Obsah (4)

§ 140§ 139§ 141§ 100

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord 3-16-1378

§ 140

lg 2 p 2, 3, 4;

§ 139

lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja karistati 1 aasta 3 kuu vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga. 4 2) Narva Linnakohtu poolt 16.06.1999. a mõisteti süüdi

§ 139

lg 2 p 2;

§ 140

lg 2 p 1, 3, 4;

§ 141

lg 2 p 3, 4;

§ 100alusel ja karistati 8 aasta vangistusega.

Karistusele liideti Narva Linnakohtu 15.12.

1. a otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks karistuseks mõisteti 9 aastat vabadusekaotust. 3) Narva Linnakohtu poolt mõisteti 01.03.
2. a süüdi

§ 139

lg 2 p 1, 2, 3;

§ 140lg 2 p 1, 2, 3 alusel ja karistati 2 aasta vangistusega.

Karistusele liideti osaliselt 16.06.

1. a Narva Linnakohtu otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 9 aastat 6 kuud vangistust.
2. Sissesõidukeelu alusena on vaidlustatud otsuses kohaldatud ka VSS § 29 lg 1 p-i 1, kuna kaebaja Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele piisavalt põhjendatud. Arvestades eelpool väljatoodud kaebajale mõistetud kriminaalkaristusi nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja senine kuritegelik käitumine on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Ka Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-114 leidnud, et kuriteo toimepanemise fakt on avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (otsuse p 17). Kaebaja on peaaegu kogu oma täiskasvanu elu elanud kuritegelikult ning viibinud vanglas alates
3. eluaastast, v.a lühiajalised perioodid, mille kestel sooritas ta uued ja rasked kuriteod. Kohtu hinnangul ei ole kahtlust, et tapmise näol on tegemist äärmiselt raske kuriteoga, seda enam, et kaebaja on tapmise toimepanemise tõttu süüdi mõistetud kahel korral. Kaebaja käitumist hinnates saab järeldada, et tegemist on isikuga, kellele süü- ja kuritegude toimepanemine on saanud eluviisiks ning ta võib kujutada ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele ka pärast vanglast vabanemist. Vaidlustatud otsuses tugines vastustaja kaebaja ohtlikkuse hindamisel täiendavalt ka Tartu Vanglas läbiviidud riskianalüüsile (tl 49 pöördel-50), mille kohaselt on kaebaja kõrgohtlik konkreetsetele täiskasvanutele (ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju) ning ohtlik avalikkusele (ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või ümbritsevad olud). Kaebaja kujutab ohtu eelkõige tema seltskonnas viibivatele või temaga lähisuhetes olevatele naissoost isikutele. Kaebajat iseloomustab agressiivne käitumine ning enda isiklike vajaduste, eesmärkide ja heaolu saavutamine vägivalla abil. Selline käitumismudel annab märku tema piiratud probleemilahendusoskusest, madalast empaatiavõimest ning suutmatusest ette näha oma tegudega kaasneda võivaid võimalikke tagajärgi. Kaebaja senist elustiili võib pidada riskivaks ja hoolimatuks, teiste inimeste heaolu mittearvestavaks, vägivalla kasutamine on olnud korduv. Tema ettearvamatu ja vägivaldne käitumine ohustab kogu ühiskonda tervikuna. Alkoholi tarvitamisel suureneb tema ohtliku käitumise s.o teisi isikuid kahjustava käitumise esinemise tõenäosus. Kohtul puudub alus kahelda selles, et riskihindamine ei oleks kaebaja suhtes nõuetekohaselt läbi viidud. Kohtu hinnangul kinnitab riskianalüüs täiendavalt, et kaebajast lähtuda võiv oht on reaalne ja piisavalt tõsine.
4. Pärast isikust lähtuva ohu kindlakstegemist kaalus vastustaja sissesõidukeelu kohaldamisel ka seda, kuidas sissesõidukeeld mõjutab kaebaja erahuvisid, eelkõige tema õigust perekonnaelule ja muudele eraelulistele suhetele. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 8 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas 5 seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et käesoleval juhul kaalub avalik huvi üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja siinkohal teinud kaalutlusviga. Eelkõige on antud juhul sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel kaalukaks argumendiks alaealise lapse olemasolu, kes elab Eestis. Samas aga on kaebaja ka ise kohtule esitatud kaebuses kinnitanud, et ta oma pojaga ei suhtle. Samuti puudub nende vahel perekondlik sõltuvussuhe, kuna kaebaja laps elab koos oma emaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei pruugi tegu olla konventsiooni rikkumisega, kui laps ei sõltu vanemast ja isikul on võimalik suhelda lapsega sidevahendite abil (EIK 08.01.
5. a otsus nr 10606/07, Joseph Grant v Ühendkuningriik, p 40). Tõendatud ei ole ka, et kaebaja ja tema vanemate või õe vahel esineks erakorraline sõltuvussuhe, seda enam, et kaebaja on peaaegu kõik oma täiskasvanu aastad veetnud vanglas.
6. Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud ka asjaoluga, et kaebaja on kogu oma elu Eestis elanud, mis iseenesest küll räägib sissesõidukeelu kohaldamise vastu. Samas aga ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ka sel juhul sissesõidukeelu seadmine välistatud (EIK 23.06.
7. a otsus asjas nr 1638/03: Maslov vs. Austria, p 75). Kohtu hinnangul on antud juhul kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele kaalukam.
8. Samuti on vastustaja hinnanud sidemeid kodakondsusjärgse riigiga. Kaebajal küll puuduvad enda sõnul Venemaa Föderatsioonis tuttavad ja sugulased, ent siinjuures nõustub kohus vastustajaga, et kuivõrd kaebaja on säilitanud vene keele oskuse ning astunud ise Venemaa Föderatsiooni kodakondsusesse, siis näitab see, et ta on siiski säilitanud seose oma kodakondsusjärgse riigiga ega soovi ennast Eesti Vabariigiga siduda.
9. Eelnevat arvestades leiab kohus, et puudub alus Siseministeeriumi 10.06.
10. a otsuse nr 1-24/85 tühistamiseks. Vastustaja on diskretsiooni teostanud õiguspäraselt ning kõik asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud. Kohus jätab R. Umjarovi kaebuse rahuldamata.
11. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 6