Obsah (8)

§ 489§ 1045§ 491§ 101§ 128§ 76§ 82§ 127

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 10. august 2017. a, Tallinn Tsiviilasja nu

§ 489lg-st 1 ning kuni 30. septembrini 2014. a kehtinud LKindl

S §ist 39 on kahju kindakstegemine kindlustusandja kohustuseks. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et normi kaitse eesmärgiks on kannatanu kaitsmine sellise kahju eest, mis saab tekkida, kui kindlustusandja ei tee viivitamata kindlaks maksmisele kuuluvat hüvitise liiki või hüvitise õiget suurust. Antud juhul ei teinud kostja kindlaks, et veok tervikuna ei ole hävinud ning hüvitada tuleb taastusremondi maksumus ja muud otsesed kulud.

1. Kohus asus seisukohale, et uue alusvankri ostmine oli põhjendatud, kuna spetsiaalselt lõhkeainete veoks mõeldud veoki Mercedes-Benz Atego alusvankri osas järelturg puudus, milline oli ka kostja e-kirjavahetuses väljandatud seisukoht. Maakohtu hinnangul oli tõendatud hageja väide, et ta oli
2. a oktoobris olukorras, kus ta pidi kostja poolt avaldatud info pinnalt kiiresti otsustama, kuidas tagada oma ettevõtte toimimiseks vajalik ohutu lõhkeaine maanteetranspordi võimekus ning oli sunnitud
3. oktoobril
4. a uue alusvankri tellima.
5. Silberauto Eesti AS-i hinnapakkumisega on tõendatud, et hageja sai alusvankri remontimise võimalusest teada
6. märtsil
7. a, kui Silberauto Eesti AS esitas vastava hinnapakkumise. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja ei esitanud hagejale enne kui hagejal oli uus alusvanker Silberauto Eesti AS-ilt tellitud,
8. oktoobril
9. a antud asjatundja arvamust, mis viitas võimalusele, et järelturult võib leida sobivaid alusvankreid hinnaga 42 000 eurot kuni 58 740 eurot ning Silberauto Eesti AS
10. septembri
11. a pakkumist, millest nähtuvalt oli alusvankri remont võimalik. Seega jättis kostja hagejale avaldamata ning kindlustushüvitise määramisel arvesse võtmata asjas tähtsust omava info nii kasutatud alusvankri soetamise kui ka remontimise võimalikkuse kohta ning lähtus ebaõigest eeldusest, et alusvanker iseseisva asjana on hävinenud. Kostja viivitas kindlustushüvitise väljamaksmisega mitu kuud, kuna õnnetus toimus
12. juulil
13. a ja kindlustushüvitis maksti välja
14. novembril
15. a.
16. Kohus asus seisukohale, et on tõendatud, et kostja on rikkunud

§ 489

lg 1 sätestatud kindlustusandja kohustust teha viivitamata kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus ning käitunud

§ 1045lg 1 p 7 järgi õigusvastaselt.

Kohus on seisukohal, et kui kostja oleks täitnud

§ 489

lg 1 sätestatud kohustuse ning välja selgitanud hagejale tekkinud hüvitamisele kuuluva kahju suuruse, ei oleks hageja pidanud tegema kulutusi uue alusvankri hinnaga 58 356 euro ostmiseks ja veoki liiklusõnnetuse eelsesse seisu viimiseks kulutama kokku 80 979 eurot. Seega esineb põhjuslik seos kostja poolse rikkumise ning hagejale kahju tekkimise vahel. Järelikult on kostja tekitanud oma tegevusega hagejale otsese varalise kahju 17 486 euro suuruses summas. Kohus leidis, et viivise nõue kahjuhüvitise maksmisega viivitamise eest on põhjendatud. 22. Maakohus tuvastas, et kostja hüvitas hagejale menetluse kestel 240,30 eurot, s.o kulu, mis tekkis hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel avariilise veoki teelt ära vedamisega liiklusõnnetuse toimumiskohalt Silberauto Eesti AS-i teenindusse, et oleks võimalik selle veoki ülevaatamine ja kahjustuste tuvastamine ning hindamine. Kostja ei tasunud nimetatud summalt viivist põhjusel, et hageja ei olnud nimetatud nõuet varem esitanud. Kohus asus seisukohale, et viivise nõue on põhjendatud. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 35 lg 1 ja

§ 491

lg 1 alusel lasub kostjal kohustus maksta hagejale välja kindlustushüvitis avariilise veoki liiklusõnnetuse kohalt äraviimise ning Silberauto AS-i toimetamise kulud.

§ 489

lg 1 on sätestatud kindlustusandja mitte kannatanu kohustus teha viivitamata kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju 5 suurus. Seetõttu ei lasunud hagejal kohustust hakata kostjat kui kindlustusandjat eraldi teavitama sellest, et hagejal on tekkinud rahalised väljaminekud seonduvalt avariilise sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äraviimisega ja toimetamisega Silberauto AS-i. Kuna pooltel ei ole vaidlust, et avariiline veok toimetati AS-i Silberauto kostja suuniste kohaselt, siis teadis kostja veoki transpordist ning pidi kindlaks tegema ka selle kulu suuruse. Kostja oleks pidanud 240,30 euro suuruse kindlustushüvitise hagejale välja maksma samaaegselt 63 493 euro suuruse kindlustushüvitise välja maksmisega. Kuna ta seda kohustust rikkus, siis on hagejal õigus nõuda

§ 101lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel viivist.

Seega mõistis maakohus perioodi

1. juunist kuni
2. septembrini 2015.a eest seadusjärgset viivise 4,57 eurot (240,30 eurolt).
3. Maakohtu hinnangul on tõendatud ka kostja õigusvastase käitumise tulemusena hagejale tekkinud

§ 128

lg-s 3 sätestatud otsene varaline kahju õigusabikulude näol 768 eurot, kuna kostja rikkus

§ 489

lg 1 sätestatud kindlustusandja kohustust teha viivitamata kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus, mistõttu oli hageja sunnitud kasutama oma õiguste kaitseks professionaalset õigusabi. Kohus on seisukohal, et ka viivise nõue kahjuhüvitise maksmisega viivitamise eest on põhjendatud. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ulatuses, milles kostja ei ole hagi õigeks võtnud. Menetluskulud palub kostja jätta TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja kooskõlas TsMS § 163 lg 1 jätta menetluskulud poolte endi kanda.
2. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 489

lg 1, mille kohaselt peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Kostja tegi kindlustusandjana toiminguid kahju suuruse tuvastamiseks ning hüvitas kahju tuvastatud suuruses. Hageja leidis, et kostja hüvitas vale summa, tegelikust kahjust väiksema summa. Asjaolu, et hilisemalt kohtumenetluses tuvastatakse, et kindlustusandja poolt hüvitati ebaõige summa, ei anna alust

§ 489

lg 1 kohase etteheite tegemiseks.

§ 489

lg 1 rikkumise etteheide oleks asjakohane siis, kui kindlustusandja poleks teinud ühtegi toimingut kahju suuruse tuvastamiseks ning seetõttu on kindlustusandja jätnud hüvitise välja maksmata. Sellist asjaolu aga käesolevas vaidluses ei esine. 26. Kostja hinnangul on täiendava kindlustushüvitise (transpordikulud) viivis välja mõistetud seadusevastaselt.

§ 76

lg 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Õnnetuse ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse § 41 lg 5 kohaselt kui kannatanu oskab hinnata tekkinud kahju rahalist väärtust, esitab ta selle nõudes. Kostja küsis

1. novembri
2. a kirjas hagejalt, millised nõuded hagejal on kostja vastu, kuid kostja ei esitanud vastavasisulist transpordikulude nõuet enne hagiavaldust. Kostja ei teadnud, kas ja millises ulatuses on hageja transpordikulusid kandnud. Esitades transpordikulude nõude ning nõude suurust tõendava dokumendi esimest korda alles hagimenetluses on kostja käitunud

§-s 6 ja 7 märgitud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastaselt. Kostja sai hageja transpordikuludest teadlikuks

1. septembril
2. a ning tasus selle nõude
3. septembril
4. a, st kostja rahuldas hageja nõude kooskõlas

§ 82lg 3 mõistliku aja jooksul.

Transpordikulude hüvitamine viibis üksnes hagejast tingitud asjaoludel, mistõttu puudub alus nendelt kuludelt viivise väljamõistmiseks kostjalt. Antud juhul ei andnud hageja alust transpordikulude nõude esitamiseks ning transpordikulude sissenõudmisega seotud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda (TsMS § 168 lg 6). 6

1. Kohus on otsuse punktis 19 asunud seisukohale, et tõendamist on leidnud asjaolu nagu kostja oleks väitnud, et alusvankri remont ei ole võimalik. Kostja ei ole eeltoodud väidet esitanud. Vastupidi, kostja kirjutas hagejale
2. oktoobril
3. a, et alusveoki remont ei ole remonditöökodade hinnangul majanduslikult põhjendatud (I kd, tl 23). Kostja ei ole väitnud, et remont ei ole tehniliselt võimalik või et remondi maksumus ületaks uue veoki väärtuse. Silberauto Eesti AS-i hinnangul saab kahjustunud alusvankri liiklusõnnetuse eelseks väärtuseks pidada 39 760 - 42 600 eurot. Silberauto Eesti AS-i
4. märtsil
5. a esitatud remondipakkumise kohaselt maksab alusvankri remont 48 144,27 eurot. Kui võrrelda Silberauto Eesti AS-i hinnangut alusvankri väärtuse kohta (kõige rohkem 42 600 eurot) ning alusvankri remondi maksumuse kohta (48 144,27), siis ületas alusvankri remondi maksumus alusvankri väärtust ning kostja järeldus kogutud tõendite põhjal oli õige – alusvankri remonti ei olnud nende tõendite põhjal majanduslikult põhjendatud teostada. Kostjal puudus alus kahelda Silberauto Eesti AS-i arvamuses, kes igapäevaselt tegelebki nii uute kui ka kasutatud veokite müügi ja remondiga.
7. veebruari
8. a istungil kinnitas hageja, et alusvankri asendamine uuega oli hageja otsus. Hageja on ka teistes menetlusdokumentides asunud seisukohale, et alusvankri remontimine ei ole mõistlik. Kuivõrd uue alusvankri ostmine oli hageja äriline otsus, siis ei ole kostja poolt

§ 489lg 1 rikkumise etteheide asjakohane.

1. Veoki remondi maksumuse ja väärtuse tuvastamiseks tehtud eksperthinnangu kohaselt oleks veoki põhjendatud remondi maksumus seisuga
2. november
3. a olnud 70 737,28 eurot (sisaldab nii lisavaruse mahavõtmise kui ka hilisemaid paigaldamise kulusid) ning veoki väärtus oli
4. juuli
5. a liiklusõnnetuse eelselt 49 416 eurot. Kuigi ekspertiisi hinnangu põhistavas osas ei ole arvestatud kostja esitatud tõendeid, on kostja otsustanud kahju hüvitamisel aluseks võtta ekspertiisis märgitud remondi maksumuse summas 70 737,28 eurot.
6. Faktiliselt hüvitas kostja kahjustatud isikule 63 493 eurot ja veoki transpordikulud 240,30 eurot. Eksperthinnangu kohaselt oleks saanud veokit remontida 70 737,28 euro eest. Hageja otsustas ohutuse mõttes veokit mitte remontida ning osta uue veoki. Uue veoki soetamise ning eritehnika paigaldamise kulud kokku olid 80 979 eurot. LKindlS § 47 lg 3 lause 2 kohaselt tuleb hüvitada kindlustusjuhtumieelse taastamise mõistlikud kulud. Eksperdi hinnangule tuginedes saab endise olukorra taastamise mõistlikeks kuludeks pidada 70 737,28 eurot (remondi summa).
7. Lisaks eelnevale on kohus jätnud kindlustushüvitise väljamõistmisel õigusvastaselt kohaldamata LKindlS § 37, mille kohaselt läheb hüvitatud asja omandiõigus kindlustusandjale, kui kindlustusandja hüvitab asja hävimise või kahjustamise korral asja tavalise hinna täielikult. Kui asja kindlustusandjale üle ei anta, siis omandiõigus üle ei lähe ja hüvitist vähendatakse asja kindlustusjuhtumi järgse hinna võrra. Antud juhul ei andnud hageja kahjustatud veokit ehk jäänukit kostjale üle. Hageja ostis uue veoki ning nõudis uue veoki väärtuse hüvitamist. Faktiliselt mõistis maakohus välja uue veoki väärtus arvestamata LKindlS-i §-s 37 teises lauses sätestatut.

§ 127

lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Kostja hinnangul oli kahjustatud veoki väärtus 3500 eurot, mis tuleb hüvitisest maha arvestada. Vastus kaebusele

1. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud palus jätta kostja kanda. 7 Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja esiletoodud ja tõendatud asjaolud annavad aluse lugeda nõuet tervikuna põhjendatuks.
3. Apellatsioonkaebuses on kostja valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Erinevalt kostjast, leiab kolleegium, et maakohus on käsitlenud kõiki vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks hagi kuulub vaatamata kostja vastuväidetele rahuldamisele. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega, hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtust erinevale seisukohale. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.
4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et nõustub maakohtu seisukohaga, mille järgi tuleb vaidlusaluse veoki alusvankrit ja pealisehitist pidada üheks terviklikuks asjaks ehk lõhkeainete veoks mõeldud erisõidukiks, millele oli väljastatud üks registreerimistunnistus. Õige on maakohtu seisukoht, et uue alusvankri ostmine oli kõnealusel juhul põhjendatud, kuna tuvastatud asjaolude järgi sarnastel alusvankritel järelturg puudus ning võimalusest alusvankrit remontida sai hageja teada ligi viis kuud hiljem. Sellises olukorras oli hageja poolt endise olukorra taastamiseks kokku 80 979 eurot suuruste kulude tegemine möödapääsmatu ning kostjal tuleb kahjuhüvitise seni maksmata osa hagejale välja maksta. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostjal on kohustus kuni
5. septembrini
6. a kehtinud LKindlS § 34 lg 2 ja § 35 lg 1 alusel kohustus hüvitada asja kui terviku kahjustamisest tekkinud kogu kahju.

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. 36. Ringkonnakohus on maakohtuga ühte meelt ka selles, et tulenevalt

§ 489lg-st 1 ning kuni 30. septembrini 2014. a kehtinud LKindl

S §-ist 39 oli kahju kindakstegemine kindlustusandja kohustuseks. Selle kohustuse rikkumise tõttu on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt välja hageja poolt enda õiguste jalule seadmiseks tehtud kohtueelsed kulutused õigusnõustamisele. Samuti kuulub vajalike kulutuste hulka vigastada saanud sõiduki transpordikulu. Tegemist on kuluga, mis on

§ 128lg 3 järgi samuti hüvitatav (vt selle kohta nt Riigikohtu 6.

mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 21). Kahjuhüvitise õigeaegse maksmata jätmise tõttu on maakohus pidanud hageja viivisenõuet

§ 101lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel õigesti põhjendatuks.

1. Kuna esimese astme kohus on eeltoodu põhjal kõigile hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.
2. Apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimuse osas, mis puudutab alusvankri saatust, on kostja ise õigest viidanud LKindlS § 37, mille kohaselt läheb hüvitatud asja omandiõigus kindlustusandjale, kui kindlustusandja hüvitab asja hävimise või kahjustamise korral asja tavalise hinna täielikult. Hageja ei ole menetluses kostja õigust jäänukile vaidlustanud ega kahjustada saanud alusvankri kostjale loovutamisele 8 vastuväiteid esitanud. Seepärast on maakohus jätnud põhjendatult jäänuki väärtuse hüvitisest maha arvestamata.
3. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
5. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus juhul, kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 4 järgi määrab juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, menetluskulude rahalise suuruse kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu otsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab antud juhul menetluskulude rahalise suuruse vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
6. Seoses kohtunik Reet Allikvere ja kohtunik Margo Klaari eemalviibimisega asendasid neid apellatsioonkaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Ande Tänav ja kohtunik Mati Maksing. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 9