KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2017 Tartu Tsiviilasja number 2-16

§ 6

lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks 4 kuud. Kuna kostja esitas vastuhagi alles 12.09.2016, on nõue aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. 2 MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis 14.10.
2. a vaheotsusega vastuhagi rahuldamata alusetu rikastumise nõude aegumise tõttu. Poolte vahel puudub vaidlus, et tööandja maksis perioodil oktoober-detsember
3. a töötajale hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest. Tööandja märkis vastuhagis, et väljamaksed tehti Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määruse nr 164 “Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord” alusel. Nimetatud määrus viitab juba sissejuhatavates sätetes, et seda korda saab kohaldada vaid isikute suhtes, kes tegutsevad töö- või teenistussuhtes ning ametiülesannete täitmisel. Kulude puhul, mille tagastamist tööandja töötajalt nõuab, on kohtu hinnangul selgelt tegemist töösuhtega seotud kuludega: kulusid saab hüvitada vaid töötajale ja kulud on selgelt seotud tööga. Seetõttu tuleb kohaldada ka töösuhetele sätestatud lühema aegumise erinormi -

§ 6lg 1.

Kohus märkis, et kuigi nõude üldiseks aluseks võivad olla alusetu rikastumise sätted, tuleb antud juhul lähtuda erinormidest, mis on kehtestatud töösuhete reguleerimiseks. Kuna tööleping lõppes 05.01.2016 töötaja tahteavaldusega ja tööandja esitas nõude kohtule 12.09.2016, on tööandja nõue ilmselgelt aegunud. Kohus jättis vastuhagi menetlemisega seotud kulud tööandja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Kostja (tööandja) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu vaheotsuse ning saata vastuhagi edasiseks menetlemiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 6lõiget 1. Vastuhagis esitatud alusetu rikastumise nõude aegumise küsimuses tuleb lähtuda Ts

ÜS § 151 lõikest 1.

§ 6

reguleerib töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamise ja rikutud õiguste kaitse nõuete aegumist. Muude nõuete, sh võlaõigusest tulenevate alusetu rikastumise nõuete aegumist

§ 6ei piira.

Maakohtu otsus on Riigikohtu 09.12.2009 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09 p-s 12 toodud seisukohaga otseselt vastuolus. Maakohus on apellandi nõude vääralt kvalifitseerinud. Maakohtu viide Riigikohtu menetluses olnud kohtuasjale nr 3-2-1-41-16 p-le 14 on ebaõige. Nimetatud asjas ei käsitlenud Riigikohus nõuete kvalifitseerimise küsimust. Maakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud ega tuginenud ühelegi tõendile, mille alusel tekkis apellandil kohustus maksta vastustajale sõidukompensatsiooni. Väär on maakohtu seisukoht, et sõidukompensatsiooni saab maksta üksnes töösuhte alusel. TuMS § 13 lõike 3 punkti 2 kohaselt võib sõidukompensatsiooni tasuda muu hulgas juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele, kellega sõlmitud õigussuhtele üldjuhul ei kohaldata töölepingu seadust. Seega ei ole sõidukompensatsiooni tasumine seotud töölepinguga. Aegumistähtaeg ei saa olla kindlasti lühem kui 12 kuud (TLS § 39). 6. Hageja (töötaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt on maakohtu vaheotsus seaduslik ja õiguslikult põhjendatud otsuses toodud motiividel. Vaheotsuse tühistamiseks, asja uueks arutamiseks ja uue otsuse tegemiseks puudub alus. 3 Maakohus on vastuhagis esitatud sõidukompensatsiooni nõude otsuses õiguspäraselt kvalifitseerinud. Töösuhtest tulenevale vastuhagis nõutud kuluhüvitisele tuleb kohaldada lühemat aegumise erinormi (

§ 6lg 1). Käesolevas asjas ei kohaldu Ts

ÜS § 151 lg-s 1 sätestatu ja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-134-09 p-le 12 on asjakohatu, sest antud asjas ei ole tegemist kahju õigusvastasest tekitamisest tingitud nõudega VÕS § 1043 mõttes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Maakohtu vaheotsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus. Praegusel juhul on apellatsioonimenetluse esemeks eeskätt küsimus, kas tööandja poolt esitatud vastuhagi nõue isikliku sõiduauto kompensatsiooni tagastamiseks oli vastuhagi esitamise aja seisuga aegunud või mitte. Vaidluse lahendamine eeldab seisukohavõttu, missuguse õigusnormi alusel on tööandja nõue kvalifitseeritav, kuna sellest sõltub, missugune on sellele nõudele kohalduv aegumistähtaeg.
2. Pooled ei vaidle, et kostja maksis perioodil oktoober 2015 kuni detsember 2015 hagejale hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest. Töötaja esitas tööandja nõudele tagastada isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsioon aegumise vastuväite

§ 6

lg 1 alusel, mille kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, v.a kõnealuse paragrahvi

1. ja
2. lõikes ettenähtud juhul. Tööandja esitas aegumise osas vastuväited, mille kohaselt ei ole tegemist töösuhtest tuleneva vaidlusega, vaid sõiduki kasutamise kompensatsioon on tööajale välja makstud alusetult. Seega kuuluks kohaldamisele TsÜS § 151 lg 1, mis sätestab kolme aasta pikkuse aegumistähtaja. Lisaks on kostja välja toonud, et kohalduda võib ka töölepingu seaduse (TLS) § 39, mille kohaselt aegub tööandja nõue töötasu jm töösuhtest tulenevate rahaliste maksete tagastamiseks 12 kuu jooksul arvates väljamakse tegemisest.
3. Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtu seisukohaga, et hagejale hüvitatud sõidukulude tagastamise nõude puhul on tegemist töösuhtega seotud väljamaksetega. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Asja materjalidest nähtub, et tööandja tasus töötajale sõidukompensatsiooni just töösuhtega seoses. Nii sisaldas ka poolte vaheline kirjalik tööleping sätet, mille kohaselt tööandja kohustuseks oli maksta töötajale töölkäimiseks oma sõiduki kasutamise eest riiklikult ettenähtud kompensatsioone kokkuleppel igakuiselt koos töötasuga (TVK toimik lk 3). TLS § 29 lõikest 4 tuleneb, et kui lisaks töötasule on kokku lepitud, et tööandja annab töötajale muid hüvesid, on töötajal õigus neid nõuda. Sellest lähtudes on põhjendatud asuda seisukohale, et sõiduki kasutamise hüvitise näol oli tegemist töösuhtest tulenevate väljamaksetega.
4. Põhjendatud ei ole kostja (apellandi) seisukoht, et vastuhagis esitatud nõue tuleks kvalifitseerida alusetult saadu tagastamise nõudena võlaõigusseaduse sätete järgi. Muuhulgas on täitmata VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eeldus, mille kohaselt tekib tagasinõudeõigus juhul, kui (ekslikult) täidetud kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja poolt esile toodud asjaolud, mille kohaselt hagejal puudub juhtimisõigus ning ta ei ole tööülesandeid sõiduautoga täitnud, ei anna alust lugeda kostja poolt tasutud sõidukompensatsiooni töötajale alusetult makstuks. Nimetatud asjaolud on seostatavad tööülesannete täitmisega töötaja poolt. Juhul, kui töötaja esitas tööandjale kompensatsiooni saamise eesmärgil valeandmeid (nt kinnitas, et kasutab tööl käimiseks isiklikku sõiduautot, ehkki see ei vastanud tegelikkusele) või jättis 4 muul viisil täitmata sõidukompensatsiooni saamiseks vajalikud eeldused, siis ei muuda see kehtetuks poolte vahelises töösuhtes kokkulepitut.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata TLS §-s 39 sätestatud erisuse, mille kohaselt aegub tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Ekslikult tehtud töösuhtega seotud väljamaksete tagasinõude esitamise aegumine on õigusaktides reguleeritud eraldi.

§ 6

lõike 1 sätestab üksnes üldise neljakuulise aegumistähtaja töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks töövaidlusorgani poole pöördumiseks. Töötasuga seotud rahaliste nõuete esitamiseks on aga kehtestatud pikemad tähtajad, kuna rahaliste väljamaksete ekslikkuse kindlakstegemiseks võib kuluda rohkem aega. Kui töötaja jaoks kehtib töötasuga seotud nõuete esitamisele

§ 6

lõikest 3 tulenev kolmeaastane aegumistähtaeg, siis tööandja tarbeks on kehtestatud lühem, ühe aasta pikkune tähtaeg. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on tõlgendada TLS § 39 selliselt, et sellega on lisaks enammakstud töötasule hõlmatud ka muud tööandja poolt töötajale töösuhtest tulenevalt tehtud rahalised väljamaksed. Eelpool asus ringkonnakohus maakohtuga sarnaselt seisukohale, et sõiduauto kasutamise kompensatsioon on oma olemuselt töösuhtega seotud, kuna on mõeldud eeskätt tööl käimisega seotud kulude katmiseks ja seega tööülesannete täitmise hõlbustamiseks.

1. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud etteheited, mille kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS-i käsunduslepingu kohta sätestatut, kuna hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit käsunduslepingu sõlmimise kohta. Maakohus on lahendis selgitanud, et TLS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse VÕS-s käsunduslepingu kohta sätestatut, kui TLS-s ei ole sätestatud teisiti. Seega ei pidanudki hageja tuginema käsunduslepingu sõlmimist kinnitavatele tõenditele, vaid maakohus on otsustanud õiguse kohaldamise üle vastavalt TsMS § 438 lõikele
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et käesoleval juhul võib pidada kaheldavaks vastuhagi nõude vaheotsusega lahendamise otstarbekust. Riigikohus on 11.06.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14 p-s 15 selgitanud, et olukorras, kus vaheotsuse taotlus on esitatud, kuid lõppotsuse tegemine on lähiajal võimalik, tuleks vaheotsuse tegemist vältida ning lahendada kogu asi lõppotsusega. Vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada. Vaheotsuse tegemine on maakohtu õigus, mitte kohustus (vt ka Riigikohtu 23.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 12). Arvestades vastuhagi nõude sisu ja asjaolusid (3 tööandja poolset rahalist väljamakset perioodil oktoober-detsember 2015 kogusummas 450 eurot) puudub alus eeldada, et vastuhagi menetlemine koos põhihagiga oleks muutnud menetluse tervikuna keerukamaks ja enam menetlustoiminguid nõudvaks. Pigem on praegusel juhul aegumise küsimuse lahendamine vaheotsusega menetluse kestust tervikuna pikendanud.
3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele. Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/