← Eesti

3-16-78/38

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 233§ 200§ 108§ 109§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2017, Tallinn

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses 3-16-78 (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. PH on alates 14.04.2014 viibinud vahistatuna kinnipidamisasutuses ning esitas 15.09.2015 Tallinna Vanglale taotluse võimaldada talle pikaajaline kokkusaamine oma elukaaslasega. Tallinna Vangla tagastas 08.10.2015 otsusega nr 5-8/15/26150-2 taotluse läbivaatamatult, sest vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5 välistab vahistatu pikaajalised kokkusaamised. Tallinna Vangla jättis 10.12.2015 vaideotsusega nr 5-15/34297-2 rahuldamata PH vaide pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumise peale.
  2. PH esitas 11.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Vangla 08.10.2015 otsus nr 5-11/15/27393-2 ja 10.12.2015 vaideotsus nr 5-15/34297-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendama tema 15.09.2015 taotluse uuesti.
  3. Tallinna Halduskohus tunnistas 19.05.2016 otsusega VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis selle kohaldamata osas, milles säte välistab vahistatu pikaajalised kokkusaamised, tühistas Tallinna Vangla 08.10.2015 otsuse ja 10.12.2015 vaideotsuse ning kohustas Tallinna Vanglat lahendama uuesti PH taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks.
  4. Riigikohus jättis 16.11.2016 otsusega nr 3-4-1-2-16 muu hulgas Tallinna Halduskohtu 19.05.2016 otsuses nr 3-16-78 sisaldunud taotluse rahuldamata, leides, et VangS § 94 lg 5, mis sätestab, et vahistatule ei kohaldata VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist, on põhiseadusega kooskõlas. Riigikohus jäi 04.04.2011 otsuses nr 3-4-1-9-10 võetud seisukoha juurde, et vahistatu puhul ei ole võimalik saavutada jätkuva kuritegude toimepanemise vältimise eesmärke mõne isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse abinõuga kui pikaajaliste kokkusaamiste keelamine (p 104). Lisaks märkis Riigikohus, et vahistuse põhjendatuse kontrolli reguleerivad kriminaalmenetluse seadustiku sätted võimaldavad kaaluda vahistatu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive proportsionaalsust kriminaalasja menetluse käigus (p 111). Seega ei saa VangS § 94 lg 5 olla põhiseadusevastane ka põhjusel, et säte ei jäta vanglale kaalutlusõigust vahistatule pikaajalise kohtumise keelamise otsustamisel (p 113). Kuna PH perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riivet on tema suhtes kohaldatud tõkendi jätkuva põhjendatuse kontrolli menetlustes korduvalt kaalutud, ei olnud Riigikohtul kahtlust selles, et VangS § 94 lg 5 on kaebaja olukorda arvesse võttes põhiseaduspärane (p 134). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  5. Tallinna Vangla palub 07.12.2016 apellatsioonkaebuses (täiendatud 21.07.2017) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta PH kaebus rahuldamata. 2

(4)3-16-78 Kuna Riigikohus jättis 16.11.2016 otsusega nr 3-4-1-2-16 halduskohtu taotluse rahuldamata, siis jättis halduskohus VangS § 94 lg 5 alusetult kohaldamata ja see on toonud kaasa asjas ebaõige otsuse tegemise. Riigikohus hindas muu hulgas konkreetselt PH olukorda ning leidis, et VangS § 94 lg-s 5 sätestatud absoluutne keeld on praegusel juhul põhiseaduspärane ega riiva ebaproportsionaalselt kaebaja põhiõigust perekonnaelule. Olenemata sellest, et kaks kohtunikku jäid lahendi suhtes eriarvamusele, on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad

§ 233

lg-st 1 tulenevalt asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, mistõttu ei saa praeguses vaidluses enam asuda seisukohale, et VangS § 94 lg 5 riivab ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi. Kuna VangS § 94 lg 5 välistab vahistatu pikaajalised kokkusaamised ega jäta vanglale selles osas kaalutlusõigust, puudus vanglal õiguslik võimalus PH 15.09.2015 taotlust rahuldada. Olukorras, kus PH oli vahistatu staatuses ja seadus keelas imperatiivselt vahistatute pikaajalised kokkusaamised, puudus kaebajal subjektiivne õigus vastavat taotlust esitada ning vanglal oli õigus jätta taotlus läbi vaatamata. Kaebajale on olnud VangS § 94 lg 1 alusel tagatud võimalus lühiajalisteks kokkusaamisteks, et säilitada ja luua lähedasi suhteid oma perekonnaliikmetega.

  1. PH vaidleb 17.01.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata. Tuleb silmas pidada, et Riigikohtu 16.11.2016 otsuse nr 3-4-1-2-16 tegemisel jäid kaks kohtunikku selle suhtes eriarvamusele, juhtides tähelepanu, et perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse hindamine vahistamise jätkuva põhjendatuse kontrolli menetluses on problemaatiline. Ka PH vahistuse põhjendatuse kontrolli raames koostatud kohtumäärustest ei nähtu keskendumist tema perekonnaelu puutumatuse riive hindamisele. Kaebaja vahi all hoidmine ei tähenda automaatselt, et riigi intensiivne sekkumine tema perekonnaellu oleks õigustatud. PH on viibinud vahi all juba ligi kolm aastat ning rahvakohtuniku vahetumise tõttu algas tema kriminaalasjas kohtupidamine
  2. a lõpust otsast peale, mis veelgi pikendab kaebaja vahistuse kestust. Sellist olukorda saanuks varurahvakohtuniku kaasamise korral vältida, kuid selle eest ei saa vastutada kaebaja. Tekkinud viivitus muudab küsitavaks kogu isiku vahi all pidamise põjendatuse, arvestades eriti tema perekonnaelu puutumatuse riivet (nt on kaebaja saanud vahi all viibimise ajal esmakordselt vanaisaks, kuid pole oma lapselast kordagi näinud). Oluline on seegi, et kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni tuleb isikut käsitada süütuna ning kohtumisõiguse piiramiseks peaksid esinema konkreetsed põhjused (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23.06.2015 otsus nr 39633/10: Costel Gaciu vs. Rumeenia). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  4. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.05.2016 otsusega PH kaebuse üksnes põhjusel, et hindas VangS § 94 lg-st 5 tuleneva vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste piirangu põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis selle asja lahendamisel kohaldamata. Halduskohtu otsuse alusel käivitunud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemusel tehtud Riigikohtu 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 asuti seevastu seisukohale, et VangS § 94 lg 5 on põhiseadusega kooskõlas ning seda ka konkreetselt PH-ga seotud asjaolusid arvestades. Kuivõrd Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-2-16 hinnanud nii VangS § 94 lg-st 5 tuleneva vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste keelu proportsionaalsust üldiselt kui ka selle piirangu kohaldamist praeguse vaidluse asjaoludel, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastavaid põhjendusi üle korrata. Riigikohtu otsuse tagajärjel on ilmne, et halduskohus jättis VangS § 94 lg 5 praeguses vaidluses kohaldamata ebaõigesti. 3

(4)3-16-78
  1. Tallinna Vangla 08.10.2015 otsus nr 5-8/15/26150-2 ja selle kohta tehtud Tallinna Vangla 10.12.2015 vaideotsus nr 5-15/34297-2, millega keelduti vahistatu staatuses olnud PH-le võimaldamast pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslasega, on kooskõlas VangS § 94 lg-ga 5, mis ei jäta vanglale kaalutlusõigust küsimuses, kas võimaldada vahistatule pikaajalist kokkusaamist või mitte. Üksnes juhul, kui Riigikohus oleks tunnistanud VangS § 94 lg 5 kehtetuks, võinuks kaebajal tekkida VangS § 25 ja § 90 lg 1 alusel õigus nõuda vanglalt pikaajalise kokkusaamise võimaldamist ja selle taotluse lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kaalumist. Kuna VangS § 94 lg 5 on jätkuvalt kehtiv, siis on ka vaidlustatud haldusaktid õiguspärased ning PH kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Olukorras, kus vahistuse põhjendatuse kontroll ei ole halduskohtu pädevuses, vaid see toimub kriminaalmenetluse raames, ei saa ringkonnakohus haldusasja läbivaatamisel hinnata, kas üldkohtud on PH jätkuva vahistuse põhjendatust kontrollides piisavalt arvestanud ja analüüsinud pikaajalise vahi all pidamisega kaasnevat kaebaja perekonnapõhiõiguse riivet või mitte. Samuti on vaidluse esemeks üksnes Tallinna Vangla 08.10.2015 keeldumine, mille aluseks oli PH 15.09.2015 taotlus, ning praeguses asjas ei ole seetõttu võimalik hinnata ka seda, kas kaebaja perekonnapõhiõiguse riive võiks olla hiljem muutunud veelgi intensiivsemaks. Kaebaja viidatud asjaolu, et kohtulik arutamine kriminaalasjas nr 1-15-693 on rahvakohtuniku vahetumise tõttu alanud
  2. a lõpus algusest peale, mistõttu pikeneb kriminaalasja lahendamise aeg veelgi oluliselt, on samuti võimalik võtta arvesse kriminaalmenetluses tema vahistuse jätkuva põhjendatuse kontrollimisel (viimati on PH vahistus loetud jätkuvalt põhjendatuks Harju Maakohtu 19.09.2017 määrusega). Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebajal on võimalik perekondlikke sidemeid luua ja säilitada ka lühiajalistel kokkusaamistel oma lähedastega.
  3. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 3 alusel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 19.05.2016 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab PH kaebuse rahuldamata. 11.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (

§ 109

lg 4).

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et PH on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 10). Tallinna Vangla on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Menetlusosalised ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.