Obsah (8)

§ 168§ 150§ 172§ 174§ 663§ 667§ 659§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Kaija Kaijanen, Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 06.09.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-11708 Tsiviilasi MK avaldus

§ 168

lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda, välja arvatud pool riigilõivust, mille kohus tagastab

§ 150lg 2 p 2 alusel avaldajale vastava avalduse esitamisel.

Kohus ei nõustunud avaldajaga, et asjas tuleb kohaldada hagita menetluse kulusid reguleerivat

§ 172lg-t 1.

Käesolevas asjas ei ole kohus kellegi huvides lahendit teinud, kuna avaldaja loobus avaldusest. Seega kuulub kohaldamisele

§ 168

lg 4, mis on üldnorm nii hagist kui hagita avaldusest loobumise jaoks ning annab võimaluse jätta menetluskulud üksnes hageja/avaldaja kanda. 8. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse, tuginedes seejuures

§ 174lg-le 1, § 138 lg-le 1 ja §-le 144.

Kohus leidis, et VÕ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus määras VÕ hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2725,80 eurot ning mõistis nimetatud summa avaldajalt VÕ kasuks välja.

1. Kohus, tutvunud puudutatud isiku VM menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leidis, et VM avaldus tuleb samuti rahuldada 2 osaliselt. VM hüvitatavate menetluskulude suuruseks määras kohus 4115,50 eurot ning mõistis nimetatud summa avaldajalt VÕ kasuks välja. Määruskaebus
2. 21.04.2017 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Pärnu Maakohtu 05.04.2017 määruse osas, millega määrati kindlaks ja jäeti avaldaja kanda VÕ menetluskulud 2725,80 eurot ja VM menetluskulud 4115,50 eurot ning teha uus määrus, millega jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et paljasõnalised on avaldaja väited, nagu ei oleks VM olnud temale kättesaadav kohtueelselt asja lahendamiseks. VM on oma 15.03.2016 vastuses avaldusele märkinud, et elab Soome Vabariigis, mistõttu ei olnud tal võimalik kohtudokumentidega tutvuda. Nimetatud asjaolust järeldub, et elades Soome Vabariigis ei olnud ta ka avaldajale kättesaadav, mistõttu ei olnud avaldajal ka mingit võimalust temaga kohtu eelselt läbi rääkida. Lisaks märgib avaldaja, et asja lahendamiseks kohtusse pöördumise eelduseks ei olnud kohtueelne menetlus.
4. Ebaõiged on kohtu järeldused, et VM menetluskulu tuleb jätta avaldaja kanda põhjusel, et VM tegi kohtumenetluses kompromissettepaneku, mis lõpuks realiseerus. Avaldaja ja VM saavutasid küll kompromissi maatükkide vahetuse osas, kuid mitte VM poolt ettepanekus pakutud osas ja suuruses. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et asi lahendati kompromissi teel selliselt, et avaldaja andis puudutatud isikule vastu oma kinnistust maatüki ning seega sai VM samas ulatuses hüve, milles puudutatud isiku kinnistu jäi koormamata. Kohus on rikkunud

§ 172

lg-t 1 sellega, et ei kaalunud menetluskulude jaotuse üle otsustades, kelle huvides asja lahendus saabus – sõlmitud kompromiss on nii avaldaja kui ka puudutatud isikute huvides. Kohus ei ole põhjendanud, miks kohus juhindub menetluskulude jaotamisel

§ 168

lg 4 lause esimesest poolest ja jätab tähelepanuta, et avaldaja loobus avaldusest seetõttu, et tema nõue sai peale avalduse esitamist rahuldatud.

1. Hagita menetluse asjas menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel tuleb järgida hagimenetluse kohta sätestatut. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-4-15, p 14). Kohus on jätnud Riigikohtu juhised tähelepanuta, samuti ei ole kohus kaalunud menetluskuludele esitatud avaldaja vastuväiteid asja keerukuse ja mahu osas.
2. Puudutatud isiku VÕ 16.12.2016 esitatud menetluskulude osas leiab avaldaja jätkuvalt, et kulud summas 2864 eurot on ülepaisutatud, sh ei ole menetluskulude nimekirjale esitatud arvetest nähtav, kui palju aega ühele või teisele toimingule on kulunud. VÕ poolt esitatud menetlusdokumentide maht ja sisu ei kajasta tööd kokku 29 töötunni ulatuses, samuti ei ole asi kuigi keerukas.
3. Puudutatud isiku VM menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud. Asja keerukusaste ei nõudnud menetluses kahe esindaja olemasolu. Samuti ei ole menetluskulude nimekirjas osutatud õigusabi liikide kaupa eristatav, mistõttu ei ole arusaadav iga toimingu jaoks kulutatud aeg. Menetluskulude nimekiri on ebaselge. Vastused määruskaebusele
4. Puudutatud isik VM palub jätta määruskaebuse läbi vaatamata või kui kohus leiab, et kaebus tuleb läbi vaadata, siis määruskaebuse rahuldamata, jätta maakohtu määrus muutmata ja menetluskulud avaldaja kanda.
5. Puudutatud isik VÕ on seisukohal, et maakohtu määrus on lõppjäreldustes õige, mistõttu puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks ja määruse tühistamiseks. Menetluse edasine käik 3
6. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt

§ 663lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 19. Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 05.04.2017 määrus tuleb kooskõlas

§ 667

lg-ga 2 tühistada menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Muus osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. 20. Kooskõlas

§ 659

ja § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebusest nähtuvalt vaidlustab avaldaja maakohtu määrust menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kohtulahendit ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus võttis vastu avaldusest loobumise ja lõpetas tsiviilasja menetluse. Maakohtu määrus on selles osas jõustunud. 21. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu menetluskulude jaotust puudutavatele kaebuse väidetele. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on põhjendatud jaotada menetluskulud vastavalt kaebuses taotletule, s.o jätta poolte endi kanda. Käesolevas asjas kohtu ette toodud asjaoludel ei pea kolleegium põhjendatuks maakohtu seisukohta, et menetluskulud tuleb jätta

§ 168lg 4 alusel avaldaja kanda, kuna avaldaja loobus esitatud avaldusest.

Üksnes asjaolu, et avaldaja on menetluse kestel avaldusest loobunud, ei anna veel alust kulude jätmiseks hageja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on avaldaja

§ 168

lg-le 4 tuginedes kaebuses õigesti osundanud sellele, et avaldaja loobus avaldusest seetõttu, et tema nõue sai pärast hagi esitamist rahuldatud, millise asjaolu maakohus tähelepanuta jättis. 22. Asja materjalidest ja avaldaja 06.02.2017 avaldusest nähtuvalt oli avaldusest loobumise põhjuseks asjaolu, et avaldaja ja kohtu poolt puudutatud isikuna menetlusse kaasatud VM saavutasid kohtuvälise kokkuleppe. Vastav notariaalne kokkulepe (IV kd tl 33-43) võimaldas avaldajale juurdepääsu avalikult kasutatavale teele läbi avaldajale ja VM-le kuuluvate külgnevate kinnistute piiride ja pindalade muutmise. Arvestades eelnimetatud kokkuleppes ettenähtut ja avaldaja poolt avalduses esitatud nõuet määrata juurdepääs üle VÕ-le kuuluva Pinda 2a kinnistu ei saa küll väita, et avaldaja oleks saavutanud avalduses otsesõnu nõutu, ent vaidlust ei saa olla selles, et kohtuvälise kokkuleppega on avaldaja saavutanud avalduses taotletud eesmärgi, s.o juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Seega ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus avaldaja oleks loobunud avaldusega taotletud eesmärgist, vaid avaldusest loobumise tingis asjaolu, et sellega taotletud eesmärk sai kohtuvälise kokkuleppe sõlmimisega täidetud. Sel põhjusel ei ole antud juhul ka põhjendatud menetluskulude jätmine üksnes hageja kanda. Asjaolu, et kohtuvälise kokkuleppega on avaldaja saavutanud avaldusega taotletud eesmärgi, on maakohus jätnud poolte vahel menetluskulude jaotamisel põhjendamatult tähelepanuta, mis on viinud

§ 168lg 4 ebaõige kohaldamiseni.

Pidades silmas, et kohtusse avalduse esitamisel avaldajal juurdepääs avalikult kasutatavale teele puudus, ei saa ka väita, et avaldaja oleks pöördunud kohtusse põhjendamatult ja peaks seetõttu menetluse põhjustajana kandma kõik menetluskulud. 23. Kaebuse etteheited

§ 172

lg 1 rikkumisest menetluskulude jaotamisel on kolleegiumi hinnangul põhjendamatud, kuivõrd käesolevas asjas lõpetas kohus avaldusest loobumise tõttu menetluse ilma sisulist lahendit tegemata. Seetõttu ei saanud maakohus menetluskulude jaotamisel ka lähtuda sellest, kelle huvides lahend on tehtud. 4 24.

§ 168

lg 3 sätestab, et kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Arvestades eeltoodud põhjendusi leiab ringkonnakohus, et kuivõrd avaldaja saavutas kokkuleppe sõlmimisega avalduses taotletud eesmärgi, on põhjendatud jätta menetluskulud käesolevas asjas

§ 168lg-st 3 lähtudes poolte endi kanda.

1. Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja peab põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuulub maakohtu määrus tühistamisele ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Arvestades ringkonnakohtu poolt määratavat menetluskulude jaotust ei määra kohus kindlaks maakohtu menetluses kantud poolte menetluskulude rahalist suurust. Sel põhjusel ei pea ringkonnakohus käesolevalt ka vajalikuks vastata määruskaebuse väidetele, mis puudutavad VÕ ja VM menetluskulude rahalist suurust.
2. Määruskaebuse menetlemisega seotud menteluskulud jäävad samuti menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar 5