 – tohib süüdistatavalt väljamõistetava menetluskulu summalise suuruse jätta kokkuleppes märkimata ainult siis, kui selle märkimine on mõistlikult võimatu (sellise võimatuse kohta vt nt RKKKo 09.02.2006 nr 3-1-1-108-05, p 15).

§ 245

lg 1 p-s 12 nimetatud „võimaluse“ puudumisest saab rääkida siis, kui mingi menetluskulu hulka kuuluva summa suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal prokuratuurile teada ja prokuratuur ei saa seda summat ka mõistlikke jõupingutusi tehes välja selgitada. 22. Määratud kaitsjale määratud tasu kui menetluskulu (

§ 175

lg 1 p 4) absoluutsumma kokkuleppes fikseerimine on mõistlikult võimatu ilmselt vaid juhul, kui tegemist on riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitisega, mis määratakse kaitsjale alles tulevikus. Esmajoones on jutt riigi õigusabi tasust ja kuluhüvitistest, mis määratakse kaitsjale kokkuleppe kohtulikul arutamisel osalemise eest (juhul, kui kaitsja osaleb kohtumenetluses). Nii on ka Riigikohus käesoleva määruse punktis 16 refereeritud lahendis leidnud, et kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud menetluskulu suurus tuleb kokkuleppes kajastada ja et konkreetset summat välja toomata võib kokkuleppes kajastada eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude hüvitamise kokkulepe. Seejuures peab kulude suurus olema ka sellisel juhul umbkaudselt prognoositav. 23. Riigi õigusabi tasu, mis määrati G. Tšelnokovale kokkuleppemenetlusele eelnenud kohtumenetluses, olnuks prokuratuuril võimalik kokkuleppe sõlmimise ajaks väga lihtsalt välja selgitada, pöördudes vajalike andmete saamiseks maakohtu poole. Viru Maakohtu (pealdisena vormistatud) määrused, millega rahuldati G. Tšelnokova esitatud riigi õigusabi tasu taotlused, on tehtud enne kokkuleppe sõlmimist, valdavalt juba aastal 2015. Seega polnud prokuratuuril

§ 245

lg 1 p 12 kohaselt alust jätta kõnealuse menetluskulu suurust kokkuleppe tekstis summaliselt välja toomata ja piirduda vaid ebamäärase viitega kohustusele hüvitada G. Tšelnokova tasu. Nagu juba öeldud, võib kokkuleppest mõistlikult aru saada, et summaliselt kindlaks määramata osas peetakse silmas G. Tšelnokovale tulevikus määratavat, mitte aga juba mingit varem kindlaks määratud riigi õigusabi tasu.

  1. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et
  2. oktoobri
  3. a kokkuleppe teksti põhjal saab lugeda kokku lepituks, et L. Gromova hüvitab menetluskulu – vähemalt osas, mis on tekkinud enne kokkuleppe sõlmimist – summas 2984 eurot 30 senti, mitte aga summas 4448 eurot 30 senti. Seega väljus maakohus süüdistatavalt viimati nimetatud summat välja mõistes kokkuleppe piiridest, rikkudes

§ 248lg 1 p 5 ja § 245 lg 1 p 12 nõudeid. 7

(10)25. L. Gromova vastas maakohtu istungil jaatavalt kohtu küsimusele, kas talle on arusaadav, et temalt mõistetakse välja menetluskulu ja et „[a]rvestades kaitsjatasusid hetkeseisuga tuleb see kokku 4448 eurot 30 eurot.“ See fakt ei anna aga alust rääkida kokkuleppe muutmisest, mis põhimõtteliselt on kohtuistungil võimalik (RKKKm 13.05.2016 nr 3-1-1-47-16, p 7). Nimelt peab

§-s 245 nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks – ja seega ka selle muutmiseks – olema alati kaitsja nõusolek (

§ 245lg 4).

L. Gromova kaitsja aga kokkuleppe kohtulikul arutamisel ei osalenud, mistõttu oli kokkuleppe muutmine (vähemalt süüdistatavale ebasoodsas suunas) kohtuistungil välistatud. Ühtlasi viitab L. Gromova hilisem menetluslik käitumine – nii menetluskulu tasumise edasilükkamise taotlemine maakohtus (vt käesoleva määruse punkt 5) kui ka apellatsiooni esitamine – sellele, et ilmselt esmakordselt alles kohtuistungil kuuldud menetluskulu suurus oli L. Gromova jaoks üllatuslik. Samas ei pruukinud süüdistatav kohtu küsimustele vastates suuta sellele n-ö käigu pealt reageerida ja summale vastu vaielda. Seega võis kõnealune üllatusmoment mõjutada ka tema kohtule antud vastust. 26. Niisiis rikkus maakohus L. Gromovalt menetluskuluna 4448 eurot ja 30 senti välja mõistes eelnevalt osutatud kokkuleppemenetluse norme. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 tähenduses.

§ 3411

p 3 kohaselt tingib kokkuleppemenetluse normide rikkumise tuvastamine apellatsioonimenetluses kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise üksnes juhul, kui rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada kohtumenetluses – viimane hõlmab mõistetavalt ka apellatsioonimenetlust. Käesolevas asjas ilmnenud kokkuleppemenetluse normide rikkumine on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, viies L. Gromovalt menetluskulu katteks välja mõistetava summa suuruse kokkuleppega kooskõlla. See tähendab, et L. Gromovalt tuleb 4448 euro ja 30 sendi asemel menetluskuluna riigi kasuks välja mõista kokku 2984 eurot 30 senti. II 27.

§ 331

lg 3 sätestab, et ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. 28. Viru Maakohus tegi käesoleva otsuse I osas kirjeldatuga analoogilise vea ka menetluskulu väljamõistmisel teistelt süüdistatavalt – J. Panitševalt, V. Uimolainenilt ja N. Pressilt. Nimelt mõistis kohus J. Panitševalt menetluskuluna riigi kasuks mh välja kaitsjale õigusabi osutamise eest määratud 1397 eurot 90 senti, ehkki prokuratuuri, J. Panitševa ja tema kaitsja vahel sõlmitud kokkuleppe tekstist nähtub piisava selgusega vaid 144 euro suuruse kaitsjatasu hüvitamise kohustus. V. Uimolaineni puhul on maakohus suurendanud

§ 175

lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hüvitamise kohustust kokkuleppe piiridest väljuvalt 108 eurolt 383 euro 52 sendini ja N. Pressi puhul nullist 1281 euro 24 sendini. Seega tuleb kolleegiumil

§ 248

lg 1 p 5 ja § 245 lg 1 p 12 nõuete järgimiseks viia kohtuotsus kooskõlla ka nende kokkulepetega, mis on sõlmitud L. Gromova kaassüüdistatavatega. III 29. L. Gromova palus maakohtu istungil menetluskulu hüvitamise kohustuse täitmise edasi lükata ja ka prokurör oli sellega nõus. Sellest lähtuvalt tegi maakohus kohtuotsuse resolutiivosas mh järgmise otsustuse: „Määrata, et Ljudmila Gromoval on õigus tasuda väljamõistetud 8

(10)menetluskulud (summas 4448,30 eurot) osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 1 (ühe) aasta jooksul.“
  1. Kolleegium märgib, et maakohtu sellise otsustuse alusel ei ole menetluskulude hüvitamise kohustuse osade kaupa täitmine võimalik, sest kohus ei ole fikseerinud osamaksete suurust (nt pole märgitud, et summa tuleb tasuda võrdsete osamaksetena). Samuti pole üheselt arusaadav osamaksete tasumise periood (võib arvata, et maakohus pidas silmas igakuiseid makseid, kuid piisava selgusega see kohtuotsusest välja loetav ei ole). Ringkonnakohus ei saa väljaspool apellatsiooni piire osamaksete suurust ja nende tasumise perioodi kindlaks määrata, sest see raskendaks süüdistatava olukorda. Seetõttu tuleb eelmises punktis osundatud maakohtu otsustust käsitada otsustusena pikendada kogu menetluskulu tasumise tähtaega ühe aastani kohtuotsuse jõustumisest. Kuna aga kohtuotsuse resolutsioon peab olema üheselt selge ja täidetav (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-40-09, p 10), muudab ringkonnakohus maakohtu kõnealuse otsustuse sõnastust nii, et sellest jääb välja viide menetluskulude tasumisele osade kaupa.
  4. Analoogilistel põhjustel ja sarnasel viisil tuleb muuta ka maakohtu otsustusi, millega pikendati menetluskulude hüvitamise tähtaega teistegi süüdistatavate puhul. IV
  5. Maakohus mõistis süüdistatavatelt riigi kasuks välja rahasummad erinevate menetluskulu liikide lõikes (vt käesoleva otsuse punkt 6). Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. Kuna kuluhüvitise saamiseks on õigustatud üks ja seesama isik (riik) ning hüvitis on menetluskulu liigist olenemata võimalik tasuda ühele ja samale pangakontole sama selgitusega, on selgem, kui kohus mõistab menetluskulu süüdistatavalt riigi kasuks välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (

§ 179) väljamõistmise kohta.

(RKKKo 02.12.2014 nr 3-1-1-79-14, p 52 ja 28.10.2015 nr 3-1-1-79-15, p 10). Seetõttu muudab ringkonnakohus käesolevas asjas süüdistatavate suhtes tehtud kriminaalmenetluse kulude otsustusi ka nii, et muud menetluskulud peale sundraha saaksid neilt riigi kasuks välja mõistetud ühekordse summana. Seda ei takista ka asjaolu, et kokkuleppe tekstis on süüdistatavatelt välja mõistetavad menetluskulud märgitud kululiikide kaupa. Kokkuleppemenetluses tehtav kohtuotsus peab järgima kokkulepet sisuliselt, mitte vormiliselt. Menetluskulu väljamõistmine ühekordse summana ei halvenda mingil moel ei süüdistatavate ega riigi olukorda, kuid muudab kohtulahendi resolutsiooni ülevaatlikumaks ja aitab vältida kohtuotsuse täitmisel tekkida võivaid ebaselgusi. Kohtuotsuses menetluskulude väljamõistmise kohta tehtavas otsustuses tuleks üksikud kululiigid (välja arvatud sundraha) summeerida, sest kohtulahendi (sund)täitmisel pole oluline, milliseid üksikkuludest isikult välja mõistetav menetluskulu summa koosneb. Samuti võib menetluskulu väljamõistmine üksikute kululiikide kaupa tekitada kohustatud isikus eksliku mulje, et ta peab menetluskulu tasuma eraldi maksetena. V 33. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 4, § 339 lg-st 2 (koostoimes § 248 lg 1 p-ga 5 ja § 245 lg 1 p-ga 12), § 331 lg-st 3 ja § 3411 p-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru 9

(10)Maakohtu
  1. juuli
  2. a otsuse süüdistatavatelt menetluskulu (välja arvatud sundraha) väljamõistmist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsustuse, viies süüdistatavatelt välja mõistetava menetluskulu suuruse kooskõlla kokkulepetega ja mõistab menetluskulu (välja arvatud sundraha) süüdistatavatelt välja ühe summana. Lisaks muudab kolleegium maakohtu poolt menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise kohta tehtud otsustuse sõnastust. Kokkulepetes nõuetekohaselt kajastamata riigi õigusabi tasu ei ole võimalik süüdistatavatelt välja mõista ja see jääb riigi kanda. Apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  3. Kolleegium juhib prokuratuuri tähelepanu vastuolule apellatsioonivastuse põhjendava ja taotleva osa vahel. Nimelt leidis prokuratuur süüdistatava apellatsioonile vastates, et täitmata on

§ 318lg-st 4 tulenevad eeldused apellatsiooni esitamiseks.

Seega vaidlustati apellatsiooniõiguse olemasolu kui apellatsiooni lubatavuse eeldust.

§ 318

lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata (RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.3).

Järelikult olnuks prokuratuuril õige taotleda apellatsiooni läbi vaatamata jätmist, mitte aga selle rahuldamata jätmist.

  1. Andmeid apellatsioonimenetluse kulude kohta pole ringkonnakohtule esitatud. VI
  2. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire osutab kolleegium ka puudustele prokuratuuri töökorralduses. Nimelt edastas Viru Ringkonnaprokuratuur süüdistatavate ja kaitsjatega
  3. oktoobril 2016 sõlmitud kokkulepped maakohtule kohtuinfosüsteemi andmetel alles
  4. juunil 2017 ehk peaaegu kaheksa kuud pärast kokkulepete sõlmimist ja vaid mõni päev pärast seda kui L. Gromova oli esitanud maakohtule menetluse kiirendamise taotluse (KoTo, kd 9, tl 84). Samal ajal viibis L. Gromova (ja viibib praeguseni) vahi all (vt mh KoTo, kd 3, tl 106–108). Toimikust ei nähtu kõnealuse viivituse põhjus, samas möönis prokurör maakohtu istungil, et kokkulepped jõudsid kohtusse sedavõrd hilja prokuratuuri süül (KoTo, kd 9, tl 107). Vähemalt tavaolukorras on kaheksa kuud

§ 245lg-s 5 nimetatud toimingute tegemiseks ilmselgelt ebamõistlik aeg.

Pidades silmas süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul (vt nt RKKKm 21.06.2013 nr 3-1-1-63-13, p 9), aga eriti vahistatu õigust eelvangistusaja mõistlikkusele (vt nt RKKKm 22.02.2011 nr 3-1-1-110-10, p-d 14–16), tuleks prokuratuuril asutusesiseselt välja selgitada, miks võttis kokkulepete kohtusse saatmine käesolevas asjas nii palju aega, ja kaaluda abinõusid, mis aitaksid tulevikus samasuguseid olukordi vältida. Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.