← Eesti

2-16-123285/28

Obsah (4)§ 100§ 101§ 108§ 6

Tsiviilasi nr: 2-16-123285 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2017, Tallinn Tsivii

§-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

  1. aastal oli töötasu alammäär 430 eurot kuus, millest ½ oli 215 eurot ning alates 01.01.2017 on kuupalga alammäär 470 eurot, millest ½ on 235 eurot.
  2. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige laste põhjendatud vajadusest tagamaks laste arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue oli esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras ja sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-121-15, p 14). Kuna hagejad palusid kostjalt välja mõista elatise miinimummääras, siis ei tulnud laste kulusid tõendada.
  5. Asjaolud, mis olid kostja poolt välja toodud, ei andnud alust hageja nõude vähendamiseks. AL, JT ja LP kirjelduste (tl 52-56) põhjal võis järeldada, et kostja oli lastega tegelenud, kuid naabrite tunnistused ei tõendanud kostja kulusid. Riigikohus on sedastanud, et pelgalt vanema ja laste koosveedetud aja maht ei mõjuta elatist.
  6. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine perioodi 01.01.2016 – 31.10.2016 eest ei ole põhjendatud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et elatise tagasiulatuval väljamõistmisel tuleb arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärele. Arvestades asjaolu, et maakohus mõistis kostjalt välja kolme lapse igakuise elatise miinimummääras, oleks tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjale ebamõistlikult koormav. Hagiavalduse kohaselt oli kostja osaliselt ülalpidamiskohustust täitnud. Puuduvad tõendid, et hagejad oleks perioodil 01.01.2016 – 31.10.2016 nõudnud kostjalt ülalpidamise andmist. Elatise varasemat mittenõudmist kinnitas ka kostja kohtuistungil. Hagejad ei lükanud seda väidet ümber. Vanemale ei saa kulutuste nõue tulla tagantjärele üllatusena. Kuna elatise võlgnevus ja jooksev elatis tuleb kolmele lapsele ühest allikast (kostjalt), siis võib see kaasa tuua kostjale ka jooksva elatise tasumisel raskused.
  7. 14.02.2017 menetlusdokumendis palusid hagejad lisaks hagiavalduses toodud nõuetele kostjalt välja mõista perioodi 01.11.2016 – 28.02.2017 eest elatiste võlgnevuse arvestusega 215 eurot kuus hageja kohta ehk kokku 1130,75 eurot. Maakohus leidis, et nõuet ei olnud menetlusstaadiumis, kus 31.01.2017 oli toimunud kohtuistung ja kohus teavitas menetlusosalisi lahendi avalikustamisest 15.02.2017 – 16.02.2017, esitada enam võimalik. Kostjal ei saanud mõistlike pingutustega nõude kohta arvamust esitada ja oma väiteid tõendada. Pooltel oli võimalus kuni 14.02.2017 esitada tõendeid, taotlusi ja avaldusi nendele asjaolude kohta, mis olid kohtu ette toodud enne sisulist 4

(8)Tsiviilasi nr: 2-16-123285 arutamist. Esitatud nõue oli ka seetõttu põhjendamatu, et võlga sooviti sisse nõuda etteulatuvalt perioodi kuni 28.02.2017 eest, s.t perioodi eest, mis ei olnud veel saabunud. Tulenevalt eeltoodust jättis maakohus elatise võla nõude perioodi 01.11.2016 – 28.02.2017 eest läbi vaatamata. Apellatsioonkaebus
  1. 10.03.2017 esitasid hagejad apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada Harju Maakohtu 16.02.2017 otsuse osas, milles maakohus mõistis välja elatise alates 24.11.2016 ja välja mõista igakuine elatis alates 01.11.
  2. Apellandid palusid maakohtu otsuse tühistada tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmise osas ja välja mõista tagasiulatuv elatis perioodi eest 01.01.2016 kuni 31.10.2016 summas 1173,33 eurot igale hagejale.
  3. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud elatise maksmise perioodid. Maakohtu põhjendused on vastuolulised ning segadust tekitavad ja neist ei nähtu, kuidas on kohus otsuseni jõudnud elatise perioodide määramisel.
  4. Maakohus on elatise välja mõistnud alates 24.11.2016, jättes arvestamata ajavahemiku, millal oli esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus. Maakohus ei ole põhjendanud, millisele normile tuginedes jõudis ta järeldusele, et hagi tuleb rahuldada alates hetkest, kui täiendatud hagiavaldus maakohtusse jõudis. Kaebuse esitajad selgitavad, et nad nõudsid hagiavalduses tagasiulatuvalt elatist 01.01.2016 – 31.10.2016 arvestusega, et elatis tuleb maksta jooksva kuu eest ette ehk 2016 oktoobrikuu elatis oleks tulnud tasuda septembri lõpuks 2016 või hiljemalt 10.10.2016, kui hagejad esitasid maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Selle arvestusega oli esitatud igakuise elatise nõue alates 01.11.2016 ja koostatud tagasiulatuva elatise nõue ja arvestus perioodi 01.01.2016 – 31.10.2016 eest.
  5. Apellandid on seisukohal, et maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2, 3, 4 ja 7 on omavahel vastuolus. Mõistes välja elatise alates 24.11.2016 tunnustas maakohus elatise nõuet alates sellest hetkest. Kuna kohtumenetlus kestis neli kuud ja kostja sel perioodil elatise nõuet ei täitnud seaduses sätestatud miinimumi ulatuses, hakkas tekkima elatise võlg. Maakohtu otsuse resolutsioonist saavad apellandid aru, et kostja on kohustatud elatist tasuma alates 24.11.
  6. Samas otsuse resolutsiooni p-st 7 saab järeldada, et kostja ei pea tasuma elatise võlga, mis on tekkinud menetluse ajal.
  7. Apellandid leiavad, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, milliste tõenditega on tõendatud, et kostja on täitnud ülalpidamiskohustust enne 01.11.2016 kokku 9956,11 eurot. Maakohus on tuginenud AT poolt esitatud kulude tabelile, kuid sealt ei nähtu, et kõik kulutused oleksid tehtud lastele. Nimetatud tabel on nimekiri kostja erinevatest kulutustest, millest vaid 160 eurot on lastele tehtud kulutus. Maakohus leidis, et tagasiulatuva elatise nõue ei tohiks olla üllatuslik, kuid kostja maksis juba 18.08.2016 elatist, see oli mitu kuud enne kui hagejad esitasid maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning see tõendab, et tagasiulatuva elatise nõue ei olnud kostjale üllatuslik. Hagejad on maakohtule esitanud kontoväljavõtte, millest nähtub, et kostja on osaliselt elatist maksnud, järelikult on hagejad kostja käest elatist küsinud. Hagejate seaduslik esindaja esitas juba 25.09.2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, seegi tõendab, et hagejad on ka varem elatist nõudnud. 5
(8)Tsiviilasi nr: 2-16-123285
  1. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et tagasiulatuva elatise nõude osas on hagejad vähendanud elatise nõuet igas kuus. Hagejad vähendasid elatise nõuet tagasiulatuva perioodi eest 100 eurot igas kuus kommunaalkulude eest, mida kostja on tasunud perioodil jaanuar kuni oktoober 2016, kokku 1000 eurot. Samuti arvestas laste ema tagasiulatuva elatise nõudest maha kostja poolt laste emale jaanuar kuni september pangaarvele tasutud 520 eurot elatist ja kostja ema poolt tasutud 150 eurot, kokku 670 eurot. Samuti on laste ema arvestanud maha kostja panuse laste toidule summas 42 eurot kuus lapse kohta, kokku 3 x 42 x 10 = 1260 eurot. Seega on tagasiulatuva elatise suurus 6450 –1000 – 670 – 1260 = 3520 eurot 3 lapse kohta, s.t ühe hageja kohta 1173,33 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
  2. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada seoses menetlusõiguse normide rikkumisega ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.
  4. Kolleegium kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohtu otsus on edasi kaevatud, s.t tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmise ja igakuise elatise väljamõistmise alguse kuupäeva osas. Elatise väljamõistmist

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras alates 24.11.2016 ja elatise maksmist hagejate ema arveldusarvele ei ole vaidlustatud.

  1. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti igakuise elatise välja mõistnud alates 24.11.
  2. Hagejad esitasid 10.10.2016 Pärnu Maakohtule avalduse igakuise elatise saamiseks. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega on hagejatel õigus nõuda

§ 100lg-s 1 sätestatud igakuise elatise väljamõistmist alates 10.10.2016.

Hagejad on maakohtule esitatud menetlusdokumentides määratlenud erinevaid kuupäevi, millest alates nad soovivad igakuist elatist. Maakohus ei ole hagejate tähelepanu sellele juhtinud. Viimases 14.02.2017 menetlusdokumendis on hagejad palunud välja mõista igakuise elatise alates 01.11.2016 ja perioodi eest alates 01.01.2016 kuni 31.10.2016 on hagejad palunud välja mõista elatise tasumata jätmise tõttu sellel perioodil tekkinud kahju (tagasiulatuv elatis).

§ 108

sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Seega oleks tagasiulatuvat elatist hagejatel õigus nõuda kuni 10.10.2016, s.t ajani, kui nad esitasid maksekäsu kiirmenetluse avalduse elatise saamiseks.

  1. Kolleegium leiab, et hagejate elatise nõuet tuleb käsitleda viisil, et nad on igakuist elatist nõudnud alates 10.10.
  2. Käsitledes hagejate nõuet selliselt, et nad on igakuist elatist nõudnud alates 01.11.2016, oleks hagejate õigus saada ülalpidamist rikutud, kuna hagejad jääksid ülalpidamiseta ajavahemikus 10.10.2016 kuni 31.10.
  3. Eeltoodud käsitlus ei riku kostja õigusi, sest hagejad on nõudnud

§ 6

(8)Tsiviilasi nr: 2-16-123285 108 järgi tagasiulatuvat elatist samal põhimõttel kui igakuist elatist ja

§ 108järgi esitatud nõude rahuldamata jätmise osas on maakohtu otsus vaidlustatud.

Arvestades, et tegemist on alaealiste laste elatise nõudega, oleks maakohus pidanud hagejatele selgitama nende nõude ebatäpsust. Toimiku materjalidest nähtuvalt maakohus seda teinud ei ole.

  1. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas kostja on täitnud perioodil 10.10.2016 kuni 24.11.2016 kohustust hagejaid ülal pidada. Hagejad tõid esile, et kostja lahkus nende juurest elamast Kloogalt 01.10.2016 ja pärast seda on ta panustanud hagejate ülalpidamisse, tasudes 10.10.2016 100 eurot ja 26.10.2016 120 eurot. Kolleegium leiab, et seda summat ei saa pidada piisavaks panuseks hagejate ülalpidamisel. Kloogal asuva korteriomandi omandamiseks võetud laenu tagasimaksete tasumist kostja poolt ei saa arvestada hagejate ülalpidamiskulu katmisena. Korter on kostja ja hagejate ema ühisvara ning laenu tasudes täitis kostja enda kohustust. Muude kulutuste tegemist selles ajavahemikus kostja tõendanud ei ole.
  2. Arvestades eeltoodut tuleb

§ 100

lg 1 ja § 101 lg-te 1 ja 2 järgi alates 10.10.2016 kostjalt välja mõista igale hagejale elatis määras, mis vastab Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud poolele kuupalga alammäärale.

  1. Hagejad on maakohtu ette toonud asjaolud, mille kohaselt on kostja pärast maksekäsu kiirmenetluse algust andnud ülalpidamiseks: 10.10.2016 100 eurot, 26.10.2016 120 eurot, 25.11.2016 150 eurot ja 09.01.2017 400 eurot (tl 100). Kolleegium leiab, et eeltoodud summasid tuleb arvestada käesoleva lahendi täitmisel, kuna selles osas on kostja elatise tasumise kohustuse täitnud.
  2. Hagejate ema on saanud vastavalt kuni 31.12.2016 kehtinud ElatisAS § 2 lg-le 1 ja alates 01.01.2017 kehtiva perehüvitise seaduse § 49 lg-le 3 elatisabi summas 1474,10 eurot (tl 15, 84), millest 01.02.2017 seisuga oli välja makstud 1019,25 eurot. Tulenevalt kuni 31.12.2017 kehtinud ElatisAS §-st 10 ja alates 01.01.2017 kehtivast perehüvitiste seaduse § 57 lg-st 1 on riigil väljamakstud summade osas tagasinõude õigus kohustatud isiku, s.t kostja vastu. Ka eeltooduga tuleb käesoleva lahendi täitmisel arvestada.
  3. Perioodi eest 01.01.2016 kuni 09.10.2016

§ 108

järgi väljamõistetava tagasiulatuva elatise nõude on maakohus õigesti jätnud rahuldamata. Vaidlust ei ole, et kuni 01.10.2017 elasid hagejate vanemad koos ja kandsid ka koos kulusid, s.t kostja on hagejaid ülal pidanud. Nii on kostja kandud eluaseme ja selle soetamisega seotud kulud, osaliselt toidu- ja transpordikulud ning kandnud hagejate ema arvelduskontole raha laste ülalpidamiseks. Hagejate ema on pidanud hagiavalduses kostja poolt antud ülalpidamist ebapiisavaks, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et hagejate ema on elatise nõudega enne perioodil 01.01.2016 kuni 09.10.2016 kostja poole pöördunud. Kohtule on esitatud hagejate vanematevaheline e-kirjavahetus, millest nähtub, et ema on pöördunud kostja poole 10.10.2016. Kuna ei ole tõendatud, et kostja poolt enne 10.10.2016 antud elatis ei olnud piisav, siis puudub alus nõude rahuldamiseks. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 tehtud lahendi p-des 19 ja 20 selgitanud, et

§ 108

mõte on kaitsta ka ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku 7

(8)Tsiviilasi nr: 2-16-123285 tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel. Kolleegium leiab, et kuna kostja on vähemalt osaliselt hagejate ülalpidamise kohustust täitnud, hagejad ei ole tõendanud enne 10.10.2016 elatise nõudmist ja kostja peab tasuma igakuiselt hagejatele

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras elatist töötasust, mis on brutosummas 1600 eurot ja millest tuleb tasuda ka ühisvara soetamiseks võetud laenumaksed, siis tagasiulatuva elatise väljamõistmine võib kostja asetada olukorda, kus tal ei jätku vahendeid enda vajaduste rahuldamiseks. 33. Kolleegium nõustub apellantidega, et vaidlustatud maakohtu otsus on vastuoluline. Nii on maakohus igakuise elatise välja mõistnud alates 24.11.2016

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras (p-d 2-4), kuid otsuse p-s 7 jätnud läbi vaatamata nõude elatise võla perioodi eest 01.11.2016 kuni 28.02.2017 saamiseks. Kolleegium selgitab, et hagejad ei esitanud 14.02.2017 menetlusdokumendis uut nõuet tagasiulatuva elatise saamiseks, vaid summeerisid igakuise elatise nõude viisil, kus oli arvestatud kohtumenetluse ajal kostja poolt tasutud elatist ja riigilt saadud elatisabi. Sellisel viisil elatise nõude esitamine ja rahuldamine välistab hiljem täitemenetluses tekkida võivaid probleeme. Eeltoodu tõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagejate nõude elatise võla perioodi 01.11.2016-28.02.2017 eest läbi vaatamata (otsuse p 7). Menetluskulude jaotus

  1. Maakohus jättis vaidlustatud otsuses menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 164 lg 1 järgi. Kolleegium lisab, menetluskulude poolte kanda jätmiseks annab aluse ka TsMS § 163 lg 1, kuna hagi rahuldati osaliselt.
  2. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta menetlusosaliste endi kanda seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.