← Eesti

2-17-2817/23

2-17-2817 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Indrek Soots ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2017, Tallinn Kohtuasja number 2-17-2817 Kohtuasi SA

§ 9lg 1 (kehtiva SHS § 5 lg 1) alusel.

Seega saab hagejal olla õigus nõuda tasu üksnes sotsiaalhoolekande seaduse, mitte lepingu alusel. Esimese astme kohtu otsus 2

  1. Pärnu Maakohus rahuldas
  2. augusti
  3. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ja sissenõutavaks muutunud viivise 9192 eurot 38 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3310 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid
  4. juunil 2012 lepingu nr 23, mille p 3.1.1 järgi kohustus kostja tasuma hagejale hooldust vajavale isikule osutatud hooldusteenuse eest. Kostja väitel tekib kohalikul omavalitsusel teenuse eest maksmise kohustus SHS § 5 lg-te 1 ja 3 järgi alates hetkest, mil isiku elukohaks on vastav kohalik omavalitsus, ja hooldust vajava isiku registreeritud elukoht ei ole Kehtna vallas. Asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole siiski õiguspärane rahvastikuregistri kanne, mille kohaselt on hooldust vajava isiku elukoht Tallinna linnas. Seega on alates
  5. märtsist 2009 hooldust vajava isiku elukohajärgne omavalitsuse üksus Kehtna vald, kes peab SHS § 5 lg-te 1 ja 3 järgi osutama abi hooldust vajavale isikule. Tallinna linnal ei ole mingit puutumust hooldust vajavale isikule osutatava sotsiaalteenusega. Kostja on
  6. märtsil 2015 hagejale teatanud, et kuna hooldust vajava isiku elukohaks on rahvastikuregistri kohaselt nüüd tagasiulatuvalt alates
  7. septembrist 2008 Kehtna valla asemel Tallinna linn, tuleb sotsiaalhoolekande küsimustes lugeda kohustatud isikuks Tallinna linn ning esitada arve nr 97 ja järgnevad arved Tallinna linnale. Kostja hinnangul ütles ta hooldustasu maksmisest keeldudes poolte lepingu üles. Kohtu hinnangul ei saa hooldusleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega tegevusetusega. Ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest, kuid seda kostja kirjast ei nähtu. Hageja osutab hooldust vajavale isikule tänaseni teenust ja kostja ei ole teavitanud hooldust vajavat isikut lepingu ülesütlemisest. Isiku hoolekandeasutuses hooldamise lepingu nr 23 p 6.3 järgi on ühel poolel õigus lõpetada leping ühepoolselt, teatades sellest pooltele ette kirjalikult vähemalt 2 nädalat, järgmistel juhtudel: 1) teine pool ei täida lepingu dokumentides talle pandud kohustusi, hoolimata talle edastatud teadetest, 2) teise poole likvideerimisel või pankroti väljakuulutamisel, 3) teine pool viivitab teistkordselt lepinguga ettenähtud kulutuste tasumisega või 4) pooled on loobunud lepingu eesmärkide saavutamisest. Praegusel juhul ei esine ühtegi lepingu p-des 6.3.1.–6.3.5 nimetatud juhtu. Samuti ei ole täidetud lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused. Kostja ei ole teinud hagejale ülesütlemiseavaldust. Kostja ei ole hagejale saadetud kirjas (
  8. märtsil 2015) ega hiljem kordagi avaldanud soovi lepingut lõpetada. Kostja ei ole ka väitnud, et ta on lepingu üles öelnud ning et ta loeb lepingu seoses ülesütlemisega lõppenuks. Küll aga on kostja heitnud hagejale ette seda, et hageja ise ei ole lepingut üles öelnud. Sellist etteheidet tehes luges kostja seega lepingu kehtivaks. Samuti ei ole täidetud lepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused VÕS § 196 tähenduses, sest kostja ei ole põhistanud lepingu ülesütlemise aluseks olevat mõjuvat põhjust, mis annaks alust öelda leping etteteatamiseta üles. Isegi kui lugeda mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et hooldust vajava isiku elukoht ei ole Kehtna vallas, palus kostja
  9. novembri
  10. a kirjaga taastada AS-il Andmevara hooldust vajava isiku elukoht Tallinna linnas. Hooldusteenuse lepingu sõlmis aga kostja
  11. juunil 2012 ning keeldus hooldustasu maksmast hagejale
  12. märtsil 2015 saadetud kirjas. Seega ei oleks kostja järginud lepingu ülesütlemiseks mõistlikku aega VÕS § 196 lg 3 tähenduses. Ülesütlemine oleks asjas tuvastatud asjaoludel ka vastuolus heade kommetega, sest kostja on ise tekitanud olukorra, et hooldust vajava isiku elukoha kanne rahvastikuregistris ei ole õige. 3 Eeltoodu alusel ei ole kostja ülesütlemiseavalduse alusel isiku hoolekandeasutuses hooldamise leping lõppenud. Lepingu p 9.2 järgi võib lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi üle anda kolmandale isikule ainult teiste poolte kirjalikul nõusolekul, kuid sellist nõusolekut ei ole kostja esitanud. Samuti ei ole asjas tõendatud, et Tallinna linn peaks seaduse järgi tasuma hageja arveid. Enne 1.

§ 43

lg 2 järgi võis kohalik omavalitsus sõlmida juriidiliste isikutega lepinguid ja sellistele lepingutele saab VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduse sätteid. Kuna kostja on jätnud hagejale tasumata

  1. a veebruarist kuni
  2. a aprillini 8626 eurot 12 senti ning on rikkunud sellega poolte vahel sõlmitud lepingut, tuleb nimetatud summa kostjalt koos VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivisega VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 108 alusel välja mõista. Apellatsioonkaebus
  3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus asja lahendades vääralt SHS §
  4. Tasu maksmise kohustus sõltub SHS § 5 lg-te 1 ja 3 järgi hooldust vajava isiku registreeritud elukohast ja tema elukoht on rahvastikuregistri järgi Tallinna linn. Alates
  5. a veebruarist ei olnud kohaliku omavalitsuse üksustel kokkulepet selle kohta, kellel lasub teenuse eest maksmise kohustus, mistõttu pidi SHS §5 lg 3 järgi tasuma teenuse eest Tallinna linn. Maakohtu menetluse ajal ei olnud veel teada asjaolu, et haldusasjas nr 3-15-1264, millega hageja korraldus nr 399 (keeldumine elukohaandmete registrisse kandmisest) tühistati, on kostja halduskohtu otsuse vaidlustanud. Seetõttu ei saanud maakohus järeldada, et rahvastikuregistris hooldust vajava isiku elukoha kanne ei ole õiguspärane. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Maakohus jättis hindamata kostja esitatud tõendid (kirjad Tallinna linnale), millelt nähtub, et kostja keeldus tasu maksmast just seetõttu, et hooldust vajava isiku elukoht ei ole selles vallas. Maakohus käsitles asjatult lepingu ülesütlemise küsimust, kuigi kostja on kogu menetluses olnud seisukohal, et vaidlus tuleb lahendada SHS § 5, mitte võlaõigusseaduse sätete alusel. Hageja valetas kohtumenetluses, et on kostja kirjadele vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Seejuures lähtub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks ülemääraseid menetluskulusid.
  7. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui 4 faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu
  8. aprilli
  9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda asjas esitatud tõendeid.
  10. Praeguses asjas esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja lepingust tuleneva võla ja viivise. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et nad sõlmisid
  11. juunil 2012 isiku hoolekandekeskuses hooldamise lepingu nr 23, mille järgi kohustus hageja osutama hooldusteenust vajavale isikule hooldamise teenust ja kostja kohustus selle eest hagejale tasuma. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et kostja tasus hagejale hooldusteenuse eest, kuid alates
  12. a veebruarist ei ole kostja hagejale enam tasunud. Kostja vastuväidete kohaselt ei pea ta hagejale võlga tasuma, sest hooldust vajava isiku Kehtna vallas asuva elukoha kanne on rahvastikuregistrist kustutatud ja taastatud varasem kanne, mille kohaselt on hooldust vajava isiku registrijärgne elukoht tagasiulatuvalt Tallinna linnas. Kostja leiab, et praeguse vaidluse lahendamise võtmeküsimuseks ongi hooldust vajava isiku registrijärgne elukoht, sest sellest sõltub see, milline kohalik omavalitsus peab enne 1.

§ 9

ja kehtiva SHS § 5 järgi korraldama hooldust vajavale isikule abi andmise ja kandma tema hooldamise kulud. Seega leiab kostja, et ta ei pea hagejaga sõlmitud lepingu alusel lepingust tulenevat tasu hagejale maksma, kuna hooldust vajava isiku registrijärgne elukoht ei ole Kehtna vallas ja ta on sellest nii Tallinna linna kui ka hagejat teavitanud. Ka apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et hagi tuli jätta rahuldamata, kuna hooldust vajava isiku elukoht on Tallinna linnas, ning maakohus on vääralt tuvastanud, et registrijärgne kanne ei ole õiguspärane. 9. Kolleegium kostja käsitusega ei nõustu ja leiab, et isegi juhul, kui hooldust vajava isiku registrijärgne elukoht oleks Tallinna linnas, ei annaks see asjaolu alust jätta hagi rahuldamata. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et nii enne 1.

§ 9kui ka kehtiva SHS § 5 reguleerivad sotsiaalhoolekandega hõlmatust.

Enne 1.

§ 9

lg 1 järgi oli isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama tema elukohajärgne valla- või linnavalitsus, alates

  1. jaanuarist 2016 kehtiva SHS § 5 lg 1 järgi aga tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus. Seega tuleneb viidatud sätetest see, milline kohaliku omavalitsuse üksus peab isikule abivajaduse korral abi osutama. Praeguses asjas seisnes isiku abivajadus selles, et ta vajas ööpäevaringset hooldusteenust, kuid tema pensionist ei piisanud sellise teenuse eest tasumiseks. Seetõttu sõlmis kostja kui hooldust vajava isiku elukohajärgne kohalik omavalitsus
  2. juunil 2012 hagejaga lepingu, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hooldusteenuse eest selle osa, mida hooldust vajava isiku pension ei katnud. Seega korraldas kostja hooldust vajava isiku abistamise sel viisil, et sõlmis hagejaga lepingu hooldust vajava isiku hooldamiseks ja selle lepingu alusel oli kostjal kohustus ka hagejale teenuse eest tasuda. Kostja tasus teenuse eest kuni
  3. a veebruarini. Asjaolu, et
  4. veebruaril 2015 taastati hooldust vajava isiku elukohana rahvastikuregistris tagasiulatuvalt alates
  5. septembrist 2008 Tallinna linn ning see, et Tallinna linnal ja Kehtna vallal on erimeelsused selles, kumma kohaliku omavalitsuse territooriumil on hooldust vajava isiku elukoht ning kumb peab osutama hooldust vajavale isikule abi, ei mõjuta kostja lepingust tulenevat kohustust tasuda hagejale osutatud hooldusteenuse eest. Kuna kostja on korraldanud hooldust vajava isiku abistamise, sõlmides selleks hagejaga lepingu, peab kostja 5 ka endale lepinguga võetud kohustusi täitma isegi siis, kui ta enne 1.

§ 9ja 1.

jaanuaril 2016 jõustunud SHS § 5 järgi ei oleks selleks kohustatud. Juhul, kui selgub, et kostja ei olnud viidatud sätete järgi kohustatud hooldust vajavale isikule abi osutama, kuid kostja täidab teise isiku (kostja väitel Tallinna linna) kohustuse, võib tal VÕS § 78 lg 4 järgi olla õigus nõuda kohustatud isikult tehtud kulutuste hüvitamist.

  1. Eelnevat arvestades ei saaks apellatsioonkaebuses esitatud faktiväidete õigsust eeldades kostja apellatsioonkaebust rahuldada ja kolleegium jätab selle menetlusse võtmata.
  2. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Lisaks on kostjal apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
  3. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
  4. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.